Yellow! Aeg ikka lendab, tõesti. Juba olemegi siin kaks nädalat olnud ja täna õhtu kell 10 lend east coasti. Wuhu. Hommiku kell pool 5 maandume ja siis otsime mingi koha endale ning ilmselt minu kõrge ea tõttu, ma tudun pool päeva raske lennureisi järel.  Eks ma üritan sealt ka kuidagi teada ikka anda mis toimub. Blogida ilmselt raskem, aga sotsiaalmeedia saab kadetseda mu valgete liivarandade ja helesinise ookeani üle. Jah, ainult Teile mõeldes. Ega seal ju midagi erilist pole.. Sellessuhtes, et Eestis ju ka veest puudust ei jää ainult et see tuleb taevast. Ja no siis peate umbes 15 min end riietama, et kõik kihid selga saada ja mitte ära külmuda. Noh ja mul.. teate ega see valimine mis bikiinid selga panna ka kerge pole. Mis ma siin ikka kekutan, varsti külmun samamoodi seal Tallinna sadamas nina punane otsas, varbad jääs ja loodan, et mul ikka veel sõpru on ja keegi mäletas mulle vastu tulla. Prrr.. ma nüüd naudin ikka neid liivarandu ja helesinist vett veel enam.

Mis siis vahepeal toimunud on. Natuke oleme ikka ringi käinud ja teinud. Igav Adam on kaasatolknenud, aga ma siis olen igast huvitavaid asju üritanud mõelda et mitte igavusse surra. See töötu elu pole ka mitte kerge. Ja no millal see inimeseloom siis rahul on.
Laura ja Agnesega sain Jamie Oliveri restoranis kokku ükspäev. Tahtsin sinna juba kaua aega tagasi minna, aga pole kuidagi mahti saanud. Nüüd siis see kuulus koht ka käidud. Ema vist muutis nüüd kadedusest värvi. Toidud olid päris huvitavad, mul ei olnud kõht tühi aga lubasin endale kerge magustoidu. Mis oli isegi mulle liiga magus, aga samas hea.

Tahtsin kinno minna Tammyt vaatama, leidsin, et siin lähimas kinos on mingi soodukas veel mõned päevad. Sõitsime kuskilt tagasi päris hilja, üritades meenutada kaua see kestis. Lõpuks koju jõudes leidsin et see lõppeb täpselt too sama õhtu ja viimase seansini oli pool tundi aega, Mu väike Mazda siis lendas siin üle ringteede kino poole ja üllatuseks oli terve kinosaal meie. Üks mitte filmivaatav paarike oli kuskil tagareas. Ja tegelikult algas veel film vähemalt 20min viivitusega. Ozzi aeg jälle, elus ei tea millal miski tegelikult algab või kaua läheb. Film oli päris okei, lootsin et parem aga siiski. Hea on jälle tsivilisatsioonis tagasi olla.

Laupäeval oli siit paari tunni kaugusel lõunas rodeo kuhu me läksime. Hommikul 8 paiku hakkasime sõitma. Jõudsime kuskil peale 10t sinna. Üritus oli päris suur ja rahvarohke. See oli siis mu elu esimene rodeo. Sellessuhtes oli ülesehitus hea, et mingeid pause peale lõuna pooletunnise pausi polnud. Kui üks ala lõppes oli kohe järgmine valmis ja läks koguaeg edasi. Alad muidugi kordusid. Algas noorte klassiga, mis ei olnud nii põnev aga kui täiskasvanud ja tegijad tulid, siis oli päris põnev. Muidugi jah nats karm kuidas nad seal teevad ja sunnivad neid loomi hulluks minema, aga noh kõike siin maailmas ju muuta ei saa. Ja ilmselt on palju hullemaid asju olemas. Vaatasin et isegi nood rihmad mis neil sealt tundlikke kohtade pealt läbi jooksid olid pehmendustega. Ja naljakas et mõni hobu või pull tõesti ei vaevunudki end liigutama. Tegi paar kiiremat sammu aiast välja ja siis vaatas ringi lihtsalt. See oli päris naljakas. Mõni läks muidugi täitsa segi nagu vaja ja kauboid püsisid seal ikka väga hästi. Muidugi paar said päris tõsiselt vigastada ka. Üks jäi kukkudes pulli jalgade alla ja teine hobuse. Ilm oli päris kuum ja muidugi tark olles ei olnud ühtki mütsi kaasas. Suht selline grillahjus tunne oli. Ma käisin vahepeal varjus puhkamas, oli tunne et muidu saan jälle kuumarabanduse. Selline veider tunne oli küll juba, kui Adam oma päevadest üle sai siis ka muretses et kas ikka kõik korras, et näen kehv välja.
Tünnisõit oli päris vinge. Näha päris hobuseid kes selleks treenitud ja oi jummal nad olid ikka tõesti kiired. Ja see kauboi varustus- sadulad ja valjad on ikka nii ilusad. Igasugu kaunistustega ja mustriga. Peaks ka kuskilt kauboi sadula hankima. Tundub nii mugav ja palju ilusamad. Huvitav ala oli veel kui siis lastakse vasikas lahti ja kaks ratsanikku mõlemal pool, üks peab lasso ümber kaela saama ja teine ümber tagajalgade, et siis vasikas pikali tõmmata. Huvitav veel sellejuures, et hobused on treenitud tagasi tõmbama. Kõik toimub liikumise pealt ja kiirelt. Sisuliselt siis hobune galopeerib vasika järgi, visatakse lasso ja ta hakkab tagurdama ja surub raskuse tagajalgadele. Lasso teine ots keritakse kiirelt ümber sadulasarve.
Järjekordne ala oli jälle kaks ratsanikku vasikas ( mis tegelikult nii vasikas pole, selline suurem ikka nats) lastakse lahti ja üks ratsanikest peab sadulast hüppama hoo pealt vasikale selga ja tolle maha suruma. Mis siis käib nii, et sarvedest kinni ja keerad pea küljele. Muidugi lohistavad noid endaga kaasa ja talluvad inimese jalgade otsas pisut, niiet kõik väljusid sealt longates ja igalt poolt kinni hoides. Mis on muidugi natuke paras ju et noid väikseid seal väänavad ja segadusse ajavad.

Pühapäeval tahtsime minna katusekinno, seal oli päris hea film lõpuks. Käisime enne Freos turu peal ja viimast korda oma head hiinakat söömas. Seejärel näitasin kahele potentsiaalsele ostjale autot. Tegid kerge proovisõidu ja lubasid ühendust võtta. Otsisime tükkaega seda õiget kohta, kuna ühtki silti ega juhatavat silti ei olnud. Lõpuks juhatas teed üks baaritöötaja. Mingist autoparklast läks lift kuidas maja katusele sai. Väga kummaline. Veel kummalisem oli see, et minult küsiti dokumenti. Kinos?!! Jah, seal sai alkoholi ka, aga siiski. Mida mul muidugi ei olnud. Jooksin uuesti siis autosse tagasi, et ID-kaart võtta. Veel mainisin, et no sellest peaks nüüd küll piisama. Ilm kiskus järjest kehvemaks. Kui me lõpuks uuesti sinna ülesse saime koos väga umbes liftiga, siis sisuliselt kallas vihma. Ja oma dokument esitades see pikk nolk ütles, et ei see ei sobi, passi vaja. Ma ei olnud just eriti õnnelik. Mul oli pass autos, aga no püha müristus ma ei hakka teise riiki sisenema. Ikka täiesti idioot. Ma oleks talle heameelega vastu vahtimist andnud ( kui oleks ulatanud ) . Aga rahumeelne Adam arvas hoopis, et pole mõtet jääda kuna ilm oli tõesti nii halb. Juba seal seda turvameest põrnitsedes ja minut vihma käes olnud, olin päris märjaks saanud. Seega siis oli kinos käik läbi. Filmi ei näinud, pärast nägin aind nagu nõiaella välja oma turris juustega.

Siin oli veel jama maksu tagastusega, ei saanud end sisse logitud. Ben kes on Adami tädipoeg siis ütles, et tema teab üldse üht väga head meest kes aitab makse teha ja ta aitab väga palju raha tagasi saada. Leppisin siis temaga aja kokku ja läksin sinna. Too aga tahtis mind üldse vangi panna, kuna ma ei ole austraalia resident mida ma olen tööandjatele väitnud. Kuigi olen koguaeg teadnud ja kuulnud, et kui üle 6 kuu siin töötad, siis seda just oled. Too oma andmetel siis väitis, et ma pean 3000 tagasi maksma. Ma ei suutnud uskuda mis see siis tähendab. Maksuametist oli ka suur vastus, et ma ei ole resident. Otsustasin tema teeneid mitte kasutada ja sõpradelt uurida mis värk sellega siis on. Tuli välja, et jah ma ei ole resident aga ikkagi resident maksude suhtes. Ja lõpuks tegin ise netis ära. Mis tähendas pikka ootamist telefoni otsas enne, et saaks valitsuse lehele sisse logida, mida üks teenindaja peale mõnda küsimust võimaldas. Niiet siis peaks tagasi saama kuskil pea 5000.- Loodetavasti, aga ei pruugi muidugi kõike. Ilmselt paar tuhat ikka. Loll paks vanamees, kasseeris minult 80.- enda täiesti kasutu olemise eest.

Õhus rippus siin siiani veel automüük. Huvi oli üllatavalt palju, aga ikka päris ostuks kellelgi ei läinud. Näpp oli paistes juba kõikidele messidele vastamisest. Esmaspäeva hommik kell 8 tuli siis mitu kõnet. Olin nii unine, et ei võtnud vastu. Kontrollisin aind nri kas sama kes pidi hommikul kohe kaugelt vaatama tulema. Ei olnud. Too oli aga väga järjekindel, seni see telefon vibreeris kui lõpuks siis vastu võtsin. Aru ei saanud mitte midagi, mõtlesin et mis maalane see veel selline on. Põristas mingit väga ulmeliselt inglise keelt. Sain siis aru, et auto pärast ja küsis kas hind 600, ma et misasja, ei tuhat on. Tegelikult oli veel 1100 müügis, aga noh. Siin peab arvestama, et alla lased. No ja too ütles kohe et okei ma siis annan tuhat, olen poole tunni pärast seal ja bye. See äratas mind ülesse ja mõtlesin et misasja. Ju see mingi purjus loll oli, et kindlalt jama. 2 minuti pärast kuulsin kedagi uksele koputamas, kuulsin tuttavat häält. Adam kes juba ammu enne mind ülal oli, läks nendega rääkima. Ta ei teadnud midagi, et isegi keegi helistas. Ja too oli kohe ukse peal raha nina alla virutanud, et palun. Adam oli päris kohkunud olnud, et oot ma pole nüüd päris kindel et milles asi. Too siis selgitas, et tahab autot ja võta aga raha. Adam siis tuli rahapatakas käes mu juurde, et Kelli mingi mees andis mulle ukse peal raha ja ütles et tahab autot ja tuleb varsti tagasi. Too siis oli meil naaber, kes autol müügisilte nägi. Ta oli aborigeen, sellepärast ma midagi aru ei saanud. Nood siin päris lärmakad, mis meid terve nv ülal hoidis. Aga no üks hea asi siis vähemalt et auto ära ostsid. Adam ei lasknud mul välja tullagi, et need kohati ohtlikud ja segased. Teiseks ütles, et ta vist just vanglast välja saanud, kõik tatokad ja ta oli nii vaimustuses autost. Adam valetas talle ma ei tea mis imeasju kokku ja see uskus kõike. Radikale oli teine toru veetud, ilmselt see üks oli vussis. Adam ütles et see rallitamiseks, et ilusti jahutaks. Käigukang liikus ülesse alla veitsa, tolle kohta ütles et jälle ralliauto, et saad kõrgemale tõsta et kiirelt käike sisse saada. Noile pidi aind tähtis olema, et kiire on ja tümps kõva. Mis just sellele vastas. Ja too uskus kõike mis ta ütles. Narkarid ja segased nagunii. Ta oli seitsmendas taevas olnud, et millise auto ostis. Madal kui Ferrari, elektriaknad ja mis igasugu luksus. Ja immo, et tuli pool põõret teha ja siis nuppu vajutada, mis uksigi avas ja seejärel sai auto käivitada. Tema jaoks oli see täielik tehnikaime olnud, et milline vapustas auto see ikka on. Pluss kui ta natuke oli gaasi vajutanud, siis tema arust mootor justkui ütles tema nime. Ta nimi oli midagi Treverson.. ja siis oli mõmisenud seal rahuolevalt, et näe trevv.. trevvv. Lausa minu nime ütleb.  Niiet sain kellegi õnnelikuks teha.  Ja ei tekkinud ka nimega probleeme, ta arvas, et Adam ongi see sama müstiline mees.

Peoplaanid on ka paigas. Loodetavasti paljud kallid saavad tulla. Mõni peab jälle kuskilt Eesti otsast kohale kihutama, trotsides eesti kurjasid politseinikke ja libedaid teid, aga asi on seda väärt! Seniks ilusat talve ilma Teile ja mulle ilusat puhkust, mis loodetavasti läheb libedalt. Mitte nagu viimasel ajal siin asjad kulgenud on. 
Natuke veel ja kingitustega olengi teel. Muah. 

Nämm

Natuke rodeot

Pidi lihtsalt lasso ümber kaela saama

Minu ääretult kirev ja sündmusterohke elu on täpselt samas suunas edasi läinud. Tagasi eelmise postituse lõppu, et hakkasin vaikselt tööle. Antibiootikumid võtsid valu tagasi ja peaaegu et okei oli olla. Põlved tegid valu küll aga elada sai. Len jäi meile sinna terveks nädalaks ja  elektrit jõudis ka kohale. Hakkas suur kaevamine pihta ja elektrikaablite paigaldus. Võtsin ka selles osa ja aitasin neid. Tirisime neid kaableid seal mööda stationi ringi ja kaevasime, panime katteid jne. Lõpuks Len lahkus mis oli kergendus kõigile ja sai natuke vabalt võtta. Too ei peatu küll hetkeksi, minust on tal vist küll sada korda parem tervis. Mõni päev hiljem läks ka Graeme puhkusele, mis natuke hirmutas, sest see Tobi ikka oli veider. Üritas hull töönarkomaan olla, aga samas laiskles ringi ja rohkem sundis teisi tagant kui ise tegi. Mõtlesime, et kuidas see siis välja hakkab nägema. Suur tüli oli sellepärast juba, et Adam kaitses mind kui emalõvi, et mulle ei olnud keegi öelnud et pean õhtuti kokkama kõigilie. Ei öelnud seda Johni ja peale musteringi Graeme ütles, et ära muretse sellepärast üldse. Tobi aga väitis et tema teab et peab. Lõpuks siis vingus nii kaua ja asi juba jõudis ka ülemusteni, et peabki. Kuulsime, et minu asemele on uus Saksa tüdruk asemele tulemas ja Adamit asendab India härra. Nood olid tulemas koos Spenceriga teisipäev. Üritasime kähku enne kõik korda ja ilusaks saada. Eriti mehed jooksid ringi, et Graeme listi täita. Mille tegelikult Graeme oli suurtelt ülemustelt pea aasta tagasi saanud juba, et teha aga siiani kõik tegemata. Millest loomulikult kohe kits Tobi kõigile teada andis ja sellest siis Graemeil jamad olid. Nad olid üldse kummalised. Mõlemad kaebasid üksteise nii kui jaksasid, aga siis olid päevast päeva koos ja naljatasid ringi nagu parimad sõbrad. Uskumatult võlts ikka see maailm.
Tegime ka kogu nv tööd, kuna Tobi küsis kas tahame ja saame ka palka. Niisiis ilma puhkuseta ( mis muidugi ei tähendanud, et tööd oleks keegi rabanud, laupäeval ma vist küll ei liigutanud lillegi suht ) algas uus nädal. Esmaspäeva hommik mõtlesin, et nüüd teen igast väiksed tööd ära mida olen ammu mõelnud teha. Umbes kella 9 paiku hakkas enesetunne kuidagi väga veidraks kiskuma. Pea valutas, hirmus nõrkus ja halb. Kraadides oli 37,5. Võtsin suures kassi masenduses valuvaigistit ja mis palaviku alla võtaks. Toimetasin edasi. Üritasin mitte külma saada, aga see oli päris raske sest hirmus tuul oli ja samas oli 38 sooja ning iga liigutus ajas higistama. Kella 3 ajal läksin voodisse, palavik oli siis juba 38 ja uuesti kui ülesse ärkasin oli 39.3. Värisesin siiani teki all nagu hull ja enesetunne oli ikka väga õudne. Adam tuli lõpuks ja tõi külma vett ning rätiku. Üritasime palavikku alla saada, aga see ei tahtnud kuidagi toimida. Jube surm oli olla, ja kraad nihkus vaid 0.2 madalamaks. Lõpuks päris külma vett kasutades ja palju hõõrudes siiski läks alla 38 peale. Suur paanika juba läks lahti, Tobi helistas ülemustele ja nood siis käsutasid sinna lendavate doktorite infoliini helistama. Millel mina ei näinud mingit mõtet. Arst küsis sada küsimist mille kõige vastus oli ei, sest et mingeid muid sümptomeid ei olnud. Rahmeldasin voodis edasi, kuni siis Adam väga mossis ja äraoleva näoga tuppa tuli. Ülemused olid siis otsustanud, et kuna mu tervis tundub koguaeg aina allamäge minevat ja nii hull olema, siis pean stationist lahkuma ja Perthi tagasi tulema. Mis on siis mulle endale ohutum ja nemad ei taha minu eluga riskida. Sisuliselt siis visati välja ja ilma tööta. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. See oli paras shokk. Siiski lohutavast küljest, et lubasid meile siiski veel kaks nädalat palka maksta, kuna see nii äkki tuli ja tegelikult seaduse järgi nad selleks ka kohustatud.
Järgmine hommik kargas Tobi juba kell 7 tuppa et nüüd ikka kohe minek, mis alguses pidi küll õhtu poole toimuma. Alguses oli rahulik, siis hakkas iga 5 min tagant sisse sadama ja karjuma et tal on nii kiire, et kas nüüd oled valmis. Mul oli selleks hetkeks üle 38 palavikku ja tekkinud meeletu kõhuvalu. See kooslus, lisaks eelmise päeva 39 järgi ei olnud just kõige värskem ega tugevam tunne, tegi pakkimise väga raskeks. Ma ei tea mitu korda mul pmst pilt eest läks. Tore uudis oli veel see et ta üritas mulle ülemuste poolt ostetud varurehvi, mis mulle ülltavalt 200.- maksis, vahetada aga lõhkus hoopis ära. Niiet kogu see 350 km mis oli väga jube tee selle auto jaoks. Ei olnud isegi keset kõrbe siis varurehvi. Muidugi jälle mitte ei mingit ühendust ja tundus et tuleb tore reis jälle. Alustasime sisi sõitu kell 9, kui Tobi meid Wongawoli stationisse sõidutas. See sõit oli kohutav, sest ega siis mehed ju aru ei saa et kellelgi paha võib olla olla kui endal pole. Aknad lahti, aircon sees, muusika karjus, lauldi kaasa karjuti, plaksutati, naljatati. Adam oli rahulik,aga no Tobi aind kisendas et mis viga Kelli, ole rõõmus. Issand kuidas ma tahtsin ta hambad välja lüüa too hetk, kui aind nii palju jõudu oleks olnud. Naeratagu ise siis. Mu pea tahtis lõhkeda, kõhus tundus et miski elukas sööb mind seestpoolt ja nii külm oli, et värisesin. Palvetasin, et võimalikult kiiresti kohale jõuaks. Lõpuks see juhtus- jumalale tänu. Tobi aitas auto korda saada ja õlid veed kontrollida ning alustasime siis sõitu Perthi poole. Adam sõitis, sest ma ei olnud selleks absoluutselt võimeline. Mis mulle aga absoluutselt ei meeldinud, mu usaldamatuse tõttu. Ja mul oli väga sügav kahtlus selle sõidu osas jälle keset päeva läbi kõrbe ilma varurehvi ja levita. Sõitsime 40-50 km/h see natuke vähem kui 200 km mis võttis ei rohkem ega vähem aega kui 6h-d. Lõpuks Wilunasse jõudes natuke enne 5te, käis Adam kiirelt poes tankisime ja sõitsime edasi. Seal siis selgus, et Tobi seletatud juhised kuidast linnast läbi sõita olid Adamil jälle totaalselt kõrvust mööda jooksnud, niiet mina siis kes teisest toast kuulis seda oli meelde jäänud. Kuid seda kuhu me täpselt sõitma või mis linna minema peame, et Perthi saada ei olnud mina kindel ning Adamil jällegi polnud aimu... Niisiis läks ta kellegi käest seda küsima. Sõitsime edasi ja siis sõidu alguses seletas et kuidas ja kuhu, ma olin ikka täiesti ahastuses. Juhised olid väääga ebaselged ja umbes, et kuskilt keera vasakule ja siis paremale, ma enam linna nime ei mäleta aga siis peame Geraldtoni välja sõitma. Ma lihtsalt karjatasin et misssasja????? Gerladton oli meie reisi alguspunktist ka kaugemal ja miks me selleks sinna peame sõitma et Perthi saada. Vastuseks, et mööda rannikut on ilusam. Öösel? Tol hetkel andsin meeste osas täielikult alla. Olin nii meeletutes valudes seal autos, et mu mõistus absoluutselt ei töötanud aga olin siis sunnitud selle kuidagi s käivitama sest muidu me ei oleks kohale jõudnud. Meenus, et olin teinud pildi kaardist et Teile siia see ülesse panna. Sellest siis sai meie ainus kaart ja teejuht mille abil me siia kohale jõudsime. Mul ei ole siiani sõnu või on liiga palju sõnu. Niiet parem liigume siin kohal edasi.
Sõit oli piiikkkk ja väga piinarikas. Adam väsis peale südaööd nii ära, et tahtis tee ääres magada. Sõitsin ise tunnikese. Mis oli päris hirmus. Teel olid aind need meeletu suured road train'id mis vastu tulid ja no selle enesetundega ei olnud väga kindla käega. Aga sõitsin nii nagu tundsin ja ettevaatlikult. Adam jätkas sõitu kuni kella poole 5ni, kui lõpuks enam eisuutnud. Mina olin aga too hetk liiga valudes ja unine, et sõita. Magas tunnikese ja sõitsime edasi. Lõpuks kella 7 ajal jõudsime Perthi lähedale, kus jälle suutsime ära eksida suure kisa saatel. Lõpuks kella poole 9 aeg saime kohale. Uskumatu kui raske see sõit oli. Ma siiani ei saagi aru kuidas ma seda suutsin. Magasin ja puhkasin kuni kella 3ni ja siis haiglasse.
Oote järjekord oli muidugi meeletu ja kaua ma seal passisin. Lõpuks sain erakorraliste osakonda, kus siis hakati igasugu võimalikke teste jälle tegema. Kell 8 õhtu otsustati, et jään sisse tugevate valude tõttu ja vere tõttu uriinis. Käisin järjekordses x.rays ja järgmine päev ultrahelis. Kus ma veetsin poolteist tundi. Avastuseks oli sapikivid ja mingi imelik moodustis maksas. Alguses arvasid, et too kasvaja. Ja siis India doktor seletas mulle pikalt suures aksendis, sõnadega mida ühe hingetõmbega öelda ei suuda, mis see kõik olla võib, millest ma tuhkagi aru ei saanud. Lõpuks siis ainus oluline mida kuulda tahtsin, et midagi hullu ei ole ja vähk pole. Lõppdiagnoosiks jäi et liigne maohape ning sapikivid. Kirjutasid mingit rohtu mida kaks korda päevas võtan ja loodetavasti siis lähen paremaks. Kuigi nende sapikivide kohta lugemine küll eriti õnnelikuks ei teinud. Ja väidetavalt pidi neid veel väga palju ka olema. Ja siiani käivad tugevad valuhood läbi. Mis just kivide liikumisele omased. Eks siis aeg näitab kuidas läheb. Praegu oleme Adami tädipoja juures ja saame siin kuni lennuni öömaja. Üritan seni oma auto maha müüa ja järgmine nv vist lähme rodeole. Wuhu. Elus esimest korda siis näeks ära kuidas tegelikult on.
Ahjaa üks oluline uudis muidugi veel, et lennupiletid siis kõik ostetud. Niiet kuupäevad paigas.
4nov Perth- Cairns
18nov Cairns- Phuket
8 dets Bangkok- Helsinki
Kell 3 maandun, niiet jõuan mingi 6-7 laeva peale, niiet 9 aeg õhtu peaks kindlasti juba kodumail olema. Jepikajee, küll on tore see. Vist. No teid kõiki tahaks juba küll hirmsasti näha ja Aussie hõngudega rohked kallid edastada. Kui me enne surnuks ei külmu.. Selle raske rolli ma panen Heleni õlgadele. Niiet saate teda siis süüdistada, kui ma seal sadamas juba jääpurikaks külmun, kuna Helen ei viitsinud enda suurenenud aardele järgi tulla. I'll keep on eye on u!

Harjutasin enda juuksuri andeid

Wind mill

emud

Transport

Mac

Kunst

Seidi

Safety 

Natuke uut masinavärki

Algus

Progress

Tulemus

Brumbyd- metshobused. Kaks tükki

Aiasaadused.. võitlus elule

Tobi ja haige Kelli

Ja jälle

Milline meeldiv puhkus

:) :) :) 

Vaatasime multikat