esmaspäev, 3. november 2014

Yellow! Aeg ikka lendab, tõesti. Juba olemegi siin kaks nädalat olnud ja täna õhtu kell 10 lend east coasti. Wuhu. Hommiku kell pool 5 maandume ja siis otsime mingi koha endale ning ilmselt minu kõrge ea tõttu, ma tudun pool päeva raske lennureisi järel.  Eks ma üritan sealt ka kuidagi teada ikka anda mis toimub. Blogida ilmselt raskem, aga sotsiaalmeedia saab kadetseda mu valgete liivarandade ja helesinise ookeani üle. Jah, ainult Teile mõeldes. Ega seal ju midagi erilist pole.. Sellessuhtes, et Eestis ju ka veest puudust ei jää ainult et see tuleb taevast. Ja no siis peate umbes 15 min end riietama, et kõik kihid selga saada ja mitte ära külmuda. Noh ja mul.. teate ega see valimine mis bikiinid selga panna ka kerge pole. Mis ma siin ikka kekutan, varsti külmun samamoodi seal Tallinna sadamas nina punane otsas, varbad jääs ja loodan, et mul ikka veel sõpru on ja keegi mäletas mulle vastu tulla. Prrr.. ma nüüd naudin ikka neid liivarandu ja helesinist vett veel enam.
Mis siis vahepeal toimunud on. Natuke oleme ikka ringi käinud ja teinud. Igav Adam on kaasatolknenud, aga ma siis olen igast huvitavaid asju üritanud mõelda et mitte igavusse surra. See töötu elu pole ka mitte kerge. Ja no millal see inimeseloom siis rahul on.
Laura ja Agnesega sain Jamie Oliveri restoranis kokku ükspäev. Tahtsin sinna juba kaua aega tagasi minna, aga pole kuidagi mahti saanud. Nüüd siis see kuulus koht ka käidud. Ema vist muutis nüüd kadedusest värvi. Toidud olid päris huvitavad, mul ei olnud kõht tühi aga lubasin endale kerge magustoidu. Mis oli isegi mulle liiga magus, aga samas hea.
Tahtsin kinno minna Tammyt vaatama, leidsin, et siin lähimas kinos on mingi soodukas veel mõned päevad. Sõitsime kuskilt tagasi päris hilja, üritades meenutada kaua see kestis. Lõpuks koju jõudes leidsin et see lõppeb täpselt too sama õhtu ja viimase seansini oli pool tundi aega, Mu väike Mazda siis lendas siin üle ringteede kino poole ja üllatuseks oli terve kinosaal meie. Üks mitte filmivaatav paarike oli kuskil tagareas. Ja tegelikult algas veel film vähemalt 20min viivitusega. Ozzi aeg jälle, elus ei tea millal miski tegelikult algab või kaua läheb. Film oli päris okei, lootsin et parem aga siiski. Hea on jälle tsivilisatsioonis tagasi olla.
Laupäeval oli siit paari tunni kaugusel lõunas rodeo kuhu me läksime. Hommikul 8 paiku hakkasime sõitma. Jõudsime kuskil peale 10t sinna. Üritus oli päris suur ja rahvarohke. See oli siis mu elu esimene rodeo. Sellessuhtes oli ülesehitus hea, et mingeid pause peale lõuna pooletunnise pausi polnud. Kui üks ala lõppes oli kohe järgmine valmis ja läks koguaeg edasi. Alad muidugi kordusid. Algas noorte klassiga, mis ei olnud nii põnev aga kui täiskasvanud ja tegijad tulid, siis oli päris põnev. Muidugi jah nats karm kuidas nad seal teevad ja sunnivad neid loomi hulluks minema, aga noh kõike siin maailmas ju muuta ei saa. Ja ilmselt on palju hullemaid asju olemas. Vaatasin et isegi nood rihmad mis neil sealt tundlikke kohtade pealt läbi jooksid olid pehmendustega. Ja naljakas et mõni hobu või pull tõesti ei vaevunudki end liigutama. Tegi paar kiiremat sammu aiast välja ja siis vaatas ringi lihtsalt. See oli päris naljakas. Mõni läks muidugi täitsa segi nagu vaja ja kauboid püsisid seal ikka väga hästi. Muidugi paar said päris tõsiselt vigastada ka. Üks jäi kukkudes pulli jalgade alla ja teine hobuse. Ilm oli päris kuum ja muidugi tark olles ei olnud ühtki mütsi kaasas. Suht selline grillahjus tunne oli. Ma käisin vahepeal varjus puhkamas, oli tunne et muidu saan jälle kuumarabanduse. Selline veider tunne oli küll juba, kui Adam oma päevadest üle sai siis ka muretses et kas ikka kõik korras, et näen kehv välja.
Tünnisõit oli päris vinge. Näha päris hobuseid kes selleks treenitud ja oi jummal nad olid ikka tõesti kiired. Ja see kauboi varustus- sadulad ja valjad on ikka nii ilusad. Igasugu kaunistustega ja mustriga. Peaks ka kuskilt kauboi sadula hankima. Tundub nii mugav ja palju ilusamad. Huvitav ala oli veel kui siis lastakse vasikas lahti ja kaks ratsanikku mõlemal pool, üks peab lasso ümber kaela saama ja teine ümber tagajalgade, et siis vasikas pikali tõmmata. Huvitav veel sellejuures, et hobused on treenitud tagasi tõmbama. Kõik toimub liikumise pealt ja kiirelt. Sisuliselt siis hobune galopeerib vasika järgi, visatakse lasso ja ta hakkab tagurdama ja surub raskuse tagajalgadele. Lasso teine ots keritakse kiirelt ümber sadulasarve.
Järjekordne ala oli jälle kaks ratsanikku vasikas ( mis tegelikult nii vasikas pole, selline suurem ikka nats) lastakse lahti ja üks ratsanikest peab sadulast hüppama hoo pealt vasikale selga ja tolle maha suruma. Mis siis käib nii, et sarvedest kinni ja keerad pea küljele. Muidugi lohistavad noid endaga kaasa ja talluvad inimese jalgade otsas pisut, niiet kõik väljusid sealt longates ja igalt poolt kinni hoides. Mis on muidugi natuke paras ju et noid väikseid seal väänavad ja segadusse ajavad.
Pühapäeval tahtsime minna katusekinno, seal oli päris hea film lõpuks. Käisime enne Freos turu peal ja viimast korda oma head hiinakat söömas. Seejärel näitasin kahele potentsiaalsele ostjale autot. Tegid kerge proovisõidu ja lubasid ühendust võtta. Otsisime tükkaega seda õiget kohta, kuna ühtki silti ega juhatavat silti ei olnud. Lõpuks juhatas teed üks baaritöötaja. Mingist autoparklast läks lift kuidas maja katusele sai. Väga kummaline. Veel kummalisem oli see, et minult küsiti dokumenti. Kinos?!! Jah, seal sai alkoholi ka, aga siiski. Mida mul muidugi ei olnud. Jooksin uuesti siis autosse tagasi, et ID-kaart võtta. Veel mainisin, et no sellest peaks nüüd küll piisama. Ilm kiskus järjest kehvemaks. Kui me lõpuks uuesti sinna ülesse saime koos väga umbes liftiga, siis sisuliselt kallas vihma. Ja oma dokument esitades see pikk nolk ütles, et ei see ei sobi, passi vaja. Ma ei olnud just eriti õnnelik. Mul oli pass autos, aga no püha müristus ma ei hakka teise riiki sisenema. Ikka täiesti idioot. Ma oleks talle heameelega vastu vahtimist andnud ( kui oleks ulatanud ) . Aga rahumeelne Adam arvas hoopis, et pole mõtet jääda kuna ilm oli tõesti nii halb. Juba seal seda turvameest põrnitsedes ja minut vihma käes olnud, olin päris märjaks saanud. Seega siis oli kinos käik läbi. Filmi ei näinud, pärast nägin aind nagu nõiaella välja oma turris juustega.
Siin oli veel jama maksu tagastusega, ei saanud end sisse logitud. Ben kes on Adami tädipoeg siis ütles, et tema teab üldse üht väga head meest kes aitab makse teha ja ta aitab väga palju raha tagasi saada. Leppisin siis temaga aja kokku ja läksin sinna. Too aga tahtis mind üldse vangi panna, kuna ma ei ole austraalia resident mida ma olen tööandjatele väitnud. Kuigi olen koguaeg teadnud ja kuulnud, et kui üle 6 kuu siin töötad, siis seda just oled. Too oma andmetel siis väitis, et ma pean 3000 tagasi maksma. Ma ei suutnud uskuda mis see siis tähendab. Maksuametist oli ka suur vastus, et ma ei ole resident. Otsustasin tema teeneid mitte kasutada ja sõpradelt uurida mis värk sellega siis on. Tuli välja, et jah ma ei ole resident aga ikkagi resident maksude suhtes. Ja lõpuks tegin ise netis ära. Mis tähendas pikka ootamist telefoni otsas enne, et saaks valitsuse lehele sisse logida, mida üks teenindaja peale mõnda küsimust võimaldas. Niiet siis peaks tagasi saama kuskil pea 5000.- Loodetavasti, aga ei pruugi muidugi kõike. Ilmselt paar tuhat ikka. Loll paks vanamees, kasseeris minult 80.- enda täiesti kasutu olemise eest.
Õhus rippus siin siiani veel automüük. Huvi oli üllatavalt palju, aga ikka päris ostuks kellelgi ei läinud. Näpp oli paistes juba kõikidele messidele vastamisest. Esmaspäeva hommik kell 8 tuli siis mitu kõnet. Olin nii unine, et ei võtnud vastu. Kontrollisin aind nri kas sama kes pidi hommikul kohe kaugelt vaatama tulema. Ei olnud. Too oli aga väga järjekindel, seni see telefon vibreeris kui lõpuks siis vastu võtsin. Aru ei saanud mitte midagi, mõtlesin et mis maalane see veel selline on. Põristas mingit väga ulmeliselt inglise keelt. Sain siis aru, et auto pärast ja küsis kas hind 600, ma et misasja, ei tuhat on. Tegelikult oli veel 1100 müügis, aga noh. Siin peab arvestama, et alla lased. No ja too ütles kohe et okei ma siis annan tuhat, olen poole tunni pärast seal ja bye. See äratas mind ülesse ja mõtlesin et misasja. Ju see mingi purjus loll oli, et kindlalt jama. 2 minuti pärast kuulsin kedagi uksele koputamas, kuulsin tuttavat häält. Adam kes juba ammu enne mind ülal oli, läks nendega rääkima. Ta ei teadnud midagi, et isegi keegi helistas. Ja too oli kohe ukse peal raha nina alla virutanud, et palun. Adam oli päris kohkunud olnud, et oot ma pole nüüd päris kindel et milles asi. Too siis selgitas, et tahab autot ja võta aga raha. Adam siis tuli rahapatakas käes mu juurde, et Kelli mingi mees andis mulle ukse peal raha ja ütles et tahab autot ja tuleb varsti tagasi. Too siis oli meil naaber, kes autol müügisilte nägi. Ta oli aborigeen, sellepärast ma midagi aru ei saanud. Nood siin päris lärmakad, mis meid terve nv ülal hoidis. Aga no üks hea asi siis vähemalt et auto ära ostsid. Adam ei lasknud mul välja tullagi, et need kohati ohtlikud ja segased. Teiseks ütles, et ta vist just vanglast välja saanud, kõik tatokad ja ta oli nii vaimustuses autost. Adam valetas talle ma ei tea mis imeasju kokku ja see uskus kõike. Radikale oli teine toru veetud, ilmselt see üks oli vussis. Adam ütles et see rallitamiseks, et ilusti jahutaks. Käigukang liikus ülesse alla veitsa, tolle kohta ütles et jälle ralliauto, et saad kõrgemale tõsta et kiirelt käike sisse saada. Noile pidi aind tähtis olema, et kiire on ja tümps kõva. Mis just sellele vastas. Ja too uskus kõike mis ta ütles. Narkarid ja segased nagunii. Ta oli seitsmendas taevas olnud, et millise auto ostis. Madal kui Ferrari, elektriaknad ja mis igasugu luksus. Ja immo, et tuli pool põõret teha ja siis nuppu vajutada, mis uksigi avas ja seejärel sai auto käivitada. Tema jaoks oli see täielik tehnikaime olnud, et milline vapustas auto see ikka on. Pluss kui ta natuke oli gaasi vajutanud, siis tema arust mootor justkui ütles tema nime. Ta nimi oli midagi Treverson.. ja siis oli mõmisenud seal rahuolevalt, et näe trevv.. trevvv. Lausa minu nime ütleb.  Niiet sain kellegi õnnelikuks teha.  Ja ei tekkinud ka nimega probleeme, ta arvas, et Adam ongi see sama müstiline mees.
Peoplaanid on ka paigas. Loodetavasti paljud kallid saavad tulla. Mõni peab jälle kuskilt Eesti otsast kohale kihutama, trotsides eesti kurjasid politseinikke ja libedaid teid, aga asi on seda väärt! Seniks ilusat talve ilma Teile ja mulle ilusat puhkust, mis loodetavasti läheb libedalt. Mitte nagu viimasel ajal siin asjad kulgenud on. 
Natuke veel ja kingitustega olengi teel. Muah. 


Nämm

Natuke rodeot



Pidi lihtsalt lasso ümber kaela saama