Aussies õnne otsimas: juuni 2016

Olime ikka sama tublid edasi ja külv käis täie hooga. Nädalas tuli ikka päris palju tunde – 88 h ringi. Muidugi raske ja väsitav, aga samas hea pingutus.

Ühel hommikul olime Magnusega 6.30 platsis nagu ikka, kui Brett lõpetas. Tema oli juba nii kaugele jõudnud, et rohkem edasi teha ei saanud kuna Mike polnud spreinud. Niisiis ootasime teda sinna, selgus hoopis et on liiga udune, et seda jätkata. Pidime tooma rekka ja Luie valmis seadma, et saaks traktori ära laadida. Toimetasime sellega, Mike läks seniks seedima. Olime põllul mis enne olid kaks või lausa kolm eraldi ja nüüdseks üheks liidetud. Oli palju oksahunnikuid mis põlemata, sest nad ju lükkavad need kiiruga kokku koos liiva/mullaga ehk siis kogu see osa mis põlema peaks on selle all. Korjasime alguses natuke lõkete lähedalt oksi kokku, siis hakkasin mina sõitma ja Maan koos Mikega läks edasi korjama suuremaid. Nad olid aga nii aeglased, et jõudsin neile järgi koguaeg. Päris huvitav oli seal traktoris istuda, kui nemad reaalselt jooksid seal ees oma kändude ja okstega. Isegi Mike on paari lisakiloga vuhtis ringi.

Varahommikul helistas Indrek. Imestasin tema kõne üle sellisel kellaajal. Esimese asjana küsis, et kas meil talle tööd on pakkuda. Arvasin, et ta teeb nalja nagu ikka. Seekord siiski mitte. Teda oligi tehtud lihtsalt hommikul tööle minnes lahti. Väidetavalt olnud ta ära lõhkunud selle suure tagaoleva bari? ära lõhkunud. Kuigi see oli puruks ja ta ise käskis tal edasi sõita sellega, lõpuks oli rohkem millest nad ka eelneval õhtul rääkisid. Väga kahtlane värk, sedasi keset külvi lahti teha on ikka väga lollus. Kuidas ta ise kujutab ette kõik asjad tehtud saada. Ints muidugi oli löödud ja pidi kohe samapäev välja kolima. Õnneks lahenes kõik ilusti ja sai samasse Eesti tüdruku majja kus me enne olime. Ja leidis kiirelt igasugu huvitavaid töid ja pakkumisi. Kuigi praegu siinsel talvel on keerulisem kõvasti tööd leida, kui suvel.

Ühel hetkel sain ka teada, et meil on vaid 3 põldu jäänud veel teha ja siis ongi kõik. Ehk siis täpselt enne minu sünnipäeva mõned päevad peaks läbi olema. Seda enam olin ma surmani õnnetu, et Magnus mulle oli rohkem kui selgeks teinud, et Mike ei luba meil kuhugi minna. Ma ei suutnud ühestki otsast seda uskuda ja minu kaua oodatud sünnipäeva pidu pidi toimuma selle nelja plekkseina vahel. Parim mida võiks tahta. Lisaks muule oli surmaniväsinud neist ülipikkadest päevadest. Paar õhtut järjest saime tuppa kella 9 paiku, mine siis ela või sure sedasi. Isegi viimaseks vist poleks aega olnud.

Ühel õhtul kui Brett mind välja vahetama tuli, läksin ma Maanule appi, kes oksi korjas- kottpimedas. Läksin juudiga talle valgust näitama jälle. Mind sai ikka „taskulambina“ päris palju ära kasutatud. Ja taevas kuu ümber oli suur suur valge ring, ma pole eales midagi sellist näinud. Mike rääkis et ta on enda elu jooksul paar korda, aga see oli kõige suurem eredam ja paremini nähtav. See oli nii müstiline ja äge, kahjuks pilti pole sest et nutipluti lihtsalt ei suuda sellist asja jäädvustada. Tuiasime selle müstilisuse saatel ringi ja üritasime, rohkem neile otsa komistades, kui nähes oksi koristada.

Järgmise päeva lõunal hakkaski see viimane põld mul otsa saama. Magnus ja Mike sõitsid ringi ja toimetasid. Selle vahepeal jäid põllu ääres seisma, tõmbasid oma kaunid kõhud paljaks kui ma mööda sõitsin. Olin väga pimestatud vaatest. Palju ei läinudki aega kuni olin vaid meetrite kaugusel lõpetamisele. Jäin vihma tibutamise saatel Maani ja Mike ootama traktori katusel, et neile sügavalt kummardada. Pesime suure mustuse maha, tegime mõned selfied ja sõitsime kodu poole. Tööpäev oligi sellega läbi, sõime lõunat magasime paar tundi ja õhtu oli Mike plaaninud väikse külvi lõppemise puhul istumise. Mis kujutas endast ette, et olid Bretiga õue lõkke teinud, läksime ka pimeduse saabudes sinna. Jõime mõned õlled/siidrid, rääkisime mis juhtunud huvitavat, maast ja ilmast toimuvat. Hiljem Mike kokkas meile õhtueineks suure burksi ja sellega saigi õhtu läbi põhimõtteliselt.

Järgmisel päeval alustasime hilishommikul, alguses toimetasime omi asju hiljem kui Mike Perthi sõitma hakkas tegime mõned tunnid ka tööd. Mina lontisin Magnusega kaasas olles jätkuvalt südamepõhjani pettunud ja õnnetu oma sünnipäeva mitte-õnnestumise suhtes. Olles peaaegu Mikele veel enne lahkumist midagi öelnud tema äärmise mühaklikkuse peale. Istusin tema uhiuues Lexuses mille ta endale tehasest lasi eraldi tellida kõikide lisade ja mugavustega mis meeldib. Selle aja jooksul kui me siin oleme olnud, siis on ta 3 autot ostnud- kaks tütardele ja viimase siis endale. Ja mitte kasutatud, vaid kõik uhiuued. Lexus on päris ilus musta naha ja valgete õmblustega pluss igasugu muud peened värgid.

Kõikide nende segaste tunnete ja emotsioonide saatel jäin ka magama. Veel segasematega ärkasin, kui Magnus mind 10 minutit enne kella 6te äratama tuli öeldes, et me peame tööle hakkama. Ma ei suutnud uskuda, et mis ime pärast me peaksime nii vara tööle hakkama. Seejärel ulatas ta mulle väikse kirjakese kus olid meie plaanid kirjas. Nimelt pidin ärkama toreda tujuga, pakkima kaasa mõned asjad paariks päevaks. Ma lugesin seda kirja vist päris mitu korda arusaamata kas me lähme tööle või kuhugi minema ja kuidas kui me ei tohtinud. Komberdasin silmad pahupidi kööki ja üritasin asjades selgust saada. Selgus, et me siiski lähme minema nädalavahetuseks. Ilmselt siiski ei peegeldunud minu õnn ja ülim rahulolu just kell 6 hommikul väga hästi. Teel olles hakkas asi juba selgeks saama ja Magnus paljastas enda suure valeliku plaani koostöös Mikega. Koos kõigi äparduste ja juhtumistega, mis selle üllatuse planeerimisel toimus- alustades olematust internetilevist kuni piinarikka valetamiseni välja. Sõit kulges kenasti, kuni hakkas vihma sadama.. ja kuni me avastasime, et me auto ei pea just kõige paremini vett. Nimelt esiklaasi on vahetatud ja pole just väga vaeva nähtud selle uuesti korralikult ette panemisega. Ülevalt pole tihendatud ja üks kümnendik loodusest valgus meie autosse. Järgmisel hetkel muutus see sadu lausa nii hulluks, et piiras tugevalt nähtavust. Sain teada, et meil oli plaan loomaaeda minna kuid selline ilm just ei pooldanud seda plaani. Leidsin uue plaani, et lähme Hillaryses ( mis üks Perthi rikkurite kant ja ilus ) olevasse akvaariumisse. Polnud seal isegi kunagi käinud ja paljud kiitnud, et lahe. Mõeldud tehtud, esimene peatus oligi seal. Jäi küll natuke oodatust alla, aga siiski väga vinge. Me polnud kumbki kunagi sellises käinud, kus olidki nagu vee all- kalad, haid, raid ja muud elukad ujusid peakohalt üle. Ülejäänud akvaariumid olid väiksemad ja pidi klaasi tagant vaatama nagu ikka. Käisime peale seda kiirelt söömas ja seejärel hotelli. Intsuga ei saanudki kokku, kuna tema oli otsustanud haigeks jääda. Hotelli oli super-super-super. Põhimõtteliselt katusekorrusel, vanni ja vaatega ookeanile. Eriti tol päeval oli see vaade äge kuna meeletu tuul oli ja Magnus polnud nii suuri laineid kunagi oma silmaga isegi näinud. Nautisime vaateid, lebotasime niisama ilusas Puhtas! toas ilma hiirteta, mis iseenesest juba tundus ülim luksus. Õhtul jalutasime Magnuse kõhtu täitma burksiga, tervislikkus ise nagu ta on. Nautisime kõiki hotelli mõnusid, aga uinusime ikka 9 ajal nagu vanainimesed. Hommikul kui Magnus oli mind laulva tordi koos 25 küünlaga äratanud, läksime hotelli katusekorrusele kus sai hommikusööki süüa. Kelner ootas uksel, tõi joogid mis soovisid ja iseteenindus oli söögi poole pealt. Arutasime, et mõtle kui hea oleks iga hommikul nii ülesse ärgata. Järgmine päev viis meid Magnuse Leathermani käevõru otsima ja vaatama. Perthi kesklinnas oli hullumaja sõna otseses mõttes. Ühe ruumeetri peal oli 20 inimest, kõik tänavad olid nii massiliselt täis sest mingi rahvajooks toimus. Muidugi kuhugi parkida ei saanud ja hull mässamine. Seejärel läksime Intsu juurde ostukeskusesse, kus viimane mind lillede ja küpsisekuhjaga ootas. Järsku hakkas Maan mööda poodi ringi jooksma seletamata mida me otsime. Jõudsime järjega Freddy poodi, kus ma oma sünnipäevakingi sain. Kes ei tea, siis Freddy on firma kes teeb hästi kehasse hoidvaid ja kanni rõhutavaid pükse. Jalas on hästi mugavad ja ilusad. Edasi läksime Freo turule sõõrikuid sööma, mmm..mmm. Mõnulesime seal natuke ja päev oligi kiirelt mööda saanud , seadsime end tagasi hotelli poole. Üritasime jõuda mingisugusele päikseloojangu drinkidele mis meil hinna sisse kuulusid, kuid ei tahtnud nii tormama hakata ja otsustasime pigem otse õhtusöögile minna. Panime uhked riided selga ja läksime alla, laud olid juba varasemalt kinni pandud. Olime selleks ajaks juba liftiga sõitmise selgeks saanud, nimelt tuli meile üllatuseks see, et kuhugi korrusele minna pidid enda toa uksekaarti viipama. Restoran oli rohkem kui peene ja Magnus oleks ilmselt võinud 5 neid a’la’carte roogasid ära süüa. Lisaks magustoidu menüü oli nimede ja kirjeldustega millest kohe midagi aru saanud. Niisiis üheks magustoiduks osutus uhkelt serveeritud juustu-rosinasai.

Esmaspäev pidi olema meie viimane puhkusepäev, kus läksime jällegi hommikust sööma kui Magnus pakkus kas ma äkki tahan veel üheks päevaks jääda. Vastus oli vist ette teada. Mike oli meile ka öelnud, et teisipäev sajab seega võime veel jääda kui soovime. Otsustasime miski odavama koha küll leida, et uhke sünnipäev ju läbi ja saame mingit muud ka proovida. Netis jäi silma Perthi üks kalleim ja uhkeim hotell Crown, mis oli netilehe pakkumistes kuidagi väga odav. Bookisime kiirelt aga toa ära, et mitte heast pakkumisest ilma jääda. Selgus see kui meili peale kinnitus tuli, et hind on kõigest üle saja daala kallim. Selline pisiasi jäi märkamata, et netilehel oli hinnad eurodes mitte daalades, upsi-tupsi. Pakkisime oma kodinad kokku ja seadsime rattad Crowni poole. Otsustasime teha täiesti tegevusevaba päeva et lihtsalt puhata ja olla. Ainult õhtu saabudes panime jälle uhked riided selga ja läksime õhtusööki otsima. Too hotell on nii suur, et seal oli lausa kuus restorani. Ilmselt sellepärast osutus ka valik nii suureks, et me ei osanud absoluutselt mitte kuhugi sööma minna. Tiirutasime oma kümme korda edasi-tagasi, aga kuskil ei tundnud midagi sellist olevat mida tahaks. Lisaks raskendas valikut ka see, et mul polnud nagu üldse kõht tühi. Meie kokteilikleidis ja triiksärgis alanud õhtusöök lõppes McDonalds’is, kus Magnus võttis endale suure eine ja läksime tuppa tagasi. Selline ootamatu ja huvitav õhtu käik siis.

Järgmine hommik otsisime hommikusööki, käisime eelmises elukohas tutvutud Merilinil külas (kuna ta töötab seal ühes kesklinna kohvikus) ja hakkasime poodlema, et normaalsel ajal koju jõuda. Sõitsime juba rohkem linnast välja – Joondalupi poole, seal on hästi suur ostukeskus kus kõik olemas. Sellegipoolest läks seal päris kaua aega, niiet jõudsime koju ikka pimeduses. Õnneks sõit läks ilusti ja nagu juba reegliks muutunud ühtki kängurut ei näinud koos olles.

Saabudes kutsusime Mike siia, juba lahkudes oli siin päris ebameeldiv lehk. Hiiremürk toimis nii hästi, et kõik nad hakkasid surema. Igal pool. Kaks hiirt saime jälle pliidi seest, kes sinna klaasvilla peal otsustasid hea koht suremiseks olevat. Järgmised kaks leidsid külmkapi taguse erinevad avad ja augud sobivaks matusepaigaks. Ja üks neist oli eriti surma aldis: oli lõksu roninud, aga no topelt ei kärise. Lisaks kõik muud keda me ei näinud, kui lehka tundis läbi seina päris tugevalt. Üritasime kuidagi kurba nägu teha lootes ehk Mike pakub meile oma väikest maja sisse kolimiseks. Plaan läks luhta. Selle-eest Mike tuli kohe kahe kingiga, ühega mulle koos kaartiga ja teisega Magnusele. Sellest viimasest me ei saanudki aru mille eest nagu tagantjärgi sünnipäeva eest vist.

Järgnev päev mina tegin lausa rekordtunnid tööd, ei rohkem ega vähem kui 3. Seda sellepärast, et olin meile Magnusega pannud aja tolle massööri juurde, kus mina juba kord käisin. Ta hakkas Taimaale puhkama minema kolmeks kuuks seega oli see meie viimane võimalus. Tegin hommiku vaid natuke üle tunni, siis läksin Norelliga Delisse ja Magnus tuli kella 12 paiku meie autoga mulle järgi. Käisime lõunal ja siis oli tema kord. Mina läksin niikaua seal asuvasse restosse, kus käinud ka õhtust söömas oleme, netti et blogi kirjutada. Samuti üritasin Magnuse telefoni tööle saada, mis tol hommikul lihtsalt enam ei töötanud. Tuli välja, et SIM kaart oli kuidagi ise nii kahjustada saanud ja oli uut vaja. Miskipärast ka minu telefon jamas ega lasknud sõnumeid saata. Selle põhjuseks avastasin, et miskipärast mu kuupäev oli 3 aastat tegelikkusest taga. Seega kui ma Magnust Delis ootasin, jäi ta hiljaks ja läksin teda linna sissesõidu äärde suure kivi peale ootama. Kõik sõitsid mööda ja vaatasid mind väga kummalise pilguga. Jõudsime tagasi, tegime veel paar tundi tööd ja oligi ka see päev läbi.

Minu tööks nüüd on saanud spreedimine, mida Magnus varem tegi palju. Väiksema traktoriga mille järgi see kast kus materjal sees. Praegu läheb kõigile põldudele Urea, mis on lämmastik olles taimedele kasvuks vajalik. See traktor ja kuut seal taga on aga rohkem minu arust katki ja ei tööta, kui see korras on. Nagu ühel laupäeva hommikul, kui Mike oli Perthi läinud. Kõigepealt ei töötanud seal kast põhjas olev lint, mis peaks materjali välja viima. Magnus õpetas, et tuleb kiirelt künklikul maastikul sõita. Põrutasin sellega seal siis nii palju kui suutsin, traktor on väga jäik ja kui juba üle väikse rohupuhma sõidad on selline tunne nagu oleks kuskilt Eversti otsast alla sõitnud. Miski ei mõjunud. Lõpuks pesime seda kuna oli hästi mudane alt. See hakkas tööle, siis kadus GPS ära ja traktor ei saanud enam aru, et keegi istuks toolis. Mis tähendab siis seda, et ei saa panna teda ise sõitma kuna ta ei lase Sul liikuda. GPS tuli mingi ime peale tagasi, seega vähemalt jooned olid ees. Magnus üritas ka tooli parandada, mille käigus lasi ta selle nii põhja kui põhja ja siis pidin mina selle põllu ära lõpetama. Sõit oli kohutav, pärast traktorist väga välja ega liikuda küll ei saanud. Sõitsin küll üliaeglaselt kuid sellegipoolest oli mul tunne, et mu selgroo lülid on üheks kuhugi tagumikku lähistele kokku vajunud. Sellest oleme nüüdseks aru saanud, et nii kui Mike ära läheb, siis pooled asjad ei tööta või lagunevad ära. Ja nüüd just kuulsime, et ta läheb pooleks nädalaks Balile. Naljatasime, et ta peab ikka väga pika listi tegema asjadest mida teha, sest nagunii laguneb kõik ära ja siis me saame lihtsalt järgmise valida. Ega meil väga pikalt siin tööd jäänud ei olegi, 16.juuni saab kolm kuud täis ehk siis ka Magnuse farmipäevad. Ei taha tegelikult isegi mõelda, et peab kuhugi linna stressi rohkesse keskkonda minema, töötama mingi äratõusnud ülemuse jaoks. Siin on kuidagi nii hea ja lihtne. Kuigi eks linnas ole jälle omad plussid. Ega me vist ei leia ligilähedalegi nii head ülemust enam, kui tema on juba lihtsalt kasvõi inimesena.

Vahepeal sai meil Austraalias 3 kuud oldud. Aeg lendab eks? Samas oleks nagu alles tulnud, teisalt on siin juba nii kodune ja harjunud.

Nüüd paar päeva tagasi lagunes ( milline üllatus eks ) traktor ära, tegi hirmsat häält juba mõnd aega, aga nüüd kui me lõunale läksime sõitis Mike seni ise ja oli päris mures. Mootori juures nokitsedes hakkas ühest voolikust õli pritsima lausa, niiet oligi koju sõit. Ta kartis hullemat, et turbos viga, õnneks mitte kuid nüüd traktor seisab pool nädalat siiski kuna jupid ei jõua kohale. Me sõitsime ühe päeva ringi ja puhastasime põldude aia ääri. Too päev oli ikka nii külm, et meil käis võitlus kes autost välja läheb. Tuul oli nii läbilõikav ja kraade on meil ka vaid 15-16. Täna töötasime ka kodus kõigega, jälle oli hirmus külm. Mina võtsin meie maja taga oksi maha ja korrastasin, Maan käis vahepeal abis suuremaid peale tõstmas. Nad Mikega võtsid juba üks päev nende maja juurest palme maha. Me käisime kiskusime täna veel ühe ülesse, tahtsime seda meie maja juurde istutada. Tundub, et ei või kahjuks. Pean äkki veel kutsika silmi tegema, nii tore oleks ju ka oma palmi all peesitada. Homme lähebki ta minema puhkama. Täpselt enne seda saabus talle täna hommikul ka hea uudis, et Brett läheb töölt ära. Ei tahaks küll, aga rahalistel põhjustel. Mike ei ole selle üle just õnnelik, et jälle peab uut inimest otsima. Brett oli selles mõttes päris tark ja oskas kõike. Lisaks Mike on kuidagi igast imelikke vendade otsa sattunud, kes tal igast jamasid korraldanud on.

Nüüd nädalavahetus on meil vist peaaegu vaba, kui Mike pole ja traktor katki. Eelmine nädal pühapäeval alustasime alles lõunast ja selline mõnus rahulik. Võib-olla nüüd saab ka käia kuskil ringi sõita või teha midagi huvitavamat kui kodus olemine. Teie seniks nautige ilusat suveilma, mida seal mail harva kohtab. Me nii kaua väriseme siin külmas talves edasi.