Aussies õnne otsimas: august 2016

No vot siis.. olete juba põnevusega oodanud mis meist saanud on? Parem oleks. Hirmus kiirelt läheb see aeg ikka. Oleme kohe kohe juba 5 kuud siin olnud. Umbes sama kiirelt läheb ka see aeg, kui mõtlen koguaeg Nüüd blogi kirjutada.
Elus on muutunud päris palju peale eelmist kirjutist. Farmis läks elu sama viisi edasi. Mike muudkui reisis ja tormas ringi igalpool ja meil jäi tööd aina vähemaks. Mõned päevad ei osanud nagu suurt midagi teha, nuputasime suuresti ise mida võiks. Mina sain palju spreedimist teha, selle jubeda traktoriga. Magnus tegi tal aias tööd ja kõike mehelikku. Kõlab kuidagi veidralt,aga selle traktoriga midagi sõite pole tõesti varasemalt arvasin teisiti. Lõpuks hakkasime ka uurima kaua tööl saame olla, et tegelikult nagu oli jutt juuni algusest mis juba käes oli. Tema siis ütles, et juuni lõpp ongi viimane päev koos siinse majandusaasta lõpuga. See lõi mõnesmõttes päris rivist välja. See koht oli nii koduks saanud, inimesed nii toredad ja kõik oli nii oma. Ei tahtnud mõeldagi, et peab tulema siia linna kus satud igasugu inimeste otsa eriti mingisuguse ennast täis ülbe ülemuse otsa, kus siis hea näoga pead üritama töötada. Seega me ei osanudki midagi mõelda, et äkki peaks kohe uuesti farmi tagasi minema.Kus saaks rohkem raha säästa ja oleks rahulikum või siiski linnas olla kus plussideks on see, et saab siiski ka elada muud elu peale farmi. Kuna nad kõik enamasti linnast päris hulka maad eemal on nagu raske midagi muud ka teha kasvõi näiteks kinno minna ja Maanul kindlasti jõusaali.
Korraks oli mõte, et jääme Mike juurde natuke kauemaks nagu ta lubas, et saame seal tasuta olla ja tööd otsida. Mõtlesime ringi kuna nii kaugelt on siiski seda suhteliselt raske teha. Lõpetasime neljapäeval ja laupäeva hommikul hakkasime Perthi poole sõitma. Olime endal võtnud mõtte, et ostame võimalikult kiirelt uue auto ja müüme vana maha, sest et see hakkas järjest imelikumaid hääli tegema, värisema ja kolisema igatepidi. Elukoha suhtes arutlesime, kas minna uude kohta või tagasi Pedro juurde kus oli üks ruum vaba. Tundus mõistlik minna vanasse kohta tagasi, kuna temaga on lihtne, et põhimõtteliselt saad tulla ja minna kui tahad, ei pea mingite rahadega ette ja taha mässama. Pidasime veel rahalisi läbirääkimisi, kuna siinsed rendi hinnad on nii alla kukkunud. Otsesele tulemusele tegelikult ei jõudnudki.
Uued sihid silme ees, läksime kõigele selle vastu. Pedro juurde sisse seatud tuppa mis alguses haises nii, et ma sinna väga sisse minna ei suutnudki. Muidugi varem kui ta keelas suvel airconi kasutada, siis nüüd ta peitis ka puldi ära mida ta enam eiteagi kus see on. Seega on maja ülikülm ja niiske, mis ei ole just eriti meeldiv. Meie toas oli ainsana ka veel aircon, mille me koguaeg sees hoidsime. Lõpuks lõhnaküünalde ja tuulutamise abil kadus ka see niiske rõve hais. Uue auto ostmine ei osutunud ka väga lihtsaks. Käisime mitmeid vaatamas, mitte päris kindel olles mida osta võiks - tahtsime midagi teistsugust ja ägedat. Kaalusime siin väga populaarset Fordi või Holdenit, aga need on jälle hirmsate mootoritega ehk suure kütusekuluga, et kas see just kõige mõistlikum on. Ja siis ühel hommikul, kui Magnus oli just paar päeva tagasi öelnud minu jutu peale, et tema pole elus ühtki ilusat Hyndaid näinud ega taha ka seda, siis leidsin just väga ägeda auto mis oli juhtumisi sama mark. Läksime seda vaatama autoplatsile ja meile mõlemale meeldis ( olin üsna kindel, et seda ei juhtu aga kae imet ). Läksime proovisõidule mis kujunes päris huvitavaks kuna sisuliselt kohe hakkas ventikast mingit hirmsat vinguhaisu puhuma koos sinaka suitsuga. Kadudes jälle korraks ja järgmisel hetkel lämbusime seal autos. Tundus äärmiselt kummaline. Läksime platsile tagasi ja uurisime müügimehelt mis tema arvab või teab. Tema pakkus, et see on see mootoripuhastusvahend mis sumbutile tilkunud ja nüüd seda vingu sisse ajab. Tundus loogiline, sest et lõpus seda ei juhtunud. Siiski mitte just parim esmamulje sedasi. Tahtsime endale natuke mõtlemisaega võtta ja vaadata mis saab. Ja tunnikese pärast läksimegi juba autole järgi tegelikult. Pakkusime äkki nad tahavad Fordi sisse osta ja siis selle auto hinnast maha lahutada, kuid nemad arvasid et meie truu Fordike pole peale paari saja daala midagi väärt. Polnud just kõige kasulikum diil. Seega läksime raskemat teed ja üritame siiani autot ise müüa. Turg on aga nii palju langenud, ei teagi kas talve või mille tõttu. Kui tulime olid sellised Fordid pea tuhandet rohkem väärt kui nad nüüd on.
Üks mure vähem keskendusime täie hooga töö otsingutele. Iga hommikul unisena gumtree lahti, siis kõned ja meilid tööbüroodega. Mõtlesime alguses siiski ka farmi tagasi mineku peale, et säästab palju ning hea rahulik ilma linna kiire elutempo ja ummikuteta. Saime enda töökuulutuse peale nii mõnegi pakkumise. Üks neist tundus kõvasti teistest üle ja parem. Siit umbes 1.5 h sõitu lõuna poole, jällegi vilja-lamba farm. Farmer tundus väga tore ning mõistlik. Lisaks kõigele töötas ta juures juba mitu aastat üks Eesti kutt. Võtsime temaga ühendust, ta ei öelnud ka ühtki halba sõna. Leppisime lausa kokku, et lähme seda elu ja olu vaatama. Mida ma tegimegi ühel laupäeval. Kõik oli iseenesest tore, isegi kaks väga rääbakat hobust oli ( vaesekeste eest küll eriti hästi hoolt ei kanta ). Miinus pooleks oli jälle raudkonkus elamine, mitte just kõige ruumikam ja kodusem olemine. Lahkusime väga segaste tunnetega. Kõik on nagu tore, aga kas ikka on, kas see on just see mida tahame? Võtsime paar päeva hiljem vastu raske otsuse, et me siiski ei lähe ja jääme linna. Lihtsalt.. noorus on vaid korra ja seda farmis veetes lamba kannikaid pügades ja traktoriga ringi kärutades pole võib-olla just päris see mida me enda elult oleme oodanud. Me õpiks seal palju ja saaks mingeid oskusi, aga just selliseid, et saaks samasugust tööd edasi teha mitte rohkem. Tahaks vast siiski ennast rohkem arendada ja näha. Elada ka väljaspool tööd, mis seal võimalik poleks. Kuna farmer otsis endale inimesi ka just pikemaks ajaks, ei hakanud teda alt vedama, et teeme paar kuud tööd ja tõmbame minema. Niisiis võtsime eesmärgiks linnas mingi hea töökoha leida. Mis ei osutunud üldse nii lihtsaks.
Aeg muudkui läks, uus nädal teise järgi ja no ei selgunud miskit. Magnus käis paaril töö intervjuul mis olid ka nii pealiskaudsed, et jah meil oleks ilmselt vaja varsti, aga ei midagi kindlat jne. Mulle nagu polnud üldse mitte midagi, kõik olid nii meestetööd. Ahja, kohe esimesel nädalal tegime endale pisikese tõstuki load. Selliseid laotöid kus seda piletit vaja oli tundus ainsana palju olevat. Niigi enne juba farmis mõtlesime selle peale, kus saab ka kõrgemat palka enamasti. Koolitus ise oli lihtne, poolteist päeva. Alguses oli teooria, mis tundus küll alguses suht hirmutav. Nii kähku, et ei jõudnud lehtegi ette lapata kuni ta oli juba uue teema juures. Mõned keerulisemad põhipunktid õiges järjestuses olid ka tahvlil mida ta pidi unustama vahel maha kustutada testi ajaks. Mees ise oli väga mõistlik ja tore, tal olevat selle aasta jooksul juba 80 eestalast läbi käinud sealt. Grupp jagunes kaheks, ühed olid ühepäevased teised seal hulgas ka meie, kes võtsid rohkem algajate koolituse käisime veel teise päeva lõunani kohal. Kartsime et äkki tahavad mingit hirmsat teooriat siis või praktikas peab teokarpe maast korjama. Tegelikult oleks võinud ka vabalt vaid nö edasijõudnute koolituse võtta, mis oli ka odavam. Teooria oli sama ja sõit ka samasugune. Mingeid kaste pidi tõstma ühest kohast teise ja üksteise peale. Ei midagi keerulist, plats oli natuke kitsas ja kaldus kuid kõik oli täiesti teostatav. Mõni mees siiski suutis kõigele võimalikule koguaeg otsa sõita. See oli päris naljakas. Ja ma vahepeal unustasin ära mis kast mille peale tuleb panna, mitte et seal eriti valikud oleks olnud. Tegelikult tahtsin niisama teisi lõbustada. Aga päevalõpuks saime uhkelt tunnistuse kätte ja nüüdseks ka juba magnetkaardi pildiga ja puha.
Ühel lõunal käisime koos ühes agentuuris intervjuul kus otsiti maastikukujundajaid ehk maakeeli mullanäppe. Ja juba paari tunni pärast tuli kõne, et kas me järgmine päev juba saaksime tööle minna. Magnus vastas kohe jaatavalt, mina pärast natuke kahtlustavalt üldse küsisin et kas ta ka teab mis töö peale me lähme üldsegi, Ta nii kaugele ei jõudnud, kindel mis kindel minek. Siiski agentuurist saadeti veidi hiljem messiga täiendav info ja detailid. Selgus, et saime tööd siin Perthi suureimas uhkeimas ja kalleimas hotellis- Crown. Kus me ka ühe öö mu sünnipäevast veetsime. Sinna ehitatakse nüüd kahte meeletu suurt lisatorni veel hotellitubadega. Sellel hotellil on ka kolmeteistkümnes korrus, mida enamasti ebausus ei ehitata. Hommiku alguses oli kohe siinsele omane ohutus koolitus pikalt laialt. Täitsime pabereid ja kuulasime loengut, saime oma kiivrile ka kleepsud oma numbriga mitmes töötaja me oleme. Mina olen 4692 ja Magnus 3. Täpselt ei rohkem ega vähem töötajaid on seal töötanud v töötab siiani. Ja nüüd on see arv kindlasti jõudnud juba 5000, sest igal hommikul näeme mitmeid inimesi kontoris pabereid täitmas. Muidugi eks sama palju kui juurde võetakse tehakse ka lahti. Tänu millele meiegi sinna tööle saime.
Päev algaski nii, et lihtsalt üks töölistest tuli meile vastu ja juhatas tööle. Ühtki ülemust me ei näinud, teised poisid kogeledes andes meile mingeid ülesandeid mida teha. Keegi otseselt suurt ei õpetanud ega näidanud,kuid meie jaoks pole väga võõras ja ebaloogiline kuidas lilli peab istutama. Nüüdseks nähes seal erinevaid inimesi on see mõne jaoks siiski päris suur teadus. Inimesi on lahti tehtud ja siiani tehakse, sest nad istutavad pottidega lilli, jätavad taimed lihtsalt maapeale, et need siis ise kuidagi juured alla võtaks vms. Siiski mõni linnainimene, ilmselt tõesti ei kujutagi seda ette. Kodus ju aknalaual on küll potilill ja nii ilusti elab. See on ikka uskumatu mida kõike seal näeb. Kohati on muidugi päris raske vaadata ja taluda seda, kui ise tahad korralikult tööd teha, kuid mõni teine Su kõrval sellest just väga aru ei pea või hooli või oska. Mõnedele isegi üritad seletada ja õpetada, aga ta teeb ikka oma idiootsust edasi. Istutakse 5 taime hunnikus ühtekohta. Tegelikult peaks siiski igalpool korralikud rivid ja muster jooksma. Nemad aga teavad, et seal kus pott on peab auk tulema ja nii nad siis kaevavadki. Kuigi need on kuskilt eest tõstetud või ajutiselt seal.Samas sellised tiimi ülemused on ka kohati väga mõkud, ei õpeta või seleta vaatavad vaid oma ninaette ja korras. Pärast saavad aga kõik sõimata ning tuleb pool tehtust üle teha. Kasutame ka sellist väetist mis taime alla pannakse, seda kohati loobitakse liiga palju mis tähendab, et see pressib taimed maast välja. Täiesti tavaline on ka, et lihtsalt läheb meelest osad taimed korralikult mulda istutada. Kõik ja nii palju veel.
Me oleme Magnusega nüüd palju olnud puuri peal, millega auke maasse teeme taimede jaoks. Üks võtab taime potist välja, paneb väetist ja auku. Kolmas vend tuleb mätsib korralikult taimed kinni või siis teeme järgemööda ise. Muidugi jube oluline on ka kellega koos tööd teed. Jah, seltskond on kirju ja mitte negatiivne olles on seal siiski ka hulga tublisid ja asjalikke kujusid. Kuid nagu ikka kõige enam jäävad ikka ju pinnuks silma need mitte teravaimad pliiatsid. Seltskond on nüüdeks päris suur ka, kokku lausa 50 inimest meie tiimis.
Täna juhtuski selline halb lugu, et me Maaniga olime puuri peal vehkisime niiet selg märg ja meie järgi istutas üks ammu silma jäänud kutt. Ta rääkis nii vaikselt et isegi tähelepanelikult kõrva kikitades oli raske aru saada. Ja umbes sama vaikselt kulges ka tema töö. Me jõudsime puurida, istutada, riietuda iga 10 minuti tagant kuna ilm muutus just nii drastiliselt, kui tema istutas siiani meie esimesi puuritud viiteteist taime. Meenub vanast heast Eesti filmist : "Kui Toots kooli jõudis, olid tunnid juba alanud". Tema kohta käib see umbes nii, et kui Joseph esimesed kümme taime istutatud sai, olid kõik teised juba koju läinud. Ja meie närv ei pidanud enam vastu. Just olime hommikul jälle kurjustada saanud, et kogu see firma lüüakse objektilt minema kuna asjad ei liigu, kui liiguvad siis valesti. Võtsin südame rindu ja läksin rääkisin ühe kõrval olema ülevaatajaga. Ta olevat teda juba ammu silma nurgast jälginud ja vaade talle ei meeldinud. Kohe konkreetselt ütles, et ajab asja korda poole tunni pärast teda enam pole siin. Ma ei osanud miskit enam öelda, see ei olnud just see mida ma plaanisin. Väga halb tunne jäi sisse ega ma ju soovinud et teda lahti tehakse. Arvasin, et piisab kui keegi läheb ütleb talle, meil on tähtajad peal peame suutma end siiski veidi kiiremini liigutada. Ta saadetigi koju, tema tuli meile veel viisakalt piiksudes ütlema, et tema vist peab miskipärast varem koju minema. Pärast kergendas mu enesetunnet see, et tegelikult on ta juba 5 päeva tagasi lahti tehtud/minema saadetud, aga keegi ei tea päris täpselt miks ta ikka järgneval hommikul tööle tuleb. Too sama ülevaataja veel tuli ka meile ütlema, et väga õige seda just ongi vaja teha. Tema ei jõua kõike jälgida ega näha, aga see on kahjulik meile endale. Kui keegi valesti või nii aeglasti teeb, siis kurjustada saame pärast meie kõik. Täna hommikul tehti isegi demonstratsioon- kuidas istutada taime. No see on uskumatu, kuidas inimesed ei mõtle/hooli/viitsi/taha/huvita. Väga harval juhul ei oska kohe alguses siiski keegi pole esimest päeva.
Üleüldiselt ka mis korralagedus ja korraldamatus kogu sel ehitusel toimub paneb õhku ahmima. Pole erakordne, et me tõstame rekkalt maha laadituid taimi ümber 3-4 korda, sest et paigutatud kohas tuleb siiski kellelgi mingit tööd teha. See on lihtsalt uskumatu nii sõna otseses mõttes kui olla saab. Me lihtsalt tassime tuhandeid taimi jälle kuhugi teise kohta, siis uuesti tagasi jnejne. Samas palka saame, siis peab oma mõistuse kõrvale jätma. Näiteks kästakse kõik muld ilusti ära siluda ja riisuda, tunni aja pärast võib vabalt seal suur kopp kaevata. Tööde järjekord ei saa ilmselt enam valem olla, kui seal on.
Tundub, et tööd siiski jätkub mõneks ajaks. Oleme palju kiita saanud ja tundub, et heas nimekirjas seega ilmselt jäätakse meid siiski ka alles kui ka töö hakkab lõppema. Kõige kiirem aeg on nüüd järgnevad paar nädalat ja siis umbes kuuke võib-olla veel on toimetamist. Loodame, et ehk saame ka seni seal püsida kuna raha suht hea ja kodule nii lähedal. Sõidame tööle umbes 10 minutit kõigest. Algab kella 7 ( kohutav ) ja lõppeb rohkem nii kuidas ise tahame, kuskil 4 ja 5 paiku lähevad enamus minema. Nüüd hakati natuke rohkem nõudma, sest et osad läksid juba 3 paiku. Muidugi ilmad on nüüd täiega alt vedanud, päevade viisi ainult sajab ja tuulab. Ei ole üldse mõnus seal õues mudas mütata. Kui vihma ei saja, siis pannakse niisutussüsteem tööle mis on muidugi kõik puruks sajast kohast tänu puurimisele või millele iganes ja siis on peenar nagunii veeall.
Ahja ja üks oluline muutus veel elus toimus elukoha muutuse näol. Pedro leidis endale uued üürnikud ja me olime lubanud välja kolida kui ta endale kellegi pikaajalise leiab. Niisiis ühel nädalavahetusel tuligi üks Vietnami paar tuba vaatama ja imekombel neile meeldis see ning otsustasid nädala pärast sisse kolida. Mis andis meile aega nii kaua uut kohta otsida. Tundus väga piisav ja mõistlik aeg selleks. Järgmiseks reedeks sai selgeks, et ei olnud. Me käisime vaatamas kuskil 25 maja ringis. Rekord päevad olidki reede kus oli äkki 10 kodu ja laupäeval 11. Pilt oli ikka leebelt öeldes kohutav. Kuulutuses tundus koht nii ilus, korras, puhas. Kohaleminnes osad olid ikka sellised peldikud, et mul on tall ka puhtam ja ilusam. Pärast mõtisklesin, et nii kaua et pilte ei teinud. Oleks saanud kõrvuti panna milline võib tegelikult asi olla, aga kahjuks pildid lõhnu ikka edasi ei anna. Osad pildid on vist küll tehtud siis kui maja ehitatud on või on inimesed pilditöötluses väga osavad. Isegi kui oli enamvähem korralik kodu oli mingi muu väga suur aga, kas räpased toanaabrid, liiga palju inimesi kokku pressitud, polnud elutuba, elasid pere väikeste lastega jne. Alguses oli jutt, et paar kolib Pedro juurde laupäeval. Rääkisime Pedroga reede õhtu, et kas on kuulda neist ja kas päev on siiski sama. Pedro lubas uurida ja meile teada anda, kuna reede õhtuse seisuga meil polnud õrna aimugi kuhu kolida. Õigemini ei tahtnud kuhugi kolida. Pedrolt ei saanud mingit vastust ja eeldasime siis, et ilmselt jääb see uute sissekolimine hiljemaks ehk pühapäeva. Alustasime laupäeva hommikul juba kella poole 10 paiku meeletut ringi sõitmist jälle, viisaka näo tegemist "Oi, kui tore kodu teil on!" tegelikult üritades võimalikult kähku uksest välja saada. Kuni siis kella õhtu kella kuueni, kui olime teel viimasesse kohta helistas Pedro, et noh kus te nüüd olete. Uued inimesed juba ootavad hommikul kella 10st saadik, et tuppa sisse kolida. Oi kui kurjad me olime, mis mulje see meist jätab. Siiski no Pedro on Pedro. Rallisime kiirelt koju, pakkisime asjad kümne minutiga ja mõtlesime et mida siis edasi nüüd teha. Laupäeval lõppude lõpuks olime tegelikult leidnud koha mis meile meeldis ja tundus kõik tore. Siiski me ei rääkinud kordagi sellest, et saaksime sama päev sisse kolida. Pedro pakkus meile võimalust diivanil magada, mille kasuks me too öösel otsustasime. Kolisime järgmine päev siia kus siis antud hetkel elame. Koht on päris hea ja ilus. Mees, koos naise ja neljaaastase lapsega elab üleval korrusel. Alumist kasutame ainult meie üürnikud. Hetkel elab siin veel prantslaste paar ja nende sõber. Eelmine nädal kolisid sisse veel jaapani paar. Prantslased aga alustavad oma reisimist ja nüüd jääb kaks tuba vabaks. Ühte vabanevat käisid vaatamas juba eesti paar ( maailm on ikka väike ) ja veel täpselt sama kutt kellega Maan siin samas olevas jõukas on kokku põrganud ja paar sõna juttu rääkinud. Eks siis näha ole kas hakkame eestlastega koos elama või mitte.