Aussies õnne otsimas: 2017

Jõulud ja aastavahetuse otsustasime veeta Balil. Alguses oli küll plaanitud Fiji, kuid kuna hinnad kahekordistuvad selle püha puhul, siis ei tundunud see enam eriti hea plaan olevat. Bali oli odavam ja kuna me kumbki seal ka käinud pole, siis jäi plaan paika selle peale. 22. detsembril kella viiest oli meie lend troopika saarele. Nimelt ka just tol samal päeval pidime me välja kolima oma kodust, kus olime veetnud juba üsna mitu head kuud. Asjade rohkuse järgi tundus lausa, et juba aastat. Kõige huvitavamal kombel polnud me ka leidnud endale uut kohta, kuhu sisse saaks kolida, seega palusime Merilini juures väikest nurgakest kus saaksime oma asju reisi vältel hoiustada. Kolisime oma mitu autotäit asju sinna ja hakkasime ise lennuki peale sättima. Huvitaval kombel ja takso tellimisega jäime kuidagi hilja peale, niiet suhteliselt torm oli sinna lennujaama saada. Siiski saime kohe kiirelt pagasi ära antud ja turvakontrollist läbi. Kõndisime siis ja otsisime oma väravat kuhu minema peaksime. Kohe kuidagi ei leidnud- kell tiksus, süda põksus, aina kiiremal rütmil. Lõpuks läbi klaasseina nägime, et meie värav on hoopis seal taga aga sinna kuidagi pääsu ei näinud. Hakkasime abi küsima, võiks öelda et igaüks juhatas eri pidi ja suunda. Lõpuks jooksime juba tagasi kohta kus oma kohvrid ära andsime mille peale tädi närviliselt seletas, et hoopis teisele poole peame jooksma kus olime ja kohutavalt kiire on, Nojah, oligi. Tolleks hetkeks oli umbes 20 minutit lennu väljumiseni, kus tegelikult palutakse juba väravas olla. Tormasime teisele poole, kus tuli uuesti turvakontroll läbida, mis ei sujunud üldsegi nii kiirelt ja edukalt kui meie esimene. Hakati kotte lahti pakkima ja miski neile seal ei sobinud, kuigi valest läbi minnes oli kõik okei. Mina üritasin ilusaid silmi teha ja rääkida asjaolust et me nagu päriselt jääma lennukist maha, äkki saaks kuidagi kiiremini. Lõpuks läbi, siis öeldi ka et jookse nii palju kui jaksate, oli umbes viis minutit lennuki väljumiseni. Jooksime, kui jõudsime väravasse kus vilkus suur punane kiri : final call ja tädid rõõmsalt tervitasid meid hüüatades, et me ikka jõudsime. Selline põnev reisialgus siis. Pole kunagi lennujaamas nii ära eksinud ja seda just siis kui on kiire. Oleks me õigele poole läinud ja kohe leidnud õige sissepääsu, oleks me jõudnud ilusti.
Lend kestab siit sinna väga vähe, vähem kui neli tundi. Isegi selle lühikse aja jooksul pidime siiski läbi lendama Darwini kohal mõllavast tormist, mille tõttu ikka rappusime ja värisesime, niiet ma sain higistada ja Magnus naerda.
Jõudsime hotelli lõpuks, peale väga pikka ja suhteliselt aega nõudvat taksosõitu. Ummikud olid lihtsalt nii meeletud nagu oleks kõik lennud tol päeval ühel ajal maandunud. Polnud jõudnud isegi lennujaama parklast välja minna, kui juba kohe taksojuht keeras küljega sisse suurde betoonposti aga no ega see ei heidutanud teda edasi sõitmast. Hotell tundus ilus ja viisakas, kuigi ega nii pimedas väljas olevast just suurt aru ei saanud. Järgmisel päeval käisime linnaga tutvumas ja üritasime mitte ära eksida. Vaatepildilt oli linn üsna sarnane mis ma Tais nägin ja Magnus muljetas Afkist. Väga huvitav teistmoodi kultuur.
Jõululaupäeval otsustasime käia suures veepargis, mis pidi maailmas suuruselt kolmas olema. Päris suur ja hirmus oli küll. Nu mõned torud ja atraktsioonid võtsid küll ikka seest väga kõhedaks. Eriti minu jaoks kaks toru mis olid kõrgeimad, kus pidi üksi sinna tuubi sisse ronima, seal oli läbipaistev põhi mis ühel hetkel Sul alt tõmmati ja algus oli ikka päris pikk selline nn vabalangus. Päris hirmsa hoo sai sisse. Paljudest sai ka kahekesi alla lasta, kus olid selle täispuhutava tuubi peal. Paari erandiga tegime kõik torud ühe korra vaid läbi kuna ega rohkem väga ei jaksanudki ja juba see oli küllalt ajamahukas. Veepargi üldine mulje oli selline, et paar korda pidi süda seisma jääma või jäigi, aga üldiselt oli väga lahe. Tagasi jalutades leidsime veel hästi hea sushi koha ja maiustasime seal. Õhtul ka jõuluõhtusöögil lõõmavas niiskes kuumuses. Mis ei tekitanud ka just erilist jõulumeeleolu. Ega me vist õigesti kordagi ei tajunud sellist jõulutunnet, välja arvata et igalpool linna peal leidus igasugu veidrustest tehtud jõulupuu kujutisi.
Järgmisel päeval lebotasime basseini ääres, õigemini üritasime lebotada sest see väga võimalik polnud. Me kumbki pole kunagi sellist päikest tundnud. Olime 10 minutit päikse käes, aga sellega põlesime juba täitsa ära. Tundus, et meie vahel seal punktis osoonikiht küll puudus. Niisiis oli ainus variant basseinis vedeleda ja seal igast lollusi teha.
Järgmisel päeval käisime loomaaias. Nägi igast erinevaid loomi keda polnud isegi oma silmaga näinud mitte. Ja Magnuse jaoks esmakordne elevandi katsumise kogemus. Taksoga loomaaeda sõites tekkis selline äkkmõte, et võtsime hoopis päevaks endale autojuhi kes meid eri kohtade peal ringi sõidutas. Peale loomaaeda käisime ära ahvi metsas, kus võis siis näha palju ahve ja kohviistanduses kus sai proovida maailma kallimat kohvi. Tegemist on siis Luwak kohviga, mida valmistatakse kasslase väljaheidetest. Kass sööb kohviube ja seedib need, mille järeltulemusest valmistatakse maailma kallimat kohvi. Ole see maailm ikka üks kummaline koht.
Ühe päeva tegevuseks läksime jõe peale parvetama. Teel sinna peatusime kaljuserval ülevaatega riisipõldudele mis oli väga ilus. Kohale jõudes paigutati inimesed eri kummipaatidesse ja sõit võis alata. Inimesi oli ikka päris meeletult, hirmus sagimine käis. Meie sattusime neljakesi parve pluss juht ühe austraaliast päris isa ja tema pojaga. Sõit oli päris äge, adrenaliinirohke kohati ka ikka. Alguses tuli kärestik, kus kästi kõigil välja tulla ja kõrvalt treppidest minna kuna too 8m langus oli liiga ohtlik. Üldiselt oli üsna selline rahulik ja sai nautida loodust, vahepeal lihtsalt sõitsime ikka sinna kaljuseina sisse või jäime kivide otsa kinni, siis oli selline närvikõdi. Ühel korral oleks siiski ka peaaaegu ümber lennanud, kuna me ees olev paat oli kinni, meie sõitsime neile otsa ning meie tagaolev tuli meile küljepealt otsa suure hooga. Õnneks saime õigel ajal teisele poole koditud. Korra oli ka poole tunnine paus suure kose juures, kus sai pildistamas käia ning karastusjooke osta. Loodus oli muidugi jube vinge, tohutu suur kõrge kaljusein ülesse ja kogu see taimestik ja alla langevad kosed vahepeal. Pildid vist ütlevad rohkem, kui mu kirjeldused siin, seega jätan töö nende teha. Lõpus tuli ka nö siis kõige ohtlikum ja põnevam koht 4m langus kärestikust. Pidime kõik hästi madalale end laskma paadi põhja ja sulpsasime sealt alla. Kõik jäid vist ellu.
Aastavahetuseks otsustasime minna Gili saartele. Panime endale kinni siis nn jälle tuuri, kus meid sõidutatakse nii bussi kui paadiga edasi-tagasi. Bussireis sadamasse pidi võtma aega poolteist tundi ja algas juba hommik poole 7 ajal. Nagu me olime aru saanud, siis tuuride bussijuhid olid need kõige segasemad juhid. Nad nagu oleksid minuti järgi palka saanud. Pressisime alati kõige kitsamatest kohtadest läbi kus seisid muidu ainult rollerid, punase tulega üle risti sõitmine polnud ka midagi ootamatut, täiesti parempoolsest reast mis maha keeras otse edasi sõita polnud samuti küsimust, lihtsalt tuli ohutuled peale panna, kui ees punane ja mõned autod rivis, siis sai alati enne vasakule maha keerata ja ristmik ületada siiski teisest suunast kus roheline põles. No igaljuhul hullumeelesus kui keegi üldse aru sai sellest keerukast sõidumaneerist. Kuidas nad küll seal üldse veel elus kõik on. Igastahes füüsikat trotsides kimasime sadama poole. Seal oli ees päris pikk ootamine väga äärmiselt tüütute müügiinimeste seltsis. Nad peaaegu et toppisid et ise Sulle selle pudeli suu peale või rannasallikese selga, et ainult selle saaksid kuidagi pähe määrida. No õudne. Lõpuks pääsesime sealt kaua oodatud paati, sealt ka veel kailt alla kõõludes müüdi asju läbi paadi akna. Sõit algas alguses väga ilusalt kus sõitsime rannikule suhteliselt lähedalt nägi seda huvitavat ja troopilist rannajoont taamal kõrguva vulkaaniga. Pidime ka selle otsa ronima, aga aeg kadus kuidagi kiirelt käest. Paadis meie merehaige jäi veel haigemaks kui ta muidu juba oli. Nimelt kas konditsioneerist või kummalistest bakteritest jäi Maan juba tõbiseks teisel või kolmandal päeval ja nakatas mind ka paar päeva hiljem.
Gilil on nimelt kolm saart: kõige suurem Trawangan, keskime kõige pisem Air ja kolmas keskmine Meno. Meie peatusime Air'il, lihtsalt sest sealt leidsime kõige parema hotelli. Lisaks tuli ka uudisena, et kõige väiksemal saarel pole sadamat ehk suur paat millega Balilt sinna sõitsime peatub ainult teisel kahel. Kus tuleb võtta väike paadike, et saada õigesse kohta. Kohale jõudes tulid kohe kohalikud paadimehed ja olid meeleldi nõus meile suure raha eest erasõite tegema, kuna väidetavalt enam nn ühistransporti sinna tol päeval enam polnud. Olles juba natuke aru saanud mis inimestega seal tegu, keeldusime viisakalt ja läksime edasi uurima. Lõpuks leidsime koha kus sai osta tund hiljem väljuvale paadikesele mis oli umbes kolm korda odavam kui pakutud erasõit. Käisime söömas ja läksime otsima kus paat väljub. Väga huvitav fakt veel seal juures, et samale paadile aga lihtsalt seal samas kus paat väljus müüdi ka pileteid putkas, aga hind oli 80 ruupia asemel 300. Võttis ikka õhku ahmima, kui orki seal võib lennata. Olime uhked enda valikute üle ja põristasime oma saarekese poole. Kalda lähistel pidime veel kolima ümber mingisugusele lahtisele ulpivale alusele mis oma bella mootoriga vaikselt kalda poole surus. Lõpuks maandnud, tuli mõelda kuidas hotelli saab. Lahkelt olid kohal hobutaksod, kes küüti pakkusid. Mõeldud, tehtud. Pole ma enne elus hobuvaenulikumaid kaarikuid näinud, olles kahel rattal ja hobuse kõhu ja turja kohalt üle tõmmatud rihmad balanseerisid raskuskeset. Ponid olid nii väiksed, et kui sinna mingi 150 kg vend peale istuks tõuseks nad küll vist õhku. Õnneks saar on väike ja sõit lühike, niiet ei pidanud poni kaua piinama. Jõudsime nii 15 minuti sõidu järel hotelli. Olime endale võtnud oma väikse bungalow villa väikse basseiniga. Päris vinge oli ja koht oli ise kohe ookeani ääres. Esimene päev, kuna tervis oli kehvake otsustasime vaikselt võtta ja lebotada. Vedelesime basseinis ja käisime hotelli restoranis söömas. Õhtusöök võttis juba ise omajagu päris kaua aega, kuna teenindusepool oli seal üsna kehvake ja hirmus korralagedus, niiet oli päris kaua aega ookeani vaadet nautida ja maast ja ilmast jutustada.
Järgmisel päeval, mis oli ka aasta viimane olin mina päris haige. Vaatasime kaasa ostetud dvd'sid ja Magnus üritas basseini veest tühjaks saada erinevatel viisidel. Korraks käisime ka natuke saare peal ringi ja söömas. Uurisime ka, mis kell ja kus kohast me esimesel suurele saarele tagasi saaksime et paadile jõuda. Südaööl läksime vee äärde ilutulestiku vaatama, mis oli sedasi üle ookeani vaadates väga ilus. Selline hoopis teistmoodi aastavahetus siis meil. Läksime magama, hommikul pidime üsna varakult hakkame ka oma paati püüdma. Otsustasime seekord kõndida, kuna olime eelmine päev leidnud otse tee.
Suurele saarele jõudes, pidi meie paat väljuma poole 12, kuhu meil olid juba piletid olemas. Otsustasime varakult rannale istuma minna, kus ka paat väljub. Käisime putkast läbi, kus meile pilet anti ja kõndisime juba enne 11 õigesse stardipunkti. Jõudsime vaid vaevu 10 minutit oodata, kui jube öeldi et andke kotid siia ja põrutasime pool tundi varem minema. Olime üsna hämmingus, et huvitav kuidas siin küll võimalik sedasi midagi arvestada, kui minnakse siis kui endale sobib. Olime ise siiski peal ja õnnelikud, et ainsast paadist maha ei jäänud mis liigub. Käisime läbi veel kahelt saarelt nagu ka tulles, aga siis nägime et seame sihi uuesti samale saarele, kus alguses lahkusime. Ja muidugi olidki päris mitmed maha jäänud, kes ei osanud nii vara sadamasse tulla. Mingi väike paadike tõi nad meile natuke lähemale vastu, aga siiski meie loksumine seal venis väga pikaks sellise edasi-tagasi tiirutamise peale. Vähe sellest, kui sealt saarekeste vahelt lõpuks välja saime läks selliseks tormiks, et päris jube kohe. Me olime mõlemad näost valged ja kõht keeras hirmsasti. Minu palaviku ja kehva enesetunde peale, oli see merehaigus ka kerge tekkima. Sattusime mingisse väiksesse äikesetormi. Lained olid sellised, et inimesed kes üleval istusid ronisid kuidagi alla ja tilkusid veest, kuna neil lained ülepea käinud olid. Istuda neil kuskil enam ruumi polnud, ligunesid kuidagi seal vahekäikudes ja seal kuhu mahtus. Sõit võttis piinarikkalt kaua aega, minul võttis ikka vahepeal jala värisema ja palusin jumalat et see kapten kogenud oleks. Oli, jõudsime lõpuks kohale. Tunglesime läbi kõige pealetükkivamatest müügiinimestest maailmas ilmselt ja asusime oma taksobussi otsima mis meid tagasi hotelli sõidutaks. Sõit oli võtnud mitu tundi kauem aega, kui sinna minek. Muidugi taksojuht oma hullumeelsete sõiduvõtetega tegi seda aega isegi palju tagasi.
Rohkem ei mahtunudki me Bali seikluse sisse, aasta teisel päeval käisime veel niisama linna peal ringi, shoppasime mõngingaid asju, söime head paremat, käisime massaazis ja pakkisime asju. Kolmandal hommikul juba kella 9st oli meil lend kodu poole. Seekord jõudsime ilusti ja ei pidanud lennust maha jääma, ka kodu leidsime juba poolteist tundi peale maandumist. Vanarahvas oli ikka tark küll, et ikka kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Ja nii ongi.