Olen ikka olemas- Morocco

Heihoo 

Mega palju aastaid on mööda läinud. Ja see praegune pole küll eesmärgiga Austraaliast kirjutada, kuid siiski välismaast. Kuna juba mitmed aastad ma pole seal. Õnne küll leidsin vist aga elul olid muud plaanid. Vähemalt tookord. Eks näis mis elu toob ;) 

Seekord mõtlesin kirjutada Maroko reisist. Suuresti enda jaoks kuna muidu läheb kõik meelest ära.  Eks see vanus juba ka selline, et arusaadav. Ehk kunagi kellegile ka kasuks reisides. 

Otsus tuli võrdlemisi kiirelt kuna lubasin juba septembris peale kooli lõppu et kingin endale reisi. Noh nüüd on veebruar ja ma jõuan kuhugi. Lõpuks. Lubasin ka peale viimase projekti lõppu et lähen reisile närve rahustama. See nüüd siis õnnestus ! Olen rahul. Nii paljud asjad tundub jäävad vaid mõtteks kui päriselt asju nö kätte ei võta ja ära ei tee. Ikka mõeldakse ja plaanitakse, võiks oleks tuleks läheks.

Off we go 

 

Lend algas Tallinnast vahemaandumisega Riias. Millest sain teada alles mõned päevad enne online check-ini tehes. Reisikorraldaja unustas mainida tundub. Riia lennujaamas  naljakal kombel viisid teed kokku mind Gediga 🙃 Kuna esmakordselt reisisin sellisel kujul täitsa üksi ja juhuslikult ka tema. Elus on ikka jube huvitavad kokkusattumused. Lennukis istusime ka üksteise taga. Tulime samuti ka ühte sihtkohta. Hotellid on paari km vahega. Jällegi põnev faktor. Valikus oli muidu kas Marrakech või Agadir. Mulle meeldis agadir kuna see on ookeani ääres. Marrakech sisemaal. Agadir on selline turisti kuurort rohkem. Marokot ennast peegeldab paremini Marrakech. Siiski tõmbas vee lähedus mind rohkem. 

Lend oli võrdlemisi kohutav. Pikamaa lennud on ikka kordades mugavamad kui need lühemad sutsakad. 5,5h oli  üsna egamugav kogemus. Lennu alguseks oli 5.30 hommikul Tallinnast. Riiga 40 min. Seal tund pausi ja siis edasi Maroko poole. Sattusin istuma kolmese rivi vahekäigu poolsel istmel. Imeline koht. Jäin ümber hüppamisega hiljaks. Olin terve lennu aja enda peale sp kuri. Täpselt minu kõrval oli vaba kahene tool kuhu plaanisin kohe õhku tõustes hüpata. Siiski oli kiiremaid ja jäin oma kohast ilma. Samas ma jäin ellu siiski. Kuigi meeletu peavalu sain küll 1,5 päevaks. Uni murdis ja mingites väga ebainimlikes poosides sai seal tukutud. Kõigest 5,5 h hiljem kui oli kõik kohad haigeks magatud ja istutud iga viimane kui kehakumerus olimegi Marokos. Jess! Nüüd algas see lennujaamast väljumise kadalipp. Väga mitmes turvakontrolli tuli läbida. Naljakas et küsitakse kuhu hotelli, mis tööd sa teed , mis su ema nimi on ( see on nali ) . Huvitav mis nad teevad nende teadmistega. Igastahes siis algas minu jaoks põnev osa. Mina oma tuulepeaga polnud muidugi väga süvenenud reisi detailidesse. Suhtlesin koguaeg ühe A-tour nimelise kompaniiga. Kuna lennujaamast oli ka transfer, siis tuli üles leida vastava firma inimene kes oma sildiga sind tervitamas oli. Gedi leidis kohe oma Coraltraveli ja läks bussi poole. Mina keerlesin ja juba pakkus abi mingi tädi et hotelli helistada. Netti ka väga polnud , sobrasin oma meilides ja reisi dokumentides. Selgus et siiski ka minu kompanii on Coral. Ma ei ole siiani päris hästi aru saanud kuidas see süsteem nüüd toimis aga igaljuhul ma pääsesin siiski lennujaamast. Kuigi vahepeal juba hakkas hirm. Muidugi siis Gediga liikusime ühe bussiga Agadiri poole. Sõit kestis oodatust palju kauem. Google maps näitas mulle 3h. Tundus okei. Miskipärast me siiski sõitsime 5h ja peale. Vahepeal oli 20 min pausi. Lõunamaa värk, kõik on uimane kuidagi. Lennujaamas passisime juba nii kaua. Otsisime vist neid minusuguseid kes jõuavad võõrasse riiki ja ei tea isegi keda nad otsima peavad ja mis kompaniiga seotud on. Tubli. 

Asusime teele. Olles saanud juba esimesed päikse kiired, niiii mõnus. Päike on nii soe. Palmid ja palju Telliskivi toonis maju ning tühermaad. Marrakech oli sellesmottes siuke kole, vähemalt seal kus me sõitsime. Palju lagunenud maju, prügi ja räpasust. Ilmselt oli tegu mingi linna servaga ja keskel on ikka ilusam. Igalpool reisi gruppides ja blogides kiidetakse Marrakechi palju, et väga ilus ja põnev linn. 

KATSE 2. Kirjutasin lennukis u tund aega blogi aga netti ju polnud ja sis leht siiski ühel hetkel arvas et ta on offline ja kõik kadus 🥲 ju siis uuesti ja paremini. 

kuigi varasest ärkamisest ja lennust olid kõik väsinud, siis ikkagi oli nii põnev näha meid uut ja teistsugust ümbritsevat. Veeresime üle ümber ja läbi lõputute mägede. Tänu Minu halbadele geograafiliste teadmistele tuli mulle üllatuseks et seal siiski nii kõrged mäetipud mis lumised. Lumi Aafrikas, tundub nagu võõras kooslus. Google õpetas et nähtud on Atlase mäestik, see küll koolist meeles polnud. Gedi oli väga lummatud mägedest ja üritas jäädvustada seda mida meile pakuti. Pildil aga väga raske mõista seda massiivsust. Oma silm on ikka kuningas. Buss oli ka hirmus külm miskipärast, Gedi palus sooja juurde panna. 

Lõpuks peale väga paljusid tõuse ja languseid, lugematul arvul mägesid, erinevaid külasid, niiii palju kive hakkas languse lõpus paistma meie koht- Agadir ! Jällegi üllatusena, et tegu oli nii suure linnaga. Ma ei viinud end just väga kurssi kuhu ma lähen. 

Üllatused mulle meeldivad, niisiis lasin endal üllatuda. Googeldades leiab et rahvaarv seal on 979000, wow sest Kohalikud ütlesid et ilmselt 200 000. 1980ndatel oli kahe saja tuhande juures see aga tegelikult. Seega tõesti peaaegu ju Eesti populatsioon. Võimas! Hakkasime seal nüüd inimesi laiali jagama eri hotellide vahel, mina olin viimane niisiis sain väikse linna tuuri kohe. Huvitaval kombel ei tulnud minu hotelli ka keegi teine. Esimesed emotsioonid olid veidi ärevad, et kuidas kus kas kuhu. Hotell loomulikult selline välja ei näinud nagu piltidel. Mind juhatati mu esimesse tuppa mis asus esimesel korrusel. Seal ei olnud väga head emotsiooni kuna kõik oli väga aegunud, vetsu pott jooksis, kraanikauss oli lahti ja kuidagi väga väike. Läksin nurisema, et vetsupott lärmab, pisut pahur tädi teatas et saadab töömehe ja mingu ma toast ära. Tõesti ei soovinud peale 28h kestnud trippi kuhugi enam minna, lisaks oli mul hirmus peavalu. Küsisin ettevaatlikult, et ehk saaks uue toa ja kõrgemale. Tegu oli siiski ju 4 tärni hotelliga, aga noo tollele toale ma oma professionaalsel hinnangul annaks 2*. Plaan õnnestus sest nüüd pakuti mulle tuba kolmandal, isegi uksekaart oli ornamentidega ja kaunis, eelmisele oli koledate numbritega pooleldi maha kulunud number vaid kirjutatud. See tuba mulle juba meeldis, kuna nägin ka ookeani, väga mõnus. Kolisime mind ringi meeldiva härraga. Puhkasin natuke ja mõtlesin et ei jaksagi kuhugi minna, kuid siiski nii suur uudishimu viis mind liikvele. Tahtsin raha vahetada, SIMi osta ja süüa. Giid soovitas osta kohaliku SIMi, mis pidi maksma kuskil 2€. Telia saatis kohe väga sõbraliku sõnumi, et saad vabalt netti kasutada ja kohe hakkab tööle niikui kasvõi sekundiks kogemata sisse lülitad. Ja see maksab kõigest 9€ päev ja seal sees on 50MG. Väga ebareaalne. Samas tundsin et üksi ringi hulkudes ja olles, oleks siiski mõistlik omada neti võimalust turvalisuse huvides eelkõige. 

Katusel valvet pidamas 

Asusin avastama, nii põnev! Kõndisin mööda pikka mäe poole kulgevat tänavat ja tundus, et kella 7ks on seal kõik kinni juba. Keegi ei osanud mulle ka soovitada ega teadnud kohta kus raha vahetada. Lõpuks leidsin tee alla täitsa ookeani kaldale, oh wow! Niiiii kaunis oli seal kõik. Väga korras ja tehtud nii mõnus rada väga pikalt mööda kallast, mille üks ots viis sadamani. Teise otsa ma ei tea sest sinna ma ei jõudnud. Arvatavasti see lihtsalt lõppeb kuna sealt hakkavad liiva düünid ja seal tuleb kuninga palee kuhu ei tohi ükski tsiviil läheneda. Õhtul oli näha kui massiivse hoonega oli tegu tulede järgi. 

Nägin ära oma esimese päikseloojangu. SIMi eest arvas iga poepidaja, et ta rikastub minu arvelt aga ma loobusin sellest võimalusest  siiski enda kasuks. Raha sai vahetatud ja ka leidsin väga mõnusa koha kus sai terrassil istuda. Ja seal oli maailma parim kusskuss! Kui keegi tahab soovitust siis Agora beach restoran. Ma poleks elus seda tellinud, aga kelner soovitas ja lihtsalt super. Ma pooli asju ei teadnud mida sõin aga mega head olid. Portsust oleks ma võinud muidugi kolm päeva süüa. Nüüd oli peaaegu kõik täiuslik ja otsustasin tuttu minna. Arvasin et ma ei julge seal kuskil pimedas liikuda, aga mind hämmastas asjaolu et seal oli niii palju politseinike. Tundus väga turvaline liikuda, niisiis asusin tagasi täitsa pimedas. 

Järgmisel hommikul käisin proovisin siis hotelli hommikusöögi ära mis mul ainsana toidukordadest sees oli. Noh, kõht tühjaks ei jäänud. Omletti ja kummiliimist pannkooki pakuti soojadest valikutest. Muidugi riisi juurde mingi seemnete kört, seda ma ei tahtnud ega julgenud süüa. Huvutav veel, et kui ma kell 8 ärkasin siis oli üsna hämar. Päike tuleb üles kuskil 8.30 ja loobub 19.30 veebruaris. Kuskil 11.30 jõudis mu hotelli taha bassu äärde ka päike ja selleks ajaks oli juba üsna kõrgel ja soe. Täpselt sinna ma oma sammud seadsin see kell. Oii kui mõnus ikka! Arvasin et basseini vesi soojendusega, seda siiski polnud. Kuna mul seda hülge geeni pole, siis jäid minu suplused teiseks korraks. Ka meri on sellel aastaajal jahe, niiet minu lähim kontakt temaga oli läbi näpu. ✅ 

 Basseini ääres tuult polnud siis  oli tõeliselt palav ja sai higistatud korralikult. Minu püsimatu loomus et lasknud mul kaua oma rasvavarusid välja higistada ja läksin linnapeale ringi uudistama. Eesmärk oli jätkuvalt sim leida. Ja muidugi näha kõike uut ja põnevat. Kohe haakis mulle külge mingi keskealine härra kes kuskil järgmises hotellis töötas. Viis mind SIMi ostma, jätkuvalt kallis. Ja üsna tungivalt väitis et ma pean teise firma SIMi ostma mis mul plaanis oli ning Googeldades soovitati enim. Kui ma seda suureks frustratsiooniks siiski ei ostnud ja ütlesin et lähen lähedal olevasse telefoni esindusse käratas ta et need on kõik täna üldsegi kinni. Huvitav mis diilid seal taga on. Ja siis rääkis kuidas kohe ümber nurga on argaaniaõli nn tehas kus on odav ja päris asi, mitte turistidele müüdav sodi. Küsis kas ma tahan näha , ütlesin ei, mille peale ta arvas et lähme siis. Olles veel mitte üles leidnud oma lõunamaist ignorantsust lonkasin kaasa. Ümber nurga oli umbes ümber 20 nurga ja 10 min kaugusel. Ja siis ta lahkus et näe palun siin saad kõike osta mida soovid. Vaatasin seal poes umbes 30 sekundit ringi ja pidin pettumuse valmistama oma lahkumisega juba väga lokkavalt vatravale tädile, kes tutvustas mulle kõike ja ma ilma selleta ei pidavatki üldse ellu jääma. Viimases meeleheites hüüdis ta mulle veel järgi, et teeb ainult mulle kõige paremat hinda ja peaaegu ongi tasuta. Mulle odavad asjad ei meeldi niiet kõndisin sirge sammuga edasi. 

Olles juba paar tundi seigelnud linna sisemuses, mõtlesin et liigun tagasi vee poole ja otsin midagi süüa ehk. Leidsin mingi tänava v raja laadse asja mis tundus et kulgeb alla randa. Tegu oli majade vahelt laskuvate treppidega ainult. Järsku ringi vaadates leidsin end ümbritsetult kenadest Maroko noortest neiudest kelle spa salongi silti ma olin silmitsema jäänud. Kutsusid mind tungivalt sisse, kuna jätkuv peavalu ei tõstnud elukvaliteeti otsustasin uurida mis seal tehakse. Mind kõnetas edasi üks keskealine härra kes selgus et on hoopiski sakslane. Kolis sinna neli aastat tagasi ja avas spa salongi. Tema majandas seda kõike. Rääkisid mind ära proovima Maroko traditsioonilist sauna - hammam’i ja lisaks massaz. Sain hea diili, niiet veetsin järgmised 2,5 h seal. Algus veidi pidin ootama, niiet kuulsin tolle saksa mehe elulugu ja versiooni Maroko kohta. Härra rääkis mulle Maroko suurest probleemist, mis jällegi oli uudis minu jaoks - prostitutsioon. Sel põhjusel on ka see üks populaarne sihtkoht euroopa meeste seas. Kuna naistel on seal raske leida mingit tööd ning riik on siiski pigem vaene, on maailma vanima ametiga leivateenimine justkui ainuvõimalik lahendus. Mind pani imestama et kuidas küll seal nii uhked autod ringi sõidavad kõik. Tõesti väga peened. Sakslase hinnagul pidid mees isikud enda naisi, õdesid jne saatma siis raha teenima, et võimaldada neil uhke autoga kruiisida. Ei oska seisukohta võtta, eks see subjektiivne arvamus ole mil mingi tõepõhi võib ka all olla. Justkui ühest suust rääkisid kõik et tugevalt on eraldatud vaesed ja väga rikkad, keskklassi kui sellist väga pole. Ja kui Sa pole kuldlusikas suus sündinud, on süsteem teinud väga raskeks ka sealt välja rabeleda. See on nähtavasti väga teadlik otsus. Hea näide, kui sellise Bella paadi saad osta endale 5000€ eest, mille siis ilmselt veel kuidagi kraabiks kokku. Kuna mereande seal igasuguseid ja restosid palju, kes neid ostaks, oleks justkui hea äri. Väike konks on selles, et kui tahta oma kuuetuhandese paadiga nüüd seaduslikult kala püüda et tohtida seda edasi müüa maksavad need load 50k. 

Igaljuhul muljetasime seal paljust tolle sakslasega. Ja temale väga meeldis seal ning ütles et ei lähe kunagi Saksamaale tagasi kliima ja inimeste pärast.  Kui sinna tulla väikse pagasiga ja võimalus äri püsti panna pidi väga hästi ära elama. Kuna elu odav. Seda ma väga usun. Ja Maroko inimesed pidid väga püüdlikud olema ja tahtma tööd teha. Niiet tema oli valikuga igati rahul ja soovitas mul ka kaaluda. Lõpuks jõudsin ma ka hammam’ini. Mis oli selline põnev kogemus. Alustuseks vahetasin riided. Ainus riideese oli mingid kõige veidramad stringid mida ma elus näinud olen. Lisan neist ka pildi, ma isegi ei oska rohkem midagi nende kohta öelda. Ühekordsed. Sisuliselt oleks ma võinud sinna ka alasti minna. Seejärel suunas mind meeldiv naisterahvas hubasesse sooja ruumi küünla valgel. Igalpool olid plaadid, mis olid siis kuumad justkui. Viskasin sinna mati peale pikali. Varsti saabus tagasi sama naisterahvas väga napis riietes. Esialgu määris ta mind kokku miski kohaliku musta seebiga( loodetavasti on mul õigesti meeles) mis väidetavalt siis naturaalne igasugu õlidest ja muudest headest kokku mõksitud. Seda loputas natuke veega ja siis hakkas koorimine ehk piinamine. Minu jaoks. Nad lubasid et mul on pärast väga pehme nahk, ma kahtlesin kas mul üldse pärast enam nahka on. Kasutusel oli selline kinnas mis tundus justkui traathari. Ilmselt 99% inimestel see valus ei ole, aga mu imeliku naha tõttu oli see mitte nii meeldiv elamus. Kannatasin ära. Järgmiseks tuli savi, see sisse hõõrutud pesi ta selle üsna kohe maha. Ja siis argaaniaõli. Mille järel suundusin masaazi. Aga jah te saate aru, see naine pesi mind pealaest jalatallani ja vahele ei jäänud eriti ükski koht. Uudne kogemus. Võtan selle endaga. Teist korda hirmsasti tagasi ei kibeleks. Massaaž oli üsna mõnus, kuigi vähese keele oskuse tõttu oli väga raske üksteist mõista. Vahepeal käis tüdruk ka lampi ruumist väljas sõbrannaga juttu ajamas. Üsna kummaline. Ja lõpus ma ei saanud üldse aru kas meil on kõik või ei, kuna ta lihtsalt kadus äkki ära ilma midagi ütlemata. Panin riidesse juba, nägin lõpuks teda uuesti küsisin et kas ikka kõik. Teist korda sinna ilmselt tagasi ei läheks. Spa Tazarzit. Nüüd toda kohta Googeldades tundub et tegu on siiski araablasega kes omanik on, ju siis elas vahepeal lihtsalt Saksamaal. Igaljuhul mõnus oli ikka ja peavalule aitas hästi. 

Siirdusin ranna joonele jäätist sööma. Sain tuttavaks ühe kohaliku noormehega kes lõpuks aitas mul kaua otsitud sim kaardi osta 4x odavamalt. Sim maksis siis 1€ ja interneti või kõnesid saab sinna peale osta väikeste kaartidega mille pealt kraabid koodi ja helistad ette antud numbrile ja siis lisad selle enda SIMile justkui. Väga huvitav süsteem. 1GB maksab 1€. Otsisin 2GB eest netti 1&1. Laadisin need kohe peale. Jällegi ei taibanud küsida et kuidas need toimivad v kaua kestavad. Kaks päeva hiljem kui ma olin kasutanud vaid 300mb sõnum et nett aegub ja lae juurde. Sain teada et 1GB eest ostes kestab see vaid kolm päeva. Ostes ühe 2Gb kaardi see kestab 7 päeva. Naljakad on süsteemid ikka eri maailma paigus. Lugesin netist et ka sellised e-simid on väga popid ja handyd. Polnud jälle midagi kuulnud säärasest võimalusest. Elu on ikka vahva, koguaeg õpib midagi uut. Jäin siiski esialgu kohalikele veidrustele kindlaks. 

Sain teada et tol õhtul toimub seal ookeani ääres miski kohalik festival. Läksin hotelli tagasi, puhkasin natuke ja tahtsin toda festivali vaatama minna. Kohalik kutsus mind ka mingile breik tantsu üritusele, aga ei hakanud Igaksjuhuks minema. Kutsusin ka Gedit aga tema ei viitsinud end enam peale mõnusat õhtusööki liigutada. Niisiis läksin üksi avastama. Kuskil 7 ajal kohale jõudes polnud veel midagi toimuma hakanud, samas rahvast oli mõnevõrra kogunenud. Küsisin politseiniku käest mis kellast üritus algab, vastas 30 minuti. Tegelikkuses algas juba vb 10 min lausa. Ja siis hakkasid sealt kostuma minu jaoks väga võõrad rütmid ja viisid. Ma ei osanud kuidagi neid isegi väga seostada ega kaasa õõtsuda. Tegu oli siis päris Maroko traditsioonilise muusikaga. Ainus seos tekkis mul mõnest filmist kus siis mõni julge kobra kuskilt korvist välja musitseerib. Võõrad pillid ja kombinatsioonid. Samas rahvale siiski läks peale ja Kohalikud tatsusid seal jalga ning mõni julgem ka tantsis. Õigemini ma tegelt ei teagi kas seda saab tantsuks nimetada kui pmst teed täpselt ühte ja sama liigutust lihtsalt natuke erinevas kohas. Igaljuhul mina pidasin vastu vb 20 minutit, siis sai mu festivali isu ammutatud. Ja kogu olukorras kõige lõbusam osa olid maskotid kes miski pärast minust kui nähtavasti peo VIP külalisest väga huvitatud. Nad käisid mulle korduvalt tantsimas ja igasugu muid naljakaid zeste tegemas. Loomulikult lõpuks kui neid ka filmisin siis lõppes see siiski raha küsimusega. Vipina jätsin raha koju ( väidetavalt ). Lonkisin tagasi hotelli poole, jälgisin rannas toimuvat melu- tänavamuusikud, erinevate meelelahutus mängude müüjaid kes siis oma kaupa demonstreerisid ja ka niisama meelelahutajaid, kes möödujaid kaasasid. Väga mõnus ja lõunamaine vibe. Veidi jahe ookeani briis sasis juukseid ja suundusin tuttu oma uneaja saabudes. 

Järgmiseks päevaks ehk pühapäevaks olime Gediga kokku leppinud et lähme turule. Me veel ei teanud mis meid ees ootab. Mina hommikul tundsin et mu põlv ei olnud õnnelik mu 14 km üle mille ta pidi eelmisel päeval läbima. Otsustasin võimalikult vähe jala kõndida. Gedi hotelli oli mul u 2,5 km. Tahtsin sinna taksoga minna ja sealt siis edasi turule. Hotelli juures olev takso küsis 20MAD mis arvasin selle kohta kalliks. Umbes kilomeeter eemal kui jalg väga tunda andis küsiti ikka 20, siiski minu juudi veri ei söandanud seda 2€ käest anda ja vantsisin edasi. Väidetavalt pidi see isegi seadusevastane olema nii palju küsida ja sellest võiks teavitada. Gedi juurest õnnestus lõpuks takso saada, siiski 3€ eest ja vahemaa oli umbes sama. Lõpuks lihtsalt ei viitsi enam vaielda ja otsida. Tahaks lihtslat kohale saada. Saime ja oh seda vaadet. Ma olen käinud Aasia turul, Austraalias. Arvasin et mis seal palju erinevat on. Siiski noo sel turul tundus pole otsa ega äärt ja ilmselt olid sinna kogunenud umbes pooled linnas elavad inimesed. Ma ei kujuta ette kaua seal võiks aega veeta kui tahaks rahulikult vaadata mida pakutakse ja süveneda mis meeldib. Meie sotsiaalne norm pluss lähedusvajadus sai ehk 2tunniga täis. niiet olles saanud Gedile paar paari pükse, süües ühe küpsise ja kuivanud viigimarja, öeldes umbes tuhat korda “ei aitäh”  läksime minema. Võiks siinkohal öelda et vähem on rohkem.  

Läksime mõlemad hotelli tagasi päevitama. Oi see keskpäeva päike oli mõnus soe. Päevitasin paar tundi ja siis otsustasin et lähen veel siiski välja ja jalutan natuke. Jalg ju oli puhata saanud ja olemasolevad 7 km nagu vähe. Ma väga tunnen oma kehale kaasa, pole üldse kerge tal. Ma üritan temaga küll sõbralik olla aga nii palju asju tahaks koguaeg teha ja kogeda et pole aega oodata. Tahtsin minna sadamasse mis tundus ilus ja kus ma polnud veel käinud. Kuigi ma peaaegu otsustasin et ma siiski ei lähe kuna üpris valulik oli kõndimine. Siiski, miski tahtis et ma läheks. Ilmselt see oli reisi juures ka üks parimaid otsuseid. 

Nimelt siis algas selline huvitav kogemustejada, mis oli segamini hirmu põnevuse oma sisetunde kuulamise ja usaldamisega. Ja siiski millegi täiesti esmakordsega. Millele ma siiani elus olin öelnud “ never “ aga noh.. kõik teavad juba edasi. Tavapäraselt üritati minuga suhelda ja vilistati ja omg’tati. Mu professionaalne pohhuism oli juba väga heal tasemel niiet ei lasknud end millegil kõigutada ja nautisin oma vaateid ja hetke. Kui järsku minu ette seisis, arvestades üldist päkapiku dententsi, väga pikk noormees ja asus minuga natuke väriseval häälel rääkima. Nii tutvusin ma Mahmoudiga. Tema mängis edasise reisi juures suurt rolli. Vastates et ma otsin head süüa mereandidega, pakkus ta mulle et kas ta võib mind viia päris kohaliku kohta ja seal on tegu väga värske saagiga. Sain aru et see asub veel natuke eemal niiet me peaks sinna minema autoga. Nüüd on see never koht, aga miskipärast vaatamata oma kõhklustele otsustasin siiski pakkumise vastu võtta. Kuna ta oli mulle kinnitanud et ta ei soovi mulle midagi halba( eks kindlasti mõrvarid muidugi ka ei esitle end sellise agendaga ) ja et me võime minna politsei juurde ning täita nö avalduse mõlema ID’ga ja siis teada. Või lõi mulle nina alla oma ID et ma teeks pildi ja saadaks sõbrale/ sõpradele. Selle variandi kasuks ma otsustasin. Muidugi siis sain veel teada et temaga on veel kaks sõpra. Mis saaks valesti minna istuda autosse kolme võõra mehega Aafrikas. No just, nii me siis hakkasime söögikoha poole sõitma. See oli tõesti paari minuti auto sõidu kaugusel, samas koguaeg peas tiksumas mõte et huvitav kuhu me siiski päriselt sõidame ja mis saab. Samas mingi tunne sees rahustas. Selgus et me jõudsime nö turule, mis oli enne asunud sadama alal aga nüüd liigutati see serva kuna seal peavad olema vaid peened restoranid turistide jaoks. Mina olin aga sellise “ päris asja “ üle väga õnnelik ja tänulik. Tahaks just näha/kogeda  päris elu ja olu, mitte selliseid turistilõkse ainult. Nad õpetasid mulle kuidas sardiine süüa, milliseid kalu ja mereande mulle üldse toodi, kuidas ja kus neod püüda saab. Rääkides nii palju põnevaid fakte Maroko elu kohta. Ma ainult söin ja kuulasin ja küsisin, täiega kaifides kõike mida mulle too hetk pakuti. Söök ei maksnud pmst midagi arvestades ranna äärsete restodega. Kuigi meie mõistes pole ta ka seal kallis. Korralikus restos suure portsu saab kuskil alates 6-7€. Mingis väga peenes algasid hinnad 10st kuskil niipalju kui ma piilusin. 

Peale söömist sõitsime veel linnapeal ringi, kuulasime muusikat , muljetasime Eestist ja veel Marokost ning kõigest. Kui hea on vestelda arukate ja inteligentsete inimestega. Mahmoud tegeleb oma ettevõtlusega interneti kaubanduses , teine sõber Akram on maakler ja kolmas kes ei rääkinud inglise keelt oli vist pikamaa autojuht. Tore oli linna näha läbi auto akna ja nii palju ilusaid kohti kuhu ma ilmselt muidu kunagi jõudnud poleks. Mõne tunni pärast viisid nad mind viisakalt hotelli ja minu elu kindlasti üks hulljulgeim tegu sai ilusa punkti. Keksisin oma tuppa ja mõtlesin kui segane ma olen aga samas ikkagi kui äge kogemus. 

Järgmiseks päevaks olime Gediga kokku leppinud, et me lähme kondliga sõitma mis mu hotelli aknast paistis ja tundus väga tore elamus mäe tippu. Tegime rahuliku hommiku ja päevitasime keskpäeval ning peale seda asusime seiklema. Sõidule ostsime kaasa kohaliku populaarset avokaado + piima ( kus on sees ka pähkleid ) jooki. Super veider kooslus aga mulle meeldis. Gedi peale paari lonksu arvas et see pole talle. Kondli sõidust ei kujutanud ma isegi ette et see nii äge on. Ja samas nii kuradima hirmus ka. Vahepeal oli see maapind nii kaugel et ma mõtlesin et ma vean ennast looteasendis sinna kondli põrandale ja poetan vb mõne pisara. Gedi julgustas mind muidugi faktidega, et ma käisin eile kolme võõra mehega autoga ringi sõitmas Aafrikas, et noo see kõrgus ikka täitsa naljanumber selle kõrval. Tuginesin sellele ja higistasin edasi. Jõudsime mäe otsa ja oi kui ilus vaade seal oli. Lisaks ehitatakse veel juurde igasugu platvorme nii kihvti konstruktsiooniga. Sinna saab minna ka jala, kes tugevama tervisega.  

Kondli sõidu ajal olin peaaegu suutnud Gedit veenda et me läheks teeks mu uute sõpradega auto tripi lõuna poole - Taghazout& Tamraght. Tundusid mulle väga ilusad väiksed linnad ja nad olid nõus meid sinna viima. Niisiis tuli vaid Gedi veenda et nad on päriselt toredad inimesed. Olin justkui kohtusaalis kus oma väiteid kaitsesin. Õnnestunult, sest Gedi oli nõus üle vaatama ja oma kõhutunde baasil otsustama.  Endalegi üllatuseks olin ma täiesti veendunud, et kõik on okkei ja meil on turvaline see tripp ette võtta. Nad võtsid meid minu hotelli juurest peale ja läksime lähedale sööma et ka Gedi saaks veidi paremini näha ja tundma õppida neid. Gedi hakkas kohe oma ristküsitlusega pihta ega lasknud aega raisku. Siiski ka temal jäi neist hea mulje ja tundus igati turvaline teed jätkata. Taghazout oli umbes 45 min autosõidu kaugusel Agadirist. Nii ilus oli mööda ookeani serva kulgev tee. Kohale jõudes saime kohe aru et seal oli hoopis teine vibe. Ma isegi ei oska seda kuidagi kirjeldada väga hästi- nagu selline kaluriküla või rannaküla. Väiksed käänulised tänavad koos Marokole omapärase arhidektuuriga. Agadir oli selle kõrval ikka väga uuenduslik ja euroopalik. Marokolik oli ka seal tänavatel kasutatud sinised toonid. põhja osas asub linn mis oli üleni sinine. Sinna tahan väga jõuda lähitulevikus. Olles kuulnud palju põnevat elust ja olust liikusime tagasi suunal oleva Tamraght suunas. Ma olen vist juba liiga palju kasutanud siin postituses sõna wow aga ma lihtsalt ei oska muud öelda. Kui ilus koht see oli jällegi. Kogu see komplekt taamal olevatest suurtest mägedest, ranna ääres palmidest, kaljuseinast ja helesinisest möllavast ookeanist.  rahva tõdemus ka selle koha kohta, mida kunagi väidetavalt olevat kasutanud vallalised naised. Nimelt on seal ühe kaljunuka servas selline ümmargune auk kus iga x laine lööb vett ülevalt august välja mitme meetri kõrgusele. Niisiis kui oldi juba liiga kaua oodanud oma printsi valgel hobusel, aga ta oli kadunud ( nautis ilmselt vaateid ja ilma), siis tuli talitada järgmiselt. Mingi kellaaeg oli vist ka määrav faktor ( kui kellegil vaja kasutada, täpsustan üle  ), aga põhi olemus sellest nägi välja nii et pidid kükitama augu kohale ilma aluspesuta ja ootama, et laine tabaks sinu privaatosi. Olles saanud selle “ õnnistatud pesu “ osaliseks kappab ka see prints kohe kohale j järgmise kolme kuu jooksul abiellutakse. No vot siis, ma kahjuks jätsin selle rituaali igaks kümneks juhuks vahele. Ei saa nüüd kinnitada ega ümber lükata. Ausalt öeldes see auk oli nii lai ja see vesi lõi sealt sellise hooga üles kõrgele, et ma isegi ei taha rohkem kommenteerida. Loodan et sinna auku mõned neitsid või muidu meeleheitel neiud oma viimast heitust pole leidnud. 

Järgmisel päeval pidime minema Paradise  Valleysse. Kuna Gedi tundis end halvasti ja ka Akram ei saanud ühineda otsustasime reisi edasi lükata. Sinna oli juba poolteist tundi sõitu kuskil. Hommikul käisin lõpuks sadamat vaatamas. Ärkasin maru vara ja sealt pmst polnud ühtki inimest veel. Nii teistmoodi. Seal oli ka kapten Jack Sparrow piraadilaev. Ja uskuge või mitte aga Jack ise ka elus kujul. 

Pärast sõitsime niisama linna peal ringi, käisime rannas päevitamas ehk siis kujutasime ette et on soe. Ja käisime söömas, kus juhtus ka minu elu esimene austri söömine. Tutvusime Maroko tüüpiliste eramutega ja arutasime eripärasid. Vaesemad inimesed pidid seal näiteks 10kesi ühes väikses korteris elama. Kuna 12h päevade eest kuus ei pidavat rohkem kui 300€ saama, millega väga palju paremini siiski ära ei ela. Normaalne oleks kuskil 700-1000. 

Kas näiteks teadsite et araabia keelt on kolme eri sorti? Mina ei teadnud.  Maroko üheks suurimaks mureks on meeletu korruptsioon. Ja ööklubid tehakse kell 7 osad lahti ja kell 11 pannakse kinni. Tore et minu suguste vanemate inimeste peale ka mõeldud kes eriti ei jaksa enam hommikuni pidutseda. 

Järgmisel päeval alustasime varakult teekonda Paradise Valleysse. Kuulsime Mahmoudi käest et viimati kui paar aastat tagasi seal käis oli see täiesti kuiv. Tegu pidi siis olema sellise mägedest tuleva joaga vist võiks nimetada, mis oli moodustanud sellise laia oru. Ahmisime Gediga sisse neid vaateid ja kui meeletult massiivsed need mäed olid, väga väike tunne tekkis endal. Minul olid kõrvad üsna koguaeg lukus, kuna need tõusud ja langused olid meeletud. Lisaks valisime ka mingi nn taga tee sinna. Huuh. Korraks oli teemas et ma sõidan. Ma siiski olen vaga õnnelik et see võimalus minust mööda lipsas. Ühe auto laiuselt oli asfalti, kõrval kõrge astang ja kruus. Ma ei tea kuidas aga Mahmoud mahutas end üldiselt ka vastutuleva autoga sinna koos ära. Tee piirete peale pole ka raha raisatud, mingi plekitahvel ilmselt jääks alles kui sealt natuke kõrvale kaldudes lennule saaks. Mõnes kohas oli kasutatud loodusliku piiret ehk siis liiva-kivi sodi hunnikud kokku lükatud. 

Kohale jõudes asusime matkale. Muidugi mul oli meelest läinud et sinna nii pikalt kõndima pidi. Olin täitsa valed jalatsid pannud trenni tossude asemel, tennised olid eriti libedad ja mu pooleks põlvega hirmus. Umbes 15 minutiga järsust mäest üles minnes leidsime väikse oaasikese kus sai nautida jooke ja snäkke lausa madalas vees istudes. Sealsed ütlesid et org ise on kuiv ja korra tundus justkui polekski rohkem näha siis midagi. Mina ikka tahtsin edasi minna. Niisiis ronisime kuskilt bambuse vahelt mööda väikse joa serva edasi. Ja kõik edasine oli kogu vaeva ja pingutusi väärt. Vett küll polnud aga mõneti nii oligi veel ägedam. Kuna me saime seal nö põhjas kõndida. Paras turnimine oli, kohati oli ikka päris raske üles või alla saada mingitest kohtadest. Tahtsime Mahmoudi õpetuste järgi lõpuni jõuda kus kõige sügavam nn bassein. Ainus vesi mis alles, oli sellistes väga sügavates aukudes veel säilinud. Ta rääkis ja näitas kui kõrgelt nad sealt lapsena olid hüpanud. Kuna ta elamused olid nii värvikad siis seal vahepeal lausa ka teised turistid küsisid ja liitusid meie tuuriga. Meeletu mis jõud on ikka voolaval veel ja kuidas suudab purustada ja lõhestada ka kaljusid. 

Lõpuks tagasi auto juurde jõudes tegime väikse jäätise ja külma joogi peatuse. Teised vist tahtsid koju minna aga mina tahtsin edasi avastada. Olin vaadanud ja ühe ekskursiooni mehe käest kuulnud, et seal lähedal peaks veel mingi kõrge kaljunukk jms olema. Ja mingi küla kuhu ma minna tahtsin. Mahmoud küll üritas rääkida et seal pole midagi vaadata tema arust aga ma seiklejahing ikka soovis oma silmaga seda näha. Niisis asusime edasi teele. Gedi vist oli loobunud lihtsalt ja kruiisis kaasa või noh ega tal erilisi valikuid ka polnud. Sorry Gedi kui seda kunagi loed. Tegelikult ma olen päris kindel et olgugi väikesed kannatused olid järgmisi vaatepilte jällegi väärt. Mahmoudi meenus üks koht kus oli ka noorena käinud. Sinna oli vb üks tunnike sõitu. Vahepeal peatas meid ka politsei, kes oli minu ja Gedi pärast mures et kas meil turvaline ja hästi. Kontrollides ka kõiki auto dokke. Peale paljusid mägesid jõudsime väikse küla juurde kus auto parkisime ja meie giid hakkas sirgel sammul läbi väikeste sisehoovide/ majade vahelt kuskile minema. Tilpnesime järgi aimamata mis meid ees ootab. Ja siis jõudsime nagu paradiisi- Imouzzer.  Täitsa uskumatu et siin ühel planeedil nii ilusaid kohti ikka on. Kahjuks piltidel ei paista see asi kindlasti pooltki nii ilus kui päriselt. Selline väike oaas rohelise veega, väga kummalise kujuga kalju seinte ning roheliste taimede vahelt välja sabistava veega meditatiivne kohake. Me vaikisime ja nautisime. Zen aeg läbi saanud asusime tagasiteele kus pidime läbima jälle kõige müüjate kadalipu. Ma murdusin ja otsisin mootorratta endale. 

PS! Põnevat veel viimase koha kohta. Seal oli aastaid lisaraha teeninud tumm meesterahvas, kes raha peale hüppas kõrgelt kaljunukilt alla vette. Kuna aga see pole üldse nii sügav, siis pidi vist täpselt teadma seda ühte sügavamat kohta. Inimesed ikka leiavad lahendusi alati, kasvõi oma elu arvelt. 

Tagasisõites eksisime natuke ära ka. Mille üle mul oli heameel, nii palju ägedaid kohti nägi jälle. Ma oleks heameelega selle suure ringiga tagasi läinud. Aga siis oleksime juba üsna Maroko keskele välja jõudnud. Samas tore jääbki rohkem avastada. Nägime mäe küljele rajatud mingit kiviküla, kus olidki väiksed hütid üleni kivist. Ei tundnud mingi rikas rajoon. Sõitsime tagasi siiski veidi teist kaudu õnneks. Läbisime Agadiri lähedal olevat kas siis äärelinna osa äkki võib nii öelda, kus oli too päev turu päev. Pùha müristus. Sellist turgu ma polnud veel elus näinud. Jälle sõnadesse on raske seda panna ilmselt aga ma proovin. Riided olid visatud üksteise otsa laudadele kuhjades, niiet laudadest olid saanud banaanid. Samas kõrval võis olla mees kes müüs värsket kala oma romula kandidaadi auto tagaluugist. Vahepeal toetas mõne kala riide kuhja, kui paremat kohta ei passinud. Eeslid ootasid tee ääres oma koormaid mida koju tarida. Kitsed hüppasid kuskil lettidel või autodel ringi, kanad huilgasid. Selline segasumma suvila, et mul hakkas pea ringi käima. Ja noo see koht nägi ikka nii kohutavalt räpane tõesti välja, et ma ei kujuta ette kuidas sealt midagi ostes ellu peaks jääma. Samas kõrval remonditi autosid otse tänaval. Niiet jällegi millimeetrite mäng, et üle mehaaniku varba või tööriista ei sõitnud.  Autode esisillad rippusid õnnetult, mõni oli ka kaotanud südame ( mootori ) mis vedeles kuskil prügikasti kõrval.  Nähtavasti tõstukid ja kanalid pole seal väga jõukohased ja palmi puki otsas teeb selle mootorivahetuse- või esisilla ära küll. Tundub, et Maroko inimesed on tegelikult väga tublid ja töökad.  Ja teevad mis vaja, et ellu jääda. Neil ei ole sellist siesta suhtumist. Nimelt näiteks maaler pidi seal 10€  saama. Päevas. Ma pean paar tükki siia smuugeldama. Kahjuks sedasi vist sureks üsna kiiresti enamus ära siinse elukalliduse juures. Samas immigrante oleks seal palju. 

Järgmine päev oligi juba viimane - neljapäev. Reede hommikul tuli 6.30 mulle buss järgi. Neljapäeval käisime Gediga päris suures ja õiges kaubanduskeskuses. Seal oli täitsa uhke ja väga palju valikut. Seejärel pruunistasin oma keha veel paar tundi basseini ääres. Ja siis läksime Tashini- mis on Maroko rahvustoit, sööma. Seejärel suundusime jalutama Anza randa või rajooni. Ma ei teagi mis see õigem liigitus on. Olime sealt ükspäev mööda sõitnud ja meenutas mulle nii väga Austraaliat et tahtsin lähemalt näha. Kõik pidi seal umbes aasta vana olema ainult. Ehitavad ikka meeletult üles kõike. Arusaadav eks turistid toovad palju raha. 

Too õhtul oli üks maagilisemaid päikseloojanguid mida näinud olen. Pidi seal väga haruldane olema. Tundub et Agadir jättis hüvasti minuga. Nii hea emotsioon lõppu. Sõin veel viimast korda oma tänava nurgal müüdavat sõõrikut mis oli nii njämma. Ja see maksis 3 senti. Päriselt. 

Käisin veel vannis viimast korda lõõgastumas. Pakkisin asjad ja oligi juba hommik kui kella 6st oli äratus ning pidi sättima hakkama. Buss jõudis isegi 10min varem kohale. Unised resto töölised ei suutnud mulle ka piisavalt kiiresti orgunnida mingeid croissante vms kaasa. Samas polnud hullu kuna ma olin valmistunud ja eelmisel õhtul mingit nänni kaasa ostnud bussi peale. Korjasime mööda linna kõik peale. Mu Gedi viimaste seas, unistena jutustasime ja üritasime pikutada. Mina alguses ei jäänud üldse magama. Alles kuskil poole tee peal õnnestus. Lennujaama jõudes oli ilm üllatavalt pilves ja teistmoodi. Kuna meie lend lükati veel 25 min edasi tundus et meil palju aega. Seniks kuni olime ära teinud umbes kaks turvakontrolli ja jõudsime passi omasse mille järjekord oli mingi kahe kilomeetri pikkune. Jõhker. Seisime seal nagu ussimängus ja liikusime teosammul edasi. Lõpuks ise kontrolli jõudes saime päris hästi aru miks see järjekord nii pikk on ja ei liigu. Pool aega need ametnikud ka meid teenindades rääkisid omavahel, naersid ja plaksutasid käsi kokku. Tundus üsna kummaline. Igaljuhul me pääsesime, otsisime oma värava üles ja leidsime isegi aega et 10€ eest kuivanud võileiba süüa. Olin isegi oma proteeside pärast mures, oleks pidanud kohvis leotama vist. Ja juba me olimegi lennukisse sisenemas ja selleks korraks oli see seiklus läbi saamas. 

Lennukis muljetasime veel teiste eestlastega mis nad teinud olid ja kus käinud. Ideid järgmiseks korraks. Kõige enam mulle meeldis üks 70+ vanaproua ( ikka eestlane ). Rääkis kuidas seikles kohalike bussidega ja bookis endale Marrakechis airbnb paar päeva enne lendu ja mis seal nägi. Wow, nii äge et inimesed ikka elavad täiel rinnal vahet pole mis see number ees näitab. Väga inspireeriv. Ma väga loodan et ma olen samasugune memm. Muidugi hakkasime muretsema ka sellepärast, et kas me Riiast ka lennule jõuame. Nüüdseks maandusime 19.40 ja edasi lend läks 19.50. Stjuardess uuris ja palju targemaks eisaanud. Öeldes vaid et jookske. Lennukist välja saime 19.50 umbes. Otustasime üheskoos siis enam vähem liikuda, muretsesime veidike meie memme pärast kes kindlasti nii kiiresti silgata ei saa. Alguses mulle isegi ei meenunud et ma ise ka suht memm oma põlvega. Lennujaamas siis pidime läbima mingi ajuvaba turvakontrolli kus järsku pidid ära võtma jalatseid, mina oma kella jne. Hirmus peedistamine. Lõpuks üks Eesti mees ütles neile vene keeles et me jääme lennust maha, et äkki võiks liigutada nüüd. Täitsa jabur, et lennujaama sisene värava vahetus ja selline kontroll. Nagu oleks seal vahepeal tax freest olnud võimalik pomm kaasa osta hoopealt. Igalsjuhul tegin oma esimesed jooksu sammud kahe kuu jooksul, ei tundnud meeldiv, siiski Soov lennule pääseda oli suurem. Õnneks meid oodati ja kõik jõudsid kenasti peale. Kuna meid oli kümne ringis pidi see liiga palju olema maha jätmiseks. Ilma et see oleks veel meist sõltunud kuidagi. Lend hilines umbes 20’min. Kõik inimesed istusid lennukis ja ootasid meid. Juba 40 min hiljem ootas mind Tallinna lörts ja külm ilm. Siiski oli hea näha tuttavaid nägusid, kallistada veel oma uut inimest ning näha kõike kodust ja tuttavat. 

Tehke mis teeb teid õnnelikuks ja ärge kahelge, elul on nii palju head pakkuda  😉 

esimene hommikusöök

plastmassist pannkook ( tegelt kui soojalt süüa hakkas isegi nuga peale ) 

vikerkaare saiake

jõhkrad ehitus projektid

esimesed kiired !

hotelli tagahoov, politseisid jätkus

tänav spa kohaga

kogu mu riietus rituaalide vältel

lõputu turg

turul kohalikud papud

sile selga 

keegi pükse soovib?

erialast ka natuke

Viigimarjad

 

päris kahju

siin ka.. 

Lõpuks ometi leidsin õnne, ei pea rohkem otsima

huvitav ehitusstiil, upitaja tõstab vist tsemendi tubadesse ja seal mõllavad edasi 

esimene väljasõit kohalikule turule sardiine sööma

hotelli tagahoov, polegi nii vävitud puid vist näinud

juba proff

promenaad 

mäele on kirjutatud : God, Country, King ( Jumal Allah, riik Alsatian ja kuningas Malik ) 

vaade promenaadile, selle lõpust enne sadamat

peaaegu sadamas 

värskelt presstitud granaatõunamahla ostmas, tervitused emale

kondli sõit

väga palju kivi 

nii lahe stiil

roadtrip

sõbrapilt

Taghazout

no need tänavad.. kui nunnud

sissepääs paradiisi

keegi kindlalt otsis kodus närviliselt sandaali taga

🥲💜

Vundament justkui oli kas aind kaunistatud või ka kasutada segu sees, väikestest munakividest

Pidi suvel väga popp olema, üüritakse endale korterid välja. Praegu tundusid tõesti enamus tühjad 

Puidust neile ikka meeldib ka nikerdada nii ilusaid asju

 

Tamraght

Prouad karpe puhastamas 

Seal all vasakul on kuri kuulus auk kus mehele saab

ja see ta ongi

õnnelik õnnelik õnnelik 

tagasi koju 

Can it get better than this?

jõhker turg

Agadiri sadamaala

Jack Sparrow laev

Täitsa ausalt Jack ise oli ka või vähemalt ta lähisugulane. Ma pilti ei julgenud eriti teha, ilmselt oleks see kohe raha maksnud ja seda pole 

maja katusel ka hea puid kasvatada 

teel paradise valleysse

Paradise valley 

teekonna algus üsnagi

süda

juttude järgi põhja kätte ei saa isegi kui väga kõrgelt hüppad

lõpp

üritasin näppu pildistada, mingi taust jäi ka peale 

täitsa väike tunne

wuhuu, peaaegu tehtud matk

teel järgmisse asulasse 

 

uus motikas

aia lahendus

tagasi kodu poole 

kivi küla

tashine

nii äge arhidektuur

ehitame majaaa

elu esimene austri söömine

meil vist peavad teeehitajad küll üsna õnnelikud olema 

viimased jalutused mu "austraalia " rannas 

nalja ei tehta 

imeline “odav”võips 

sõidus

ojee, tere eesti 

jälle peab sisse mässima end, aga selleks korraks said seiklused läbi. aitäh Maroko !