Aussies õnne otsimas: oktoober 2014

Minu ääretult kirev ja sündmusterohke elu on täpselt samas suunas edasi läinud. Tagasi eelmise postituse lõppu, et hakkasin vaikselt tööle. Antibiootikumid võtsid valu tagasi ja peaaegu et okei oli olla. Põlved tegid valu küll aga elada sai. Len jäi meile sinna terveks nädalaks ja elektrit jõudis ka kohale. Hakkas suur kaevamine pihta ja elektrikaablite paigaldus. Võtsin ka selles osa ja aitasin neid. Tirisime neid kaableid seal mööda stationi ringi ja kaevasime, panime katteid jne. Lõpuks Len lahkus mis oli kergendus kõigile ja sai natuke vabalt võtta. Too ei peatu küll hetkeksi, minust on tal vist küll sada korda parem tervis. Mõni päev hiljem läks ka Graeme puhkusele, mis natuke hirmutas, sest see Tobi ikka oli veider. Üritas hull töönarkomaan olla, aga samas laiskles ringi ja rohkem sundis teisi tagant kui ise tegi. Mõtlesime, et kuidas see siis välja hakkab nägema. Suur tüli oli sellepärast juba, et Adam kaitses mind kui emalõvi, et mulle ei olnud keegi öelnud et pean õhtuti kokkama kõigilie. Ei öelnud seda Johni ja peale musteringi Graeme ütles, et ära muretse sellepärast üldse. Tobi aga väitis et tema teab et peab. Lõpuks siis vingus nii kaua ja asi juba jõudis ka ülemusteni, et peabki. Kuulsime, et minu asemele on uus Saksa tüdruk asemele tulemas ja Adamit asendab India härra. Nood olid tulemas koos Spenceriga teisipäev. Üritasime kähku enne kõik korda ja ilusaks saada. Eriti mehed jooksid ringi, et Graeme listi täita. Mille tegelikult Graeme oli suurtelt ülemustelt pea aasta tagasi saanud juba, et teha aga siiani kõik tegemata. Millest loomulikult kohe kits Tobi kõigile teada andis ja sellest siis Graemeil jamad olid. Nad olid üldse kummalised. Mõlemad kaebasid üksteise nii kui jaksasid, aga siis olid päevast päeva koos ja naljatasid ringi nagu parimad sõbrad. Uskumatult võlts ikka see maailm.
Tegime ka kogu nv tööd, kuna Tobi küsis kas tahame ja saame ka palka. Niisiis ilma puhkuseta ( mis muidugi ei tähendanud, et tööd oleks keegi rabanud, laupäeval ma vist küll ei liigutanud lillegi suht ) algas uus nädal. Esmaspäeva hommik mõtlesin, et nüüd teen igast väiksed tööd ära mida olen ammu mõelnud teha. Umbes kella 9 paiku hakkas enesetunne kuidagi väga veidraks kiskuma. Pea valutas, hirmus nõrkus ja halb. Kraadides oli 37,5. Võtsin suures kassi masenduses valuvaigistit ja mis palaviku alla võtaks. Toimetasin edasi. Üritasin mitte külma saada, aga see oli päris raske sest hirmus tuul oli ja samas oli 38 sooja ning iga liigutus ajas higistama. Kella 3 ajal läksin voodisse, palavik oli siis juba 38 ja uuesti kui ülesse ärkasin oli 39.3. Värisesin siiani teki all nagu hull ja enesetunne oli ikka väga õudne. Adam tuli lõpuks ja tõi külma vett ning rätiku. Üritasime palavikku alla saada, aga see ei tahtnud kuidagi toimida. Jube surm oli olla, ja kraad nihkus vaid 0.2 madalamaks. Lõpuks päris külma vett kasutades ja palju hõõrudes siiski läks alla 38 peale. Suur paanika juba läks lahti, Tobi helistas ülemustele ja nood siis käsutasid sinna lendavate doktorite infoliini helistama. Millel mina ei näinud mingit mõtet. Arst küsis sada küsimist mille kõige vastus oli ei, sest et mingeid muid sümptomeid ei olnud. Rahmeldasin voodis edasi, kuni siis Adam väga mossis ja äraoleva näoga tuppa tuli. Ülemused olid siis otsustanud, et kuna mu tervis tundub koguaeg aina allamäge minevat ja nii hull olema, siis pean stationist lahkuma ja Perthi tagasi tulema. Mis on siis mulle endale ohutum ja nemad ei taha minu eluga riskida. Sisuliselt siis visati välja ja ilma tööta. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. See oli paras shokk. Siiski lohutavast küljest, et lubasid meile siiski veel kaks nädalat palka maksta, kuna see nii äkki tuli ja tegelikult seaduse järgi nad selleks ka kohustatud.
Järgmine hommik kargas Tobi juba kell 7 tuppa et nüüd ikka kohe minek, mis alguses pidi küll õhtu poole toimuma. Alguses oli rahulik, siis hakkas iga 5 min tagant sisse sadama ja karjuma et tal on nii kiire, et kas nüüd oled valmis. Mul oli selleks hetkeks üle 38 palavikku ja tekkinud meeletu kõhuvalu. See kooslus, lisaks eelmise päeva 39 järgi ei olnud just kõige värskem ega tugevam tunne, tegi pakkimise väga raskeks. Ma ei tea mitu korda mul pmst pilt eest läks. Tore uudis oli veel see et ta üritas mulle ülemuste poolt ostetud varurehvi, mis mulle ülltavalt 200.- maksis, vahetada aga lõhkus hoopis ära. Niiet kogu see 350 km mis oli väga jube tee selle auto jaoks. Ei olnud isegi keset kõrbe siis varurehvi. Muidugi jälle mitte ei mingit ühendust ja tundus et tuleb tore reis jälle. Alustasime sisi sõitu kell 9, kui Tobi meid Wongawoli stationisse sõidutas. See sõit oli kohutav, sest ega siis mehed ju aru ei saa et kellelgi paha võib olla olla kui endal pole. Aknad lahti, aircon sees, muusika karjus, lauldi kaasa karjuti, plaksutati, naljatati. Adam oli rahulik,aga no Tobi aind kisendas et mis viga Kelli, ole rõõmus. Issand kuidas ma tahtsin ta hambad välja lüüa too hetk, kui aind nii palju jõudu oleks olnud. Naeratagu ise siis. Mu pea tahtis lõhkeda, kõhus tundus et miski elukas sööb mind seestpoolt ja nii külm oli, et värisesin. Palvetasin, et võimalikult kiiresti kohale jõuaks. Lõpuks see juhtus- jumalale tänu. Tobi aitas auto korda saada ja õlid veed kontrollida ning alustasime siis sõitu Perthi poole. Adam sõitis, sest ma ei olnud selleks absoluutselt võimeline. Mis mulle aga absoluutselt ei meeldinud, mu usaldamatuse tõttu. Ja mul oli väga sügav kahtlus selle sõidu osas jälle keset päeva läbi kõrbe ilma varurehvi ja levita. Sõitsime 40-50 km/h see natuke vähem kui 200 km mis võttis ei rohkem ega vähem aega kui 6h-d. Lõpuks Wilunasse jõudes natuke enne 5te, käis Adam kiirelt poes tankisime ja sõitsime edasi. Seal siis selgus, et Tobi seletatud juhised kuidast linnast läbi sõita olid Adamil jälle totaalselt kõrvust mööda jooksnud, niiet mina siis kes teisest toast kuulis seda oli meelde jäänud. Kuid seda kuhu me täpselt sõitma või mis linna minema peame, et Perthi saada ei olnud mina kindel ning Adamil jällegi polnud aimu... Niisiis läks ta kellegi käest seda küsima. Sõitsime edasi ja siis sõidu alguses seletas et kuidas ja kuhu, ma olin ikka täiesti ahastuses. Juhised olid väääga ebaselged ja umbes, et kuskilt keera vasakule ja siis paremale, ma enam linna nime ei mäleta aga siis peame Geraldtoni välja sõitma. Ma lihtsalt karjatasin et misssasja????? Gerladton oli meie reisi alguspunktist ka kaugemal ja miks me selleks sinna peame sõitma et Perthi saada. Vastuseks, et mööda rannikut on ilusam. Öösel? Tol hetkel andsin meeste osas täielikult alla. Olin nii meeletutes valudes seal autos, et mu mõistus absoluutselt ei töötanud aga olin siis sunnitud selle kuidagi s käivitama sest muidu me ei oleks kohale jõudnud. Meenus, et olin teinud pildi kaardist et Teile siia see ülesse panna. Sellest siis sai meie ainus kaart ja teejuht mille abil me siia kohale jõudsime. Mul ei ole siiani sõnu või on liiga palju sõnu. Niiet parem liigume siin kohal edasi.
Sõit oli piiikkkk ja väga piinarikas. Adam väsis peale südaööd nii ära, et tahtis tee ääres magada. Sõitsin ise tunnikese. Mis oli päris hirmus. Teel olid aind need meeletu suured road train'id mis vastu tulid ja no selle enesetundega ei olnud väga kindla käega. Aga sõitsin nii nagu tundsin ja ettevaatlikult. Adam jätkas sõitu kuni kella poole 5ni, kui lõpuks enam eisuutnud. Mina olin aga too hetk liiga valudes ja unine, et sõita. Magas tunnikese ja sõitsime edasi. Lõpuks kella 7 ajal jõudsime Perthi lähedale, kus jälle suutsime ära eksida suure kisa saatel. Lõpuks kella poole 9 aeg saime kohale. Uskumatu kui raske see sõit oli. Ma siiani ei saagi aru kuidas ma seda suutsin. Magasin ja puhkasin kuni kella 3ni ja siis haiglasse.
Oote järjekord oli muidugi meeletu ja kaua ma seal passisin. Lõpuks sain erakorraliste osakonda, kus siis hakati igasugu võimalikke teste jälle tegema. Kell 8 õhtu otsustati, et jään sisse tugevate valude tõttu ja vere tõttu uriinis. Käisin järjekordses x.rays ja järgmine päev ultrahelis. Kus ma veetsin poolteist tundi. Avastuseks oli sapikivid ja mingi imelik moodustis maksas. Alguses arvasid, et too kasvaja. Ja siis India doktor seletas mulle pikalt suures aksendis, sõnadega mida ühe hingetõmbega öelda ei suuda, mis see kõik olla võib, millest ma tuhkagi aru ei saanud. Lõpuks siis ainus oluline mida kuulda tahtsin, et midagi hullu ei ole ja vähk pole. Lõppdiagnoosiks jäi et liigne maohape ning sapikivid. Kirjutasid mingit rohtu mida kaks korda päevas võtan ja loodetavasti siis lähen paremaks. Kuigi nende sapikivide kohta lugemine küll eriti õnnelikuks ei teinud. Ja väidetavalt pidi neid veel väga palju ka olema. Ja siiani käivad tugevad valuhood läbi. Mis just kivide liikumisele omased. Eks siis aeg näitab kuidas läheb. Praegu oleme Adami tädipoja juures ja saame siin kuni lennuni öömaja. Üritan seni oma auto maha müüa ja järgmine nv vist lähme rodeole. Wuhu. Elus esimest korda siis näeks ära kuidas tegelikult on.
Ahjaa üks oluline uudis muidugi veel, et lennupiletid siis kõik ostetud. Niiet kuupäevad paigas.
4nov Perth- Cairns
18nov Cairns- Phuket
8 dets Bangkok- Helsinki
Kell 3 maandun, niiet jõuan mingi 6-7 laeva peale, niiet 9 aeg õhtu peaks kindlasti juba kodumail olema. Jepikajee, küll on tore see. Vist. No teid kõiki tahaks juba küll hirmsasti näha ja Aussie hõngudega rohked kallid edastada. Kui me enne surnuks ei külmu.. Selle raske rolli ma panen Heleni õlgadele. Niiet saate teda siis süüdistada, kui ma seal sadamas juba jääpurikaks külmun, kuna Helen ei viitsinud enda suurenenud aardele järgi tulla. I'll keep on eye on u!