No mul on nüüd küll väga huvitavad ( loe: kohutavad ) läbielamised siin olnud. Viimane blogi lõppes sellega, et kõik tulid siia nv ja ma siiani võtsin veel rohtu ning olin korralik. Too järgmine laupäeva hommik ärkasin ülesse tugev valu paremas põlves. Põlv oli kergelt paistes, eriti tagant ja käia oli üsna valus. Lonkasin ringi segaduses mis viga. Pole varem kunagi sellist asja olnud. Järgmine hommik ärgates üllatas vasak põlv mis oli nüüd päris paistes ja väga valus. Öösel äratas mitu korda sest, et painutada ei saanud üldse. Polnud enam kindel, et kuidas see käimine välja näeb, mõlemat ju korraga longata ei saa. Asi läks järjest hullemkas, aga õnneks tuli Adamil ammu kokkulepitud arstile käik Wiluunasse hamba pärast kuhu ma nagunii lootsin kaasa minna, et enda kilpnäärmest rääkida. Nüüd aga oli hoopis tõsisem põhjus.
Kell neli teisipäeva hommikul startisime. Sõit oli päris piinarikas, igal mügarikul kui auto rappus tegi haiget. Lõpuks jõudsime kohale, Adami hambaga ei tahtnud keegi tegeleda, aga mind topiti kohe ratastooli. Sinna jõudes sain, kui nad kohe igasugu teste tegema hakkasid, verd võtma ja EKG tegema, et see võib päris tõsine olla. Arst muretses kõige rohkem, et too võib mingisugune viirus olla. mis südamesse levib. Enamasti vaid aborigeenidel levib, kuid siiski ka võimalus, et valgetel. Tahtis mind juba siis paariks päevaks, et linna jääksin et kontrollis saaksin käia aga kuna mul kuhugi jääda polnud, siis rõhutas et silma peal hoiaksin. Kohe kui midagi muutub, siis teada annaksin ja vägagi võimalik, et siis Perthi lennata. See uudis ei meeldinud mulle üldse. Andsid mulle sealt kargu kaasa ja klimberdasin siis sellega ringi. Lohutasin end sellega, et üle peaaegu kolme kuu sai poodi, mis tundus siis väga piduliku suursündmusena. Turgutasin enda keha kahe jäätisega ja igasugu muu kalorirohke kraamiga koju kaasa. Adami  mossamise saatel hakkasime koju tagasi sõitma. Leidsin mugava asendi jalale Adami süles, see oli ainus viis kuidas sõita et väga valus poleks. Jäime päris hilja peale ja terve tee oli nii paksult kängurusid täis ja lehmi, et sõita ei olnudki lihtsalt võimalik enam. Sõitsime kuskil 40-50 km/h viimase lõpu tagasi.
Paar päeva tagasi enda antibiootikumid lõpetanud, sain endale uued kaks karbi täit kohe ja neli korda päevas. Järgmine päev oli hommik otsa nii nii külm lihtsalt, värisesin siin köögis ja tegin kuuma kakaod omale ega mõistnud mis toimub. Hakkasin süüa tegema poistele, ei suutnud enam püstigi seista, väga halb hakkas. Sain kuidagi oma kotletikesed ja saiavormi valmis ja vajusin voodisse. Plaavik 37,5 vaikselt hakkas hirm. Pool tundi hiljem oli juba 38. mille peale Adam ütles et olgu helistab artile, võin teda vihata aga tema teeb seda. Eks ma vihkasin natuke, aga sain aru et eks ta õigem ole. Ootamine kestis kaua, kohalik Willuna arst oli väga mures ja helistas Perthi arstidele mis nood mõtlevad. Paar tundi hiljem tuli kõne, et asi on ikka väga tõsine, keegi isegi hommikuni ei oota ja kell 9 on lennuk siin mul järgi. Mul oli kaks tundi aega ringi komberdada ja enda asjad kokku pakkida, teadmata kauaks või kuhu ma üldse lähen. Haigla jah, aga pärast, kuidas ma siia tagasi saan. kas üldse saan, kuidas ma kuhugi liigun oma ühe terve ja kahe vigase jalaga kotid seljas, mis mul viga on, mis neist meeletuist arvetest saab. Pisar tikkus silma ja kõige ees ootava ees oli hirm. Poiste jaoks tähendas see aga ka palju tööd. Meil on siin oma isiklik lennurada. Mida ma jällegi päris lennurajaks ei nimetaks, nagu siinset maanteed. Lennurada kujutab endast lihtsalt lagedamat ala, mida keegi kunagi on veidi silunud. Ja tuledeks läksid mehed süütama plekkpurke diisel sees. 40 liitrit kütust kulus sinna. Graeme pidi mulle arve esitama 2.70 liiter pluss ta üle normaalaja tunnipalk. Mis oli muidugi nali. See ootamine seal, kuna lennuk hilines nii pool tunnikest oli päris lõbus. Isegi mu enesetunne läks paremaks. Too uus kutt kes tuli- Tobi on päris naljakas vend ja nad Graemeiga kuidagi sobivad väga hästi kokku. Graeme on ka päris terava ütlemisega. Graeme muidugi naljatas minuga veel edasi, et kas ma olen natuke hirmul ka õhku tõusmast lennurajalt mis küünaldega süüdatud. Ja kuna lennuk hilines, et kas äkki need küünlad kustuvad enne ära kui nad kohale jõuavad.  Muidu oli see tegelikult päris romantiline seal. Kaks kilomeetrit õrnalt leegitsevaid tulekohti.
Lõpuks nad siiski tulid, mind tõsteti lennukisse. Topiti miljoni rihmaga kinni, kanüülid ja asjad sisse. Ja hakkasime tagasi lendama, see õhku tõus ei olnud just mitte eriti sujuv, ikka hirmsasti raputas. Mõtlesin, et noh kui ma nüüd enne poleks ära surnud, siis kindlasti kütame kuskile puudesse sisse või kukume lihtsalt alla. Varsti olime õhus. Arst/õde kes oli hoopis mees käis muudkui aga küsimas et kas mul ikka kõik korras ja kas ma vajan midagi. Vastasin koguaeg eitavalt. Peatusime poolel teel, et oodata teiselt lennukilt saabuvat iga hetk sünnitavat naist. Mõtlesin et appi miks küll. See on küll viimane asi mida ma sel lennul tahan üle elada.Ma ei suuda sünnitamist isegi tvst vaadata, rääkimata kui see mul kõrval voodis seal sünnitab. Mõtlesin et palun endale mingit uimastit siis. Ootasime jällegi kaua kuna nad jäid hiljaks. Too mees üritas mind igatepidi rõõmustada, tassis mulle vett ja mahla, mahlapulkasid ja rääkis igasugu toredaid lugusid. Lõpuks ütles, et kullakene sa näed nii nukker välja, nii tahaks aidata sind aga kuidagi ei oska enam. No tõesti ei olnud just eriti meeleolus. Tema suurte pingutuste pärast, siis üritasin natuke seltskondlikum olla. Tõusime uuesti õhku, koos pooldumisäärel oleva naisaatomiga. Õnneks seda ei juhtunud. Magasin vahelduva eduga, aga torm oli ja nii meeletud õhuaugud, et ma ei tea palju me seal vabalangemist vahepeal tegime. Ärkasin tohutu mürtsu peale ja meeletu valu tõttu kõrvades. Silmanurgast vaatasin Perthi suurlinna tulesid ja tundsin rõõmu, et ikka veel on elu siin maailmas peale Carnegiet.
Kukutasid mu voodist alla lastes mind peaaegu maha, mingi ratas läks valesse kohta. Lükati kuhugi suurde angaari kus kiirabi autod sees ootasid. Tõsteti siis sinna mind ja hakkasime haigla poole sõitma. Kiirabi arst hakkas minu käest igasugu küsimusi küsima, millele oli päris keeruline vastata oma halva ja unise olemise tõttu. Ja ainus töötav mõte mu peas oli, et huvitav kas ta on palju sealiha söönud või kas tal on kodus siga, et ta ise nii põssa moodi välja näeb. Varsti jõudsime haiglasse, kus mind topiti esmaabi ühte boksi. Lennukis pandud kanüül enam ei töötanud. niisiis sain uue. Pidin kuidagi kahes käes kanüülid riided vahetatud saama. Ja esialgu nood kõik veritsesid ja olid päris valusad. Kõrval palatis kuulsin kuidagi üks hull mees üritas õdesid ära tappa, kes teda aidata üritasid. Lubas silmad peast välja kratsida ja muid taolisi asju teha,see ei aidanud just olukorda eriti meeldivaks muuta. Hakkasid siis käima igasugu erinevad arstid, küsisid miljon küsimust. Tehti ma ei tea mis proovid. Sõidutati ratastooliga x-ray'sse ja veel ei tea kuhu. Siis vahetasin osakonda, järgmisesse esmaabi ruumidesse. Seal tuli rääkima minuga kena India naisdoktor. Kirjutas iga mu sõna ülesse ja küsis järgmised sada küsimust. See kõik toimus nii alates kella 3st öösel. Kui me lõpuks Perthi maandusime siis. Ja no vahelduva eduga koguaeg magasin. Siis jälle keegi tuli ja küsis midagi. Seejärel jälle vahetasin osakonda, ma isegi ei tea enam mis see oli. Intensiivravi moodi palat vist. Jälle käisid mitu erinevat arsti minuga rääkimas. Alustaisn seal hommikusööki. Olles paar ampsu söönud tuli keegi mees mulle ratastooliga järgi, et davai uude kohta. Ma mõtlesin, et no püha müristus kaua nad solgutavad mind ringi siin. Uus palat oli kahe väga väga vana mehega koos kuskil. Nood tegid igasugu imelikke hääli ja väga ebamugav oli olla. Vähemalt vaade oli ilus. Kirik koos ilusa lilleaiaga ees. Sain seda nautida siis päeva, kui õhtu jälle tuli keegi mulle järgi, et liigume nüüd järgmisesse palatisse.
Muidugi päeval oli minult käinud keegi juba viis korda verd võtmas ja veel ma ei tea mitu arsti rääkimas kuidas ja mis. Uues palatis olid kõik naised, üks neist väga õnnetus seisus 26 aastane noor neiu. Oli läbi teinud miski õnnetuse ja aju oli liiga kaua hapnikuta, mis siis põhjustas mingi bloki kuskil. Niiet mõistus oli tal veel nagu selge, lihtsalt ta eisuutnud midagi väljendada ( rääkida, käsi jalgu liigutada ) ja pidevalt tõmbas kuidagi krampi end. Mistõttu ta siis mitu korda rebis endal kanüüli välja ja kui pereliikmed seal olid ja üritasid teda lohutada siis ta lihtsalt nuttis/karjus valju imeliku häälega. See toimus ka öösel.
Esimesel päeval helistas mulle üks omanikest/bossidest- Jenny, kuulis et sattusin haigla ja jutustas minuga veidi. Paar tundi hiljem tuli Laurie mulle külla. Nii tore oli näha kedagi, kohe andis kindlust juurde ning hea soe tunne. Lisaks veel väga palju aitas see et Laurie mainis et kui välja saan,siis nad tulevad mulle järgi ja viivad enda juurde Waroonasse mis Perthist üks poolteist tundi sõitu. See on siis nende kodu, kus nad va musteringi ajal aastaläbi elavad. Minuga tuli rääkima üks naine sellest maksmise asjast ja kuidas see kõik toimib. Ütles mulle palju üks öö haiglas maksab, ma vist küsisin kolm korda seda üle sest et ma lihtsat ei suutnud uskuda. Arvasin, et ma hakkan juba peast ka päris segi minema, et see ei saa ju reaalne olla. Hinnaks oli siis ei rohkem ega vähem kui 2000 dollarit öö. Ja see oli ainult voodikoht, mitte kõik analüüsid ja testid. Isegi tv-d ei saanud vaadata selle raha eest ega telefoni kasutada. Ainult et igal voodikohal oli oma telefon ja sinna sai siis sissehelistada või kui raha peale panid, siis kavälja helistada. Uskumatu ikka. Selleeest saaks ilusti mingi presidendi sviidi kuskil Perthi kesklinnas. Pole isegi pooltki nii kallis hotellis elus ööbinud. Ja isegi wifit polnud. Lõpuks suvatses keegi mul teise kanüüli mis ei töötanud käest ära võtta.
Teisel päeval ma peaaegu korraldasin suure draama. Ma isegi ei tea mis väega ma sundisin end vaikima. Magasin koguaeg päeval vahelduva eduga, midagi ju teha polnud ja korralikult öösel välja puhata ei saanud. Magasin ilmselt nii sügavalt,et hõigete peale ülesse ei ärganud. Kui silmad avasin siis oli mul mingi väga karvase ja koleda mehe nägu umbes 10 cm minu omast. Ta vist arvas et ma olen surnud vm. Tegin segaduses silmad lahti ja ainus mis ma mõelda oskasin oli, et palun palun ütle et ma taevas pole, see ei ole küll see millest ma unistanud olen. Too oli ikka ja.. kole. Pikkade püstiste vutsidega, mis nagu koeral välja turritasid ja pealt pikkade juustega mis patsis olid ja alt raseeritud soenguga. Sama kole nagu ta ise oli oli ka kõik järgnev. Siiani peale oma pimesooli oppi igajumala kord kui keegi verd võtab, siis ei ole see mitte see valu vaid tuleb see külmhigi,minestus tunne ja põletus sees. See ei ole väga meeldiv. Tema aga tuli et nii veenist verd vaja. Ukerdasin ettevaatlikult oma vasaku käe teki alt välja, milles kanüül oli. Tema sõnas et tema kahjuks ei ole treenitud sellest verd võtma vaid peab nõela veeni panema ja nii võtma. Ma küsisin et mida, Sa ei ole treenitud et pmst panna see topsik sinna otsa ja keerata pmst nagu kraani ja veri voolab välja, aga oled kvalifitseeritud mulle nõela veeni surkama? Küsisin kas keegi ei saa seda teha,aga ta pmst rabas mu käe ja ütles, et ei mind saadeti. Mõtlesin et kas ma maksan 2000 dollarit et mingeid ebakvalifitseeritud karvaseid inimesi ennast torkima lasta. Ja ta tuli teist korda veel tagasi!!!!!! Lahkus sõnadega, et see ya ma ütlesin äärmiselt tõsise, ei mingit naeratust näol et rohkem ma Sind tõesti näha ei taha. Ta ei osanud midagi öelda, ühmas mingi naeratuse näole lahkus. See oli mingi idiootsus, ilmselt oli uus ja tahtis harjutada. Aga no mine torgi minge vanureid või keegi kellel nii halb ei hakka.
Kogu see arstide konsiilium mis mul seal koos käis, oli väga aukartust äratav. Tundsin end kui doktor House's. Mul oli ei rohkem ega vähem kui 10 arsti. Üks jäi koguaeg hiljaks, niiet alguses oli 9, siis vupsas poole pealt sealt kardina vahelt sisse. Kõik katsusid ja vaatasid mu jalga ning imestasid, et kui huvitav see ikka on. Terve aeg käis muidugi pakkumine ja arutelu mis too olla võiks. Ma seal lamasin oma voodis ja kuulasin silmad suured mis imevariandid kõik olemas olid. Ei suutnud otsustada kas see nüüd on hea või halb. Kas ma tõesti hakkan kuhugi kõrgustesse minema või ei ole asi nii hull. Variandid olid kohati väga tõsised ja utoopilised. Nemad siis otsustasid mis arste minu juurde veel saata ehk siis omaala spetsialiste kontrollima. Nahaarst oli põhiline, sest et too jalg oli nii paistes juba selleks hetkeks koos hüppeliigese ja kannaga, et raske oli vahet teha millelgi. Lisaks käisid ma ausalt ei teagi kes kõik, südame. kurgu ja ma ei tea mis kõik. Ma igaljuhul tean et mu kehal ei olnud päris kindlasti mitte ühtegi ala mida keegi korduvalt katsunud, toksinud, vajutanud, kompinud poleks. See oli ikka ulme. Ja lisaks sellele idioodile käisid mingi viis korda päevas kõik topside kaupa verd võtmas. Tõesti tundus, et ei tea palju mul seda sellise tempoga siin alles jääb. Ja sain niipalju igasugu rohtusid ka, et päris narkomaani tunne oli.
 Reedel siis kella 5 paiku tuli minuga järgmine, keda ma vist isegi enne näinud polnud, et nüüd variante kaks. Nad tahtsid mind tegelikult reumatoloogi juurde saata, aga oleksin saanud sinna alles teisipäeval minna ehk sis oleksin pidanud haiglas tühja kolm päeva passima. Neil oli mingi suur püha jälle ja keegi ei töödanud. Lisaks viimaste vereproovide vastuseid kus nad kõiksugu võimalikke halbu reumatoloogilisi haigusi testisid, seega ei olnud miski kindel.Teine variant oli, et lähen koju ja olenevalt testide vastustest kas lähen reumatoloogi juurde või mitte. Eelnevad tõsised haigusvariandid oli vereproov kõik juba välistanud. Seega mina oma kindlustusfirma usaldusvääruses kaheldes otsustasin muidugi lahkuda, muidu poleks lennupileti rahagi alles olnud. Helistasin oma bossidele ja nemad siis tulid mulle järgi. Sõitsid kaks ja pool tundi kuna liiklus oli nii hull. Mu paberid pidid muidugi tunni ajaga valmis olema, aga austraalia ajaarvamise järgi kulus selleks kolm. Niisis nad veel pidid mind seal ootama, et koju tagasi sõita. Teel koju pidime veel suure ringi tegema, sest et ühe risti peal oli meeletu õnnetus.Ma pole elus nii palju kiirabisid ja politseisid näinud kui seal oli. Ei tea palju seal neid surma küll sai. Viimasel ajal olevat pidanud üldse nii palju õnnetusi olnud, et kohutav. Inimestel vist siin ka kevad südames ja rallivad. Saime lõpuks hilja koju. Juhatasid mind minu majani, mis oli uskumatult ilus. Ilusaim kus siiani peatunud olen Austraalias. Kõik antiikmööbel ja väga kodune olemine. Cliff, see rekkamees kes meil siin musterngi ajal oli, oli ka seal. Nad on Johniga suured sõbrad ja tal nüüd uus töö, aga kui seal kandis siis saab seda maja kasutada. Temaga oli tore ja lõbus. Läksin siiski kohe magama, olles räsitud kõigest mis toimunud.
Hommikul ärgates küsis Cliff kas tahan Spencerile külla minna ja niisama ringi sõitma, muidugi oli vastus jaatav. Nägin Spenceri kodu ja elamist. Väga tore pere on temal ja jutustasime niisama sealt tunnikese. Sõitsime natuke Waroona linnapeal ja läksime puppi sööma. Pitsa, mmmm.. Ostsin omale telefonile krediiti ehk saaks netti kasutada ja enda ujumisriietes muretsemisest hullunud ema, pikast ujumisest päästa. Guinessi raamatusse oleks saanud. Järgmine päev läksime jälle ringi sõitma,päris pikalt kohe.Käisime Wellingtoni tammi vaatamas, kus kõik kohalikud farmerid enda vee saavad. Väga massiivne oli too. Shoppasime natuke ja käisime kohvikus. Cliff aga pidi tagasi kiirustama, et tagasi tööle minna. Ta väga liikuva eluviisiga ja töö tuleb kui tuleb.
Jäin mitmeks päevaks jälle üksi. Õnneks aga Jenny ja Laurie hoidsid mind koguaeg tegevuses, niiet igav ei hakanudki. See pere on tõesti kuldaväärt. Väga toredad inimesed. Isegi ostsid mulle alguses süüa sinna ja koguaeg hoolitsesid ja muretsesid kuidas ja mida. Lauriega käisime teisipäeval meie mõistes perearsti juures mu analüüsi vastuseid kontrollimas. Sellega oli muidugi ka hull tsirkus. Tuli välja, et seal kaks erinevat arsti et kas kindel et ikka nende juurde vastused saadeti. Ja too turbani vend oli väga imelik kuju. Ma alguses ei saanud isegi aru et see inglise keel on mida ta räägib, pidin iga asja viis korda üle küsima, Laurie ei saanud midagi aru. Too isegi ei vaadanud mu jalga ja ütles, et enne vastuseid ei saa midagi. Niiet aitäh külastamast ja max viie minuti eest kasseeris 70 taala mu käest. Läksime koju ja helistasime Perthi kus muidugi oli meeletu segadus et mis analüüsid ja kes ma selline olen.Lõpuks sai korda ja Laurie sai teise arsti juurde aja kus lubati vastused saata. Too oli tore.Ütles et olid korras, vaatas mu jalga ja ütles et antibiootikumiga jätkaks. Ja kui kõik okei pole, siis tema juurde tagasi või kuhugi. Len, Jenny abikaasa õnneks pidi nagunii Carnegiesse minema niiet sain siis minagi temaga küüti. Muidu oleks kohutav ainult minu pärast siia 1800 km sõita ja tagasi. Ta pidi siis järgmisel nädalavahetusel lahkuma, mis siis juhtus täpsemalt eile-pühapäeval. Seni olin Waroonas, kantseldasin Anthony kutsikaid ja sõitsin Jenny või Lauriega ringi. Üks ilus päev oli kui Laurie mind tema rannamajja viis. Ookeanivaatega ja väga mõnus koht. Aitasin tal natuke seal rohida ja toimetada. Mis nägi välja nii et istusin tooliga lillepeenras kark kõrval ja nokkisin. Ilmselt see oli vist päris naljakas. Jennyga käisime suuremas linnas- .Mandurah's siia kahe stationi peale vajalikku toitu ostmas. Mis oli väga pikk ja väga väsitav päev. Jenny on nii nobe, et ma oma karguga seal vehkisin järgi aga too oli juba poele ringi peale teinud, enne kui ma sissegi sain.
Neljapäeva hommikul lõpetasin oma järjekordset antibiootikumid ja järgmise päeva õhtu juba tundsin kuidas kõik valutama hakkab. Laupäeva hommikul enam voodist välja ei saanud. Olin ikka väga löödud ja kurb. Lõpp diagnoosiks sai mul reaktiivne artriit. Mis on siis liigesepõletik. Ei osanud muud teha, kui siis alustasin laupäeva õhtu uuesti antibiootikumi võtmisega. Ei osanud midagi enam mõelda, et kas ma siis lähen Leniga kaasa või ei. Siiski otsustasime kõik ühel jõul et asi nii hull ei ole ja Len tuleb nädala pärast tagasi, et tuilen siia ja proovin mis saab. Kui ei, siis saan vähemalt kõik enda asjad kaasa võtta ja siis uuesti haigla minna vm.
Pühapäeva hommikul kell 4 alustasime sõitu siia poole. Hirmus pikk oli see tee ikka, jõudsime Wongawoli kuskil kell 8 õhtul. Tegime vaid äkk wc peatused ja lõuna ajal võileib kaasa ja uuesti minekut. Ma seal tukkusin vahepeal, õhkistmes tuli selle õõtsumise peale nii hea uni vahepeal. Ainult peatugi oli kõva kui kivi. Eile ehk esmaspäeva lõunal jõudsime lõpuks koju! Oh kui hea! Helistasin siis enda pereasrstile kelle juures Waroonas käisin, et mis ma teen siis edasi. Too esialgu väga väga nõudis et peab mind ikka nägema, mina et eikahjuks ei näe sa midagi ja mõtle nüüd telefoniteel mida teha. Jõudsime siis kokkuleppele et võtan edasi kuus päeva oma rohtu ja siis kui ikka ei muutu pean minema Wiloonasse või kuhugi arsti juurde. Niiet põidlad pihku kõik, et see õudus lõpuks üle läheks. Kõvasti parem on, kark on ammu nurgas. Ja nüüd täna esimene päev ringi toimetada ja tööd teha. Valus on ikka veel veidi, aga kannatab olla.