17. november siis alustasime reisi Phuketisse. Sõitsime päev enne Cairnsi tagasi, andsime auto üle ja jäime enda lendu ootama. Darwinis oli pikem paus, ja kuna me sinna öösel jõudsime siis üritasime magada. Jube külm oli ja kuskil ei olnud ühtki pikka istet kuhu saaks pikutama minna. Jäime kuhugi põrandale, aga äärmiselt ebameeldiv oli see. Lõpuks saime lennukisse vahemaandumine oli ka veel Kuala Lumpuris, kus ma Aussie lennates ka peatusin. Adam muidugi suri sellesse, et ta pidi suitsu tegema ja oleks peaagu nii lennust maha jäänud. Enne Phuketisse jõudmist lendasime mingi poolteist tundi meeletus äiksetormis, ma põhimõtteliselt nutsin terve aeg. Lennuk värises niii meeletult ja sellised paugud käisid, et mina ei uskunud et me sealt läbi lennates ellu jääme. Nagu kuulda, siiski jäime.
Saime lennust maha ja no see mis veel ees ootas oli kohutav. Pidime ootama järjekorras mis tundus et ei lõppe kunagi. Ja me isegi ei saanud aru miks või mis põhjusel kõik seal seisavad. Vahepeal tekkis üks rivi sinna mis kiiresti liikus, seda et sinna saada pidi aga päris palju maksma. Ootasime ja ootasime. Lõpuks peale paari tundi saime sinna onu juurde, kes kontrollis passi, vaatas ja võrdles hirmus kurja näoga, andis mingisuguse paberi mis tuli täita ja teine pool jäi endale. Midagi mööda minnes selgus ka, et riigist välja saades tuleb see esitada. Ja tõesti, alles välja minnes selgus et kui seda pole, siis tõesti ei oleks sealt nii lihtsalt minema saanudki. Ühe väikse kollase paberi lipiku pärast. Mingi imega ma siiski jätsin selle endal kuhugi alles, mitte et ma tegelikult oleks selle tähtsust enne mõistnud. Seal küsiti mingeid suht kummalisi küsimusi ka, mida ma enam ei mäleta. Lõpuks jõudsime lennujaamast välja hakkasime nuputama kuidas endale boogitud hotelli saada. See kaardi pealt näitas et bussijaamale hea lähedal. Siiski sinna Phuketi kesklinna oli mingi 30km sõitu. Leidsime siis bussi lõpuks, mis sinna ka läks. Sõit sinna maksis 200 bahti kui ma õigesti mäletan ehk siis 6 eurot. Ma ilmselt polnud elus enne ebamugavamas bussis istunud. Mingid puidust istmed ja ilmselt olid seal mingid vankri vedrud all, sest et selgroog põrus küll paika või paigast ära olenevalt algsest asendist. Sellegipoolest olin ma nii surnud, et ma magasin terve tee sinna. Nii palju kui ma enda silmi lahti suutsin hoida, oli see vaatepilt päris jube ja hirmutav. See mis liiklus ja kui kiire ning tihe kogu see elutempo seal on. Kui lämbe ja lärmakas, kohutav. Gpsi nagu ka väga polnud niiet jõudes sinna äärmiselt räpasesse bussijaama ei osanudki kuhugi poole minna. Mingil moel leidsime enda tee kuhugi õigele poole. Nende kottide tassimine oli ikka kohutav, st siis minu kohvrite. Üks kohvri ratas andis ka suht otsad, see tegi selle veel äärmiselt ebamugavaks. Suur peen hostel osutus mingiks täielikuks urkaks. Kuhu me alguses sissegi ei saanud, sest et valvelaua vend magas seal oma väikses koikus, Lõpuks saime talle helistatud ja siis ta ärkas. See vend töötas sõna otseses mõttes igapäev terve päeva. Ta ei ole kunagi isegi käinud kuskilt sealt 20 km raadiuses eemal. See sama kuhu ma otsustasime minna, ookeani äärde. Ta ei ole seda kunagi näinud, sest et ta on koguaeg tööl. See oli nii uskumatult kurb kuulda. Andis meile toa mille ust ei saanud isegi lukustada. Läksin muidugi karjuma. Andis uue, tänava äärse. Üle tänava oli selline meestele mõeldud asutus, võite ise arvata mis mõll seal hämaruse saabudes käima hakkas. Konditsioneeri ei olnud, niiet isegi voodi pealt lihtsalt lamades nõretasid higist. Lärm ja kuumus olid meeletud. See kliima oli ikka hoopis teine, see oli konkreetne saunalava, niiskus oli üsna väljakannatamatu. Nagu sein oleks ees olnud, justkui oleks saanud tüki välja võtta sealt.
 |
| Ookeani äärsem turisti piirkond |
 |
| Pole elus niipalju rollereid näinud |
 |
| Juhtmed, mida nad vist ka kasutasid et naabrimehele külla minna |
 |
| kanalisatsioon |
Veetsime seal kaks päeva ja otsisime endale uue hosteli Patongis, mis oli siis rohkem ookeani ääres. Hind oli odavam kui selles ja tundus poole parem. Bookisime seal vist algul nädalaks. Toa hind kahepeale tuli u 14 daala vist. Asuasime sinna poole teele lõunal kui enda toa pidime ära andma. Otsustasime need kotid käristada lähedal olevasse bussijaama ja sealt bussiga sõita Patongi. Loomulikult ei olnud see kerge ülesanne arvestades massilist liiklust ja kõnnitee puudumist, enamus aega oli küll tunne, et kohe saab surma. Ootasime enda bussi mille vahepeal tuli umbes viis tuk-tuki venda meile sõitu pakkuma. Tahtsid aga kõvasti rohkem raha saada, kui buss. Loomulikult aga keegi ei osanud öelda et kuna see buss tulla võiks või kuidas ta sõidab või kuhu ta täpsemalt sõidab. Lõpuks see puitistmetega käru saabus ja sõitis aind mõni kilomeeter eemale kuskile turuplatsi, kus oli poole tunnine peatus. Mille ajal Adam soovitas mul ringi vaatama minna. Ma aga jäin kuidagi unistama või isegi unustasin kella vaadata kuna ma läksin, seega buss pidi peaaegu et ära minema. Adam oli hullumas, lubas järgmine päev koju lennata lausa. Aga lennukid vist siiski ei sõitnud enne ta õiget lahkumis kuupäeva. Hüppasime siis enda arust kuskil enam-vähem õige kohapeal minema. Maruvihane Adam marrsis esimese taksojuhi juurde ja lasi meid ära viia. Too tegi tarka nägu, et teab kus hotell on. Lõpuks olime aga teab kus eksinud ja siis ta hakkas helistama, et tema nüüd üldse ei tea enam kuhu minna. Neil ju gps-e pole. Lõpuks pika ekslemise peale, siiski leidsime. Hotell tahtis saada me passe, minu arust tundus see äärmiselt kummaline ja ma ei tahtnud seda neile anda. Adam vist andis vaid enda oma. Tuba oli kõige parem, sest et selle mis bookisime oli kõik juba välja antud. Rõduga, konditsioneeriga, dušširuumiga, teleka ja väike külmikuga. Suure suure mõnusa pehme voodiga. Igapäev koristati tuba ja vahetati rätikuid. See oli äärmiselt luksuslik võrreldes eelmise kohaga. Patong ja see kant oli väga väga palju rahulikum ja mõnusam, kui see Phuketi kesklinn, see oli ikka jube. Ma ausalt öeldes veel teisel päeval mõtlesin, et appi ma tahan kohe ära minna siit. See oli niii nii ebameeldiv ja vastik kogu see keskkond. Siiski, inimene harjub kõigega. Vähemalt see koht oli väga mõnus ja sai sealt räpastelt tänavatelt vähemalt puhtasse ja korralikku tuppa minna koguaeg.
 |
| Vaade rõdult |
 |
| Täiesti segased.. üks on see turist kes on rihmadega kinni ja üks kohalik tai ripub seal ülal ilma igasugu julgestuseta. Tema roll seisnes selles et kallutada ja vari õigesse kohta maanduks |
 |
| Vääääga kirev ööelu |
Seal kandis hakkasime siis ringi seiklema ja jalutatud sai korralikult. Igapäevaseks sai rannas käik, mis oli nii pooleteist kilomeetri kaugusel. Otsustasime teha tuuri Maya Bayle ja The Bond saarele. Maya Bayl on filmitud film "Helesine laguun " ja Bondi saarel tehtud paljud tema filmid. Hommikul tuli hotelli buss vastu ja viis meid päris kaugel sadamast oleva paadi peale. Sõit sinna tuli läbida pool teed vähemalt käed silmade ees, sest no ebareaalselt hirmus oli ikka. Kurvis möödasõidud, kus näeb 10m ette, mäkke tõus( ja need bussid ei olnud kõige uuemad ja mitte just Ferrari kiirendusega), kui kõrval on auto ja kolm rollerit ja vastu just tuhisenud suur rekka kivikoormaaga, ei tekitanud minus just eriti suurt enesekindlust, et ma veel kuhugi saarele jõuan. Kui siis aind taevas olevale paradiisisaarele jah. Sõita nad ei osanud ka mitte keegi, käike vahetati vist umbes nii kuidas käsi läks, siduripedaali tööpõhimõttest nad ka vist päris täpselt polnud aru saanud. Ma ei suutnud kuidagi seisukohta valida, kas tahan neid surmasõite näha ja teada kuna see lõpp äkki tuleb või siis end üllatada. Laveerisin kahe vahepeal. Mõned kohad läksid ikka väga napilt mööda ja seal umbes tundub tavaline olevat, et vähemalt iga 5 mini tagant peaaegu paned pauku, aga sõidetakse täiesti külma närviga edasi. Mina saaks roolis olles sõna otseses mõttes infarkti, ilma naljata. Siiski saime enda paadireisi alustatud. Lisaks meile oli seal kõva hulk venelasi nagu neid on meeletult igalpool Tais. Kõige rohkem tänaval kuulebki vene keelt. Lisaks üks vene noor preili, kes arvas et ta on 32x seksikam kui Tyra Banks. Ma ei ole elus näinud, et keegi uskumatul hulgal pilte nõuab endast teha ja ei olnud lihtsalt enam näoilmet, poosi või külge milles ta selle 2h sõidu jooksul saarele ei oleks poseerinud. Tema kutt ja tolle sõber istuda ega loodust nautida ei saanud sekundikski. Pärast kui kanuuga koobastesse läksime, käsutas selle juhti ja igalepoole erinevate taustaga kohtade juurde ja kus mingi puu kaljul langes või huvitav kivi oli. Tolle kanuujuht oli küll äärmiselt tülpinud näoga, et sellised reisjad endale sai.
Snorgeldasime, kus ma pidin ära uppuma ja kisasin nagu segane sest kui ma seal paadi ümber ujusin viskasid nad sööta minu lähedale. Mis tähendas et umbes üks miljon kala tuli kõik sinna, mõned näksasid ka mind õrnalt ja see mõll mis mu all ja peal ringi käis, oli päris õudne. Muidugi said ka teised selle õnnistuse osaliseks. Jõudsime mingile teisele saarele kus lõunat sõime. Imeilus oli kogu see rand seal, lisaks sai pisikeste ahvi beebidega pilte teha. Jube nunnud olid. Edasi läksime ahvi saarele, kus neid vaadata/toita sai. Meie giid oli aga väga ebausklik nende suhtes ja ei lubanud eriti sinna maalegi minna. Nad pidid päris ohtlikud olema ja ründama. Tõesti ühe mehe käest varastasid nad terve joogipudeli ära ja sellepärast läksid omavahel niimoodi peksma, et üks hammustas teisel kõrva peast. Seepeale me lahkusime. Teiste turistide paati kes omal käel oli läinud, sinna ronisid paati ja varastasid vist pooled asjad ära. Järgmine sihtpunkt oligi Helesinine laguun. Siin kohal ei ole võimalik seda sõnades edasi anda, vast pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna. Nii palju ainult, et ma ei ole elus tundnud pehmemat ja siidisemat liiva. Isegi need tuhanded teised inimesed seal saarel ei suutnud seda idülli rikkuda. Ujusin lisaks sellele veel kokku eesti perega. Rääkisime paar sõna juttu. Tiirlesime veel natuke saarte vahel ja sõitsime koju. Tagasi teel oli veel üks show osa, meesnaised tulid tantsima. Ja loomulikult üritasid seal mingitele meestele sületantsu jms teha. Sellest tuli aga paadis olnud muslemite poolt selline draama, mis on täiesti nende kultuuri vastane. Need meesnaised olid max 50 kilo ringis ja muslemit tõesti lõid ja tõukasid nad niimoodi minema, et nad kindlasti said äärmiselt haiget. Pärast tegid kogu seda reisi nii maha, et kuidas julgeti sellist show osa kasutada. Läksid veel Adamiga tülli, kui ta üritas selgitada et kui ei sobi, siis minge enda koduriiki ja olete võõral maal kus on teised traditsioonid ja tõeks pidamised. Meie jäime väga rahule, ainult et ootas ees veel see hirmus tagasisõit.
 |
| Inimesed elasid seal mingil ajal |
 |
| Kuiii ilus |
 |
| Helesinine laguun |
 |
| Paradiis- maya bay |
Tegime tuure jälle mingite ajavahedega, kuigi seal olid need tõesti odavad ja hullud allahindlused olid ka. Kui natuke kaubelda ka, siis sai alati pea pool hinda alla. Asi oli ka selles, et hooaega polnud. Üks järgmisi tuure oli väga pikaldaselt mõeldud ja valitud elevandi sõit. Kui ma seda nüüd muuta saaks, poleks ma sinna läinud. Kõik see oli minu jaoks üsna kurvaks tegev. Nad olid seal lühikste kettide otsas jalad kokku seotud, isegi vandi beebid. Neid hoiti kontrolli all mingi terava konksu taolise asjaga, mis kõrva taha läks. Need kõied millega see iste seal seljas oli, ei usu et need ka kõige mugavad ja vandi heaolu silmas pidades tehtud olid. Lisaks kohe kui üks reis lõppes, teine algas. Kõige ägedam ja lõbusam osa sellest oli enne sõitu, kui saime ühe nn beebiga kes oli alles 3 aastane, jõkke minna teda pesema. Vabatahtlikud nagu mina said temaga koos vette hüpata ja teda jõepõhjast võetud kividega nühkida. See talle kindlasti meeldis, pritsis vett ja hullas. Ta tegi ka enne meile väikest showd- keerutas londi otsas hularõngast ja kutsuti inimesi sinna keda ta musitas. Sain ka musi, hirmus kummaline tunne oli. Sõit iseenesest oli hirmus õõtsuv ja istmed jällegi olid isegi inimesele äärmiselt ebamugavad. Korralduslik pool jättis muidugi väga soovida, enamus aega me sõitsime sinna ainult autos, elevandi sõit kestis 10min vb ja siis ootasime täiesti tühja ja äkki startisime. Väga igav ja mõttetu oli.
 |
| Beebi trikke tegemas |
 |
| Raha küsimas |
 |
| :( |
 |
| Peale minek |
 |
| Vaeseke |
 |
| Sain musi :) |
 |
| Hirmus imelik musi oli.. |
 |
| Rohkem ei soovinud |
 |
| Aga talle hakkas meeldima |
Edasi sõitsime nn loomade varjupaika, kus olid loomad kes olid inimestelt kuskilt tollist või kodudest ära võetud. Seal oli ikka väga kummalisi loomi koos, keda ma nagu näinudki polnud kunagi. Ei saa mainimata jätta seda seisukorda, millised nende puurid oli. See oli alla igasugu arvestust. Pisar tahtis lausa silma tulla või ma ei suutnud ära uskuda, et kuidas neid niiviisi saab hoida. Mingid väiksed lagunenud betoonpuurid. mustad ja kõledad. Seal räägiti ka seda, et ükspäev seal saarel kes pakkusid et ahvi beebidega pilti teha, tuleb tegelikult kõik need emad tappa, et neid titasid neilt kätte saada. Manitsesid, et ei aitaks toetada seda ettevõtmist neil, mida ma õnneks ei teinudki. Paljud loomad olid seal puuduvate jäsemetega ja nägid sellised väga nukrad välja. Välja arvatud üks ühe käega ahv, kes
üritas mu lille, koos poolte juustega, peast ära varastada kui temaga poseerida üritasin.
 |
| Üritasid sisse murda |
 |
| Maailma kõige väiksemad põdrad, uskude või mitte |
 |
| Pigem ütleks et jänese ja roti ristsugutis |
Käisime ka kalade ja kilpkonnade varjupaigas, kus neistki olid pooled sandid. Nemad saavad siis viga paadi propelleritesse jäädes või võrkudesse, paljud neist jõuavad sinna. Lisaks ka kasvatasid ja aretati neid seal. Igasugu kummalisi ja värvilisi kalu nägi sealgi. Kõik olid väga sellised kiired läbi hüppamised ja meie reis lõppes parvetamisega allavoolu ühte restorani, kus meile oli valmistatud õhtusöök. Parv oli ehitatud bambusest ja oli sama palju vee peal, kui vee all. Kõik märga kartvad esemed soovitati bussi jätta. Vahepeal oli tõesti ka tunne, et kas me lähme kummuli või tõesti lendad sealt alla. Kohati tulid sellised väiksemad kärestikud ja sõit läks päris kiireks. Meie parvejuht oli eriliselt terava silmaga, näidates meile puude otsas pikutavad hirmsuuri usse ja mingisugused väikseid loomakesi. Hirmus palju jõudu oli neis väikestes parvekapteni kätes kaa, see parv oli ikka päris pikk ja kohati tuli nii palju seal vastuhoida, kui vool meid kuhugi kividesse tahtis virutada. Tema aga tegi väga head tööd. Mõned seal meie ees sõitsid kokku. See oli väga mõnus ja märg päevalõpetus.
 |
| Tee ääres sai ananassi osta.. mmmm, Eestis ei kujuta elus ette et see nii hästi võib maitsta |
 |
| Nassid kasvasid. Mõõkteravatel põõsastel |
 |
| Käisime koopas |
 |
| Ja seal olid nälginud kodutud kutsud, kes isegi banaani söid.. kõik üleni mingit seeninfektsioone ja putukaid täis, niiiii nii kurb |
 |
| Aga ise olid nii elurõõmsad ja üritasid kuidagi klämberdades järgi joosta kui said aru et sõber oled |
 |
| Daam lamas |
 |
| Sai ahve sööta. Need ei olnudki vägivaldsed vahelduseks |
Käisime ka tiigritel külas, kus keegi polnud narkot täis süstitud ega maganud. Väidetavalt polnud seal kunagi kedagi ära söödud või viga saanud. Ma ei teagi, kui tõsi jutt see on, aga hea lohutus kohapeal ta oli. Sai valida milliseid näha tahad, maksis ta päris kõvasti ( Tai väärtusi silmas pidades ) ehk siis me valisime vaid ühe ja läksime kõige suuremaid vaatama. Pisikesed olid muidugi ülinunnud ja ägedad, aga ehk teinekord siis. Õnneks taipasime kuskile kaugemale nurka minna, kus polnud seda suurt inimeste massi kes peatus esimeste tiigri puuride juures ja ootas järjekorras. Saime suht kiirelt sinna sisse, koos siis talitajatega. Ütlesid et alati tuleb püsida nende seljataga saba juures. Loomulikult kui me sisse saime, tuli neil kahel jumal teab palju kaaluval elukal mängutuju. Mõllasid seal ringi ja hüppasid vastu meid, mind peaaegu pikali lükates. Talitajal oli käes lühike puust kepike millega manitses neid korrale. Uskumatu, et nagu väike kodu kiisu, kähises ta natuke ja jäid malbelt maapinnale lebama. Enne veel kastsid korra end basseinis. Läksin mina siis vapralt kiisuga poseerima, kui see äkkitselt haigutas, enda küüned eesolevasse palki virutas ja sinna suured sooned sisse tõmbas. Väike klomp tekkis kurku, palusin jumalat et seal saunakliimas ringi higistades ei lõhna ma kui meeldiv lõunasöök, Aeg oli seal üsna limiteeritud ja sama kiirelt kui sisse lasti, aeti ka välja.
 |
| Tegime selfie |
Koht mis alguses tundus nii nii teistmoodi ja ebameeldiv kogu see kultuur ja kliima. Sellega siiski harjus ja lõpuks oli juba päris mõnus seal. Kahju et rohkem ringi ei saanud vaadata. Vaikselt kuid jõudsalt hakkas koju tulek lähenema. Enne kui nagu ei mõelnudki selle peale, siis nüüd oleks juba kähku kähku tahtnud koju saada.
 |
| Olete näinud? |
 |
| Mm,nii hea |
 |
| Tellingud |
 |
| Lemmik |
 |
| Tattoo |
 |
| Mahub küll |
 |
| Kookos, mmm |
 |
| Uus tuba |
 |
| See oli ikka vinge mida see tüdruk tegi, see oli rohkem selline jõusaali harjutused kui midagi muud |
 |
| Pühamud mida neil igalpool oli |
 |
| Transport |
 |
Jääd toodi siis niiviisi ( see oli lahtiselt auto kastis ja siis kühveldas kottidesse )
Jube kalavann. Alguses ikka üldse ei suutnud. Pidin sellel tädil peaaegu hambad välja lööma, kui ta üritas vägisi mu jalgu sinna suruda
James Bond'i saar, seal on ta oma filme teinud
Sool
Too supermodellist vene tsikk
Ladyboyd
|
Ja kiirelt jõudiski kätte juba see päev kui pidi hakkama end koju sättima. Taist soetatud kohver oli vägagi vajalik, muidu ma koos Taist ostetud tavaariga poleks küll kuidagi koju saanud. Mu lend väljus Bangkokist, kuhu mul oli mõte minna öise bussiga Phuketist. Hakkasin siis nii päev enne netist uurima, et mismoodi see sõit välja näeb. Olin muidugi kuulnud, et see võib üsna ekstreemne olla, aga no mida kõike ma lugesin ei suutnud ma isegi uskuda. Reis pidi väidetavalt kestma 18-22 tundi 1000km läbimiseks. Palusin ka alt hotelli töötajal helistada bussijaama ja küsida. Sealt tuligi umbes siuke vastus, et väljub kuna väljub ja läheb kaua läheb. Tõesti, selle järgi on ju küll hea end lennupeale sättida. Mitte mingit aimugi polnud mul ka sellest, et kaua ja kaugel on bussipeatus lennujaamast. Selle kohta väga infot ei olnud selget leida, kui siis ainult ühe sõbra abi kellel oli rohkem aimu. Samas aga kus see buss täpselt sõidab ja kus peatub, sellest polnud õrna aimugi. Lisaks selgus et seal Bangkokis on umbes 5 suurt bussipeatust. Asi läks nii segaseks ja hulluks, ka sõbra soovitus et kindlasti mitte minna nii täpselt kohale, et isegi arvestades +6-8h on siiski lühike aeg. Netis tuulates siis leidsin, kuidas osadel läks reis 50h pikkuseks, kuidas kellelgi kukkus bussil mootor alt ära ja oodati uue asendus bussi saabumist 25h. Kuidas oli ka vaja lennule jõuda ja tahtsid siis osta raudteepeatusest pileti Bangkoki, kuid bussijuht sõnas et kohe-kohe saabub uus buss või saab vana parandatud, kuid see "kohe" juhtus 10h pärast. Kes istus VIP klassi ( mille pilet oli palju kallim ) istmel mis asetses ees mootori peal. Buss pidi vahepeal poole maa peal tagasi tulema ning keegi oli ka seal keset tühermaad oodanud uue bussi saabumist ( mis Bangkoki poolt tuli ) oodanud 10 tunni ringi keset ööd. Nende inglise keel pole just parim ja kellelegi ju helistada ei oska, võib ikka päris kõhe seal istuda olla. Need jutud hakkasid juba nii hulluks minema, et ma enam ei suutnud. Otsustasin lennata. Sain mingi viimase hetke pakkumise päris odavalt, hinnaks midagi 1000+ bahti ehk siis u 50-60 eurot. olin selle üle väga õnnelik. Tormasin veel kähku ostma bussipiletit Patongist Phuketisse, sest et tuk-tuk või takso oleks läinud maksma 500-600, buss millega ka Adam läks maksis vaid 150 bahti. Adam bronnis selle 3 päeva enne ja juba siis olid kohad täis, mina siis asusin seda tegema vaevalt päev enne. Üks koht kes teenust pakkus oli täis, õnneks teises firmas veel oli koht. Supper hea uudis oli see, tundus et kõik on lahendatud.
Suur närvipinge koju lennu eelsel õhtul üle elatud, otsustasin 3h enne bussitulekut käia veel korra linnapeal ja ostan mõne kleidi juurde, selleks oli mul veidi sularaha vaja. Pistsin oma kaardi pahaaimamatult pangaautomaati, aga sealt vaatas mulle vastu ainult pimedus. Jah, uskuge või mitte aga kolm tundi enne mu minekut võttis see rikkis pangaautomaat, millel polnud ühtki silti või märget, mu kaardi ära. Kargasin kõrval olevasse raha vahetus putkasse, et kas ta teab midagi. Ei. Tema juhatusel vaid kõndisin kuhugi "seal samas" olevasse panka. Ma otsisin seda kontorit pool tundi kaubandus keskusest mis oli poole Kärdla suurune, läbi 3 korruse. Iga töötaja, iga turvamees juhatas mind eri suunas. Lõpuks, ma ta leidsin. Ainus mida ei leidnud oli abi. Olin võimalikult konkreetne ja ütlesin, et mul on lend kohe-kohe ja mul on seda kaarti vaja. Kas neil on pangas mingi võti, et see automaat lahti teha. Helistasid Bangkoki, telefon ulatati minule, kus kuulsin et ainult seal on neil olemas võti millega automaat avada ja kahjuks kõige varem juhtub see healjuhul järgmise päeva õhtuks. Alguses pidi üldse 4 päeva aega minema. Ma, et no tore kahjuks siis ma peaks juba teises maailma otsas olema. Aga kahjuks mul ei ole ju raha et sinna saada, tänu teile. Vabandasid ja oligi kõik. Läksin hotelli tagasi helistama Aussie panka et nad kaardi kinni paneks. Peale seda istusin kogu oma õnnetuse hunnikus fuajees ja mõtlesin mis edasi saab. Otsustasin, kuigi kõht oli täis, viimase raha eest oma lemmiktoitu sööma minna. Ja siis võtsin raha välja oma Eesti kaardilt ja ostsin need kleidid siiski ära. Ei saa mind miski takistada. Muidugi jumalale tänu, et see mul oli.
Kätte jõudis bussisaabumise aeg. Pidin enda kottidega 3ndalt korruselt alla ronima, siis alles sain aru et kuiii raske mul saab olema. See oli ikka leebelt öeldes kohutav.
 |
| Mu tagasihoidlik pagas |
 |
Pangaautomaat mida siiani vihkan
|
Niisiis lohistasin end kuidagi teeäärde kuhu buss pidi tulema. Kästi veel 10 mini varem kohal olla. Ja nii ma ootasin, oli juba 20 mini üle. Ma olin hullumas, et kus nad nüüd on. Helistada ka ei saanud. Lõpuks nad tulid, olin viimane kes peale tuli ja mu kompsud ei mahtunud pea et sinna äragi. Edukalt lennujaama jõudes, tuli veel tunde tunde oodata oma lendu. Kuskil wifit kasutada eisaanud, kuigi telefon need ülesse leidis. Üritasin igast kohvikust neid paroole teada saada, keegi mulle neid justkui öelda ei tahtnud. Olin seal päris kuri juba nendega, et no misasja. Lõppude lõpuks, kui olin ses jubedas lennujaamas tunde kuskil kägaras magada üritanud algas check-in. Vaatasin juba eelnevalt et pagasiga võib mul probleeme tulla, sest selle maksimum kaal oli 25kg. Kui see tädi mulle teatas et see on 45kg ja see läheb väga kulukaks. Üritasin leida järjekorrast kedagi kes oleks äkki nõus ühe koti nö endaga võtma, siis tuli juba teine tädi sinna ja sõimas et seda ei tohi üldse teha. Lõpuks nad ütlesid, et kui ma maksan 5000 bahti ehk siis 3x rohkem kui mu lennupilet maksis saan kõik kaasa võtta. Ma ei suutnud enda silmi ega kõrvu uskuda, kuradi odavad lennufirmad. Osta veel odav pilet ja ole rõõmus. Läksin siis oma Eesti krediitkaardiga ja maksin selle ära, mu viha ja ängi tol hetkel ilmselt ei olegi vist võimalik kirjeldada. Lend selle-eest sujus kenasti, kuidagi juhtumisi õnneks leidsin ka kiirelt ülesse Bangkokis bussi mis viis teise lennujaama, kus minu Finnairi kodulend Helsinki pidi väljuma. Seal sain veel tuttavaks ühe ilusa Norra neiuga. Ootasime seal koos bussi ja Bangkoki lennujaamas hakkasime jutustama, kui olime üksteist meeletu raskete kohvritega aidanud. Ka tema oli enda ahnuse ori. Muidugi sinna bussipeale saamine, meil mõlemal tolle tüdrukuga oli pilet meili peal aga bussipeale lasti vaid pileti aluse mis teistel oli paberi peal. Seal aga netti kasutada oli suht võimatu, ma ei mäletagi kuidas see olukord lahenes. Sõit muidugi sinna läbi varahommikuse Bangkoki oli meeldejääv. Kogu see ülesehitus seal, mul oli vahepeal tunne et olen kuskil autode multifilmis. Võib-olla ma olin nii magamata ja segane, aga no me sõitsime vahepeal 3 korruseline kortermaja kõrgusel, seal kõrval oleva maja aknast sai sisse vaadata. All kulgesin keerdteed, maha ja peale sõidud meie all, seal all 2 erinevat korrust teid. See oli ikka päris ulmeline. Lennujaamas ajasime veidi juttu ja läksime oma lendude check-in'i. Mul oli sellega seal tükk tegu et meeletu suures lennujaamas enda värav leida, sõitsin seal korruste vahel ühest otsast teise, kuidagi väga segaselt oli need värava numbrid ja eri tsoonid jne. Tõesti seal suurtes lennujaamades mitte ära eksida on ikka väljakutse omaette. Lõpuks leidsin ja olin õigel ajal kohal ning järgmisel hetkel istusin ma juba kodu lennukisse. Mis oli vaid 18h pikk. Aussie minnes lendasin vist 30h kanti + lennu edasilükkamised ja ootamised. See aeg läks kuidagi nii ruttu, filmi vaadates ja magades, ilmselt suurest ootus ärevusest. Enne kui arugi sain kästi lennuki aknaluugid lahti teha ja turvavööd kinnitada. Luuk lahti tehes pidin šhoki saama- lörts udu, kõik oli nii hall ja surnud, see kõik tähendas kui külm veel seal õues on. Imestasin, et kas ma olen tõesti terve elu sellises kliimas suutnud elada. Mõtlesin juba, et huvitav kuna see järgmine tagasilend oleks. No siiski, kodu! Pika pika ootamise järjel jõudsid ka mu miljon kohvrit kohale, arvasin juba et need on kadunud. Siis jõudis kohale ka sõber Andres kes oli lahkelt nõus mind lõbustama seni kuni Eesti laevale sain ja mind sadamasse viima. Käisime jõime kohvi ja jutustasime reisiseiklusi. Uskumatult kummaline oli laevas kuulda, et inimesed kõnelesid eesti keeles. Vägisi tahtsid vaatama jääda, kõik tundusid kohe nii sõbrad ja tuttavad, rääkisid nad ju ometi minu oma keelt. Jõudsin ka see tunni ära oodata ja juba vaatasid mulle Tallinna sadamas vastu Palle, kes pidigi mulle vastu tulema ja aitama mul Hiiumaale jõuda ning üllatusena Inge. Nii hea oli kodus olla, aga samas nii külm.
 |
| Väga väga kehv pilt, aga Bangkoki välislendude lennujaam. Tulede järgi võite umbes näha kui mitu korrust ja kui suur see on |
 |
| Leidsin lõpuks abivahendi |
 |
| Sedasi jõudsin Soome.. |
 |
| Koju!! |
