Aussies õnne otsimas

Ei teagi enam kuidas vabandada, et nii lohakas olen olnud. Üritan selle siiski kuidagi heastada ja üritan niipalju kui meeles kirja panna.
Aeg on nüüd küll palju edasi läinud. Vahepeal olen juba kodumaal pikalt aega veetnud. Ei suhelnud Teiega, kuna see blogi kirjutamine on päris ajamahukas ettevõtmine ( vähemalt arvestades mu juturohkust ) niiet otsustasin seda teha tagasi olles. Läheb lahti siis.
Perthist läks lennuk kell 10 õhtul Cairnsi. Ben viis meid sinna ja saatis ilusti teele. Ausalt öeldes ma isegi enam ei suuda meenutada, kas meil oli vahemaandumine ka või ei. Lennatud sai nii palju. Ilmselt mitte, sest lend oli vaid 4 tundi pikk, kuid ajavahe tuli jällegi sisse. Seega sealse kella järgi kell pool 5 hommikul jõudsime kohale. Mitte just kõige ärksamas seisundis, aga pidime veel ootama kuni auto rent tunni pärast avatakse. Tiksusime selle aja ära ja mina ei suutnud ära imestada, kuidas õhk võib nii teistsugune olla. Nii niiske ja kuidagi paks. Üks tore tüdruk andis meile auto, mis osutus veel automaadiks kuigi bronnitud sai manuaal. Mul oli tol hetkel ikka väga ükskõik mis see oli ja ega ma ei kuulanud üldse mida ta mulle seletas. Peaasi , et ise väntama ei pidanud kuhugi. Auto oli ikka päris uus ja uhke Toyota Corolla. Läbi Adami nutiseadme otsisime bäkkereid kuhu minna. Hinnad olid päris okeid võrreldes Perthiga. Lõpuks leidsime midagi head ja sõitsime kohale. Loomulikult esma joones magama. Tuba oli hea, aircon ja suure voodiga eraldi tuba, niiet hea rahulik. Esimese asjana väsinud reisisellid magasid mõned tunnid. Ärgates läksime otsisime midagi süüa ja selleks kellaks oli juba üsna pime, seega jäime rahulikult bäkkerisse. Istusime paar tundi suure istumisala juures, kus piljardilaud ja saab lihtsalt jutustada.

Kohal!

Järgmine päev päevavalguses Cairnsi lõpuks nähes ei suutnud ma ära uskuda kui ilus ja lahe kogu maastik on. Ainult suured mäed ümberringi ja kogu see troopiline loodus ja taimestik. Käisime Kurandas suure veejoa juures. Sealt edasi läksime mingi väiksesse turistikülla kus oli veel suur liblikaid täis hoone. Kus siis need Austraalia kõige ilusamad ja vingemad liigid koos olid, sinna me ei läinud. Ostsime aga kodu tehtud kodutehtud jäätist ja shoppasime ringi veits. Kliimat oli mul tegelikult päris raske taluda, nii niiske oli see troopiline õhk seal, et selline tunne oli nagu oleks koguaeg saunas. Lihtsalt nii kuum ei olnud. Isegi hingata oli kuidagi raske ja teistmoodi. Olime endale kaasa võtnud bäkkerist igasugu lendlehti mis tutvustasid kohalikke vaatamisväärsusi ja mida teha. Valisime endale sealt mõned välja ja panime mingi plaani paika kuhu mingi päev minna. Kuna igasugu tuurid ja asjad on ikka päris kallid Aussies, siis otsustasime et teeme neid paari päevaste vahedega. Muidu sõidame niisama ringi ja otsime ise põnevaid kohti ning tegevusi.
Järgmisel päeval otsustasime minna ratsutama ja atv safarile. Neid pakkumisi oli päris erinevaid ja kohti erinevaid. Koha valikul sai oluliseks, et väidetavalt pidime saama ratsutada ning atvtada vihmametsas ning ajaliselt olid sõidud kõige pikemad. Väga puusse kohavalikuga ei pannud, kuid vihmametsast oli asi nats kaugel. Tiirlesime seal samas keskuse ümber ja sellessmõttes oli päris igav. Esialgu oli atvga sõit rajal, kus oli siis igasugu väiksed künkad tekitatud ja kurvid ning lohud. Meie grupis oli ka palju vanemaid inimesi, kelle tõttu oli kohati ikka suht igav sõita. Ei tahtnud väga ebaviisakas ka olla ja sealt kõrvalt kuidagi mööda kihutada. Vahepeal tuli siis oodata ja passida, et umbes sellisel ajal saaks ära minna, et keegi ette ei jääks. Adam muidugi pidi seal ühe vanema daami ära tapma temast mööda sõites ja too sai korraliku liivapilve näkku. Pärast vabandas viisakalt aga siiski vaevalt ta eriti õnnelik oli. Kuigi nendega saime päris hästi läbi ja jutustasime, nad olid ka sellised maailmarändurid. Äkki olid nad Sydneyst pärit. Atvdega saime lõpuks ka siis sinna tohutusse ürgsesse vihmametsa mindud. Eriti põnev see just jällegi ei olnud, peale selle et ma suutsin tollele samale daamile tagant sisse sõita. Äärmiselt piinlik oli. Keerasime kuskilt ja ta jäi nii paugust seisma ja mul läksid näpud vähe sassi ja piduri asemel andsin natuke hoopis gaasi. Upsi. Aga ta jäi seegikord ellu, kuigi tundus, et meil mingi rünnak ta vastu. Põnevamaks osutus takistus kus grupijuht, keegi päris tore kutt, seisma jäi ja seletas kõigile et too on nüüd kõrge mägi mille me ületame.Sinna tuleb minna piisavalt suure hooga et mitte tagasi vajuda ja kohe tippu jõudes pidurdada sest et laskumine on väga järsk. Läksid siis meie ees seal paljud ja vajusid aga poole pealt tagasi ja tundus et see ongi päris keeruline. Mõni sai ikka üle ka, läks Adam ja läksin mina. Proffid said ikka ilusti üle ( pean silmas siis ikka meid ). Rääkisime seal all grupijuhiga juttu kui siis äkki silmanurgast nägin et üks Jaapani kutt tuli sealt hirmsa hooga ülesse ja ei pidurdanud. Lendas ise üle atv ja masin pani sealt kukerpallitades alla. Jäi sinna maja äigama ja oigama. Ta oli suht muljutud ja katki ka ikka, aga ei midagi hullu. Siiski toimetati ta haiglasse. Teised tema kolm sõpra lõpetasid ka oma tuuri ja läksid temaga.
Peale seda läksime ratsutama, see oli ikka eriti igav mu jaoks. Lihtsalt tuimalt sammu. Rääkisin terve aeg enda taga olnud grupijugiga juttu, see oli huvitav. Ta oli seal kohalik ja rääkis huvitavaid kohti mida külastada. Lisaks sellele oli ta ratsutanud päris kaua, oli kunagi polo mängija. Õnneks lõpupoole saime temaga käia ja paar kiiremat ringi teha, Adam tuli ka alguses aga ta oli suht koba, niiet loobus ja läks teiste sammujate juurde tagasi. Me läksime veel korra paarile kiiremale. Sellega oligi see tuur läbi. Kohal oli ka fotograaf, kellega ma seal pilte endale sebisin. Mul oli enda mälupulk ja tänu sellele tingisin selle hinna lõpuks ikka väga alla. Alguses tahtis suht ulme summad saada, ei mõistnud mille eest ma maksan.
Mingisugusel järgmisel päeval võtsime ette suure tuuri üliilusale sõidule Port Douglasesse. Sõit oli päris pikk, alustasime varakult. Aga see oli seda igati väärt, vaated olid ikka tõeliselt ilusad. Kuigi see mäkketõus ja need teed on ikka päris hirmsad. Kui harjunud ei ole, siis võtab ikka jala tudisema. Eriti ei tee meeldivamaks need mööda või vastu vuhisevad rekkad. Läksime esialgu nö sisemaalt ehk Mareebast läbi ja kuni Port Douglaseni, sealt tulime nö mäest alla mööda rannikuteed- jube uskumatult ilus. Port Douglas ise on rikkurite rajoon, seda oli näha igast küljest. Need jahid ja need majad, igaltpoolt hiilgas vastu rahalõhn. Ainuke asi seal linnas hämmastas mind, et kui meie u kella 3 aeg lõunat süüa tahtsime, siis mitte keegi meile süüa ei andud, sest lõuna oli läbi ja õhtusöögi aeg hakkas kella 5st vist. Ja nii jäime me igalpool tühja kõhuga, teatavasti see ei tee just eriti rõõmsaks inimest. Niiet ma ausalt öeldes oleks mõnele nähvakale teenindajale, kes meid äärmiselt veidrateks pidas, et me sellisel kellaajal süüa tahame, lausa virutanud. Seega jäi siis mingisugune poe võileib ja kõik. Vot Sulle siis rikkus, keegi Su raha ikka ei taha.
Sõitsime veidi seal ringi ja hakkasime vaikselt tagasi sõitma. Tagasi oli päris pikk maa ja tagasisõit tõotas tulema vaatamisväärne, et seda rahulikult nautida. Adam läks ise ka rooli, et ma seal vaadet nautida saaks. Seda ma tõesti teha tahtsin, see oli ikka hämmastav.
Need olid sellised suuremad ja meeldejäävamad sündmused, lisaks käisime ka üle Cairnsi vaataval vaateplatvormil ja shokolaadi- ja kohvitööstuses. Viimane oli mitte päris see mis ma lootsin. Ja esimene oli kohutavalt palju trepiastmeid. Sai seal ikka turnitud.
Niisiis oli Cairnsist ja lähi ümbrusest mingi ülevaade olemas, et tuli hakata Airlie poole liikuma. Kuna teele jäi ka igasugu vaatamisväärsusi, otsustasime mingil määral ka nendega tutvuda. Peale igasugu erinevate jugade ja koskede ei olnud suurt midagi. Need olid küll ilusad, kuid kui paar oli ära vaadatud, siis kuna need ju nii ühtemoodi kõik on, isis nagu rohkem ei viitsinudki. Siiski tänu sellele läks meil nii palju aega, et ei jõudnud me ühe päevaga seda sõitu tehtud nagu esialgu plaanitud oli. Leidsime endale mingi päris mõnusas kohas esialgselt väga mõnusana tunduva bäkkeri. Käisime poes ja rannas jalutamas. Kui see magamamineku aeg kätte jõudis selgus aga, et meie tuba mis oli täpselt ka peaukse lähedal, oli mingite papist seintega. Absoluutselt magada ei saanud ja mingi mõll käis ikka väga kaua seal. Adam läks suurte lootustega hommik kalale kella 5st, et saab meretoitu hommikuks. Tuli aga hoopis nulliringiga tagasi, aga selleeest käis poes ta ostis mulle hommikusööki. Hakkasime siis ka kiirelt edasi sõitma. Adam veel pidas isaga nõu, et kuhu me sõitma siis täpselt peame. Ta ei mäletanud mingeid pöördeid, kuna polnud nn kodus 6a käinud. Teades tema mälu ja süvenemisvõimet me olime aga ilmselgelt üsna pea eksinud sisuliselt. Keerasime kuhugi väiksemale teele ja päike hakkas juba loojuma ning see ostus totaalselt valeks.
Adam oli veel roolis ja kihutas väiksel teel nii hirmsasti, et mul hakkas nii hirmus. Lõpuks läbi tohutu kakluse sain ise rooli minna ja 2km hiljem poole aeglasemalt sõites oleks teel seisvad lehmad alla ajanud. Saime siis õigele teele ja õigele suunale kuidagi tagasi. Mõlemal polnud telefonis netti ka, et kontrollida kus me oleme. Siiski kohale me jõudsime ja ta isa juba ootas meid. Ma olin nii surnud sellest sõitmisest, et ei jaksanud väga seal nendega juua ja istuda, et läksin magama.
Järgmine päev käisime ringi mööda tuuri agentuure vaatamas kus parima hinnaga saaks mingitele ägedatele tuuridele minna. Leidsime mingid sobivad, bookisime esimeseks endale ära Whiteheaven beachile mineku. Lebotasime ja ujusime lagoonis, palju rohkem ei jaksanudki teha. Airlie oli küll päris pisike, aga suur suur suur bassein ookeani ääres ( sest seal on krokod ja haid ) oli küll supper ilus. Ja no ta oligi selline väike peolinn. Nii kui päike looja hakkas minema olid olenemata nädala päevast baarid umbes.
Esimene tuur tõlkes valge taeva rannale algas päris põnevalt. Topiti meid kõiki mingisse suuremasse kummipaati, millel olid peal kaks äärmiselt võimsat mootorit. Tõotas tulla põnev sõit. Tõesti tuhisesime üle vee päris ägedal kiirusel. Giidid olid ka päris ägedad ja lõpuks peale jalutuskäiku ühelt saare poolelt teisele jõudsime siis sellele imelisele rannale. Selle koha ma isegi ei teagi, et eesti keeles jätkuks piisavalt omadussõnu seda kirjeldamaks. Hämmastav! Seal veetsime terve päev, saime ka lõunat süüa ja mingi aeg liikusime tagasi kodupoole.
Rohkem vist ei tuuritanudki ringi, käisime ja sõitsime koju saabunud onuga seal ringi ja näitasid mulle ümbrust. Muidugi kui too saabus läks hirmus joomine lahti koguaeg. See vend pole elus tööl käinud, aga raha oli koguaeg. Mulle ta ei meeldinud. Ta isa selle-eest, kes oli ka juhtumisi pede nii maakeeli öeldes, oli väga tore mees. Ma nii meeldisin talle, imestas et kuidas ma küll suudan ta jobut poega taluda. Eks ma isegi mõtlesin vahel sellepeale. Viis mind üks õhtu ringi sõitma oma rallikaga, päris vinge oli. Ühe kose juures käisime kaa, aga kahjuks oli mõõn, niiet kosk oli kuiv. Tegime ka ühe väljasõidu korallrifile, kus väikseid raisid ja muid mereelukaid otsisime. Hirmus palju meritähti oli, aga suurt muud midagi. Muidugi sel whiteheavenil käisime snorgeldamas. Ma ei ole isegi akvaariumis kunagi nii ilusaid ja värvilisi kalu näinud. Uskumatud olid need ikka.