Heihops, üritan kuidagi järjega edasi liikuda kus pooleli jäi. Käisime veel laupäeval ka Freo turul sõõrikut ostmas ja põrutasime Intsu poole. Jah, seda maailma parimat sõõrikut. Ausalt sellepärast tasub juba siia reis ette võtta. Maan on ka täiesti armunud- sõõrikusse kahjuks. Saime veel kaks viimast- moosiga. Mulle moos ei meeldinud, tavaline kõige parem. Intsu juurde sõit ikka võttis aega, sõitsime läbi Perth Hill’sidest kust oli nii lõpmata ilus vaade tagasi linnale. Kahjuks meie peegelkaamerast telefonid seda jäädvustada ei suutnud. Peate lihtsalt trükipildiga rahulduma. Muidugi kadus ka levi ja sõit sinna oli päris huvitav nagu ikka alati sõidud kuhugi. Õnneks küll seni oli kuni põhisuuna kätte saime. Võtsin oma farmeri ostetud telefoni, mis oli terve päev end sees hoidnud kuigi ta ei töötanud. Mispeale oli aku piiksumiseni tühi, see oli aga ainus võimalus Intsult juhiseid saada kuidas edasi sõita. Läks õnnelikult ja isegi suurema ekslemiseta jõudsime kohale, kuigi Intsu juhised olid mitte just väga põhjapanevad. Aga nii tore oli näha seda pikka kolget. Tal vist meid ka. Jõudsime kohale alles poole 10 paiku, niiet rääkisime paar tundi juttu ja läksime magama. Ta elab ikka väga suures häärberis kuue magamistoaga. Täitsa üksi, keset suurt põldu. Ma vist ei suudaks seal üksi küll sõba silmale saada siiani. Järgmine hommik ärkasime, muljetasime veel mis kellegil juhtunud. Nagu ikka esimesel päeval ka Intsul läksid asjad mitte just nii nagu peaks. Vaatasime natuke ringi ja imestasime, et mis inimesed siin maal lasevad kõik asjad nii käest ja laguneda, kõik on nii korrast ära ja lihtsalt maakeeli öeldes kole. Kunagi olid need kohad kindlasti väga ilusad ja muljetavaldavad, nüüd on aeg ja hoolimatus oma rüüstava töö teinud.

Hakkasime lõuna paiku liikuma, et normaalsel ajal tagasi saada. Tahtsime suure hulga toitu osta, et ei peaks nüüd kahe nädala jooksul poodi minema vähemalt, uut telefoni, turult odavaid puu-ja juurvilju ja muidugi sõõrikuid. Lisaks tagasiteel odavaid maasikaid. Kõik võttis loomulikult palju kauem aega, kui algul mõeldud. Poed ju pannakse ka nädalavahetusel kella viiest juba kinni, seega läks päris jooksmiseks. Turule jõudsime ka väga minuti pealt, see-eest oli sära meie silmis piiritu, kuna sõõrikumees tundis meid eelmisest õhtust ära ja lahkelt andis ühe sõõriku pealekauba. Saime kõik vajaliku ja rohkemgi väga odavalt.

Kihutasime oma ilma regota autoga kodu poole. Maasika koht oli ka meie ahastuseks juba kinni. Koju jõudsime alles poole 10 paiku, Mike oli veel kodutee äärsed osad põllud põlema pannud mis tõttu liikusime paar kilomeetrit umbes sama kiirusega, sest nähtavus oli tossu tõttu null. Kiirelt veel asjad külma ja magama.

Algas kõik umbes sama nagu ikka. Mike läks veel varahommikul Perthi ja me jäime jälle toreda Brettiga tööle. Kes aina enam meid närvi hakkab ajama. Temast lihtsalt ei saa aru, räägid küsid ta käest 3x üle nii selgelt kui võimalik ja siis sellegipoolest ta ei suuda vastata küsimusele ja räägib hoopis teisest asjast. See ajab lihtsalt hulluks, et kes nüüd siin see loll on. Ta jätab pool juttu rääkimata mida vaja teada oleks selle asja juures.

Ühel päeval suutis mu kallis mees end okste kokku korjamisel ka päris kehvasti vigastada. Suutis enda näpu jätta kahe puu rahnu vahele mida ta lükkas ja täpselt küünenaha juurest päris sügavale. Sõitsime koju seda puhastama ja tohterdama. Ning täpselt samas sõrmes oli ka sõrmus, mis käest lendas ja toda lihtsalt ei leidnud enam. Tema kallis sõjaväe sõrmus.

Esmaspäeval ehk homme hakkame vist külvama, mis tähendab meile 12 tunniseid päevi ja 7 päeva nädalas tööd. Eks me oleme nagunii juba sinna ligilähedale jõudnud, aga nüüd suurem surve peal. Palk tõuseb muidugi ka 24$/h peale. Ma olen paar viimast päeva deep rippinud mis nagu kündmise vms laadne asi. Kohutavalt igav, sõidan alla 8km/h ja pidevalt pean jälgima maapinda, kui kivine siis kõrgemale et masinat ei lõhuks ja keerata veel keerulisem mõnes mõttes. Huvitav fakt veel, et tunnis võtab traktor siis keskmiselt 70L/H.
Ilmad hakkavad järjest talvisemaks minema, sajab palju ja äikest on ikka tihti näha vähemalt kaugemal. Vihma üle nad muidugi väga õnnelikud siin. Ööd on päris külmad kohati ja päeval selline vastik niiske, sooja on muidugi ikkagi 20 ligi. Üks õhtu käisime mäe otsas kaugemal olevat äiksetormi vaatamas, päris vinge ikka. Souie oli truult kaasas ja üritas igal võimalikul viisil meie tähelepanu võita ja silmitses väga osutuslikult kõik võimalikke esemeid, mida ta meile viskamiseks tuua leidis. Polegi vist maininud, et uskumatu hüppevõimega on see koer.

Meie eluloodus vohab vahelduva eduga siiani väga võimsalt. Ühel päeval püüdsime neli hiirt. Meil on terve pere, imetillukestest kuni suurteni. Nüüd Mike pani mürgid välja ja peame veel mingeid võimalikke kohte siin kinni panema kus nad sisse saavad. Ja no meie ahi haises ka sedasi nagu seal oleks kohe kindlasti keegi sees ära surnud- ja oligi. Kohe kui Maan ühe katte maha võttis kukkus üks välja, alguses ei näinud, aga oli veel teinegi. Ta oli ahju ees oleva nuppu sisse kuidagi ära surnud, käpp välja sirutatud kuhugi ülesse. Maan muidugi ütles et tema peene käsi sinna ei mahu ja mina pean selle nüüd ära võtma. Oksemaitse suus ma kuidagi käristasin seda kuivanud hiirt sealt kivistunud haardest lahti. Väga džentelmen mees mul ikka, olin nii rahul tema naeru saatel.

Meie kodu sai ka natuke ilusamaks, Mikega tõime nende teisest farmist meile kunstmuru mille laotasime siia kahe kongi vahele. Nüüd ei pea tingimata jalga panema plätusi et liikuda. Enne oli Austraalia kruus ehk siis valus, määriv ja ebamugav. Muidugi Mike lõhkus selle käigus mu plätu ka ära niiet polekski midagi jalga panna enam siin kahe konteineri vahel pläntides.

Nüüd siin külvi käigus eks ole näha mis saama hakkab. Keegi peab veel 36m laia mürgipritsiga ringi hakkama sõitma. Ilmselt teeme mõlemad kõike. Mike ei tea vist isegi täpselt mida või kuidas ta tahab, tal polegi mingeid eelistusi niiet eks saame ise ka soovi avaldada. Lihtsalt koguaeg ühte asja tehes hakkab ilmselt nii igav. Mitte, et juba poleks hakanud. Kui rohkem vaheldust saaks oleks hea.

Pikk vahe sisse ja kirjutan mis uudist nüüdseks olnud. Külvama hakkasime kaks ja pool nädalat tagasi kolmapäeval, kui alguses meil kulus 6hd et masin tööle saada. Istusime Mikega traktoris ja tegime kõike mis tal vähegi pähe tuli. Tegime süsteemile sadu restarte, installisime uuesti ja mida kõike veel. Lõpuks selgus telefonikõne käigus mille Mike tootjale tegi, et üks number ekraanilt oli 13 asemel null, see muudetud toimis kõik ideaalselt. Ainult 6hd võttis, et seda teha. Algus oli üldse väga segane, kuna meil oli ka kohe-kohe uus külviboks saabumas, et kas üldse on mõtet vana kõik ühendada ja sisse seada või ei. Siiski uus oli nädala kaugusel, seega otsustas ta selle tööle saada. Alguses tundus see ikka väga hirmus, et no kuidas küll veel sellise asjaga sõidetud saab. Nii pikk ja ei näe üldse enda taha seda suurt junni mis maasse läheb ja külvab. Ja no tõsi kui õsi, kui keerad siis kaob see kõige hirmsam nurk just täpselt selle kasti taha ära. Õrna aimugi pole kas see juba teeb kaare läbi puude või aia või siis mitte. Ainult tunnetus ja harjumus. Lisaks kuna nüüd veel pikem ja kasti osa vahepeal, siis keeramisega peab pikemalt võtma. Siiski endalegi üllatuseks sõita enam ei olnud nii hull, kui väljast vaadates tundus. Midagi juurde palju keerulist ei tulnud, rohkem asju mida jälgida vaid ja nüüd see seemne laadimine juures. Selline lihtne tehniline pool ja hooldus mis uus, aga kõik mõistlik.

Mike läks nüüd külvi ajaga täitsa hulluks ja teeb 18h päevi, mina lõpetan tavaliselt 7 aeg sellega ja Mike teeb enamasti siis põllu lõpuni mis enamasti võtab alati kella 11-12ni aega. Ta vahepeal nägi ikka päris jube juba välja. Väga aru oli ka saada, et ta tõesti vajab puhkust- tagurdas auto ja käruga sõites viimase siukse pauguga põiki taha endale, lõpuks ei suutnud tagurpidi ära minna, tõstsime asju eest et ta otse läbi saaks. Paar tundi hiljem kui me olime just traktorist kõik vana kasti monitorid välja kakkunud ja kogu see kallis tehnika vedeles traktori kõrval kastides, tuli ta midagi küsima ning lahkudes sõitis neid kastidest lihtsalt otse üle. Mingi imekombel jäid need kõik ta auto alla keskele, seega midagi katki ei läinud. Ükski puhanud ja „elus“ inimene selliseid hooletusvigu ei teeks. Õnneks sai ta vist sellest ikka isegi aru ja on natuke tagasi tõmmanud ehk. Käis lausa ühe päeva Perthis tuulutamas jms.

Eelmine nädal keskel tuli siis lõpuks uus kast kohale. Kaks päeva käis õue peal selline sagimine, et jube. Mingi 10 inimest toimetas koguaeg kuskil ringi. Nimelt lagunes ka mürgiprits just siis ära, niiet 3-4 meest olid veel seda parandamas. Pluss siis meeskond kes seda uut kasti ülesse sättis. Uus on nagu uus asi ikka, ei tööta järjekordselt kõik. Mõned miinused mis teisel tunduvad nüüd suured plussid. Ma vist ei vaevu detailidesse laskuma. Ja no täiesti pooleli on ka kogu see installimine. Seega toimib ja teeb juhi töö kohati veel keerukamaks. Arvestades seda, et selle plastmass kasti eest saaks endale siin korraliku maja osta, võiks see olla ise suuteline laadima end ka rääkimata näiteks teadmisest mitu kilo seemet sees on. Kasti hinnaks oleme kuulnud 400 000$ . Üsna viisakas teine. Aga hirmus kiire on ju tööle hakata, seega alustame täiesti pooleli oleva asjaga. Natuke tobe minu arvates.

Kui kast tuli siis olime me ka täies tööhoos enamasti kaablite vedamise ja lampide paigaldusega. Sellel polnud ühtki tuld, kui aga öösel siin sõita nagu palju tuleb teha, on tuled üsna vajalikud sinna tahaulatuva mitmekümne meetri tagusele monstrumile.

Üks õhtu leidsime ka hetke, kus oli sobiv pakkuda, et kas Magnus saaks ka lõpuks kaasa tulla minuga ja õppida tollega sõitma. Ta oli sellega päri nagu ta enamasti on kui midagi paluda. Eks Maanil veits keerulisem on sellepärast, et ta pole üldse palju ka nende laiade diskidega sõitnud, aga saab sellegipoolest hästi hakkama. Kindlasti mõnesmõttes ka lihtsam kui mina saan kõrvalt oma äärmiselt tarku õpetussõnu jagada, mina olen enamasti pidanud need ise välja mõtlema või siis kogemuste põhjal õppima. Tema enamasti õpetab nii, et sõidab kõigepealt ise, siis vahetame. Teeme koos võib-olla ühe otsa või kaks ja siis ta ütleb, et noh saad vist hakkama eksole ja kaob. Muidugi ta alati küsib ja kui öelda et ei tunne kindlalt siis ta kindlasti jääks kauemaks ja õpetaks.

Nüüd seoses selle kiire ajaga on ka poes käimine üsna selline privileege. Kohe järgmisel nädala vahetusel kui külv oli hakanud, oleks meil soov poodelda olnud. Mainisin talle seda, aga tema leidis hoopis sobiva hetke selleks nädala sees veel. Sõit oli kohutav ja oleks pidanud pigem Magnust kuulama et mitte minna ja ootama, et ehk saame koos käia mingi hetk. Siin kohati ikka tekib selliseid muutusi, kui selgub et ei saagi midagi teha enam. Sõidu juurde tagasi minnes on see kängurute sagedus siin ikka kohati väga meeletu. Võimatu on sõita. Ja loomulikult kui ma hirmutan Maani ja noomin aeglasemalt sõitma, siis me ei näe ühtegi. Lisaks siin kohe kindlasti mitte tehnonõuetele vastavad sõiduteedel liikuvad autod, üks neist lähenes mulle taskulampi meenutava vasaku tulega minu poolses suunavööndis. Arutasime just ükspäev- pole imestada et teedel koguaeg nii palju inimesi surma saab. Nn. külateed mida siiski ka kasutavad tihedalt ka rekkad kaubaveoks, on enamuses ühe realised . Kiiruspiiranguks on 110, sõidutee servad on kruus ja järsak kohati sinna on päris arvestatav. Muidugi ei saa mainimata jätta neid lõputuid kurve ja tõuse ehk siis kui kuskil see rekka peaks vastu sadama, siis mina küll päris kindel pole mismoodi see möödumine välja näeb.

Vahepeal oli meil ka tähtpäev, käisime lähedal olevas linnas- Dalwalinnu, restoranis söömas. Tahtsin sinna ka Magnuse sünnipäevaks viia, aga siis oli too suletud. Hästi ilus ja viisakas koht. Nii hea meel oli ilusti riidesse panna ja hoopis teistmoodi õhtut nautida. Söök oli ka ülimaitsev: Magnuse steak oli väga mahlane ja mõnus ning minu kana mereandidega viis keele alla. Ports oli küll nii suur, et ma sõin mereannid ära, killukese kana ja nagu oligi kõht täis.

Ühel päeval tahtis Mike kohe hommikul, et ma läheksin samasse linna juppe tooma. Lõppes asi sellega, et ma sõitsin 5x edasi-tagasi. Viis tundi hommikust lõunani sisustatud. Maan vaeseke sai terve see aeg loaderis maastiku siluda ja kände korjata. Sellega on ta siin ka ikka pool aega ringi kärutanud. See ei ole just kõige mugavam ja parem töö. Ma ükspäev pidin selle päris mitu km kodust eemale transportima. No õudne kus see õõtsutab, kui august läbi sõidad hüppab kogu traktor veel minut hiljem ka. Isegi uks põrub lahti ja no mina vahepeal tundsin küll, et ma lihtsalt lendan minema sealt roolist. Kui Magnus sõidab, siis ta nii paksu et ei hüppa nii palju seal. Pean ka vist ikka rohkem sööma hakkama.

Enamasti meil lõuna alati poole 1 paiku, muidugi see ka kõigub veidi kas ja mis pooleli. Ja kui külv olnud, siis pidime traktoris sööma. Brett nüüd kolis ka sisse, aga tema päralt on nende vana väiksem maja. Me nii heameelega elaks ise seal.. Sest no meil vahelduva eduga on ikka hirmus loomaed siin. Kõige meeldivam kogemus näriliste valdkonnast oli kord kui lõks oli kinni. Maan vaatas sisse ja ei näinud kedagi, mina võtsin lõksu et näha kas maapähklivõid ikka veel on sees või mitte. Toppisin oma nina sinna päris lähedale, kuna pime oli ka parajalt ja just sellel hetkel kargas sealt välja elus-surnud imetilluke hiir. Ilmselt alguses üritas end peita ja kui minu pisike nina seal uuritas nägi ta väljapääsu. Kahjuks jäi see tema lühikese elu viimaseks liigutuseks, sest põrandale jõudes teises toa otsas kui ta sinna hingematva karjatuse saatel oli lennanud, ta suri. Samuti peaaegu mina. Panime nüüd lõpuks igast mürgid ja asjad ka, nüüd rahulikum. Muidugi vahelduva eduga satume mingi sipelga pesakondade rändeteele vms, äkki on kapp jälle paksult neid täis või on nad otsustanud seepi süüa või ükskõik mida muud. Kõik asjad peab igaksjuhuks karpidesse toppima.

Teate ei ole see asi nii lihtne siin. Tean et oodate igasugu uudiseid ja pilte, aga no tõesti lihtsalt ei ole sellist mahti et seda teha. Lisaks nett on ikka väga kehvake ja ei teagi nüüd kuidas üldse see ülesse panek mul läheb. Mahud saavad nii kergelt täis ja nüüd veel siin muudetud- on öö limiit ja eraldi päeva oma. See selleks üritan nüüd siis uudiste juurde asuda.
KOHUTAVALT Kiire ja väsitav ausalt öeldes. Õigemini lihtsalt need pikad päevad ja pidev tegus olemine on nii väsitav. Maan muidugi saab veel korralikku vatti ja peab kõike kõikjal tegema. Mina niisama vahin seal traktoris, aga no siiski pidev keskendumine ja jälgimine, siiski 12h peale ka väsitab. Osad päevad on lausa siin 14h juurde tulnud. Mõelge siis ise, et see tähendab siiski seda et kodus on vaja ka veel asju teha. Kedagi siin ju neid tegemas pole. Aga muidu on väga tore kõik. Kõlab vist veidi irooniliselt.

Suurim ja huvitavaim uudis on see, et ühel ilusal päeval kui kõik tundus juba hästi minevat. Mina seedisin, Magnus ja Mike tegid kõike nagu ikka. Mike oli just teel Maanu juurde, et uus keemia sisse panna boomspraysse, kui temal jäi kahe-silma vahele nii 6m meetrine veepump ehk windwill. Ehk siis ta sõitis sellele sisse päris tõsiselt. Ta ei klappinud oma 18m mõlemale poole ulatuvaid tiibu kokku, mis siis just nimetatud tabas. Hoog oli nii 40km/h kanti ja lõõk tuli üsna traktori lähedale, seega pauk nii tugev et mill mis 3 valatud suure vaiaga maas oli, tuli sealt välja. Traktor lendas küljele ja lausa õhku. Natuke kujutlusvõimet kasutades võite arvata, et ega see traktor päris korras enam polnud. Terve see üks tiib oli kõver, üks lõpu osa üldse küljest. Ja kõik põllud tuleb enne spreida, kui seemet panna saab. Mulle tegi see alguses nalja, kui ma aga Mike nägu juba mitu tundi hiljem nägin hakkas päris kahju. Lihtsalt ta on nii väsinud ja pea nii mõtteid täis, et selline äpardus. Õnneks on tal kindlustus mis kõik kinni maksab. Siiski see, et boom korda saada hakkas tohutu sagimine ja peavalu. Varujuppe polnud, Ameerikast alates üle maailma igalpool mis tähendas meie jaoks mitut nädalat seisakut. Asjad muutusid kiiremini, kui Maan jõudis mind uudistega kursis hoida. Lõpuks vist tema tohutule kisale ja järjepidevusele sai uue müügis oleva boomi pealt see uus tiib maha keeratud. Ja juba ülejärgmine päev võis ta sõita sellega Dalwalinnusse, esindusse paigaldusse. Veetsid nad seal ise koos Bretiga poolteist pikka päeva. Vahepeal, pühapäeval oli tänu sellele meil vabam päev, kus poodlesime ja tema lõpetas selle puruks boomiga, mida me tal ka korra parandada aitasime, põllu ära mis pooleli jäi. Kokku lappis seda nii, et kabiini tõi kõie ja sikutas sellega seda puruks tiiba enda asendisse kuhu ta ise ei liikunud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka ju saab eks. Ta oli vähemalt ise enda üle nii uhke.

Järgmine hetk pidin paari põldu discima, et seda üldse külvata. Õhtu lõppes, pimedas viimaseid põllu lõppe tehes ehk headline sain aru, et midagi väga valesti. Mu kallis mees tuli sinna ja avastas, et hüdroamort on täiesti lihtsalt pooleks läinud. Mis tähendas, et üks ots vajus täiesti maasse ja teine ei tulnud enam maast välja. See oli päev peale seda kui boomsprey korda sai. Kujutage siis ette, mis näoga ma sinna ukse taha pidin minema, et kuule.. Õigemini ma peitsin ennast nurga taha ja Magnus teatas talle head uudist. Tema ahmis õhku ja ütles, et tore et tulite ja ärge rohkem tulge. Võin vaid aimata mis tunne oleks tema nahas olla. Kõik lihtsalt laguneb nii meeletult. Ma loodan, et see kuidagi meiega nüüd kaasas ei käi. Enda jaoks tundub küll väga hämmastav.

Meil võeti jälle ühe koha pealt võsa-puid maha, et põllud üheks liita. Maan sai jälle loaderiga ringi hängida mida ta nii väga vihkab. Nimelt oli ka Mike täpselt too päev Perthi läinud, Brett öövahetusest koju. Seega toimetasime päris kahekesi. Olin just jõudnud oma traktori istuda, kui sain Maani äärmiselt katkendliku kõne, millest lõpuks lugesin välja, et pean minema talle kütust viima. Kohale jõudes selgus, et tal oli väga ärev situatsioon juhtunud hommiku äratuseks. Lükkas lõket kokku, mis põles veel ning seda enam hoogu võttis uute okste saabumisel, kui just samal hetkel saigi kütus otsa. Niisiis istus ta oma järjest enam leeki võtma suure lõkke otsas ja käias starterit. Mingi ime läbi, miski kütusetilk oli torudesse jäänud, lõpuks käivitus ja sai paar meetrit ohtlikust tsoonist eemale, kus see ka kohe seisis uuesti. Järgmine päev pidin ka minema mina seda platsi siluma ja lõkkeid laiali ajama juba. Avastasin, kui kohutavalt hirmus tegevus see on. Mul oli iga hetk tunne, et nüüd lähen kohe kummuli. Väga väga õudne, ma ei saa aru kuidas need mehed nii rahulikult seal mõllavad. Ma tegin 3x aeglasemalt ja vähema kasuteguriga kuna ma tõesti ei julgenud seda laadurit nii põiki ega küljele lasta. Seda ei juhtu minuga just tihti.

Kuna neil on ostetud veel lisaks enda kodufarmi juurde lisaks 2 farmi, kus me ka külvame ja töötame, siis tuleb siin seda tehnikat liigutada. Logistikat ka päris palju, tuleb eskortida kui Mike kuskil suure tee peal traktoriga tuleb, sest ega siis palju sealt muud enam mööda ei mahu. Eriti arvestades, et meil liigub siin väikse tee peal ka päris palju rekkaid. Kes kõik sõidavad selle üherealise kurvilise teepeal 110 nagu piirang lubab. Tuleb siis niipalju kurvides ette sõita traktorist, et teisi saaks hoiatada. Ja Magnus saab siis kas rekka või meie retro masina, keda kutsutakse Luieks ringi kärutada. Peab käima laadimas/tankimas kas kodus või oleneb, kus kohast miskit saab. Luie veab Flexi-N’i, pole õrna aimugi mis 100% on. Vist siiski ka vedelal kujul väetis, mis haiseb nagu fekaalid. Lisaks veel päris mürgine, niiet spets kindad peavad käes olema. Magnus naerab juba tükk aega, et tema oleks nagu sitapüti peal. See hais ja tuleb oma küünarnukkideni kinnastega jälle asjatama. Kõige ilusam sitapüti juht keda ma vähemalt näinud olen ikkagi. Teiseks rekka veab minuni ka seemne ja graanuli kujul väetise. Omamoodi on kujunenud juba välja oma töö järjestus või erinevad ülesanded. Enamasti on ka Mike kohal ja aitab.

Ja nu mu tervis juba annab siin ennast tunda. Ühel ööl ei saanud meeletu migreeni tõttu absoluutselt magada, millele järgnes poolteist nädalat kestev peavalu. Kohati hullem, kohati parem, aga igapäevane. Täiesti hulluks ajas. Kael oli kuidagi kõik nii kinni ja kange, et puutuda ei saanud. Mike pani mulle siin Delis oleva masööri juures, kelle juures isegi vahel käib ja olin väga väga rahul temaga. Niisiis käisin ka minema laupäeval tema visiidil. Ja no tõesti pole elus massaaži saanud ega sellist vahet tundnud. Ainult et järgmine päev lõi silma selline põletik, et olin terve päeva piraat teekott silmal. Järgmine päev kadunud. Mina ja mu seletamatud tervisehädad. 

Laadimine

Vana bin ehk see kuut kus seeme sees

Romantika traktoriga

Tripime

Töökaaslasega