Aega on läinud küll ja rohkemgi veel, aga blogi ei taha kuidagi ise end kirjutada ja mõned inimesed on siin väga laisad olnud. Üritan nüüd siis teiste vead parandada ja asja käsile võtta.
Nagu ma viimatisest postitusest lugesin, siis alles kolisime siia majja kus praegu oleme. Tunduks nagu me oleks siin juba pool elu olnud, siiski natuke vähem vist. Teised eestlased kolisid ka siia ja siis vähe sellest, äkki hakkas siia voorima aina uusi ja uusi võõraid. Kes olid paar päeva, kes nädala või rohkem. Saime siis ka lõpuks aimu, et ta tegeleb sellise asjaga nagu AirBnb, noorem seltskond teab millega tegu. Kiirelt seletades, siis üle maailma tasuta või ka väikse raha eest toimiv interneti keskkond kus saad endale sobiva majutuskoha leida. Kuigi meie rahamaias majaomanik pidi siin küll ikka üürnike koorima. Vähemalt olen siin kuulnud meil peatujate käest põhjuseks miks kauemaks jääda ei soovi. Kõige selle juures on üks suur Aga.. nimelt see, et teate kui ebameeldiv on tulla koju/olla kodus kui Sulle kõnnivad vastu pidevalt võõrad inimesed keda Sa ei tea. Ei pane just kõige turvalisemalt ja kodusemalt tundma. Ühel päeval oli minu maksimum, nägin 7 inimest elus esimest korda kes siia sisse marssisid ja end nagu kodus tundsid. Ühed läksid, teised tulid, kolmandad tulid eelluurele ja kesteab kes need neljandad olid ja tahtsid. Igastahes nüüdseks otsime järjepidevalt endale uue kodu otsingul ja igakord tuleme vaatama mindud kohast tülpinud ilmed näol tulema. Oleme nüüdseks igapäev turul silma peal hoidnud pea kaks kuud. Nii uskumatu kui see on, siis tõesti lihtsalt ei leia midagi just sellist kuhu tahaks kolida tundega, et sealt nii pea välja ei taha minna. Ühe juba peaaegu leidsime vähe aega tagasi. aga siis selgus et peamine suur magamistuba oli juba läinud ning teised toad jäid meile liiga väikseks. Oh neid kirjeldamatuid emotsioone ja kui veel päris aus olla, siis oli see ka minu süü. Mina kirjutasin tolle maja omanikuga varasemalt, aga kuna neid olid ühel päeval nii palju, siis unustasin juba tööl olles ära kes ja kus mida vastas. Kui seda lõpuks vaatama jõudsime, oli too ruum juba võetud.
Töölainetel on jälle toimunud kõik võimalikud muutused. Nagu üks tark naine siin mulle ütles, siis elu meil nagu kiirrongis. Jah, just nii ta ongi. Kui muidu öeldakse et rutiin on tappev, siis ausalt öeldes täitsa igatseks nagu seda praegu. Aga nagu veel targemad inimesed kuskil kunagi on öelnud siis ole õnnelik selle üle mis on, niiet tšuhh-tšuhh ikka edasi ikka edasi ja mitte sammugi tagasi. Algusest alustades, töötasime rõõmsalt Crowni hotellis aiandis ja üritasime sitast saia teha, et tulevastel miljonituristidel oleks hea vaade oma jumal teab kõrgelt toaaknast. Kõik nagu sujus, me olime väga heas nimekirjas, rahvast jäi ikka aina vähemaks ja vähemaks koguaeg. Kuni siis ühe päevani mil meie pea supervisor, kellega ma üllatavalt hästi läbi sain ( sest et ta oli vist paras m*rd ), ütles meile, et nüüd on selline värk, et kogu ehitus ja kõik pannakse seisma, kuna mingid tähtajad on üle, hirmus segadus ja keegi ei tea midagi aga nii on praegu. No tore, rääkisime seal veel paari inimesega, kes ka olid samast asjast teadlikud, oli ka reedene päev niiet tundus et järgmisest nädalast polegi kuhugi enam minna. Olime üpris kurvad kuna hea oli tegelikult koos käia, nii kodulähedal, pluss hea palk- aga nii ta siin käib.
Minu jaoks aga siiski oli ka üks suur pluss, nimelt oli täpselt järgmise nädala sees tulemas üks suur western hobuüritus kuhu ma olin tahtnud tükkaega minna. Maan aga ütles, et tema keset nädalat küll ei tahaks kaheks päevaks end ära küsida ja ma võiksin siis üksi minna, Üksi minek aga ei tundunud nii ahvatlev kuskile 300 kilomeetri kaugusele. Aga kui enam tööd polnud, andis see justkui ideaalse võimaluse seda teha. Härra Orgrünk nõusse räägitud ja oligi plaan paigas. Minekust lähemalt natukese aja pärast. Mis aga jättis meid jällegi tööotsingutele. Uurisime siit ja sealt, Magnusele leidsin kohe pakkumise mööbli paigaldus/lammutus firmas. Käis kohapeal, mis oli ka väga kodu juures ja saigi tolle töö endale. Mis toimus juba selle esimese töötu nädala lõpus. Nädala alguses kutsuti ta veel siin ühte suurimasse tööbüroosse läbi mille liigub väga palju tööd. Mina nagu ka kandideerisin ka, aga mind küll keegi näha ei tahtnud. Magnus hakkas mingite veidrate 4 inglise keelset sõna oskavate filipiinodega tööl käima, kui mina jäin veel nädalaiks tööd otsima. Õigemini, seal hobuseüritusel olles kuulsime meie eesti majanaabrite käest, et nemad olid palgatud samma Crowni tööle aiandisse. See ajas meid väga kurjaks ja helistasime oma sellele proua supervisorile, kes ajas meile mingit segast kägu. Ei saanud midagi aru mis toimus, Magnus tagasi minna ei tahtnud kuigi ma seda välja pakkusin. Too eesti paarist kutt pidi aga oma päris tööle tagasi minema, mistõttu siis sai ära räägitud nii et mina läksin nagu tema asemel tööle. Käisime koos eesti tüdrukuga ja vaid 6 inimest oli alles lõpuks. Siiski meie töö kestis ka vaid natuke üle nädala seal, sest siis öeldi jälle, et rohkem pole vaja tulla. Seal teised pikemad olijad naersid mu üle, et mind on juba kolm korda lahti tehtud, võttis ikka aega. Mulle tuli veel vahepeal ka sõnum, mida ma ignoreerisin kaastööliste toetamisel. Paljud teisedki said, aga sosistades öeldi mulle et ma näo teeks, et ma pole midagi saanud. Kuigi peaaegu juba tuli välja see, too eesti tüdruk rääkis seda ülemusele, aga isegi ta ütles pärast et ma ikka jääks. Siiski tundus, et kolmas kord on kohtu seadus. Kogu see asi ja firma värk tundus väga segane. Läbi agentuuri tööl olles, ei teadnud ka agentuur kes seal täpselt on ja kes mitte. Sai ka sedasi sahkerdada. Igastahes minu rekord ühest töökohast kolm korda vallandatud, tehke järgi.
Nii huvitav kui see ka pole, täpselt too sama päev kui mind lahti tehti- noh nagu seda viimast korda, läksin ma Magnusele tööle järgi. Olin üsna tülpinud ja õnnetu kogu sest sahkermahkrist ja unistustepurunemisest lilli istutada, mille peale Magnus lausus, et ma ärgu muretsegu sest teda just tehti ka lahti. Ma arvasin, et see ei saa tõsi olla, aga oli. Niisiis sõitsid kaks töötut kodu poole...jälle. Siin olles elu viskab Sulle ikka kõike teele, mis samas õpetab nii palju olukordadega kohanema ja õppima nina püsti edasi minema. Kõik on vajalikud õppetunnid. Jällegi vist juba sama päeva õhtul nägin eestlased Perthis fb grupis positust vajaminevatest lammutustöölistest. Kuhu Magnus alguses üldse ei tahtnud helistada, arvas et tegu vaid sellise "ühe-mehe" firmaga. Tuli siiski välja, et mitte vaid hoopis päris suurega. Juba järgmisel päeval läks ta proovipäevale. Talle tehti ka kohe vajalikud koolitused, sest siin ei tohi isegi seina lammutada, ilma et vastav paber oleks. Firmas on tööl väga palju eestlasi, paljud neist on ka supervisorid. Maan on seal ka siiamaani tööl, talle meeldib et töö vaheldub ja saab erinevaid asju teha. Mis on iseenesest vahva jah, kuigi eks vahel ka väga füüsiline ja raske. Nagu nad siin just olid katusel tööd, kui õues varjus oli 43 kraadi sooja. Ilmselt tol hetkel ei ole töö väga nauditav. Ja muidugi enamasti saabub ta koju, justkui oleks kuskilt korstnast välja roninud või siis vastupidi lumivalge. Niiet igapäev on uus ja põnev üllatus.
Mina ei leidnud aga endale pea kuu aega peale seda istutamist mingit tööd. Lõpuks kuidagi läbijuhuse, enda kerge luiskamise ja peale surumise sain tööle Coca-Cola tehasesse ( ilmselt Renee unistuste töökoht.. ja cocat võis päevajooksul juua nii palju kui jaksad. Muidugi Renee ilmselt oleks vallandatud varsti kui ta kõik kapid oleks tühjaks joonud ). Väikse tõstuki peale ja taaskasutus osakonda. Kus rolliks oligi vana või mingil põhjusel riknenud toodete purustamine. Tööülesanded olid erinevad, pool aega sai roolis olla mis oli kerge, kuid ülejäänud pool tuli tõsta kuni 20 kg raskeid pakendeid. Naisterahvale ja minu seljale see ei olnud just ideaalsed töötingimused. Lisaks sinna tööle saades alustasin ka kiropraktiku juures käimist, sest tasuta saadud testidel ja uuringutel selgus, et mul paar lüli täiesti omalt kohalt väljas. Sellest kõigest tulenevalt ka mu seljavalu siin olles muutus päris väljakannatamatuks juba. Vähe sellest kõigest, meie meeskond koosnes ainult kolmest inimesest. Ja minu isehakanud töödejuhataja oli päris ausalt öeldes perverdist psühhopaat. Kaks väga halba asja koos, mistõttu ma otsustasin peale poolteist kuud tööl olles omal vabal tahtel lahkuda. Julgesin lõpuks rääkida sellest ka suurele ülemusele, aga kuna ma ei tahtnud seda asja ametlikuks ajada ega ennast mingi jamaga rohkem siduda kui see juba juhtunud oli, siis ei saanud ka tema midagi rohkem ette võtta. Suur ülemus oli aga supper tore, andis mulle hästi head soovituskirjad, mis peaks mind nüüd kõvasti edasi aitama töö leidmisel. Sellised kogemused ka siis juures jällegi. Maailm on ikka üks väga suur ja lai koht, kus kohtab ja näeb nii palju erinevat.
Hobuse üritusest lähemalt nii palju, et kõik oli muidu väga äge ja tore nägi palju uut ja huvitavat. Kuid lootsin, et kõik on rohkem informatiivsem ja õpetlikum. Esimese päeva lõpus otsustasime, et jääme siiski ka teiseks päevaks. Kuigi olin enne läbi helistanud kõik majutusasutused lähi ümbruses ja vaid ühes leidus üks vaba tuba. Kui me sinna pärale jõudsime ja oma tuba nägime, siis Magnus hakkas juba peaaegu et koju sõitma. Polegi vist varem kunagi sellises kohas peatunud, tegu oli sellise.. nagu vanadekoduga. Väga vana ja korrast ära vanadekoduga. Perenaine elas ise ka sees ja koht liigitus hotelli alla. Päris huvitav elamus omaette jällegi. Siiski pigem olime õnnelikuid, et see elamus läbi sai. Õhtul minnes õhtust sööma kohalikku baar-restorani järsku seisis meie kõrval Hiiumaa tüdruk. No on see maailm ikka väike. Rääkisime natukene juttu ja läksime jälle oma teed. Teine päev vaatasime veel ringi kuna tegu ei olnud vaid hobustega seoses asjadega. See oli üldse selline põllumajanduslik kogunemine seal. Meeletult igasugu masinaid ja üldiselt nagu suur suur laat. Toimus keset sellist linn/küla kus see haldas päris mitut tänavat.
Magnuse telefon ütles vahepeal siin täiesti ülesse, ta juba niigi siin olles ostsis uue. Peksis ainult mingit hoiatust ja kasutada oli võimatu. Lisaks meie ühiskäel Google abil toiminud paranduse käigus läks see veel rohkem rikki, kuna Magnus talle omapäraselt vajutas kõiki nuppe korraga mis ta nägi. See kuidagi ei teinud aga asja paremaks, miskil imelikul põhjusel. Telefoniparandus ei osanud seda ka siin korda teha, mispeale leidsin abi Eestist meie imelise IT'i tehniku Rassu näol. Kellega meil kulus tema jaoks 5h töö peale kuskil 3-4 nädalat, polegi päris täpselt kindel. Vaheluda eduga, ajavahe tõttu, aja puuduse tulemusel kestis kogu see saaga täpselt nii kaua. Ja kui mina olin juba lootust kaotamas ja olin peaaegu et mitmendad korda seda telefoni prügikasti viskamas, saime me selle korda. Aga kel muresid, siis teate kuhu poole pöörduda. Rasmus suudab isegi Eestist teisel pool maakera olevat tehnikat parandada.
Üks nädalavahetus toimus ka suur sündmus - käisime RATSUTAMAS !! :) ma olin nii nii põnevil. Leidsin ka koha, kus saime vaid kolmekesi minna mitte mingi suure grupiga. Alguses oli kõik tore, tüdrukud panid seal hobusid valmis ja me valisime endale munakoore kiivreid. Meie grupijuht tundus selline natuke nooruke, aga tore. Hobune aga oli tal üsna kärsitu ja elav. Uuris seal meie kohta ja ma rääkisin, et oskame mõlemad sõita ja ei pea ainult sammus tiksuma. Päev lubas tulla väga palav, mille tõttu muudeti me aeg varasemaks. Tundsime kuidas päike silitas väga tugevalt meid puude vahelt. Varsti jõudsime ka paremale maastikule ja saime traavida, Juhthobune väga tagasi ei tahtnud hoida ja minu hobune läks ka väga elavaks kui aru sai, et tõesti saabki liikuda. Ainuke kes vana rahu ise oli oli Magnuse suur koljat. Talle anti kõige suurem, kuna pidin alguses ta kaalu ütlema kui broneerisin ja nu sellistele paksukestele neil õnneks selline suure kondiga ka leidus. Saimegi metsavahelt ja kitsalt rajalt välja, kus giid küsis kas tahame ka galoppida- tahtsime. Tuli jälle meelde kui kui mõnus lendav ja vaba tunne see on. Maastik polnud küll just parim, ootamatud väga kivised kohad ja vägagi liivane, niiet hobud väga kaua ei tahtnudki kimada ise üldse. Üsna kohe kui olime galopini jõudnud, läks giid uuesti kiiremasse liikumisse ja meie järgi. Minu hobune üritas ikka kangesti mööda minna ja rallida ja minu võimlemisest seal seljas polnud kah suurt tolku, lasin siis pigem minna kuni ühe hetkeni vaatasin, et hakkame alla minema üsna liivasest järsakust. Üritasin end võimalikult sadulasse suruda, kui ees olev tüdruk just sõitis pool istakut edasi, ise tundsin kuidas mul hobuse all pind ainult liigub. Ja järgmisel sekundil ees olev hobune jäi esimeste jalgadega liiva kinni, tüdruk lendas kuskile ülepea kaela ja hobune samamoodi. Kuna mina nii järgi neil olin, siis oleksime peaaegu neile otsa sõitnud, kuidagi mingi ime pidurduse ja kõrvalehüppe peale saime seisma. Mille peale ma kuidagi maha hüppasin, aga selili sinna liiva, oksa räga sisse käisin ikka. Magnus oli tagant vaatand, et ma lendan just mingi kännu otsa, aga nuh läks hästi. Magnus sai ilusti rahulikult õnneks seisma, sest oli nii palju taga pool. Kukkunud hobu sai vist ikka päris haiget, sest et ta jäi alguses lausa kuidagi nagu kaela peale uppi seisma ja siis kukkus küljele. Me Maaniga ehamatasime nii ära, sest meil oli tunne et tüdruk jäi sinna alla. Õnneks mitte, aga ta oli ikka täiesti šhokis värises ja ei suutnud rääkida väga. Oli suht nooruke nagu pärast selgus, 16 vist ja ilmselt pole varem nii kukkunud. Minu jaoks on see nii tavaline, et pühkisin end puhtaks ja vaatasin puruks kukutud käe üle ja oligi korras. Tüdrukul polnud ka tegelikult isegi midagi viga, oli aind püksivööga enda kõhule haiget teinud. Ta helistas omanikule ja ütles, et tema enam edasi sõita ei saa ja kas keegi saab talle järgi minna. Meie saime üksi edasi minna. Kuigi teine grupp  tuli ka üsna pea järgi niiet lõpuks tolle tuuri giid püüdis meid kinni. Siiski oli väga tore niisama kahekesi jälle ratsutada nagu Hiiumaal seda koguaeg tehtud sai. Nägime nii palju loomi ka, see oli väga kihvt. Palju kängurusid, emusid- nii vahva. Selline elamus siis,. olin ka veel just enne jõudnud öelda, et kindlasti ma kukun hoopis alla. Võta näpust.
Sealt edasi läksime veel maasikaid korjama. Päris kihvt, maksad sissepääsu ja saad kasti kus saad korjata nii palju kui mahutada oskad, pluss süüa. Süüa väga ei tahtnud, kuna need maasikad olid seest nii kuumad et jube. Siiski kaasa korjatud saime suure suure kastitäie, millest pärast toormoosi tegime. Mmm, nii hea.
Selliseid kõrvalisi olulisi uudiseid, et otsime endale tsikli. Kahte liikumisvahendit on nii või naa vaja ja siis vaatamata kõigele jäi see tsikli kasuks. Vast sai suht hea ost tehtud, tundub hästi vastupidavat ja korras olevat igatepidi. Nüüd siis liigume sellega siin korda-mööda või kuidas juhtub. Oma autot müüme nüüdseks ka jälle,  liiga palju hakkab kolisema ja veidraid hääli tegema. Tsikliga käime ikka nädalavahetustel sõitmas ja ringi vaatamas igalpool.
Monster Jam'il käisime ka. See on siis see üritus kus need hästi hästi suured hirmsad autod on. Oleme mõlemad ammu tahtnud vaatama minna midagi sellist ja ma ledisin selle täiesti kogemata kuidagi. Ja üritus toimus juba sama too päev, helistasin Maanule kähku töö juurde et kas oleme huvitatud minekust ja üritasin kähku veel pileteid saada. Mis peale astusid Ints ja Joss uksest äkki sisse, kes olid jälle tööpuuduse tõttu Perthi tulnud. Pidime juba kõik koos minema, aga siis nad läksid kuhugi laste lõbustusparki hoopis. Eksole, ei teki vist kahtlust et nad veidi omamoodi on. Aga siiski toredad :) Viisid meid sinna, pärast saime samade piletitega tasuta ühistranspordiga tagasi. Alguses tormasime rongi peale, kuna see just ees oli aga kogemata sõitsime valele poole. Ronisime uuesti maha ja ootasime uut, seekord õigele poole minevat.
Üritus ise oli vinge, kuigi ma pidin kurdiks jääma. See oli sellises suures spordiväljakul nagu, kus kõrged seinad ümber. Ja nu see müra oli mu arust tänaval juba haigelt tegevalt vali, aga seal sees istudes ma hoidsin enamus aega kõrvu kinni. Muu kõik oli ülivinge, hirmsaid hüppeid ja asju nad ikka teevad. Päris korralikke valearvestusi nägi ka, pooled olid koguaeg kummuli ja puruks, niiet show lõpuks vist ainult kolm autot terveks pea kümnest. Olen siin nüüd paar korda ka telekast peale sattunud, kui ülekannab. Mõned sõidud lähevad ikka väga närvekõditavaks.

Esimene päev tööl 

Mitmes päev tööl ( päevituse järgi.. sellega me siis puurisime ja tegime tesitele tööd ette ) 

Keegi oli väikse kanpei taime hotelli peenra kasvama pannud. Hea lähedalt võtta 

Trippisime hobuseid vaatama 

Valisin autot tulevikuks

Magnus proovis kuidas ta kõrvale sobiks

Aga ma ikka sobiksin paremini

Ja vb ka midagi sellist, Mustangi istmest välja sellisesse oleks puhas rõõm istuda

Tallis käiguks

Ja midagi Maanile

Kringlit tegime ka.. millepeale Ints muidugi külla tuli ja pool ära sõi ( nagu alati ) 

Seda väetist tohtis vaid paar tera panna, kuna see paisus meeletult, Mõni vend ei saanud siiski hästi aru vist sellest.. ja nii olidki pooled taimed maast väljas

Valmib

Erika tööhoos telefoniga rääkimas

Tolle skulptuuri sees veetsin ühe terve päeva

selfii, roo häbenes

Käisime juga vaatamas majakaaslastega

Ostsin uue punase püssi

muahh

käisime tsikli varustust ostmas ja Maan oli nii elevil

coca töö

lähevad purustisse, tegelikult täiesti korralik kraam.

ja nii aluste ja aluste viisi

Meie kodune kodu, kus on kõik sildistatud :) 

Keskendume suvevormile 

ja siis jälle tööd

Reneele midagi 

Ja suurte hüümärkidega siin Cocat jm joovatele inimestele.. vaadake põrandat. See kus Coca voolab on kõik sisse söövitanud ja tsemendi ära söönud. Paneb mõtlema? 

Ja siis viskame niisama vett minema, misest et 40% maailma inimestest kannatab veepuuduse all 

Sedasi käis kasti tühendus, alguses oli päris hirmus aga sain kähku selgeks 

Jälle uus asi selge

Koristasin..

Monsteril

ütle veel, et Aussies soe on

woop wooop!!!!!!!!! 

Munakoor

Hobune ja känguru ühel pildil, ei oleks arvanud, et seda jäädvustan

amps

muskli-parm-maan

nu rohkem hästi ei mahtunud

vahepeal shoodime

ja jääme seisma kui ponid teeääres on :) 

Ja Magnuse Eesti sõbrad, vaadake nüüd siis mis auto ta endale valis. Kärutab hirmsasti sellega tööle koguaeg ja nii rahul. Poleks uskunud eks?

Ja jutu lõpetuseks võin öelda nii palju, et homme reisime me Balile jõuluteks ja aastavahetuseks. Päääris elevil, saab äge olema. Tagasi tuleme alles 3ndal. Lisaks reisile kolime ka siit majast välja ja uskuge või mitte, aga siiani isegi ei tea kuhu. Jehei spontaansus või vooluga kaasa minek või kõik kokku. Oma asjad saame sinna Eesti tüdruku majja viia ja ega siis edasi ei teagi. Kott selgas Balile ja ju see näha ole, mis tagasi tulles saab.

Hoidke põialt, meil tuleb jõulud siin väga kuumalt. Praegu on 41 kraadi ning ega see Bali kuumus alla jää.
Kõige ilusamaid ja armastust täis jõule Teile!
Kallid-paid meie poolt