Sain siis nüüd teada, et ikkagi saan palgakõrgendust.Vahepeal oli kuidagi väga närviline kogu see õhkkond seal. Peale seda kui see firmaomanik rääkimas käis olid kõik nagu täispuhutud õhupallid kohe lõhkemas. Otsustasin mitte enam ka surkida, aga nüüd eelmine nädal korraks ja ääriveeri küsisin Denbylt. Ta vastas väga alandlikult, et jah sorry ta unustas aga nüüd homme kindlasti küsib. Tuligi järgmine päev minu juurde ja ütles et kõik tips tops, aga nüüd aind veel selgub, et palju seda saab. Kõndis naerdes minema ja hüüdis järgi,et kas 45 sobiks. Vastasin,et enam vähem. Käisin kontoris enda tundide salapärast haihtumist ka järgi uurimas. Tuleb sellest, et kui paar minutit liiga vara välja logid, siis võtavad kohe 15min maha. Nüüd siis peab ikka nii kaua ära passima.
Esimest korda oli siin üsna ebameeldiv olukord ka. Igas maailma otsas ikka leidub vastikuid inimesi ka. Ammu töö juures üks kiivi mingi 40 mutt vahib mind mingi tapja pilguga ja ennegi midagi seal mõgisenud. Nüüd aga juhtus nii, et ootasin umbes 10 min et wcsse minna, samal ajal seal ühe poisiga juttu rääkides. Kui siis seda oli jälginud kiivi proua ja otsustas asja käsile võtta. Ta on üsna lühike, selleks, et aga veel suurem ja hirmsam välja paista kui ta juba niigi oma ülevoolavate kehavoltide ja vihast läbi imbunud näoga oleks, ronis aluste peal, pani käed puusa ja põõrdus minu poole teraval toonil: "Noh, ja mis töötad siis Sa siis nüüd PEAKSID tegema?" Mina kui ullike arvasin, et tal uksi vaja lahti saada, mida ma olen talle ka varem teinud. Vastasin viisakalt et ikka veel võti mul ja saan talle avada midagi, kui vaja. Tema minu viisakusest ja mitte hirmust tema vastu ärritus veelgi rohkem ja nüüd lendasid juba inglis keeles kõikropud sõnad ja terav toon: " No aga misa Sa vahid siis siin, Sa oled 10 min siin passinud ja mitte midagi teinud. Lihtsalt jutustad. Mine tee tööd siis.. piiipp.. " Mina vastasin jätkuvalt üsna rahulikult, et ma tahan vetsu minna ja ootan. Tema läks veel rohkem õhku täis ja kisas edasi: No mine sis kuhugi mujale vetsu ja mida Sa üldse valetad siin. Mine tööle( palju piipe jälle vahepeal) ja mida sa lihtsalt passid ja seisad siin, tööd on vaja teha. Arvasin, et ta ju teeb sama. Selle peale hakkas ta lausa minu poole kõndima ja kisas : " Mis sa arvad, et ma teen nalja siin või?" Loobusin vastamast ja kõndisin vetsu ukse juurde. Jah, tegelikult ma ju olen harjunud selliste inimestega. Need väiksed mõttetud inimesed, kes siin maailmas nii väga üritavad olla keegi. Tunnevad end seeläbi hästi kui saavad kellelegi midagi halvasti öelda ja kedagi halvasti tundma panna. Arvavad, et see läheb teistele korda. Vb mõnele tõesti.. Mina aga leian, et iga kõntsa juttu ei tasu üldse kuulatagi. Ühest kõrvast sisse teisest välja. Kuita end seeläbi paremini tundis, siis olen õnnelik. Olen sellega enda eelneval töökohal ka palju kokku puutunud, seega minu jaoks selliste matside pingutused kuidagi tähtsad olla on üsna tuttavad ja ei paku erilist pinget mulle. Lihtsalt mõni inimene teeb end kolm korda rohkem nii maha ja laskub nii madalale, nende peale ei tasu mingit aega raisata. Pigem saab naerda. Pärast rääkisin veel mõnele ja need olid ka nii üllatunud, et mismoodi ma talle küll ette jään, enamasti on tore mutt. Ilmselt on see siis kadedus nagu alati. Kadedus,et teine on parem, ilusam, tähtsam või mida iganes. Igaljuhul tundsin vana tuttavat tunnet ja muigasin. Sellised inimesed võiks kuidagi paari panna, neil oleks koos huvitav. Sitt sitaga ikka ühildub ju. Pärast vaibapanija rääkis mulle,et see mutt oli õhtul tahtnud mingittööd teha, et temal kiire ja peab kõndima seal.Vaip eiolnud aga kaetud ja see mees saatis ta lihtsalt perse,et teda ei huvita. Siia Sa igaljuhul ei tule. Järgmine päev rääkis mulle, et tegi mu eest tagasi. Saime naerda natuke. See muti oli päris hädas olnud, et tema lastakse ju lahti kui oma tööd ei tee. Elu on karm.
Laupäeval sain ka õnneks ikka lühema päeva teha. Teised nühkisid seal 5ni vist ikka. Kolmapäeval kolis meile siia strippar Danny sisse. Seda ei oleksküll elus arvanud. Martin tahtis peale Tõnist kedagi leida, ja mina tööl uurisin. Dannyl olid just eelmises kohas mingid hullud jamad majakaaslastega ning vajas uut kohta. Nüüd me siis sõidame rõõmsalt iga hommiku tööle ja koju koos. Hommikul ta küll räägib mind surnuks ja on päris tüütu,aga eks ma üritan ära kannatada. Teine poiss Kristjan on ka päris vahva. Selline rahulik eesti mees.
Täna nüüd vaba päev, peaks midagi tegema. Pidime vb kuhugi välja sõitma natuke, aga pole kindel. Järgmine nädala lõpp üritan endal töölt vabaks saada ja teeme paari päevase tripi lõunasse. Mõtlesin vabanduseks põlved tuua,aga viimased päevad need ongi nii ulmeliselt valutanud, et lonkan vahelduva eduga ringi, niiet vabandus saab vist päris tõeseks. Arstile küll siin minna ei tahaks,kallis ja mingit abi ikka ei saa. Tõnisel tuli kõrvapõletik ja käis. Maksis päris palju ja andis aind mingit kõrvatilgad, mis põletiku puhul just eriti ei toimi. Loodetavasti ta ikka Eestis saab korda. Tean, kui hull valu see on. Kuidas ta üldse lennukisõidu kinnise kõrvaga üle elas, polegi jõudnud uurida.