Kirjutan ühe päris eraldi loo sellest, kuidas Austraalia meestel samuti mõistust pole. Adam siis rääkis mulle loo sellest, kuidas neil nii 15 olles tuli mõte endal naisi "rebida". Naistele ju meeldivad igasugu väiksed loomad ja armsad elukad. Kuna kassid, koerad liiga mainstream ja Aussies see võimalus on, siis nad otsustasid endale koaala soetada. Väga asjalikele noorhärradele kohaselt tegid nad talle enne "pesa" valmis. See osutus aga tavaliselt kassi/koera puurist keerulisemaks, sest koaala ju tahad ronida ja puu otsas magada. Mõeldud, tehtud saagisid nad Adami toa põrandasse augu, kaevasid õuest mingi puu ülesse, punnisid kuidagi selle aknast sisse ja istutasid kaevatud auku maha. Ilusti nurka ja toppisid mingid kõied ja asjad veel, väga ilus oli välja näinud, just nii nagu peaks ühe koaala koht välja nägema 15a poisi magamistoas. Esimene katsumus edukalt lahendatud, oli nüüd vaja veel koaala beebi leida. See oli nad juba mõtlema pannud, sõita mitu sada kilomeetrit kuhugi metsa koaala beebit otsima tundus natuke ebareaalne. Niisiis tuli lihtsalt minna loomaaeda ja beebi koju viia. Panid end kõik riide nagu õiged röövlid, mustas ja pakkisid suure hunniku kõik võimalikke tööriistu kaasa mida vaja võib minna. Seljakotid selga ja teekond naiste südametesse võid alata. Loomaaia aed oli turvatud elektrikarjusega, mis jooksis läbi mitmelt kõrguselt. Adam palus oma assistendilt tange, aga kahjuks oli võtnud kaasa valed. Ilma plastik isolatsioonita, mida Adam muidugi pimedas ja ärevuses enne ei märganud, kui ta seal aia küljes värises. Elekter olevat päris tugev olnud. Ilmselt tänu värisemisele suutis ta ikkagi mingi osa traadist läbi lõigata ja millelegi astudes oli võimalik üle ronida. Kahjuks aga ei pandud tähele, et ka ülemises otsas oli elektritraat millesse Adami püksid takerdusid ja tänu millele tema kõige hellemat kohta väga tugevat elektrivõnked läbisid. Ilmselt oli see kogemus ka steriliseerimise eest. Lõpuks ta pääses, kuigi et pükste tagumine osa jäi aia külge oli teisele poole aeda kukkumine siiski hea. Teised sõbrad ronisid ka üle. Pimeduses kobades ja taskulampe otsides kuulsid nad veidrat urinat. Nimelt olid nad ületamiseks valinud koha kus teisel pool olid dingode aed. Ma vist naersin niipalju, et täpselt ei mäletagi kuidas nad sealt pääsesid. Igaljuhul leidsid nad enne koaalasid ülesse ruumi kus hoiti igasugu usse. Tundus hea mõte olevat ka neid kaasa võtta, kui juba seal oldi. Neid saab ju ka hea raha eest müüa ja võib-olla sisse voolavatele preilide hordidele ka lasteshampust osta. Neid usinalt kotti toppides vaatas neile järgmisel hetkel ere valguse vihk näkku- politsei oli ka jõudnud. Sõbrad panid minema, aga onu sai Adamist kinni. Kuidagi rabeles end lahti ja pani jooksu. Ronis üle mingist aiast ja kukkus otse basseini, mis tundus kui ideaalne peidupaik olevat. Ujus kuhugi nurka ja üritas vaid nina/suud veest väljas hoida, et hingata. Lesides seal mõnd aega, hakkas ta aga mõtlema, et ta on loomaaias ja basseinis.. Hmm. Miks on loomaaedades basseinid? Ilmselt mitte selleks, et inimestel tore vaadata oleks. Ära ehmatades pea veest välja tõstes nägi ta endast paari meetri kaugel massiivset krokodilli. Ilmselt tegi enda elu kiiremaid liigutusi. Pärast väikest suplust ja meeldivat silmsidet krokoga olid ta mitu paari riided, õigemini küll aind ülemine ots nii raske et ta ei suutnud peaaegu et liikudagi. Ilmselt oli siis talvine aeg. et nii palju seljas oli. Üritas väljapääsu leida, aga jällegi sattus politseinike küüsi. Viskas enda märjad hilbud seljast ja hakkas jooksma. Sattus emude ja kängurute aeda(need on siin vaid kõiega piiratud suured alad loomaaedades), kelle rahuliku ööund segades need segi läksid. Tema jooksis ja kõik loomad ka. Teatavasti emud lõõvad enda jalgadega väga valusalt ja sama ka kängurude puhul. Nii nad siis mitte midagi nähes kõik tormasid kuhugi ja Adam oli justkui karussellis, sai ühe hoobi vasakult, lendas teisele poole, sai järgmise sealt. Ütles, et ta ei ole elus nii suurtes valudes ega sinine isegi peale ühtegi kaklust olnud. Selle piinarikka kogemuse lõpetas politseniku hoop selga. Lohistati ta politsei bussi ja kui ta rääkis loo, et nad tahtsid vaid koaalat, et tüdrukutele muljet avaldada, siis politseinik vaid purskas naerma ja palus oodata. Niisiis Adam istus käed raudus, läbimärg, perse paljas ja kuulas kuidas politseinikud kaugemal südamest naeravad. Kui nad olid lõpetanud ja suutsid edasi professionaalsed olla, palusid nad isa numbri anda ja too kohale kutsuda. Isa aga oli just klubist tulnud, maani täis ja bokserites(mingil põhjusel). Kõigepealt tahtis neile kallale minna, et mida nad tema pojaga teevad. Tänu millele taheti neid juba mõlemaid arestida. Siiski asi lahenes ja lubati neil koju minna ning pahandustest eemale hoida.
Sõbrad ootasid väga võidurõõmsalt Adamit kodu trepil ja tahtsid uudiseid kuulda kuidas ta pääses. Ja nad siiski olid suutnud säilitada terve seljakoti täie erinevaid madusid. Noh ja "puur" oli juba ju ehitatud, koaalat küll ei saanud, aga vähemalt midagi olid kätte saanud. Seadsid kõik need maod siis puu otsa rippuma. Pärast tuppa naastes ei olnud aga enam ühtegi ussikest puul, vaid kõik Adami toas laiali. Muidugi olid mõned neist ju mürkmaod ja keegi ei teinud enam selget vahet mis on mis. Osad neist ju mürgiseimad maailmas siin. Niisiis algas meeletu madude kokku korjamine. Sellegi poolest leidis Adam ka nädal hiljem veel neid enda toast ja ütles, et tal oli paaniline hirm igal öösel.

Oh, vaatan et olen väga lohakas olnud ja nii ammu pole midagi kirjutanud. Samas midagi väga erilist polegi juhtunud. Neljapäeval sünnipäeva auks oli suur Skype kõne ema ja Heleniga mis oli ülimalt tore ja tekitas väga sooja tunde südamesse. Pole ju kedagi üle poole aasta näinud. See aga kestis nii kaua, et ma kokkasin kella 11ni öösel vist välja. Reedel mulle teatati, et järgmisest nädalast mul enam tööd ei ole. Mis tegi mulle üllatavalt palju rõõmu, natu vist olin kurb, sest et ma olin ainuke kes lahti lasti. Hihii.. Aga noo ma võrreldes teistega ei teinud midagi ka, et seda tööd säilitada. No tõesti.. See oli ikka liiga nüri. Muidugi kui ma näljas oleks, siis ma teeks seda. Samas ma juba ammu ootasin, et see lõppeks et enda farmi hakata otsima. Töö kõrvalt on pea võimatu midagi leida ja ega ei jaksagi. Sellele Hanale ma ei meeldinud ka algusest peale, kuna too Aafrika poiss suhtles koguaeg minuga ja küsis ääretult lolle küsimusi. Hanale aga too meeldis, niiet sellest ka see bitchimine alguse sai. Muidugi kõike süüd mitte tema kaela lükates, ma ise istusin ka väga tuimalt telefonis kui ükskõik mis ülemustest ka ringi liikus. Keegi ju ei öelnud, et ei või, aga no nii ei hoia omal ühtki töökohta. Reedel sain õnneks veel parema viimase töö. Läksin ülesse kontoriuumidesse koos Chrisiga, tal oli mulle mingi töö, läksime ühte väiksesse kontorisse. Lasi mind uksest sisse ja siis sulges ukse, et me ei taha et teisi segaksime häältega. Mul muidugi käis peast läbi, et oot mis. Ma ausalt ei taha seda tööd üldse, niiet mine parem vali keegi kes hoolib ja vb nõus on igasugu hääli tegema siin. Noh tegelikult see muidugi nii ei olnud ja pidin raamatuid riiulist kastidesse panema. Erines vägagi eelpool kujutletust. Chris käis koguaeg kontrollimas, et ma ikka endale liiga ei tee. Kui kaste vaja liigutada, siis kohe teda kutsuks. Tegin nii, et ilma temata hakkama saaks. Mässasin nendega seal päris mitu tundi. Pidin pidevalt neid kaste käima alt juurde toomas ja päris ära väsitas. Muidugi pidin kaks korda surma saama, ei ulatunud päris hästi sinna riiuli ülemisi raamatuid/mappe võtma, aga kahel neist oli nagu mingi telliskivi sees. Jube rasked, niiet ma peaaegu lõmastusin neid kinni püüdes. Sellises kärbeskaalus veel eriti nagu ma nüüd olen ju- raisk. Lõpetasin töö vist poole viiest, sest oli vaja Colesi joosta et grillvorste osta, tankida, alkopoes käia, pesema minna, korda end teha ja koristada. Kahe tunniga oli see mõeldavam, kui tunniga.
Esimene kes kohale jõudis oli Nina, kahjuks üksinda. Proua oli nii laisk, et tuli taksoga kohale. Mis on siiski päris kallis, tal maksis mingi 40 taala ja 20 km. Istusime siin esiti päris kahekesi, siis jõudis Adam kes oli läbimärg. Jalutas rongijaamast siia, aga sedasi hakkas kallama vahepeal. Me isegi kolisime tuppa ära, sest et nii külm ja kõle oli. Varsti jõudsid ka Laura ja Brian. Läksime välja istuma ja grillima. Varsti saabus kogu ülejäänud maja rahvas ka, keda nüüd on lausa neli. Stiiv ja Ruts tulid ka siia tagasi. Stiiv Filidelt ja Ruts Brisbanest. Tiksusime siin poole ööni, teised läksid üsna varakult minema. Kes töö pärast, kes üritas viimsele rongile jõuda. Poisid läksid veel edasi kuskile puppi või pittu üritades mind vägisi kaasa meelitada, aga ma eiolnud väga huvitatud. Järgmine päev seda hullu sõitu kuuldes olin päris õnnelik enda otsuse üle. Järgmine päev vedelesin voodis ja üritasin alkohooliga võidelda. Kuidagi nüüd korralikult tundes tundub see kehale eriti koormav olevat. Ja jõin tegelikult vaid natukene veini. Pühapäev hakkasin vaatama, et kas siis tasub enda mõte teoks teha ja kohe teisele kaldale lennata ning tööd üritada leida. Selgus aga, et seal pool on sellega eriti raske ja peaaegu, et mitte midagi pole pakkuda. Olin üsna segaduses, et mida siis nüüd ikkagi teha. Otsustasin variandi kasuks, et jääda siia seni kuni mingi kindel töö olemas. Kasparil oli väga hästi läinud ja leidnud lüpsmistöö- elamine, söök ja tööauto kõik tagatud ja palk nüüdseks 35 kuskil. Ja see jääb ju kõik kätte. Oleksin peaaegu selle töö ka endale saanud, kuna ta nüüd läheb mägedesse tööle. Paar nädalat olin, aga küsimisega hiljaks jäänud, keegi juba olemas. Küll ma mingi sama hea koha välja võlun. Olen kaks pikka päeva nüüd netis istunud, päris õudne töö on see ikka. Nii väsitav. Mingi sada kirja saatnud ja jamasin oma kuulutuse üles panekuga gumtreesse. Postitasin seda sada korda ja lugesin nende help centrit ilma mingisugust abi saamata. Lõpuks leidsin koha kuidas neile kirjutada, ja nad vastasid et minu pealkiri : Estonian girl looking for work, et looking for work on liiga riskantne kirjutada, et parem oleks looking for employment. Ma ei saa ikka üldse aru, väga kahtlane. Igaljuhul lõpuks sain selle siiski ülesse. Eile õhtul juba üks tegelikult helistas mulle. Küsis, et kas olen ikka enne farmis töötand ja mis kogemused on. Ma muidugi oma kirjas rääkisin, et mu vanematel on suur farm kodus ja ma eluaeg kõiki erinevaid töid teinud. Ema hoia end ikka tegevuses meie suures farmis. Üritan tagasijõudes ka kuidagi järjepeale saada uuesti. Niiet noh ilmselge järeldusena ma oskan ka traktorite ja motikatega sõita. Noh vähemalt sees olen mitmed korrad ju istunud, see vist ju peaaegu sama hea kui sõitmine. Ja no rolleriga oskan ka sõita, mis see tsikkel siis nii palju erinev on. Ja kui mingi aasta aega inimest näinud pull Sind taga ajab küll see sõit siis eriti hästi veel välja kukub. Adam on sellest päris jubedaid jutte ja pilte näitanud. Olen juba päris palju kohti tegelikult leinud ja tundub, et seda tööd leidub üksjagu. Enamus on Victorias kus on kuradi külm, aga ju ma selle ka üle elan.  Palju on seda tööd, kus nad tagavad söögi ja elamise ning saad mingi 200 taala kuus. Aga no see ikka on peaaegu et mitte midagi, tahaks ikka head palka saada. Peab ilmselt nats kannatust olema ja veidi õnne. Vaatasin seda tv3 Aussie eestlaste kohta tehtud saadet. See oli päris masendav ja kurb vaadata, et mõnedel nii kehvasti siin ka läinud. Kahju, aga samas vist ikkagi kui üldse ju ei meeldi mine minema ja otsi endale uus koht. Jah, mõned aastad tagasi oli paljupalju kergem siin tööle saada. Oligi nii, et ei meeldinud kõndisid minema ja järgmine hommik läksid uuele tööle+ palk oli paljuparem kui praegu. Siiski, selle riigi majandus on üsnagi heal järjel ja kui rohkem vaeva näha ning vähem halada, peaks siin ikkagi üsna hästi minema. Muidugi mõni inimene ei saagi hakkama, ei ole seda peale hakkamist ja julgust, aga nemad ei saa ju isegi kallil kodumaal hakkama. Päris ukse taha ei tule Sulle keegi seda tööd pakkuma ja ei laota punast vaipa Sinu auks igahommikul tööle minnes. Muidugi võiks ju, aga ma ei tea mida siis teha peab oskama, et nii tahetud oled. Mingist paberist kulda tegema vms.
Keesiga olen natuke tekstinud ja helistanud. Nüüd kõik üleval Darwinis kuna seal soe. Näiteks Kees läks töö intervjuule kus oli veel 200 osalejat. Väga hull. Ja Adam rääkis, et seal inimesed tee ääres plakatitega, et : We need work, can't eat. Nii juhtub siin kui kokku hoida ei oska ja tööd ei saa. Kõik on siiski päris kallis. Just natuke aega tagasi ta aga saatis messi, et sai paariks nädalaks töö ja vb pikemalt. Mul enne endalgi mõlkus mõte sinna minna, aga enam küll mitte. Parem siis pärast natuke reisida ja need kohad läbi käia.

Edu mulle siis, Teie nautige suve ma siin öösel peaaegu et külmun teki külge ära.

Värskemaid uudiseid siitpoolt maakera. Teil on ilus suvi ja meil aind kallab, kella 6st juba pime ja soojusest pole enam haisugi. Muidugi käin siiani lühiksevarrukaga, aga no päikest võtma ei lähe. Dušši ainult saab. Terve eelmine nädal on tööl käidud, midagi muutunud pole. Inimesi on juurde tulnud, ka üks Soome tüdruk kes juba 6 a siin on olnud. Elab mingi Kiwi kutiga koos, abielus. Keel on tal ikka väga kehv kuidagi. Olin enda üle nats uhke. Enne ta töötas kuskil seenefarmis kus sai 17 taala tunnis ja väga füüsiline ja raske töö oli olnud. Ma ei saa aru,s ee ju Austraalia. Miks keegi midagi sellist on nõus tegema. Ta on nii õnnelik et nii lihtne töö nüüd on. Õhkkond on seal küll väga stressivaba. Poole tunnisel pausil istume ülemustega pea tunni koos. Räägime ja naljatame. Ma polegi aru saanud kes see Chris seal on, vist üks omanikke. Aga pole ühtki halba ega kurja sõna kuulnud temalt. Kuigi, et ta on mind oma telefonis tähtsaid tööasju tegemas näinud kordi ja kordi. Muidugi ka teisi. Alles eile sõin oma kella 5st õhtuoodet kui ta mulle peale sattus, ütles et oh näe tubli nii tervislik vahepala. Ma et kas kõik ikka okei, ta et jaa muidugi. Noh ilmselt kui nüüd töötajate vahel valima peaks, siis ilmselt see muidugi kõige paremat muljet ei jäta. Mul aga nii savi, nagunii lähen minema. Ja kui igav on siis töötan kiirelt ja korralikult. Üks kutt kes juba mitu kuud seal vaheldumisi ka enne olnud. Ma tegin siis igavusest igasugu teste. Jatulemused olid uskumatud. Alustasime ühte rida koos, ma hakkasin kolmandat tegema kui tema teist. Juba sellise väikse aja peale jäi reaga maha, tavaliselt selline edumaa tekib ikka pikapeale. Kellaajaliselt kulus mul 11 min, peaaegu 12 temal aga 21min. Päris huvitav oli näha, et kas keegi võiks veel aeglasemalt end liigutada. Kotte kinni pakkides tundus nagu ta oleks esimeses klassis ja õpiks voltima. Ime, et ta sinna mingeid kujundeid ja loomi sisse ei voltinud.
Eelmine pühapäev siis käisin ja sain Keesiga viimast korda kokku. Ta lendas teisipäeval Darwini. Päris kahju, ta oli nii vahva kutt. Vaatasime seal pärast kuidas muusika saatel mingi tatsurühm tantsis. Jube kadedaks tegi, nii tahaks ka ikka minna õppima. Peab selle ikka kuskil kiiremas korras käsile võtma. Ja veel sedasi rannas, päike loojus muusika mängis. Supper! Enne seda hommikul oli parim rattasõit. Kuskil üle 20 km, sest et muidugi ma olin nats segaduses lõpuks et kuidas ma koju saan. Käisin jõe ääres ja kuidagi selline peale vihma kevade lõhn oli. Niii mõnus, hullult nautisin. Tulin mingit teist kaudu tagasi ja vaatasin kuidas ja mis inimesed elavad. Päris läbi võttis lõpuks ja tahtsin kiirelt koju saada, need tõusud on karmid ikka. Leidsin ühe jube ilusa pargi ka. Avastasin, et siin keset linna äkki soo. Peaks vist ideaalis järv olema, aga täiesti ära kuivanud, väga kole nägi välja.
Eelmine nädalavahetus ma ei teinud absoluutselt mitte midagi. Pühapäeval käisin Adami pool mõneks ajaks elumuljeid vahetamas. Tervis on kuidagi väga nigelaks läinud viimasel ajal, peaks nagu just energiat ja jõudu juurde tulema uue ja mitmekesise toiduga. Mul aga kaob igasugune elujõud ära. Laupäeval küll koristasin seda sitamaja siin ja tegin trenni, aga rohkem midagi muud. Koristamine muidugi võttis päris kaua aega ja oli omajagu väsitav. Uskumatu kuidas ikka mõned inimesed võivad nii räpased ja kasimatud olla. Isegi sahtlit on enda järgi raske kinni panna.
Seegi nädal on nüüd juba murdepunktis ja homme siis on suur püha lähenemas. Hakkan juba vaikselt ära aeguma on tunne. Täna poisid ikka tuletasid meelde, et kindlasti kooki ei tohi unustada. Tegin siis peale tööd kiire arbuusikoogi valmis. Homme lõpetan natuke varem tööl, teen söögid reedeks istumiseks valmis ja lähen freosse õhtust sööma. Ei oskagi ega saa siin midagi päris eesti pärast lauale teha. Kartulisalatit ja sama arbuusikooki. Ei tea üldse mis sest istumisest siin välja tuleb, niiet ei oska nii väga planeerida et palju ja mida. Mõned juba öelnud, et ei saa või ei jõua tulla. Ju ma siis söön ja istun üksi :) Nagu ma siin oma kava ja kaaluga maadelnud olen, siis just kõige õigem mida teha.

Nii mõnus

Kees :)

Meile vahepeal tuli noor lemmik. Peale esimest ööd Urmas helistas linnavalitsusse ja need käisid järg. Kurb olin, ta oli nii vahva

Väga erinev eelmisest lõuna ruumist ehitusel

Üsna sündmuste rohke nädal on olnud, pole aga kuidagi tahtnud siia kõike kirjutada. Nüüd olen end kogunud ja võin uudiseid rääkida. Laupäeval peaaegu nuttes tulnud Karina kes teatas et jäi oma tööst ilma. Lohutasin teda ja tundsin hinges värinat , et kas mind nüüd ootab sama asi ees. Lootsin, et saan endale jälle mõlemad tornid ja ei ole hullu. Tulid teisedki sama jutuga ja meeleolu oli väga ärev. Tuli juba lõunapaus ehk siis tööpäev oli pmst juba läbi. Karina teatas oma häid uudiseid, et Joey oli ta värvijana tööle võtnud. Ta oli hirmus õnnelik. Oma tööpäeva lõpetama minnes, tund enne seda siis Demby tuli ja ütles mulle kaa, et Su tööl pole midagi viga, aga lihtsalt pole praegu rohkem tööd niiet ära rohkem tule. Oh, nii tore, et vähemalt pikalt ette hoiatati. Ei liigutanud enam lillegi, läksin istusin katusele ja vaatasin linna ja jõge. Kutsusin teised lahtilastud kaa, et mis te ikka seal enam tööd teete. Kaks korda ikka lahti ei saa lasta ühe päeva jooksul ju. See Soome tüdruk kes juba algusest peale oli nii kohutavalt mures, et mis temast saab ja kuidas jne. Küsis mu käest miljon küsimust ja uuris ja puuris. Hirmus väsitav, ta kuidagi üldse ei osanud enam midagi peale hakata. Arvas, et nüüd surevad nälga, kuna tal kutt ka just kaotas töö.
Pühapäeval nende toredate uudiste peale ma peaaegu, et voodist väljas ei käinudki. Esmaspäeval hakkasin vaikselt mingit tööd vaatama, kuid mitte eriti toimekalt. Joey käest küsisin juba laup tööd, et ta juba ammu pakkus mulle, kui sellest tööst peaks tüdima, et tema alla värvima minna. Laupäeval ütles ta, et kahjuks just võttis kaks tüdrukut tööle(üks neist siis Karina) ja annab mulle järgmise nädala algul teada. Kolmapäeval saingi vastuse, et tööd oleks mulle küll. Siiski väljas on nii märg, et selle taga kõik. Enamus töid välised. Kolmapäeval juba tegin ja liigutasin end rohkem. Neljapäeval võtsin selle Soome tüdruku endaga kaasa ja käisime ühes tööbüroos mille kaudu paljud tööd saanud. Sealt aga visati meid üsna samamoodi välja, et saadke aga resume ja siis võtame ühendust. Mida ma juba olin teinud. Arvasin, et lähen ja pressin end sinna kuid ei. Lisaks kuna ma elan siin kandis, siis siin veel eraldi kontor. Nüüd olid nad mulle meilinud, et netis mingi küsitlus ära täita ja siis intervjuule minna. Soome tüdrukule nad ei vastanud midagi ja kui ta reedel helistas siis öeldi,et osta auto ja helista siis tagasi. Ta oli väga löödud. Käisime veel korra kohvi joomas ja jutustasime niisama. Ta inglis keel on ikka päris hull.
Neljapäeval enne büroose minemist istusin gumtrees ja saingi endale kohe reedeks ja vb ka laupäevaks tööotsa. Palju infot polnud, et mis täpselt jne. Sain aru et mingeid seemneid pakkima. Reedel läksingi 8ks kohale . Koht on õnneks väga lähedal siin, aind 5km. Mis siin tundub, et võiks jalagi minna. Telefoni gps seda muidugi ülesse ei leidnud ja vahtisin streetviewd siis enne pikalt ja leidsingi koha koha ülesse. Hea asi on see ikka. Teine tööline kes alustas jäi mingi 15 min hiljaks, nii ma siis istusin ja ootasin. Lõpuks saime alustada, üks tore Steve tegi meile ringkäiku ja tutvustas tööd. Ta sattus nii ekstaasi sellest mis nad seal üldse toodavad, et rääkis vast tund aega kuni lõpuks tööni jõudsime mille seletus käis 5-10 min. Töö ise on väga nüri ja üksluine, samas peab tähelepanelik olema. Ma seal mingeid suuri apsakaid ei teinud, aga nats. Seda on isegi raske kirjeldada, liiga tobe. Pmst suurelt aluselt võtame pisikesi paberkotte kus sees on väga vähe seemneid, igal kotil oma eri kood, skännin selle sisse, võtan kotist täpselt 8g seemneid nagu see mõõttopsik on ja panen täpselt enne nähtud ja järjestatud pisikesse topsi. Seemneid kuhugi mujale minna ei tohi ja kõik peaks vastama üksühele mis arvutis sisse skännitud ja mis topsi sisu. Noh muidugi ma unustasin seal 1 v 2 korda skännimata ja siis susserdasin kuidagi korda. See teine Aafrika kutt seal kallas neid kokku jms. Ma ei vaevunud hädaldama. Põhimõte siis selles, et aitame maailma reostada. Sama mida siin kuulda on olnud, et varsti enam puhast asja polegi võimalik süüa. Selleks kõik need eri seemned, et nad tahavad luua taime mis peaks kõige paremini vastu ilmale, oleks haiguste suhtes immuunne. Ühesõnaga täis keemiat juba siis kui ta kasvab, rääkimata veel sellest mis temast kujunenud on siis kui ta töödeldud kujul meie söögilauale jõuab. Väga ettevaatlikult kästi alati käsi pesta kui sööma lähme. Ja no mitte mõeldes hakkasin silmast mingit prügi välja võtma mis peale mu silm meeletult vett voolama hakkas. Kõik ikka ainult mürk ja mürk. Õhtul öeldi, et terve järgmise nädala on ka tööd kui tahan. Ikka tahan. Käisin ka laupäeval tööl, siis oli see nädal nö plussis siiski kui miinuses. Ainsaks üllatuseks tuli see, et arvasin kindlalt et saan palka sulas. Hommikul virutas mulle aga lepingu näppu. Mis on kehv, ma ei tahaks küll oma palgast veel makse maksta. Lootsin just saan head raha. Laupäeval seda adminni polnud, esmaspäeval küsin kas saab kuidagi. Laupäeval muidugi ootasin 15min ukse taga, sest et ma ei osanud kuskilt sisse minna ega õiget kella anda. Lõpuks tulin neile meelde ja tulid vaatama, et kas ma äkki ootan. Laupäev oli üsna meeleolukas, vähe inimesi tööl. Muusika mängis ja rääkisime veits juttu. Pidin nende vanuseid ära arvama, mis on uute tulijate kohustus. Nad olid väga üllatunud, et mul nii hästi välja tuli. Nagu ikka ma ütleks.
Ühe teise töö leidsin kaa, mingit agenti ringi sõidutada. Ma ei ole päris kindel kui hea see on, oleme siin messind selle firmaga. 150taala päev aga ilmselt oma kütus maha. Kõik siis oleneb kui palju sõita on vaja, aga seda ju ette ei tea. Kui alla 6h töö siis 25.- ja kui õhtuti 5-7.30 siis on 30.- Mis oleks hea. Vast võtan vastu ikka ja proovin. 17 maist hakkab vist.
Neljapäeval peale selle Soome tüdruku otsimist ja seiklemist olin nii vihane, et loobusin. Tahtsin endal kohe poest telefoniära osta, aga siin ju eiole see võimalik. Peab liituma ja hakkama järelmaksu maksma. Jube nõme. Tellisin siis netist raske südamega endal Samsungi. See üldse mulle ei meeldi, aga vast kõige töökindlam praegu. Ja mul on tõesti väga kopp ees mitte töötavast telefonist. Nagunii varsti puruks siis peab uue ostma jälle. Nagu need nutikad ju on. Panen ilusad kaaned ümber, siis ei näe. Kahjuks jõuab see siia alles nädala või kahe pärast, nii kaua peab veel üle elama.
Eile õhtul Kees kutsus välja mina. Olin nii kahevahel, et kas nüüd minna või ei. Õigemini, et kas ma jaksan minna. Väga kehv on ikka kuidagi, lihtsalt mitte mingit energiat ei ole. Mitte midagi ei jaksa teha ja tänu sellele ei taha. Hing on noor aga keha on vaja. Nii tahaks ju ka noor olla ja minna lõbutsema, aga no ei jõua. Eesti ikka arstide vahet minema käima.
Enne seda, kohe peale tööd kihutasin Merilini juurde kes mu juuksed ära värvivas ja lõikas nats. Tegi oma kodus. Nii ilusad on nüüd. Enne olid ikka väga heledad ja koledad. Tegime veel mingit hooldust neile, mis pidi väga hea olema ja tõesti juuksed tunduvad kohe palju tervemad. Vb ta jõuab mulle veel korra enne Eesti minekut mingit ravi teha. Ta majas elab veel üks tüdruk, kes kosmeetikuks õpib. Vb saab näopuhastuses käia tema juures. Muidugi ta soovitas mulle 200taalaga igast vahendeid osta, et muidu näonahka puhtaks ei saa. Ma vist nii hinnaliseks end eisaa pidada. Merilini juures värv läks 100taala. 70-80 euri siis, päris kirves kui eestiga võrrelda, aga siin salongi minnes oleks kuskil 200-250 maksnud.
Täna tundub uskumatult ilus ilm olevat, üle pika aja ei saja. Lähen teen rattaga vist hommikul nüüd mingi ringi ja pärast saame vist Keesiga kokku ning Adamiga vb. Peale seda peab jälle suure kokkamise tegema, endal söögid valmis ja saab jälle töönädalat alustada.

Kontor

 

Nummerdatud ja tähistatud topsid kuhu seemned lähevad

Exel

 

 

Ilusat emadepäeva kallis ema :)

Esmaspäeval siis sai nädal täis mu dieedist ja trennist. Pole julgenud kaaluda end, Liisu hirmutas aga ära, et äkki võtan nende kogustega hoopis juurde, et pean ikka kontrollima enda kaalu. Tahtsingi siis seda hommik teha, aga nüüd oli kaalul patarei tühi. Liisu võttis endale ka toitumiskava, et tervist tugevamaks saada. Olime vahepeal mõlemad päris pettunud, sest et avastasime, et meil on täpselt sama toitumiskava ja samad kogused. Mis tundus esialgu ikka väga ebaloogiline ja reaalne. Samas kui natuke järgi mõtlesime siis leidsime, et mingi loogika nagu oleks. Tema tahab kaalu säilitada või siis pisut juurde võtta ja minu kehakaalu jaoks on seda veidike vähe ja võtan alla. Kuigi et minu jaoks on need portsud juba väga suured. Samas, ei teki sellist näksimise vajadust ka. See on jälle õige. Kirjutasin siis Kalmusele ja lugesin enne ka netist. Tema kohta ikka palju ka vastakaid arvamusi. Sain üsna pahase kirja vastu, kus soovitati loogiliselt rohkem mõelda ja tema pahameelt oli tunda. Muidugi kui keegi Sinus kahtleb, ei ole see hea tunne. Siiski seletas ta mulle asja lahti ja ikkagi loodetavasti kõik õige ja toimib. Oleme mitu päeva puhastanud väikseid invaliidele mõeldud dušširuume ja wc-sid. Lihtsalt ei saanud seda värvi ja jama plaatidelt muidu maha, kui küsisin Laura käest, kes koristab seal, mingit ainet. Rõõmsalt eile istusin sellega seal kinnises ruumis ja nühkisin.Lõhn oli muidugi väga tugev, kuid peale seda kui tundsin et väga soe, mõnus ja uimane hakkab, sain aru et midagi vale. Olin ikka täitsa pilves. Koju sõites kiirteel lihtsalt äkitselt tundsin, et hakkan kohekohe oksele. Seal aga sajaga kihutades ja 4 reas ei saa just kähku kuskile põigata teeserva, et autost väljuda. Suutsin kuidagi alla suruda selle. Peale seda aga tuli nii meeletu nälg, et õudne. Mul selle menüüga pole veel kunagi nii kõht üldse tühi olnudki. Natuke enne söögikorda tunnen, et võiks süüa. Eile aga tundus nagu poleks nädal söönud. Tulin koju, sundisin kuidagi end trenni tegema ja sõin õhtust. Millest jällegi läks pigem süda pahaks ja tekkis peavalu. Täna ei saanud midagi aru, võtsin hommik respiraatorid mis on need kõige odavamad ja sitemad. Kasutasime täna seda väga vähe ja Karina oli nõus ise tegema. Sellegipoolest olin samas ruumis, nii kaugel kui sain, uksed lahti, aga ikka mul hakkasid silmad vett jooksma. Kell 11 oli mul lõuna, milleks oli supp. Läksin seda soojendama, mille käigus suutsin nii haledalt Dembyle vahele jääda. Ta keelas mul omal ajal lõuna teha. Ütlesin vabanduseks et mul ravimit vaja võtta, aga noh kehv hea vale. Lubas mul ära süüa selle, aga et enam ei. Peale mida ma sain sellise kõhuvalu, et käisin kaks korda oksendamas. St üritasin.. Tuli meelde, kui Tõnu oli end plastis mürgitanud, siis tal oli täpselt samamoodi. Kõht kägaras üritasin seal veel natuke ringi liikuda. Kord oli meeletult palav, siis värisesin külmast. Andsin alla ja läksin Dembyle ütlema, et lähen koju. Ta ütles, et näed jah sitt välja ja mine puhka kodus, vaatame kuidas hommikul on. Mis tegelikult on üsnagi karmilt karistatav, eriti siin riigis kui nad ei taga õiged kaitsevarustsust ja ma mürgituse saan. Siiski mul ei ole erilist soovi kohtus käima hakata ja siia ma ei tea kui kauaks jääda.See Hannsen on mingi multimiljonär ka, niiet see ilmselt võib pool Perthi ka ära osta kohtunikele. Pole vist väga võrdne vastane. Palju siin maailmas seda õiglust on. Tulin koju ja otsustasin enda viimase päeva harjutused ka vahele jätta. Puhkan parem, kuidagi väga nõrk ja veider on olla. Kodus on kohati väga stressirikas, sest et nüüdsete uute omanike/inimestega on palju palju muutunud. Suured rotid on tekkinud, toit aegajalt kaob lihtsalt ära. Teisipäeval enda kilekotti tööjuures külma pannes avastasin, et mu suure hoolega valmistatud võileib on kadunud. Olin terve päev nagu rästik, nii vihane ja kuri. Mõtlesin, et mida ma nüüd siin koju jõudes ära räägin. Olin valmis päevapealt enda asjad võtma ja välja kolima. See on ikka väga nõme. Spurtisin siis kogu oma kurjuse laadungiga autosse, et lahendada kodusõda ja loodetavalt väljuda võitjana. Kui ma siiski enne sõitma hakkamist leidsin enda võileivakese auto põrandalt. Ma siiani ei saa aru kuidas see võimalik on, kahe koti sees oli see. Käisin vist ilma muude kahjustusteta üle katuse hommikul. Muud seletust ma ei leia. Igastahes otsustasin seekord jutu rääkimata jätta.
Kiirteel olen väga turvaliselt enda tundma hakanud. Sajaga neljas reas, autod ja vahele sööstvad masinad on täiesti tavalised. Siiski vast sama teisipäeva hommik, mis ongi ainus võimalus kuidas mu armas võileib üritas mu hammaste vahelt pääseda, et enamasti kuni linnani on rahulik ja mingit seismist pole. Sealt aga tuleb kaks rida juurde ja 80 ala, niiet siis need kõrvalt tulijad pressivad peale ja kohati peab teise käiguga mõnd aega liikuma. Natuke aga pidurdatakse ikka, aga sellest, et päris võimatu on ju aru saada kui vaid piduritulesid näed, kui tugev see on. Ees olev auto pidurdas pmst seisma, ja mina kes tavaliselt võtab vaid jala kergelt gaasilt ära piduritulesid nähes, no see oli ikka nibin nabin et seisma sain. Päris ülesse ehmatas. Samas seal suuri vahesid nagunii hoida ei saa, piisavad aga seisma saamiseks päris mitte. Linnast koju tulek õhtu on eriline missioon. 6 rida, 4 paremat seisavad. Mina kasutan alati kuni mahasõiduni 2 vasakut ja siis pressin end paremale. Mis just kõige ohutum pole, aga mina kes on väga püsimatu seal 20min ummikus ka istuda ei viitsi. Täpselt sama päev oleks teine õnnetus juhtunud. Vaatasin kõrvalpeeglisse, et kas saan rida vahetada, aga unustad ära, et sa ju liigud ja mis eesolev auto teeb. Huh, see oli napikas, et see mu esiots ja tema pidurdatud tagumine perse kokku ei saanud. Paber oleks vast vahele mahtunud ikka. Otsustasin ettevaatlikum olla.Kuigi et mu auto on massivselt kehavedelikke hakanud välja loopima. Urmas isegi käskis mul mitte sõiduteel enam parkida, sest et õliplekki ei saa maha. Kirjutasin Martinile, et kus kohast see täpselt lekkis ja mis arvab mis teha. Urmas muidugi soovitas kohe 4000ga uus osta. Eks ma käingi juba rahavannis, koguaeg mõtlen, et no kuhu ma jälle selle palga panen.
Homme tuleb meil siin väike grilli ja filmi õhtu. Kees, Adam ja Karina tulevad külla. Laupäeval vb lähme välja. Peaks mingi korraliku polka maha pidama, peale pikka aega ja kuuldud koduuudiseid. Vajalik, lausa eluliselt. Mürgi peaks ka välja jooma. Kindlasti aitab.

Tüdrukud tegid tööd

See on Skippy. Kelle Kees päästis minema viskamisest.

Tublid töölised panid plastikut põrandel ja kasutasid ka ülejäänud tükid otstarvekalt



 

Karina Karina

Pühapäevane osturalli