Esmaspäeval siis sai nädal täis mu dieedist ja trennist. Pole julgenud kaaluda end, Liisu hirmutas aga ära, et äkki võtan nende kogustega hoopis juurde, et pean ikka kontrollima enda kaalu. Tahtsingi siis seda hommik teha, aga nüüd oli kaalul patarei tühi. Liisu võttis endale ka toitumiskava, et tervist tugevamaks saada. Olime vahepeal mõlemad päris pettunud, sest et avastasime, et meil on täpselt sama toitumiskava ja samad kogused. Mis tundus esialgu ikka väga ebaloogiline ja reaalne. Samas kui natuke järgi mõtlesime siis leidsime, et mingi loogika nagu oleks. Tema tahab kaalu säilitada või siis pisut juurde võtta ja minu kehakaalu jaoks on seda veidike vähe ja võtan alla. Kuigi et minu jaoks on need portsud juba väga suured. Samas, ei teki sellist näksimise vajadust ka. See on jälle õige. Kirjutasin siis Kalmusele ja lugesin enne ka netist. Tema kohta ikka palju ka vastakaid arvamusi. Sain üsna pahase kirja vastu, kus soovitati loogiliselt rohkem mõelda ja tema pahameelt oli tunda. Muidugi kui keegi Sinus kahtleb, ei ole see hea tunne. Siiski seletas ta mulle asja lahti ja ikkagi loodetavasti kõik õige ja toimib. Oleme mitu päeva puhastanud väikseid invaliidele mõeldud dušširuume ja wc-sid. Lihtsalt ei saanud seda värvi ja jama plaatidelt muidu maha, kui küsisin Laura käest, kes koristab seal, mingit ainet. Rõõmsalt eile istusin sellega seal kinnises ruumis ja nühkisin.Lõhn oli muidugi väga tugev, kuid peale seda kui tundsin et väga soe, mõnus ja uimane hakkab, sain aru et midagi vale. Olin ikka täitsa pilves. Koju sõites kiirteel lihtsalt äkitselt tundsin, et hakkan kohekohe oksele. Seal aga sajaga kihutades ja 4 reas ei saa just kähku kuskile põigata teeserva, et autost väljuda. Suutsin kuidagi alla suruda selle. Peale seda aga tuli nii meeletu nälg, et õudne. Mul selle menüüga pole veel kunagi nii kõht üldse tühi olnudki. Natuke enne söögikorda tunnen, et võiks süüa. Eile aga tundus nagu poleks nädal söönud. Tulin koju, sundisin kuidagi end trenni tegema ja sõin õhtust. Millest jällegi läks pigem süda pahaks ja tekkis peavalu. Täna ei saanud midagi aru, võtsin hommik respiraatorid mis on need kõige odavamad ja sitemad. Kasutasime täna seda väga vähe ja Karina oli nõus ise tegema. Sellegipoolest olin samas ruumis, nii kaugel kui sain, uksed lahti, aga ikka mul hakkasid silmad vett jooksma. Kell 11 oli mul lõuna, milleks oli supp. Läksin seda soojendama, mille käigus suutsin nii haledalt Dembyle vahele jääda. Ta keelas mul omal ajal lõuna teha. Ütlesin vabanduseks et mul ravimit vaja võtta, aga noh kehv hea vale. Lubas mul ära süüa selle, aga et enam ei. Peale mida ma sain sellise kõhuvalu, et käisin kaks korda oksendamas. St üritasin.. Tuli meelde, kui Tõnu oli end plastis mürgitanud, siis tal oli täpselt samamoodi. Kõht kägaras üritasin seal veel natuke ringi liikuda. Kord oli meeletult palav, siis värisesin külmast. Andsin alla ja läksin Dembyle ütlema, et lähen koju. Ta ütles, et näed jah sitt välja ja mine puhka kodus, vaatame kuidas hommikul on. Mis tegelikult on üsnagi karmilt karistatav, eriti siin riigis kui nad ei taga õiged kaitsevarustsust ja ma mürgituse saan. Siiski mul ei ole erilist soovi kohtus käima hakata ja siia ma ei tea kui kauaks jääda.See Hannsen on mingi multimiljonär ka, niiet see ilmselt võib pool Perthi ka ära osta kohtunikele. Pole vist väga võrdne vastane. Palju siin maailmas seda õiglust on. Tulin koju ja otsustasin enda viimase päeva harjutused ka vahele jätta. Puhkan parem, kuidagi väga nõrk ja veider on olla. Kodus on kohati väga stressirikas, sest et nüüdsete uute omanike/inimestega on palju palju muutunud. Suured rotid on tekkinud, toit aegajalt kaob lihtsalt ära. Teisipäeval enda kilekotti tööjuures külma pannes avastasin, et mu suure hoolega valmistatud võileib on kadunud. Olin terve päev nagu rästik, nii vihane ja kuri. Mõtlesin, et mida ma nüüd siin koju jõudes ära räägin. Olin valmis päevapealt enda asjad võtma ja välja kolima. See on ikka väga nõme. Spurtisin siis kogu oma kurjuse laadungiga autosse, et lahendada kodusõda ja loodetavalt väljuda võitjana. Kui ma siiski enne sõitma hakkamist leidsin enda võileivakese auto põrandalt. Ma siiani ei saa aru kuidas see võimalik on, kahe koti sees oli see. Käisin vist ilma muude kahjustusteta üle katuse hommikul. Muud seletust ma ei leia. Igastahes otsustasin seekord jutu rääkimata jätta.
Kiirteel olen väga turvaliselt enda tundma hakanud. Sajaga neljas reas, autod ja vahele sööstvad masinad on täiesti tavalised. Siiski vast sama teisipäeva hommik, mis ongi ainus võimalus kuidas mu armas võileib üritas mu hammaste vahelt pääseda, et enamasti kuni linnani on rahulik ja mingit seismist pole. Sealt aga tuleb kaks rida juurde ja 80 ala, niiet siis need kõrvalt tulijad pressivad peale ja kohati peab teise käiguga mõnd aega liikuma. Natuke aga pidurdatakse ikka, aga sellest, et päris võimatu on ju aru saada kui vaid piduritulesid näed, kui tugev see on. Ees olev auto pidurdas pmst seisma, ja mina kes tavaliselt võtab vaid jala kergelt gaasilt ära piduritulesid nähes, no see oli ikka nibin nabin et seisma sain. Päris ülesse ehmatas. Samas seal suuri vahesid nagunii hoida ei saa, piisavad aga seisma saamiseks päris mitte. Linnast koju tulek õhtu on eriline missioon. 6 rida, 4 paremat seisavad. Mina kasutan alati kuni mahasõiduni 2 vasakut ja siis pressin end paremale. Mis just kõige ohutum pole, aga mina kes on väga püsimatu seal 20min ummikus ka istuda ei viitsi. Täpselt sama päev oleks teine õnnetus juhtunud. Vaatasin kõrvalpeeglisse, et kas saan rida vahetada, aga unustad ära, et sa ju liigud ja mis eesolev auto teeb. Huh, see oli napikas, et see mu esiots ja tema pidurdatud tagumine perse kokku ei saanud. Paber oleks vast vahele mahtunud ikka. Otsustasin ettevaatlikum olla.Kuigi et mu auto on massivselt kehavedelikke hakanud välja loopima. Urmas isegi käskis mul mitte sõiduteel enam parkida, sest et õliplekki ei saa maha. Kirjutasin Martinile, et kus kohast see täpselt lekkis ja mis arvab mis teha. Urmas muidugi soovitas kohe 4000ga uus osta. Eks ma käingi juba rahavannis, koguaeg mõtlen, et no kuhu ma jälle selle palga panen.
Homme tuleb meil siin väike grilli ja filmi õhtu. Kees, Adam ja Karina tulevad külla. Laupäeval vb lähme välja. Peaks mingi korraliku polka maha pidama, peale pikka aega ja kuuldud koduuudiseid. Vajalik, lausa eluliselt. Mürgi peaks ka välja jooma. Kindlasti aitab.
|
Tüdrukud tegid tööd |
|
See on Skippy. Kelle Kees päästis minema viskamisest.
Tublid töölised panid plastikut põrandel ja kasutasid ka ülejäänud tükid otstarvekalt
|
Karina Karina |
|
Pühapäevane osturalli |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar