Üsna sündmuste rohke nädal on olnud, pole aga kuidagi tahtnud siia kõike kirjutada. Nüüd olen end kogunud ja võin uudiseid rääkida. Laupäeval peaaegu nuttes tulnud Karina kes teatas et jäi oma tööst ilma. Lohutasin teda ja tundsin hinges värinat , et kas mind nüüd ootab sama asi ees. Lootsin, et saan endale jälle mõlemad tornid ja ei ole hullu. Tulid teisedki sama jutuga ja meeleolu oli väga ärev. Tuli juba lõunapaus ehk siis tööpäev oli pmst juba läbi. Karina teatas oma häid uudiseid, et Joey oli ta värvijana tööle võtnud. Ta oli hirmus õnnelik. Oma tööpäeva lõpetama minnes, tund enne seda siis Demby tuli ja ütles mulle kaa, et Su tööl pole midagi viga, aga lihtsalt pole praegu rohkem tööd niiet ära rohkem tule. Oh, nii tore, et vähemalt pikalt ette hoiatati. Ei liigutanud enam lillegi, läksin istusin katusele ja vaatasin linna ja jõge. Kutsusin teised lahtilastud kaa, et mis te ikka seal enam tööd teete. Kaks korda ikka lahti ei saa lasta ühe päeva jooksul ju. See Soome tüdruk kes juba algusest peale oli nii kohutavalt mures, et mis temast saab ja kuidas jne. Küsis mu käest miljon küsimust ja uuris ja puuris. Hirmus väsitav, ta kuidagi üldse ei osanud enam midagi peale hakata. Arvas, et nüüd surevad nälga, kuna tal kutt ka just kaotas töö.
Pühapäeval nende toredate uudiste peale ma peaaegu, et voodist väljas ei käinudki. Esmaspäeval hakkasin vaikselt mingit tööd vaatama, kuid mitte eriti toimekalt. Joey käest küsisin juba laup tööd, et ta juba ammu pakkus mulle, kui sellest tööst peaks tüdima, et tema alla värvima minna. Laupäeval ütles ta, et kahjuks just võttis kaks tüdrukut tööle(üks neist siis Karina) ja annab mulle järgmise nädala algul teada. Kolmapäeval saingi vastuse, et tööd oleks mulle küll. Siiski väljas on nii märg, et selle taga kõik. Enamus töid välised. Kolmapäeval juba tegin ja liigutasin end rohkem. Neljapäeval võtsin selle Soome tüdruku endaga kaasa ja käisime ühes tööbüroos mille kaudu paljud tööd saanud. Sealt aga visati meid üsna samamoodi välja, et saadke aga resume ja siis võtame ühendust. Mida ma juba olin teinud. Arvasin, et lähen ja pressin end sinna kuid ei. Lisaks kuna ma elan siin kandis, siis siin veel eraldi kontor. Nüüd olid nad mulle meilinud, et netis mingi küsitlus ära täita ja siis intervjuule minna. Soome tüdrukule nad ei vastanud midagi ja kui ta reedel helistas siis öeldi,et osta auto ja helista siis tagasi. Ta oli väga löödud. Käisime veel korra kohvi joomas ja jutustasime niisama. Ta inglis keel on ikka päris hull.
Neljapäeval enne büroose minemist istusin gumtrees ja saingi endale kohe reedeks ja vb ka laupäevaks tööotsa. Palju infot polnud, et mis täpselt jne. Sain aru et mingeid seemneid pakkima. Reedel läksingi 8ks kohale . Koht on õnneks väga lähedal siin, aind 5km. Mis siin tundub, et võiks jalagi minna. Telefoni gps seda muidugi ülesse ei leidnud ja vahtisin streetviewd siis enne pikalt ja leidsingi koha koha ülesse. Hea asi on see ikka. Teine tööline kes alustas jäi mingi 15 min hiljaks, nii ma siis istusin ja ootasin. Lõpuks saime alustada, üks tore Steve tegi meile ringkäiku ja tutvustas tööd. Ta sattus nii ekstaasi sellest mis nad seal üldse toodavad, et rääkis vast tund aega kuni lõpuks tööni jõudsime mille seletus käis 5-10 min. Töö ise on väga nüri ja üksluine, samas peab tähelepanelik olema. Ma seal mingeid suuri apsakaid ei teinud, aga nats. Seda on isegi raske kirjeldada, liiga tobe. Pmst suurelt aluselt võtame pisikesi paberkotte kus sees on väga vähe seemneid, igal kotil oma eri kood, skännin selle sisse, võtan kotist täpselt 8g seemneid nagu see mõõttopsik on ja panen täpselt enne nähtud ja järjestatud pisikesse topsi. Seemneid kuhugi mujale minna ei tohi ja kõik peaks vastama üksühele mis arvutis sisse skännitud ja mis topsi sisu. Noh muidugi ma unustasin seal 1 v 2 korda skännimata ja siis susserdasin kuidagi korda. See teine Aafrika kutt seal kallas neid kokku jms. Ma ei vaevunud hädaldama. Põhimõte siis selles, et aitame maailma reostada. Sama mida siin kuulda on olnud, et varsti enam puhast asja polegi võimalik süüa. Selleks kõik need eri seemned, et nad tahavad luua taime mis peaks kõige paremini vastu ilmale, oleks haiguste suhtes immuunne. Ühesõnaga täis keemiat juba siis kui ta kasvab, rääkimata veel sellest mis temast kujunenud on siis kui ta töödeldud kujul meie söögilauale jõuab. Väga ettevaatlikult kästi alati käsi pesta kui sööma lähme. Ja no mitte mõeldes hakkasin silmast mingit prügi välja võtma mis peale mu silm meeletult vett voolama hakkas. Kõik ikka ainult mürk ja mürk. Õhtul öeldi, et terve järgmise nädala on ka tööd kui tahan. Ikka tahan. Käisin ka laupäeval tööl, siis oli see nädal nö plussis siiski kui miinuses. Ainsaks üllatuseks tuli see, et arvasin kindlalt et saan palka sulas. Hommikul virutas mulle aga lepingu näppu. Mis on kehv, ma ei tahaks küll oma palgast veel makse maksta. Lootsin just saan head raha. Laupäeval seda adminni polnud, esmaspäeval küsin kas saab kuidagi. Laupäeval muidugi ootasin 15min ukse taga, sest et ma ei osanud kuskilt sisse minna ega õiget kella anda. Lõpuks tulin neile meelde ja tulid vaatama, et kas ma äkki ootan. Laupäev oli üsna meeleolukas, vähe inimesi tööl. Muusika mängis ja rääkisime veits juttu. Pidin nende vanuseid ära arvama, mis on uute tulijate kohustus. Nad olid väga üllatunud, et mul nii hästi välja tuli. Nagu ikka ma ütleks.
Ühe teise töö leidsin kaa, mingit agenti ringi sõidutada. Ma ei ole päris kindel kui hea see on, oleme siin messind selle firmaga. 150taala päev aga ilmselt oma kütus maha. Kõik siis oleneb kui palju sõita on vaja, aga seda ju ette ei tea. Kui alla 6h töö siis 25.- ja kui õhtuti 5-7.30 siis on 30.- Mis oleks hea. Vast võtan vastu ikka ja proovin. 17 maist hakkab vist.
Neljapäeval peale selle Soome tüdruku otsimist ja seiklemist olin nii vihane, et loobusin. Tahtsin endal kohe poest telefoniära osta, aga siin ju eiole see võimalik. Peab liituma ja hakkama järelmaksu maksma. Jube nõme. Tellisin siis netist raske südamega endal Samsungi. See üldse mulle ei meeldi, aga vast kõige töökindlam praegu. Ja mul on tõesti väga kopp ees mitte töötavast telefonist. Nagunii varsti puruks siis peab uue ostma jälle. Nagu need nutikad ju on. Panen ilusad kaaned ümber, siis ei näe. Kahjuks jõuab see siia alles nädala või kahe pärast, nii kaua peab veel üle elama.
Eile õhtul Kees kutsus välja mina. Olin nii kahevahel, et kas nüüd minna või ei. Õigemini, et kas ma jaksan minna. Väga kehv on ikka kuidagi, lihtsalt mitte mingit energiat ei ole. Mitte midagi ei jaksa teha ja tänu sellele ei taha. Hing on noor aga keha on vaja. Nii tahaks ju ka noor olla ja minna lõbutsema, aga no ei jõua. Eesti ikka arstide vahet minema käima.
Enne seda, kohe peale tööd kihutasin Merilini juurde kes mu juuksed ära värvivas ja lõikas nats. Tegi oma kodus. Nii ilusad on nüüd. Enne olid ikka väga heledad ja koledad. Tegime veel mingit hooldust neile, mis pidi väga hea olema ja tõesti juuksed tunduvad kohe palju tervemad. Vb ta jõuab mulle veel korra enne Eesti minekut mingit ravi teha. Ta majas elab veel üks tüdruk, kes kosmeetikuks õpib. Vb saab näopuhastuses käia tema juures. Muidugi ta soovitas mulle 200taalaga igast vahendeid osta, et muidu näonahka puhtaks ei saa. Ma vist nii hinnaliseks end eisaa pidada. Merilini juures värv läks 100taala. 70-80 euri siis, päris kirves kui eestiga võrrelda, aga siin salongi minnes oleks kuskil 200-250 maksnud.
Täna tundub uskumatult ilus ilm olevat, üle pika aja ei saja. Lähen teen rattaga vist hommikul nüüd mingi ringi ja pärast saame vist Keesiga kokku ning Adamiga vb. Peale seda peab jälle suure kokkamise tegema, endal söögid valmis ja saab jälle töönädalat alustada.

Kontor

 

Nummerdatud ja tähistatud topsid kuhu seemned lähevad

Exel

 

 

Ilusat emadepäeva kallis ema :)