Adam siis tuligi esmaspäev tagasi ja Laurie(omaniku proua) tuiskas tagasi Wongawoli. Graeme tuli veel siia uut pesumasinat ära tooma ja läks hiljem sama teed. Adam oli teel prouat kohanud ja veel muretsenud, et äkki sõidab liiga kiiresti( siin oluline jälgida kuidas bossid sõidavad ja ise sama teha, et pahandusi vältida) alandas veel kiirust tavaliselt jäädakse seisma ja räägitakse paar sõna juttu. Laurie oli aga mööda kihutanud nagu tulejutt vaid hallid kiharad tuules lehvides olid Adamile kinnitanud, et see Laurie oli. Tal oli järgmine päev sünnipäev ja tahtis väga tagasi minna. Ma tegin talle siin esmaspäev sünnipäevaks küpsiseid ja soovisin ette õnne, aga ta unustas isegi need siia suure kiiruga. Adam pidi siia jõudma natuke peale 3, kell oli juba neli ja pool viis. Mina üksi ja teda ei kusagil. Olin juba päris mures. Oleksin iga sekund teda läinud otsima, kui hirmsat kolinat ja mürinat kuulsin. See oligi tema ja mingi õudne ränk auto. Ta oli viimased 20km sõitnud umbes 5km tunnis ja ühe puu peaaegu maha murdis suurest vihast (oleks võinud siis kaasa võtta meil just küttepuid vaja) , sest et see auto lagunes iga 2km järel ära. Ma arvan, et eesti keeles on see rooliots mis pidevalt oma pesast välja hüppas ja siis rattad läksid eraldi suunda pidevalt. Lõppude lõpuks siis jõudis ta siia nii, et ta püksivöö hoidis kaht suurt metallvarrast koos. Olime siis jälle üksi, korra selle nädala jooksul käisid ka bossid siin mis juhtus olema just täpselt see hommik kui mõlemad ei suutnud tõusta ja sisse magasime nii poolteist tundi. Istusime offices ja äkki lendas Graeme platsi ja oli üsna tusane, et miks te telefonile ei vastanud. Asi oli nimelt selles, et paari tunni pärast pidime minema loomi veokilt maha võtma. John tuli ka siia ja varsti läksimegi veokile vastu kuskile pärapõrgusse. Minagi osalesin siis selles. Ma sain Graeme auto, mille juhiiste oli nii taga ja liigutada seda ei saanud, niiet käike vahetades olin ma põhimõtteliselt nagu voodis pikali. Ja seda tuleb siin palju teha, teeolud muutuvad nii kiirelt. Sõidad 5 käiguga ja siis järsku on tees mingi väga järsk ja sügav süvend, millest pmst esimesega tuleb läbi minna isegi siis on tunne et auto läheb pooleks. See vesi muudab siin neid teid nii palju ja päris hulluks. Ma olin natu närvis, sest et ma polnud päris kindel et mismoodi see nüüd välja näeb. Olime kõik eraldi autodes, nii Adamilt ka eriti uurida ei saanud. John ja teised siis seletasid mulle ära mismoodi see välja näeb, jah põhimõtteliselt oli kõik lihtne. Moodustasime ringi umbes 50m veokist, kus loomad maha jooksid. Mind pandi keskele ja vaatasin otse minu poole jooksvad massiivseid kogusid. Jah, kui nüüd aus olla siis oli tegelikult päris hirmus alguses. Kuigi ma tean, et tegelikult autos ei saa midagi juhtuda, siiski kui näed neid sarvi ja hirmsuuri kogusid tolmujutt vaid järgi su poole kimamas, siis võhikuna olles on natu kõhe. Tegelikult oli kõik aga turvaline, gaasitad nats ja sõidad edasi-tagasi jäävad nad päris ruttu seisma. Ringis siis nagu ma aru sain tekkis koostöö, et kui keegi hakkas kuskilt läbi pressima tagurdasid kõik või sõitsid edasi ja hoidsid ringi koos. Vahepeal tuli väga äkki ikka kohalt minema saada, sest et need loomad on kiired. Minu voodikäiguvahetus ei muutnud seda mulle kergeks, aga sain vist päris okeilt hakkama. John pärast mõmises ka,et tegin head tööd. Ringist edasi pidime neid teisele poole teed kuhugi liigutama, raadiotest kisati midagi millest 90% ma aru ei saanud. See ühendus hakib kuidagi ja siis räägitakse nii kiiresti, et sellepärast oli natu segane mulle et kus ja mida ma nüüd siis tegema peaks. Aga teisi vaadates saab selle ka väga kiirelt selgeks. Ainus hetk kui ma kindel polnud mida tegema pean oli see, kui Graeme kes nö juhtautos oli ja keda lehmad järgima hakkasid mul silmist kadus, John ees minema kimas paremale hoides ja mingit gruppi lehmi taga ajama läks, ülejäänud kari arvates et John nüüd nn juht ja hakkas järgi kimama, mina pmst 3 neist alla ajades blokkisin neil teed. Õnneks oli mu arvamus, et nad siiski otse peavad edasi liikuma õige. Nagu ma nüüd hiljem kuulsin, siis tegelikult kunagi ei tohi ringi teha, sest et ülejäänud kari tuleb siis sulle järgi, nad hakkavad siis jälitama nagu. Vaid edasi-tagasi tuleb sõita. Adam pärast seletas mulle, et Graeme keeras seal korraliku jama kokku, John ütles Graemeile, et võtku juhtimine üle ja viime karja kuhugi kus palju süüa. Graemeil polnud õrna aimugi kuhu minna ja me tegime mingi suure S sisse, sest et ta ei teadnud kuhu minna. Seda karja nii koos hoida, ei ole just väga lihtne, meid ei olnud palju ka. Siiski saime hakkama ja täpselt kui kohale jõudsime, siis Adami rehv läks katki ja hakkas seda vahetama. Mida päris raske teha, kui tungraud aind liiva vajub, see päris ohtlik. Laurie rääkis kuidas mõned aastad tagasi tal tungraud tal alt ära lõi ja parema poole näost minema pühkis, mind ta teadvuseta teele lebama jäi. Ootas terve päev ja lõpuks sõitis ise koju. Siin peab väga ettevaatlik olema. Niisiis jäi John talle appi ja mina tulin koju neile lõunat tegema. Johni ja Graeme lahkudes rääkis Adam mulle hirmutava loo, kuidas John talle oli peale hüpanud. Viimane päev kui seal oli, siis tsikkel läks katki ja pidi atvga sõitma, mida ta elus enne pole teinud. Johni poeg, kes musteringi juhib käskis tal minna kuskile platsi peale harjutama ja rääkis põhitõed ära, kuidas atv kiirelt põõrab ja mida tegema peab. John oli aga helikopteri piloodilt kuulnud, et keegi seal lollitas ja tegi igasugu vigureid. Mingeid seletusi küsimata käratas Adamile et saad praegu hoiatuse aga vaata ette või me peame su töökoha kahtluse alla sedma. Adam ei saanud üldse esiti aru millest nad räägivad, Johni seletust kuuldes oli ta hämmastunud ja küsis kas ta oma pojaga ka rääkis või. See oli ta esimene päev atvga ja õppis, sest et kui pull sind ründab ja sa ei suuda kurve kohati kahel rattal välja võtta ning kukud siis saab pärast kopteriga Perthi tagasi sõita.  John seda kuuldes oli sellega täiesti päri ja palus vabandust, kiitis hoopis Adamit et nägi jälgi ja hästi sõidetud esimese korra kohta. Selline vahejuhtum muidugi ei teinud kellegi tuju just eriti heaks.
Nüüd oleme siin üldiselt terve nädala kahekesi olnud, turiste on päris palju käinud. Ükspäev lendas 11 autot platsi, Graeme olevat pidanud meid hoiatama mida ta loomulikult ei teinud, hoopiski lubas neile et Adam vahetab rehve ja teeb igasugu muid asju. Need lendasid platsi, et noh davai nüüd me et misasja. Adam polnud selliseid rehve vahetanudki kunagi, aga saime hakkama, seni läksin mina koos karja meestega lõkkepuitu otsima. Mehed kastis sõitsime ringi ja laadisime suure hunniku peale. Õigemini nemad laadisid, mu selg oli ikka nii kehva ja Adam luges meestele sõnad peale, et nad mul midagi puutuda ei lubaks. Niisiis preili istus kapotil ja osutas kui häid kuivaid roikaid on.
Üks päev koristasime ühte kuuri, kus Adam ämblikult hammustada sai. Ütles et kui 20min pärast ära vajub, siis arsti helistaks. Ausalt öeldes, enamus aega unustab täiesti et Austraalias olen ja iga teine loom surmavalt mürgine on. Adam jäi ellu, aga ma sain sellised valud südamesse vist ehmatusest, et pidin ise peaagu ära kukkuma. Istusin 15min seal põrandal ja ahmisin õhku. Selline vigane ikka kauaks sellisesse 'eikuhugi' jääda ei saa. Töid on siin palju, tegin "väikse" listi kaa mille Adamile üle andes ta lubas Johnile helistada ja paluda et ta vallandataks või siis musteringi tegema saaks, et isegi see ilmselt lihtsam.
Üks õhtu läksime koos mu treeningplatsile, Adam tahtis mu sõitu näha ja mina pilte. Seal oli aga kari, Adam neid lehmi nähes ütles et oh väga hea harjutus, et karja tema juurde ajaks. Läksin seda tegema, kuid põõsast kargas pull välja kellele ma üldse ei meeldinud, hakkas mind taga ajama. Midagi hullu ei olnud, nagunii tuleb alati vähemalt 50 m vahemaad hoida karjast ja sõitsin korra nats kiiremini ning nad ei viitsi nii väga pingutada, et hakkaks päris taga ajama. Rohkem kaitsevad oma lehmi ja püsivad nende läheduses. Adam läks tollega lõbutsema ja üritas mu treeningplatsi tagasi võita, aga noo too oli kuri ega kartnud midagi. Nad on väga targad, nad teavad et tsikkel on väike ja nende tagasihoidliku poole tonniga sa võistelda ei saa. Kui auto läheb, nad jooksevad alati minema. Siiski oli ohutum valida teine treeningplats. Mu jaoks hakkab juba sõit natu igavaks minema, mis on muidugi halb märk. Sinnasõit liivasel kivisel künklikul teel läheb ka kuidagi väga kiirelt juba. Samas olen siiski väga ettevaatlik ja kukkuda ei taha, siin selle arstiabiga suht poob. Imelik, et isegi siia tulles ei oleks ma uskunud, et Austraalia kõrbes tsikliga ringi kiman. Elu on ikka täis üllatusi.
Kaks päeva tagasi sai kolm nädalat siin oldud ja kaks palkagi kätte saadud, mis veel lubatust suurem on.  Ilmad lähevad ka aina soojemaks, päeval on juba 25 ja öösel langeb nii kuni +3ni.

Kanad ja taga peamaja, kus Graeme elab

Meie kodu

ehitasime lõkkekoha

Tegime pitsat v noh kes tegi kes mitte

Tööl