Oleme jarjekordselt kogunenud kõik siia arvutiekraanide ette, et jagada Kelli seiklusi seitsme maa ja mere taga. Ühe vapra tüdruku õnne otsingud, maailma avastusi ja õppides uut kultuuri. Olgu, algus oli võib-olla palju lubav, kuid tegelikult ei ole mul suurt midagi kirjutada. Eelmine nädal möödus jälle linnutiivul. Midagi erilist sinna sisse, mis meelde oleks jäänud, ei mahtunudki. Reedel läksime siiski Wongawoli, et natuke pidutseda jälle. Saksa paar oli ka seal ja päris selline raju oli see jälle. Lõpuks vajus ära ja ma olin nii väsinud, et läksin magama. Arvatavasti oli kell siis kõigest 12 äkki, selle-eest uneks ei läinud. Varsti sadas Maddie mu voodisse ja kiusas mind, siis ühines veel Adam. Olin kuidagi pressitud nende vahele ja nad kahjuks ei olnud eriti väsinud. Lõpuks sain neist kuidagi lahti. Siiski magada ei saanud siiski, kõht oli nii valus sest mürgist, et hoidsin end väga kõvasti tagasi, et mitte oksendada. Arvasin, et siis jälle jään ja ma ei tea mis variandid mul oleks üldse haigla või kuhugi minna. Wilunas on arstid, aga keegi nagu ütles, et nv äkki need ei tööta vm. Ma ei tea. Vist siis surekski vedelikupuudusesse, kuid just lennukit ei kutsuks. Suutsin kuidagi siiski üle elada, kuid väga raske olla. Hommikul otsustasin, et aitab. Enam nii ei riski, pole väärt seda. Ilma alkoholita saab ka lõbus olla. Kõik olid väga mitte konditsioonis ja leotasime diivanite peal ja vaatasime filme. Tundsin end kuidagi kahtlaselt halvasti, ei olnud nagu üldse pohmelli tunne, ja kurk oli ka nii kohutavalt haige. Lümfisõlmed olid kolm korda suuremad kui muidu. Üks pool oli juba enne mitu päeva haige olnud. Liikusime mingi kella 1 aeg koju, ma sõitsin ja tundsin ikka järjest hullemini. Ütlesin, et ma ei imestaks kui mul palavik on. Koju saades aitas Graeme mul mingit kurgurohtu leida, mida polnud, aga sain vähemalt kraadiklaasi. Ja oligi mul õigus- 37.5. Tegin omale teed ja pugesin teki alla. Magasin päris palju, siis vaatasime mingit filmi, aga isegi silmad olid nii valusad, et pool aega ainult kuulasin. Palavik aina tõusis, öösel enam magada ei saanud sest et lihtsalt enam neelata ei suutnud. Sellist kurguvalu on mul vist 2 korda elus enne olnud, see oli ikka jube. Isegi vett juues nutsin ja igakord kogusin end paar minutit kui lonksu võtsin. Ja, et siis sellest veel vähe oleks lõi see edasi neerudesse. Olin nagu vanamutt 90kraadise nurga all kõndides valudes. Pühapäeval tuli üks boss siia, teadsin et tellisin kurgurohtu, sest et see oli meil enne siin poes, aga keegi mees just nädal tagasi ostis ära selle. Neasin muidugi selle maailmapõhja, et selle talle müüsin ja nüüd ise niimoodi piinlema pean. Ta tuli, aga Adam tuli mu tuppa ja ütles et kahjuks ei tea nad rohust midagi ja seda pole kuskil kastides. Ma ei olnud põhimõtteliselt kaks päeva maganud, sest et iga 10 min tagant ärkasin ülesse ja sülitasin rätikusse või neelasin kogemata ja ärkasin ülesse täiesti. Rääkida sain vaid mõned sõnad ja ülivaikselt sosistades. Enamasti kirjutasin Adamile, ta lihtsalt ei suutnud mind kuulda. Seega ma lihtsalt olin nii kurb, et ma isegi ei suutnud nutta. Ma need kaks ööd ja päeva muust ei suutnud unistada, kui vaid et saaks mingit rohtu mis selle valu ära võtaks. Paar tundi tuli tagasi mu tuppa ja ütles, et näe me ikka leidsime. Ma lihtsalt purskasin nutma. Palavik püsis ikka kõrge, ja Len kes pidi algul kohe esmaspäev minema sõitma jäi siiski kuni neljapäevani.

Teisipäeval ta otsustas, et pean nüüd sinna lendavate doktorite infoliini helistama ja abi saama. Ise nad jäid kõik juba ka samamoodi haigeks, see vist mingi viirus. Adam helistas neile, ma olin kõrval ja vastasin kirjutades kui ta millelegi vastust ei teadnud. Arst arvas seal, et nii kaua olnud ja ikka nii hull, kui neerud veel ka siis ikka peab antibiootikumi võtma. Nüüd siis teengi seda. Vastik. Ei saa ma ikka ilma nendeta. Ja eile siis Len ütles, et kui ma toast välja ei tule siis pean 350km linna loksuma ja haigla minema. Väga meeldiv. Ma lihtsalt nii nõrk, et ei jaksa midagi teha ja ei taha jumala eest juurde külmetada. Siiski ajasin end siis välja ja tiksusin ringi vaikselt. Õnneks ta lahkus, niiet ei olnud sellist survet enam. Len läks, aga koos temaga tuli meile siia üks uus kutt Toby, kes nüüd kui Graeme läheb puhkama jääb siia majandama. Ta nüüd õpib siin kõike. Ta on päris tore, väga lõbus ja vabameelne. Enne kui Len siin oli, siis pidi õhtust lokkama mida Adam siis mu haiguse ajal tegi. Kartsin, et nüüd kui Toby siin siis pean hakkama seda õhtuti tegema, mis mulle üldse ei meeldiks. Ise ma jälle õhtu ikka süüa ei taha ja Adam ka reeglina ei söö ning Graeme kokkab ise. Adam oli aga Tobyle öelnud, et misasja, kokkad ise kui tahad. Ta aga kahjuks ei oska kokata. Eile siis kõige pealt oli piitsa näidis kasutamine, Graeme teeb seda ikka päris hästi ja eile veel kahega korraga ja siis tuli kööki naerma kuidas Toby üritab kokata. Vingus siin minu kallal, et ma ikka süüa ei tee. Ma olin lihtsalt konkreetne, aga Graeme on nii naljakas, ta ikka tõesti kardab mind. Küsis niii malbe häälega, kuna ma siin Tobyga natuke kõrgemal toonil rääkisin, et enne kui ma kurjaks saan kas ma ikka peekoni võtsin külmast välja ja siis et oi väga tubli, siis kõik korras. Iga reede pean postiljonile kokkama peekonit ja mune. Täna hommikul siis kõigile neljale mehele. Minu omletist levivad siin juba mingisugused kuulujutud, et nii hea.
Täna nüüd tulevad Maddie, Ronja ja Jannes kõik siia järjekordsele peole. Mina püsin kaine ja ja korralik. Rohtudega nagunii ei tohi juua. Ja nii nõrk ka, et ei taha mitte mõeldagi, et midagi tarvitama peaks. Ei tea kauaks nad jäävad, kas kaheks päevaks või üheks. Toovad mu uue rehvi ka siia, mis maksis 200 taala. Täiesti idiootne, ostsid mulle uue rehvi. Seda ei oleks ma nüüd küll tahtnud. Autol saab rego läbi ja taga puksid on nii pees, et pean selle vist mingi kommi hinna eest maha müüma. Vastik vastik vastik.

Tänan teie tähelepanu eest

armastus teie vastu tuleb sügavalt mu seest.

Nüüd on kuidagi väga rahulik siin. Olin juba nii harjunud, et 20 inimest koguaeg ümberringi ja tegelikult oli päris lõbus. Siiski vaikus ja rahu ei ole ka mitte halb, eriti arvestades et tundub, et mu vananev keha võttis end selleks paariks nädalaks kokku ja nüüd jätkab vaikselt suremise lainel. Koju tuleku/mineku aeg läheneb ka üsna tormilisel kiirusel. Ma olen tegelikult nüüdseks üsna kahtleval seisukohal, et kas olen selle üle õnnelik või õnnetu. Nii palju, kui siin kuulnud siis kõik nii õhevil, et saab koju aga peale paari nädalat, kui nähakse jälle seda stressi ja musta masendust, siis tahavad kõik ruttu ruttu tagasi. Jah, ma vist enam isegi ei mäleta seda väga selgelt, kuid päris meelest pole läinud. Haun siin enda peas äriplaane ja kõiksugu muid plaane, mida siis kodus peale hakata. Mina ja plaanimine ei käi aga eriti kokku, niiet päris selge pole miski. Alles eile mõtlesin, et nüüd  kui tegelikult viisa kaks kuud vaid aega on, et peaks endal mingid lennupiletid siis ära ostma. Ei tea kuna ma siis nii kaugele jõuan. Taimaale tahaks ka ikka puhkama minna veel koduteel, see oleks patt see maha magada. Tundub nii uskumatu, et juba kojutulemisest räägin. Need aastad lähevad ikka väga kiirelt. Öeldakse, et kui naudid ja õnnelik oled, siis läheb aeg ruttu. Ilmselt see vist tähendab nüüd seda.
Musteringi kohta veel mõnigaid jutte. Tänavu tuli karjanumber 5000 lähedale ja kuskil 3000 neist lasti tagasi paljunema. Ühe korraliku looma väärtus on umbes 1000 dollarit, suuremad pullid 2000 jms. Seega kui siis teha lihtne arvutus, mida ma igaks juhuks kalkulaatorilgi kontrollisin, 0 peas veeresid liiga palju, siis tuleb selleks ei rohkem ega vähem kui 5 miljonit. Kui siis arvestada 1000 looma pealt. Mõned neist vähem teised rohkem. Ja päevas kulutavad nad 12 000 dollarit kogu kupatuse käimas hoidmiseks. Mustering käis umbes 7 nädalat ehk siis 49 päeva ja kui see korrutada 12 000ga tuleb kulutuste maksumus 588 000.- Ehk siis võib ilmselt lugeda ei jäi plussi see värk. Ilmselt see kasum muidugi päris nii suur ei tule, aga no ilmselt 3 miljonit või midagi selle ringi ikkagi. Ja omanikke on vist kokku 5 või 6 kelle vahel see siis ära jagatakse ma arvan.
Üks naljakas lugu veel mis kuulsin, mis eelmine aasta musteringil juhtus. Nagu Russell seda kommenteeris, et see näitab et ka tema on inimene ja eksib. Russell oli järsku raadiosse karjatanud, et issand kes see segane seal motikaga on. Kähku karjast eemale, vale koht vale koht. Kõik motikate seljas, siis ääretult segaduses, et kellest nüüd jutt käib ja keda need silmad taevas märkasid nii valel kohal olevat. Varsti Russell mõmises uuesti raadiosse, et oot see on hoopis känguru. Sorry.
Veider, et kuidas siin veel asjad käivad igasugu reeglitele rohkem kui 100% vastuolus ilmselt olles. Kopterit enamasti Russell ei viitsi seisma jätta, kui tangitakse. Enamasti ühes käes kütusepüstol ja teises suits. Kui kopter katki läks siis esmane kuidas seda parandati oli, et tagus kiviga seda. Pärast haamriga ja hakkaski tööle. Vähemalt selleks jätkuvaks pooleks päevaks, järgmine päev siis hommikul enam õhku ei tõusnud. Siiski töötas. Autode parandus on ka omaette naljanumber. Kui midagi kuskil katki või ripub, siis kruvi sisse ja jälle ilus. Ilmselt oma väikse Audi peal neid meetmeid ei rakenda.
Üks lugu veel sellest kuidas Anthony peaaegu pidi surma saama aedades tööl olles. Adam seisis seal samas kõrval. Seal olles kohati elu ripub ikka väga peene juuksekarva otsas. Üks suur pull otsustas, et talle aitab, keeras ümber ja ründas Anthy. Ta oli aga surutud üsna nurka, ta tegi mingi välkkiire 360 kraadisse pöörde ja pulli sarved jäid vaid ta järgi hõljuvale särki kinni. Ehk tema ja sarvede vahel oli siis vaid väike õhuvahe. Sellessuhtes tuleb ikka väga austada neid, et nad suudavad peale selliseid üleelamisi kohe edasi töötada ja unustada. Ja Sa pead uuesti minema ja seda sama elukat seal hulgas liigutama. Ma ilmselt väriseks järgmised tund aega kuskil autos. Samas no inimesi kes adrenaliini otsivad, siis enam paremat kohta selleks ilmselt pole. Mulle ka see meeldib, kuid kohati natuke liiga ohtlik mu jaoks.
Eelmine reede läksin Adamiga kaasa mill runi tegema ehk siis tuule või päikse jõul töötavad veepumpasid kontrollima. Vahemaad on päris pikad kus tuleb ringi sõita. Ronisime ühe mäe otsa kus kalju sees igasugu koopad olid. Päris põnev, aind kulda ei jäänud silma. Täna hommik just uudistest kuulsin, et Victoriast ehk siis Lõuna-Austraaliast leidis üks mingi hiigelsuure teemanti mis väärt 3 miljonit ilmselt. Tõesti.. Miks ma niisama jalutades midagi säärast ei võiks leida. Pooled musteringi tegijad otsisid maast tectaite, õigekirjas pole sugugi kindel. Nood on kosmosest kukkunud kivimid, mis on kõik magneetilised. Välja näeb ta täpselt justkui känguru mustus, must ja ümar. Tolle saab aga maha müüa ja rikkaks ei saa, aga mingit raha saab. Päris raske neid aga märgata kui kindlalt ei tea mida otsid. Kõige õnnelikum oli aga Saksa poiss, kellele just järgnevat aeda ehitades sellest räägiti ja tema järgmist paneeli maha pannes tõstis kivikese ülesse ja küsis et kas selline või. Ja too oli just täpselt see sama ja suurim mida keegi neist näinud on. Aga ilmselt tolle eest saab kuskil paarsada taala. Tagasi reede juurde, vurasime igalpool ringi, puhastasime veenõusid ja Adam tegi mõned kiired parandused. Nägime brumbysid, kahjuks vaid kahte. Üks jooksis äärepealt autol külje pealt sisse, nii lähedalt eest läbi. Teine tegi hobusele omaseid üli graatsilisi hüppeid, ei julgenud nii lähedalt läbi joosta ja galopitas meiega kaasa veidi ja siis pani eest läbi. Ülivõimsad ja lahedad ikka. Ja kuidas nad sellisel maastikul nii vabalt jooksevad. Ainult kivid kohati ja nad panevad galopis niiet kivirahe on järgi. Nägime umbes 20 emut ja umbes kolmel emu issil olid ka tibud. Üritasime neid kõiki kuidagi kinni püüda. Tibud on aga nagu mustanahalised sprinterid. Autoga sõitsime neil järgi, aga siis kaotad korra silmist ja nad hargnevad laiali ja üle ei taha ju neist ka sõita, lõpuks oli igakord segadus nii suur et loobusime. Korra oli nii lähedal see võimalus. Olid ühes karjaaias sees, õigemini issi koos ühe tibuga ja teised 4 väljas. Tahtsime isa lukku panna, et see meid ära ei tapaks ja siis selle ühe tibu kätte saada. Too pääses aga aiavahelt läbi ja pani minema. Ma siis panin oma unarusse jäetud sääremarjad ka tööle ja lidusin järgi. Sain juba lähemale, sest et sprinditibu tegi igasugu võnke sisse ma jooksin sirgelt. Kui siis järsku ühe põõsa tagant välja kargasin ja põhimõtteliselt peaaegu ühe massiivse pulli peale astusin. Nood tegid lõunauinakut seal vee lähedal varjus. Mina aga tibu silme ees ei näinud seda 30 pealist karja absoluutselt enne, kui juba jah väga lähedalt nendega kohtusin. Nüüd ärkasid ka minus need peidetud sprinteri anded ja lidusin 3x kiiremini tagasi. Esialgu muidugi äkk seismajäämist peaaaegu, et ninali kukkudes. Keegi mind tegelikult aga tappa ei tahtnudki nagu auto juurde jõudes selgus. Ilmselt ehmatasid nad minu ähkivast kohale tormamisest kolm korda rohkem. Siiski ma ei jäänud seda ootama, et kes keda. Adam ainult vaatas imestunult ega saanud aru, et miks ma tulejutt järgi sealt põõsaste vahelt välja sadasin ja ilma tibuta. Selle ebaeduka katse järel oli aeg koju liikuda. Kodus ootas meid ees üllatus- Maddie oli külla tulnud. Olid juba Graemiga mõned pudelid lahti korkinud ja lõbusas tujus. Tegime pitsat, harjutasime piitsa kasutamist ja tegime hundirattaid, naersime ja rääkisime juttu. Graeme, kes on nüüd väga toredaks muutunud, õpetas kuidas piitsa kasutada ja mingeid uusi trikke. Koju tulles ostan ka endale kaasa. Päris vinge asjandus. Kui kasutada oskad, siis päris hirmus relv. Ma siiani olen aind ennast piitsutanud, küll ma teisteni ka jõuan. Laupäeval läksime yabbie jahile. Yabbied on mingid kreveti taolised asjad, aga suht suured. Me Maddiega päevitasime ja rääkisime juttu, naersime eelmise õhtu kordaminekuid ja apsakaid. Maddie on Essixist Inglismaalt. Polegi varem teadnud, et kõik kes Essexist väga vabameelsed ja elavad on. Igav küll ei hakanud. Laupäeva õhtu eelneva päeva mürkidest veel räsitud olles oli vaikne õhtu.Ahja meil nüüd nädalavahetused vabad. Sellepärast selline lõõgastus toimuda sai. Pühapäeval päevitasime ja käisime ühes veemahutis ujumas. Graeme oli väljas uusi puurkaevusid puurimas. Mida nad nüüd mitu päeva teinud on.
 Üleeile õhtul peale dušši all käimist istusin õues netis, kui äkki nägin väga eredat valgust lähenemas. Stationi värava taga jäid seisma kolm rekkat, kel umbes 10 suurt prožektorit igas võimalikus nurgas oli. Tulid siit vaid läbi, et vaatavad tvd ja joovad tassi kohvi ning põrutavad edasi. Pidid siit iga aasta mööda käima. Polegi päris kindel mida nad kuskil siit paarisaja kilomeetri kaugusel ehitavad. Too üks mees rääkis Adamiga pikalt eesti naistest, ta oli neist väga vaimistatud. Kiitis kõiki, et nii tublid, töökad ja asjalikud. kõigega saavad hakkama. Temal pidi sõbral farm olema ja kaks eesti tüdrukut seal töötama, kedagi teist ei taha. Tekitas kohe hea tunde, et meie rahvusest lugu peetakse.
Graemeil nüüd nii palju asju ajada, et ei teagi kuna ta üldse puhkusele läheb. Samas ma enam nii väga seda ei ootagi, sest ta on väga muutunud. Nii sõbralik ja tore. Siin alkohoolist mõjutatuna vabameelselt rääkides tuli jutuks, et ta ei suuda inimestega mitu päeva järjest koos olla. Asi pole üldse meis ja tal pole meie vastu midagi, ma vastasin et ma olin juba päris kindel et vihkab meid, selles ei oleks midagi uut minu jaoks. Mõistan teda natuke rohkem nüüd. Ühel päeval võttis mind sõnatuks oma küsimusega, ma isegi tund hiljem veel kahtlesin et kas sain ikka õigesti aru. Lülitas geneka välja ehk siis internet ja kõik kaob. Kõndisin kuskil ringi ja tema, et oih et kas Sa olid netis et ma lülitasin nüüd geneka välja. See siis toimus kui mul niinimetatud töö aeg on. Milles tundub täpselt nii palju tööd olevat kui ise tahan, isegi tema arvates. Üks päev magasin ühed turistid maha, mul oli nii õudne peavalu, et tukkusin ja isegi siis ei öelnud ta mulle sõnagi. Ärkasin kui nood juba minema hakkasid sõitma. Üldiselt on nüüd turiste väga vähe, sest keegi ei taha seal autos kõrbeda sellise kuumaga. Praegu on kevad ja päevad on juba 35 ja öösel palju alla 20 ei jää enam kraad. Mis tähendab seda, et tegelen kergelt nahale tooni andmisega.

Selline oli meie musteringi lahkumispidu 

Enne veel tegime tööd natu.. Kuigi mu töö seisnes too päev sinna sõitmisest umbes tunni ja paari paneeli tõstmisest kohapeal ning Markiga tagasi sõidust millele kulutasime tagasihoidlikud 2 h vähemalt

Hängisin

Kohe aedades, buggyd kräshivad pmst kõik külg külje kõrval ja tekitavad sellise müüri

Maddie baddie

Tööl

Kus on selle maailma algus ja äär, arvan et siiani mu arusaam on olnud väär

Uus sihtpunkt

Kodusõit yabbirallilt ja väike tants teel 

Grr

Veits udused juba. käisin hambaid ka valgendamas ükspäev muidu

See töötegemine on kohati päris kontimurdev

See oli tegelikult südamest Helenile pühendatud fotoshoot

Tere jälle üle pika pika aja. Vabandan, et olen Teid hooletusse jätnud ja mitte kirjutanud paar nädalat, aga tõesti lihtsalt ei ole jaksanud. Kui kogu see pande siia kohale vajus, siis hakkas päris tõsine hullumaja pihta. Esialgu olin paar päeva kodus, aga siis lasid mind ka välja musteringi tegema. Neist elamustest siis nüüd räägin lähemalt. Kõik oli supper! Jah see on tõesti see mida ma ammu olen filmidest vaadanud ja mõelnud, et tahaks proovida ning kogeda. Ja see ei olnud isegi hobustega, aga ikkagi oli supper. Kahjuks ei mäleta ma enam päev-päevalt mis toimus, aga räägin eredamaid hetki.
Mäletan enda esimest päeva, kui ärevuses ülesse ärkasin ja mõtlesin et millesse ma end nüüd mässsisin ja kas saan hakkama. Päev enne seda karjatasime Anthonyga, kes Johni poeg kaks pulli õuest välja. Nood olid jälle end aeda rohelist rohtu sööma pressinud. Läksin talle ütlema, tema nii sihikindlalt et jah Roco, kes ta karjakoer kuid ei ole vapraim, lähme ja ajame nad välja. Ma kõndisin kaasa ja pärisin natu hirmunult, et kas autoga ei peaks minema. Tema et ned on Herb pullid, mis on ohtud, mainisin et üks hommik nad küll eriti sõbralikud ei olnud aga olgu. Minu ja tema teadmisi ei saa võrrelda, siiski kujunes olukord naljakaks. Tema kõndis väga sihikindlalt nende poole, mina meetrid maas tema seljataga. Meie vahel Roco, kes Anthy jalge vahelt piilus pulle. Anth seisatas, pullid ei vaevunud end liigutama. Nii nad jõllitasid seal teineteist mõnd aega. Anth astus veel mõne sammu ja üle õla mulle hõigates: „ Kelli, better stay baaaaaaaaaaaaaaaaaaaack“ Viimane sõna läks eriti pikaks, sest et üks neist otsustas et teda ei tule keegi siit ära ajama ja hakkas Anthy taga ajama. Roco oli esimene kes kuhugi peitu lipsas. Siis keeras minu poole, aga ma tegin mõne kiirema sammu ja olin aias sees, niiet seal oli ohutu. Anth aga ei teinud väiksest vahejuhtumist väljagi ja läks uuesti nende poole, kui hirm neist siiski võitu sai ja jooksu panid.
Enne päeva musteringi olin tegelikult ka aedades töötanud ühe päeva. Enne seda olin vist veel rohkem närvis, oma eelmise kogemuse tagajärjel. Adam küll kinnitas, et nad hoolivad ja kui väga kardad siis ei pea olema seal vms. Aga no seal peab koguaeg kartma ja valmis olema igahetk hüppama, sest et mõned on ikka täiesti segased ja aind ründavad. Anth muidugi tegi kõige hullemaid asju ise. Hüppas suurde karja ja pressis neid väiksesse aeda, aga mõnele daamile ega härrale ei sobi see kohe üldse, keerab ringi ja üritab Sinust võitu saada. Nemad kes teadsid mis teevad, siis üritavad esialgu ikka veel hirmsaid hääli teha ja plasttorujuppidega vehkida, aga reaktsioon peab ääretult kiire olema, pluss kiired jalad. Mõni tõesti ei hooli ja tuleb, siis peab kähku eest ära saama. Nende kindlameelsus muidugi hämmastas mind vägagi, kuidas nad suudavad nii külma kõhuga seal seista ja mitte välja teha. Ilmselt kui seda aastaid teinud oled, siis see lihtsalt tekib. Spencer kes oli kogu musteringi eest vastutav ja Johni vanem poeg pidi muidugi kõige segasem ja hulljulgem olema. Oli ühe suure lehma kõrvupidi mahasurunud, kui too teda rünnata tahtis. Patsutas teda maas, et noh mis oled nii kuri nüüd tüdruk, Sa pole minust tugevam. Adam oli suu lahti vaadanud, ja pärast oli lehm rahulikult ülesse tõusnud ja karja tagasi läinud. Anth muidugi oskab neid loomi ka väga hästi lugeda. Väga adrenaliinirohke on ta muidugi, aga tuleb unustada ja edasi teha, kuni järgmise minutini. Cliff kes üks rekkameestest pidi ka muidugi hea olema, too läheb karja ja vehib oma torujupiga nagu metsaline ja kisab, niiet kõik kardavad sellist hullu ja jooksevad minema. Noh, peaaegu kõik. Nad on väga targad ja tegelikult teavad, et nad on Sinust palju suuremad ja jääd igaljuhul alla. Nood tuleb lihtsalt ära tunda.
Esimene päev musteringil oli päris segane see asi minu jaoks. Spenc rääkis mulle hommikul max 5min mismoodi see ülesseehitus on ja kuidas töötab asi. Siiski väga väga väga pealiskaudselt, lõpetades jutu sellega, et ah sa oled ju loomadega töötanud, küll Sa mõistad. Jäin siis sellele lootma, aga ma ei tea kui palju see mind aitas või mitte. Kõigepealt ootasime, et helikopter karja leiaks, siis kõige esimesed on motikad ja atvd, kes karjani jõuavad ja neid ühe koha peal hoida üritavad, seni kuni siis autod sinna kimavad. Kohati on see päris kaugel igasugusest teest ja siis Russell kes kopteripiloot, juhatab Sind või teid, et nüüd vasakule otse ja paremale või mis iganes. Ta näeb kaugele, sest tegu ju ikkagi kõrbega põhimõtteliselt. Puud väiksed ja enamasti ei ole võsa nii tihe. Siiski meie jaoks maal autos on väga raske kohati leida ja näha. Mäletan oma esimest emotsiooni, kui ühe teise tüdruku järgi kimasin ja meeletuid võnke tegin ja külgees puude vahelt läbi sadasin. Olin veendunud, et see parim ralli kus eales osaleda võiks. Buggydel on kõik kaitserauad igalpool ümber ja kohati õigemini siiski päris tihti, kuna muud moodi läbi ei mahu ega saa, peab päris suuri puid ümber sõitma. Muidugi mis siis mõistusepiires, millest auto võimeline läbi sõitma ja päris ära ei lõhu. Enamasti kuivanud vanad puud hooga lendavad päris ilusti juppideks, kui aga elus puu siis on vähe rohkem vaja. Ma ühe  puu otsa peaaegu ronisin, sest pidin karja takistama, aga nii tihe oli et läbi ei mahtunud. Vaatasin siis väikseima kolmest. Auto esiots esialgu tõusis õhku, aga siis puu andis raskuse all alla. Kõik need otsused peavad tulema väga kiirelt, enamasti ajad samal ajal kedagi taga, üritades neid tagasi põõrata või takistada või siis üritad eesolevale autole järgi jõuda, et nö kolonn moodustada millest kari läbi ei jookse. Ehk siis kohati võib see ikka väga crazy olla. Kiirused muidugi ei ole teabmis suured, kuid no tõesti.. Kui minule, kes mulle tõesti rallida meeldib, see juba päris hull oli kohati, siis ilmselt ikka peab olema. Väga hea juht peab olema. Ma arvan, et paljud ei suudaks seda sellepärast teha. Esimene päev oli muidugi segane veel sellepärast, et Russell muudkui tõi karja juurde just sellelt poolt kus mina seisin ehk siis ma pidin koguaeg liikuma. Mis muidugi tekitab segadust, sest ei tea kas edasi või tagasi. Korra näed, et kari kaugemal ja liigub justkui Sinu ja eesoleva auto vahele, siis jälle seljataha. Muidugi nad räägivad raadios ja ütlevad kuhu minna kuid siiski. Ma vist peaks seletama kuidas see asi toimib, muidugi vist teile kõigile segane. Kui oma esimese karja saame, siis olenevalt kas Russellil kuskil lähedal uus kari või mitte et kas jääme teda ootama, et ta nood meieni tooks või liigume edasi ja teel olles saame uusi juurde. Kui ootama peame, siis buggyd( mis siis väiksed džiibid millele kaitserauad ümber ehitatud) jäävad karjaga ja enamus motikad ja atvd lähevad aitavad Russellit loomi meieni saada. Meie jääme karjaga neid ringis ümbritsedes ja pidevalt jälgides, sest enamasti nad ikka koguaeg üritavad kuskilt välja hiilida. Seega väga kiire edasi- tagasi liikumine peab toimuma, sest et kari ja ring on kohati päris suur seega buggyd iga 50m järgi just ei seisa. Oleneb muidugi, kuid enamasti. Lisaks esialgu peab ringi suurena hoidma, sest et nad kardavad ja peab neile natuke ruumi anda, nii jäävad nad rahulikumaks ja ei suru nii palju välja. Kui uus kari sisse tuleb, siis tehakse üks pool buggydest vabaks ehk siis moodustatakse hobuseraua kuju, et kari sisse saaks olenevalt kus pool kopter ja kari tuleb. Hiljem peab sellest muidugi juba ise aru saama ja nägema, kuhu liikuma peab. Või noh, tore oleks kui saaks. Olin oma esimesel päeval pahane Russelli peale, et ta mind koguaeg kiusas ja just karja minupoolt sisse tõi. Muidugi ta aitas mind ka, kui uus kari sisse tuleb siis nn vana kari kohati tahab neile vastu joosta ehk siis oli minu jaoks esialgu segane, et ma pean eest liikuma kuid kari hakkab jooksma aga samas ju neile ette ei saa sõita, sest et siis takistan uusi sisse liikumast. Siiski tuleb siis üritada nendega kaasa liikuda ja kuna enamasti motikad vm uue karja taga, siis moodustub uus ring. Muidugi kui just uus kari või mingi osa neist ei otsusta kuskile mujale suunduda ja ära põgeneda, mis just täpselt mu esimesel päeval juhtus. Maapind oli väga väga halb, sellised suured murumättad nö ja kui Spenc mulle ütles, et Kelli ilmselt pead nüüd edasi liikuma ja uue karja tee ära lõikama, siis vaikselt liikuma hakates ta äkki juba karjus sinna, et kiirelt kiirelt nüüd!! Ja, te mitte ei kujuta ettegi kui palju võib ühes autos ringi hüpata sellisel juhul. Ebamugavusest ei tohi hoolida ja peab suutma neile ette saada. Siiski mu kaitseingel taevas tuli ja lendas kohale ja aitas mul neid takistada. Muidugi ta tuleb nii madalale, et päris hirmus on kuna tundub justkui ta maanduks Su auto katusele just. Mis juhtus nii mõnigi kord, sest et päästis mu mõnest olukorrast kus ma kindel polnud kuhu minna või liiga aeglane olin. Mu esimene päev lõppes kopteriga sõiduga tagasi koju. Enam paremat tööpäeva lõppu muidugi ma oodata ei oskakski. Russsel pani muusika mängima, tegi igasugu hullusi ja trikke niiet ma mitte ei suutnud enda kiljumist tagasi hoida, karjatasime kaamleid ja tegime kodu kohal suuri ringe, niiet kallutas minu poole. Esialgu olin silmad kinni ja ta otsas suht, nii hirmus oli, ta aind naeris et vaata alla nüüd. Ja see tasus end igaljuhul ära. Tegelikult on sealt võimatu välja kukkuda, aga kui ta sedasi kõigutab, siis on päris hirmus. Õhku tõusis ka kiirelt ja kohe põõras järsku, Adam muidugi pärast mainis, et oli talle öelnud et mulle meeldib adrenaliin. Milline sõber. Ta mu esimesel päeval tuli ka poole päeva pealt kohale, kui aedades lõpetasid ja sõitis mulle tagant otsa koguaeg autoga ja loopis mu autosse kõik võimalikke oksi. Pärast kui tal üks vasikas autos oli, siis ta enam nii vallatu polnud, sest et vasikas ronis koguaeg ta otsas ja lõi teda. Mõned paari päeva vanused vasikad on nii nõrgad ja kaotavad enda ema, kui see hirmunult ees minema kihutab, siis nood jäävad taha otsa ja ei taha enam liikuda. Sellisel juhul, peab nad kuhugi autosse toppima ja kui aedadeni jõuame, siis uuesti karja panema, leiavad enda ema ülesse. Nad ei ole aga enamasti selle auto sõiduga väga päri ja ronivad igalpool ringi. Jah, nad on küll väiksed aga sõrad on päris teravad ja teevad haiget, lisaks nagu väiksed lapsedki on väga jonnakad. Ma õnneks või kahjuks enda buggysse ühtegi ei saanud. Mu autol polnud peale esiklaasi ühtegi tõket ka, ilmselt oleks ta sealt lihtsalt välja hüpanud/kukkunud. Kui me liigume, siis üks auto/atv läheb kõige ees, kes on siis nö liider/juht ühtlasi ka pidur. Külgedel enamasti juhiga kohakuti või olenevalt kui kiirelt kari kõnnib siis alati karja liidriga kohakuti nn tiivad kui tõlkida. Karja esiots on alati kõige tähtsam, kui see jooksma hakkab hakkavad kõik teised ka, kui need kuhugi minema saavad, panevad kõik järgi. Neid peab siis üritama teel hoida, mis tähendab kohati nendega võidusõitmist ja tagasi põõramist. Kui nad minema saavad, siis keegi kes lähemal ja kelle käest plehku pääseb läheb neid taga ajama. Enamasti siis peatatakse kogu kari, kuni keegi või teised tagasi on. Vahel saab rohkem kui üks minema. Kui asi hull, siis lendab Russell tagasi ja aitab neid uuesti ülesse otsida, mis muidugi igakord ei õnnestu. Nad kavalad lähevad tihedasse võssa varju ja ei liigu kuhugi. Sellepärast on oluline neil alati järgi püsida ja mitte silmist kaotada. Ma nii kahetsen, et mul Gopro’d pole, neist tagaajamisest oleks ikka üleprahi videod saanud. Lisaks tiivad enamasti, kuid ka külgedel olles kui kari toetub rohkem Sinu poolele, siis peab rohkem nende poole hoidma ja nad nö keskele tagasi suruma, pärast seda jälle rohkem kaugemale hoidma, et neid mitte hirmutada. Kes teisel pool on teevad sama sellisel olukorras. Vahel peab neile muidugi päris lähedale hoidma koguaeg, just siis küljed, sest et nad ei viitsi enam liikuda ja jäävad seisma. Ja muidugi kui tihnik tuleb, siis üritavad kõik kuhugi võssa varjuda ja tahaplaanile jääda või siis lihtsalt kuskilt vahelt minema lipsata. Niiet pmst oled terve päev justkui öökull, vahid ette ja taha. See ei ole kaelale just kohati kõige kergem. Oleneb kes inimesed su ees ja taga ka. Rohkem siiski taga, sest et tiibadele ei panda kunagi sellist inimest kes asjast suurt midagi aru ei saa ega juhiks. Enda kiituseks võin öelda, et olen mõlemat teinud.
Päevad olid enamasti kõik ikka päris pikad, olenevalt kui kaugele liikusime, mis kell esimese karja saime, kui palju jamasi oli, kui suureks kari kasvas, kui kaua Russellit ootama pidime, kui neid hoidsime ühes kohas, et uusi juurde saada, ning peamine et kui kaugel aiad olid. Äratus oli 4.30 või lõpuks kujunes see mul kella 5ks, ja koju enamasti enne 3.30 ei saanud kunagi. Üks päev aind lõpetasime kell 12. Esimene päev saime päris suure karja, kuskil 250 või 300 looma, teised päevad olid väiksemad. Mis ei tähenda seda ei rahulikumad. Suur kari tundus kohati poole rahulikum olevat kui väike, kes pidevalt jooksevad ja põgenevad. Kõige õnnetum päev oli vist 40. Peale oma esimest korda, vist jäin vaid üheks päevaks koju, algul küll Spenc ütles et hakkame Maddiega vahetama, et kord üks kord teine. Kuulsin teistelt, et mul tuli päris hästi välja arvestades mu olematut kogemust. Paremini kui enamus uutel, mõned noored kutid, isegi ma mõistsin et nad eksivad ja teevad vigu, mis tegi jälle kõigi teiste töö palju raskemaks. Kui keegi kellegi välja laseb karjast siis järgneb tavaliselt pikk tagaajamine, kõik teised peavad ootama, päev venib jne. Mõned neist, kui neid ühes kohas hoidsime ja ootasime, lihtsalt ei liikunud. Enamasti kohe kui keegi hakkab välja kõndima, siis auto tööle( muidu automootor ei tööta, et neid mitte hirmutada) ja liigud vastavalt vajadusele kiirelt või aeglaselt looma teele ette. Nood aga unistasid seal niisama ja ei põranud tähelepanu või siis olid lihtsalt laisad ja ootasid, et ees või taga olev auto märkaks seda ja töö ära teeks. Niisiis ei jäetud mind enam ühekski päevaks koju ja iga päev olin väljas. Sain igapäevaga teadmisi juurde, ja imekombel kordagi ei karjutud mu peale. Seega midagi väga valesti ei teinud ja oma nime ei kuulnud ka palju, see on alati hea. Muidugi minu jaoks ilmselt keeruliseim asi kogu selle asju juures oli teistest aru saamine mida tahetakse teha või mis üldse toimub, või mida keegi mulle ütleb. Isegi neil oli kohati raske üksteisest mõista, oleneb kui hea Sul raadio autos on. Enamasti tuleb see läbi krõbiseb ja hakib, Russellist aru saada üleval oleva tuule tõttu on sama keeruline ilmselt nagu Egiptuse püramiidide ehitus. Seega 98% ajast ma vaatasin teisi ja üritasin oletada mis toimub. Ja isegi nii ei pannud vist väga pange. Ainult üks päev, see oli ikka tõeliselt hull. Kaks päeva järjestikku tegelikult saime mingi täiesti hullu karja. Need olid siis piiriäärsetest aladelt. Nood lihtsalt jooksid igas suunas, aind murdsid end välja ja olid segased, ründasid autosid, keeldusid tagasi karja minemast. Väga väga palju peavalu. Aga too üks päev jääb mulle kõige eredamalt meelde. Saime oma esimese karja, nood panid igalepoole minema alguses, aga siis kimad ringi, teed külg ees sõõrikuid, tekitad palju tolmu et neid hirmutada, ajad neid mööda metsa taga kui keegi põgeneb jne, aga lõpuks saime nad kontrolli alla. Liikusime juba aedade poole, kui Russell ilmus et temal nüüd päris suur uus kari. Kui need sisse tulid siis tekkis täielik kaos. Me olime suurel väljal ja nad lihtsalt panid pmst kõik eri suunas. Ühe keerasid enamvähem tagasi, siis 5-6 jooksid juba samal ajal Sinust mööda. Lõpuks ma ei saanud mitte midagi enam aru kus kohas see peakari üldse on ja kuhu neid liigutada. Lisaks oli maapind väga väga väga ja ma kinnitan, et ikka väga konarlik. Suured veest uhutud kraavid, kuhu sisse ma pmst ma ei tea mitu korda kukkusin oma autoga. Mul ei olnud turvatööd (silly girl) lõhkusin oma katuse ära, niiet reaalselt mu pea oli ma ei tea mitmel korral katuseluugist väljas, siis kukkusin sisse tagasi, põlved jäid kuidagi rooli alla ikka nii palju kinni et päris minema ei lennanud ja kätega ripud rooli küljes. Russell päris naeris/tundis kaasa, et nägi milliseid hüppeid mu auto tegi, et see ei saa kindlasti mitte mugav olla. Ühe korra lõin enda pea nii tugevalt ära, sinna kraavi sisse lennates, sest et ega neid ei näe sellisel kiirusel ja looma vahtides enne, kui seal juba oled, et ma siis tõesti seisatasin, sest et väiksed lehmakesed lendlesid silme ees kõik. Sain päris korraliku peavalu sealt. Lõpuks Russell üritas mulle midagi seletada, aga mu kaitserauad olid kõik nii lahti ja maapind nii õudne, et ma ei kuulnud ega saanud mitte midagi aru millest ta räägib. Kuulsin vaid, et Kelli vale koht. Ma siis oma peas, et ahah tore, kus kohas see õige siis nüüd veel on. Lõpuks sain aru, et ma olen põhimõtteliselt esiotsas ja tahame nad seisma saada, mõtlesin et kuidas kurat ma mingit 100 enda poole galopeerivat hullunud lehma, siis nüüd peaks peatama. Sõitsin neil eest läbi, siis Russsell seisis kopteriga ühe koha peal ja midagi siis mõistes, et pean sama koha peal minema, et olen liiga lähedal ja pean neile ruumi andma ning üritama neid keerata rohkem mitte seisma saada, sest et see on võimatu. Russell oli päris hea seletamises ja ta oma kopteriga näitas Sulle koha kus ja mis ja kuidas. Ilmselt mingisugune naise eelis, meestega vist nii kannatlik ei oldaks. Aga no olin selle üle õnnelik. Pärast tööpäeva lõppu küsisin, et mis asja seal üldse toimus, ma ei saanud ikka mitte midagi aru kus või mis keegi on. Ta siis seletas, et jah tahtsime neil lasta joosta, sest et nad lihtsalt ei jäe seisma. Sellest mina aga aru ei saanud. Sain vaid aru, et kõik kisavad midagi raadiost, aga mida selle meeletu müra tõttu polnud mul õrna aimugi. Ta õhtu veel naeris, et see oli päris segane vaatepilt sealt õhust. Autod teevad meeletuid hüppeid, motikamehed kordamööda maas lamamas, kari jookseb igas võimalikus suunas. Mu väga valju auto müra lahenes, niiet lõhkusin-parandasin selle ühe aegselt. Sõitsin mingi suure puu pikali, mis need kaitserauad kokku pressis. Milletõttu ma küll enam oma ust lahti ei saanud ja aknast pidin koguaeg sisse ronima, kuid siiski oli see tegelikult hea, kui tüütu. Vähemalt peale seda ma kuulsin seda kohati hiina keelt mida keegi räägib. Muidugi see ei tähendanud sellegipoolest, et aru saan millest jutt käib, kuid tegi asja lihtsamaks, kui mingi teismeliste kuttide trummi orkester Su autos ei mängi koguaeg.
Järgmine väga meelelahutuslik hetk oli, kui ootasime üht karja ja Spenc ütles et nonii nood on nüüd mingi teine tõug, kes on justkui galopihobused ja ei peatu, jooksevad. Niisiis üritame neid ümbritseda ja teeme pidevalt nende ümber kihutades ringe. Auto siis autos kinni. Loomulikult see päris nii ilusti ei kujunenud, mõned said välja, siis on autod ja motikad igalpool, siis peab kiiremini kihutama, et eesolev auto kinni püüda või karja liider ära blokeerida. Selle käigus juhtus mul selline väike intsident, et seal pmst pidevalt külg ees olles kimades ja ringe tehes, hakkas üks pull välja pressima, tahtsin kaugemale minna aga ta pmst hüppas mulle autole ette, niiet järgmisel hetkel oli see pull mul kapotil väga suure paugu ja lennu pealt. Pidurdasin, kukkus maha ja pani otse joones tagasi karja, ilmselt samal ajal mõeldes, et see naine on ikka päris segi, rohkem ma ei ürita küll kuhugi põgeneda. Sain raadiost naerva vastukaja: „ Having fun Kelli?!“ Pärast naersid seda kõik, et nad ei ole elus pulli nii kõrgel õhus lendamas näinud, Russell ütles et tal oli raske isegi õhus püsida. Seda tuleb teha ja see ei ole midagi lubamatut, sest et tegelikult 99% kordadest ei juhtu nendega mitte midagi. Mina aga tegin seda nii suure hoo pealt ja nii õige nurga all, et see pull sai ikka vägeva lennu. Enamasti tuleb neid nn ümber sõita, kui neid tagasi põõrad, sest et paljud neist seda teha ei taha ja siis koperdavad kui neid külgkülje vastas surud või siis lihtsalt teed järsema võngi sisse ja nad kukuvad. Mis vahel juhtub kogemata, vahel meelega. Või siis pullidega kes autot ründama hakkavad. Muidugi vahel juhtub ka õnnetusi ja murravad jala või selja, mida ikka juhtus peaaegu, et igapäev ühe või kahega. Nood lihtsalt lastakse maha ja jäetakse sinna. Selline see elu on. Ühel päeval lasid ühe maha, sest et nimetasid unmusterable’ks teda, lihtsalt aind põgeneb ja ründab. Selliseid ei ole vaja.
Enamasti saab üks buggy ära jooksnud looma sisse tuua. Vahel läheb selleks kahte vaja, siis moodustatakse L kus üks on küljel ja teine surub tagant. Kui loom teisele küljele kaldub, siis vahetatakse pooled, mis tähendab jällegi väga kiiret reaktsiooni. Vahel on see aga isegi nii võimatu, sel juhul on veel üht buggy vaja, kus siis moodustatakse ’tasku’.
Ühel hommikul sain veel kopteri lennu ja pidin ühe autole ja treilerile järgi minema, pärast ühinesin teistega. Hommikul värskendavalt karges õhus päiksetõusule vastu lennata oli omaette vapustav kogemus.

Enam ei tule vist väga soravat juttu, see kirjutis on juba niigi väga pikk. Ilmselt olete juba poole peal magama jäänud. Jah, nood kaks päeva olid kõige segasemad loomad. Peale seda küll nad kartsid et võivad tulla veel hulle, kuid ei olnud nii segi. Ühe korra saime sellised jooksvad hullunud, aga siis oli aed kohe paar sada meetrit kõrval, niiet see oli väga lühike muster. Russell pidi kogu töö ära tegema ja karja kohale ajama. Meie istusime vaikselt põõsastes ja ootasime. Oma teisel päeval kui esimest korda minema sööstis ja pulli taga ajama läksin, siis olin endas nii pettunud, sest et lasin ta käest. See tagaajamine tundus justkui igaviku juba kestvat, ilmselt oli adrenaliini nii meeletult palju, et loobusin ja läksin tagasi peakarja juurde, arvates et nad vajavad mind rohkem seal neid koos hoides. Muidugi õhtu Russell esimese asjana tuli, et noh kaotasid pulli jah, ma nüüd pidin jälle minema otsima seda. Kõik siiski naljaga. Tegelikult olin aga kadunud vaid max 5min vb ja olin arvatust palju lähemal. Arvasin, et olime selle pulliga juba teab kui kaugele kihutanud. Ühel järgmisel päeval tagaajamist mängides sain looma tagasi pööratud, aga siis tuli selline tihnik, et ma ei näinud meeter ka enda ette. Polnud loomast haisu ega ma ei olnud kindel kus kohas see peakari on ja kuhu ma minema pean. Istusin seal metsas, Russell tiirles üle minu, peaaegu juba küsisin et khm, võiks äkki täpsustada et kus ma nüüd siis täpselt paiknen. Siiski nägin tolmu tõusmas ja liikusin sinna. Ilmselt see loom põgenes, ei tea, või sai keegi teine ta kätte. Siiski põõrasin ta õiges suunas tagasi. Algaja vead, tegelikult tuleb edasi kihutada ükskõik kui tihedaks võsa läheb ja siis kuidagi üritada suuri puid vältida ja mitte autot ülekatuse keerata. Muidugi saab päeva jooksul okstega näkku, eriti taga ajades kedagi, umbes palju kordi näkku, mis on päris valus. Kõik mis siin kõrbes kasvab on okkaline ja ogaline ning kui see kiiruse pealt veel toimub. Teine asi on tolm, ma digimuutusin igapäeva õhtuks aborigeeniks. Ja miskipärast alati pool metsast oli mu pükstes või rinnahoidja sees. Sellega oli ka muidugi naljakas, kui kari rahulik ja liikuma saab, siis on aega enda puhastada samal ajal sõites. Aga kunagi ei tea kuna keegi motikaga sulle kõrvale liigub või kuskilt välja sajab, kui mina seal pluusi pooleldi seljast kiskusin ja okkaid rindade vahelt noppisin tekkis natuke kohatuid olukordi. Aga noh mis seal ikka, selline see elu on. Ja living in a bush on hoopis omaette elu veel.
Kaks korda õnnestus mul ka kinni jääda, sest et loomad kõnnivad teel, meie nende kõrval metsas/tihnikus/liivas/kivide otsas. Kõik mis vähegi võimalik. Ma ei saanud enda autot kaks päeva 4x veole. Arvasin õigemini, et on, aga ei olnud. Mark pani ees suurest liivamäest ülesse, mina punnisin mis ma punnisin ja oma oskuseid kasutades jõudsin poole mäeni ja siis poos kinni. Adam tuli ja üritas mind atvga lükata, Ashley tuli ja avastas et mul pole ju neli vedugi, suht võimatu sellisest kohast tagaratta veoga ülesse ronida. Ma isegi ei saa aru kuidas nii kaugele jõudsin. Igal juhul ülesse ma sain. Teinekord ületasime teed, mille ääres kõrgusid suured liivaääred, mina surusin neid teisele poole, aga seda ei saa teha just väga agressiivselt, setet siis nad kardavad ning jooksevad minema. Kulgesin siis vaikselt neile lähemale ja nägin küll, et ma olen poole kõrgemal kui loomad, niiet kui ma siis lõpuks teele tahtsin sõita, siis oma väikse hoo tõttu järgmisel hetkel lihtsalt kiikusin põhja peal. Graeme tuli ja sõitis mulle tagant otsa, tema tulemist ma ei näinud, niiet ehmatasin päris mis hirmsa pauguga ta sinna taha lendas. Mul ei olnud käiku ega midagi sees. See ei aidanud, siis tuli rippus koos Andrewga mul ühe külje peal, et rattad maha saaks ja siis paarutasin minema. Paar minutit hiljem oli Andrew kinni üritades järgmisest liivaluitest ülesse ronida. Lükkasin ta ülesse ja panin ise hirmsa hooga järgi. Raadiost tuli kommentaar, et Andrew kas nüüd häbi ka, et Sa jäid kinni poole väiksema mäe peal kui Kelli oli ja nüüd Kelli sai Su järgi ilusti ülesse. Vastuseks kõlas aind fuck off.

Kõige raskem ja ebameeldivam ilmselt toimunu juures oli, et keegi ei seleta Sulle mida tegema peavad. Saan aru et nad nii kaua seda teinud koos, et ei mõista et teiste jaoks ei ole see nii ilmselge. See tegi kohati nii paljud asjad raskemaks. Näiteks kui vaikselt peab olema, siis keegi ei ütle seda. Peab ise mõistatama või kui eksid, siis pahandatakse. Mina üritasin väga tähelepanelik olla ja teisi jälgida, aga paljud kutid said siin ikka pahasid sõnu, et kurat mida sa teed. Nood kurtsid mulle ka, et ei saa ju nii töötada. Rääkida tuleks ikka, aga jah nii ta kahjuks oli.
Ilmselt mu suurim viga sai tehtud ühel päeval kui liider olin. Eriti kui õhtu pärides, et mis toimus ja aru sain ning enda peale väga pahane olin, aga see oli jälle tõesti see, et ma lihtsalt ei saanud aru mida mulle öeldi. Nad kasutavad oma spetsiifilisi väljendeid ja raske mõista. Russell tõi uue karja, mis tuli pmst täpselt minu eest, aga samas ta koguaeg korrutas et meie taga on see hoopis. Mis ajas mind segadusse, kui juba loomi enda ees tulemas nägin. Ja kopter oli mulle ka algusest peale väga lähedal, mõtlesin et ta ei saa neid ju nii kaugelt juhtida. Kuigi tegelikult see nõudis ka harjumist, et kus Russell paikneb ja kus tegelik kari on, sest et enamasti ta neist ikka palju kaugemal. Igaljuhul seepeale Dylan ütles, ilmselt mu segaselt ringi vahtmist nähes, minu arvates seda, et jah mine võta see uus kari vastu, sest et mina takistasin neil sisse tulemist. Olin ennegi näinud, et liider läheb ja teeb ringi, ehk siis toob karja sisse. Läheb nö kopteri alla ja keerab nad vana karja poole, sest et kopter kohati ei saa nii madalale ja nad harjuvad selle müraga ning ei karda seda enam. Tegelikult aga ütles Dylan, et jah jäe peakarjaga. Ma ei saa siiani aru kus kohast see Russell mõtles nad sisse tuua sel juhul, igal juhul ma läksin ning üritasin parimat, aga välja tuli hoopis see, et hargnesid kõik laiali ja tekkis suur segadus. Nagu pärast siis kuulsin, siis tegelikult ei tohi kunagi liider lahkuda. Võib, aga aind teatud juhtudel ja ilmselt palju suuremate kogemuste baasil. Peakari näeb, et oppa, ees on vaba maa ja nn pidur on kadunud, seega paneme vehkat. Üritasin üht sisse tulnud mickeyt( noor pull) tagasi põõrata, selle käigus peaaegu sõitsin lehmast ja vasikast üle. Otsustasin pigem nood tagasi keerata, aga hoopis selgus, et need olid ära lõigatud, mida Russell mulle ütles kui mind neid taga ajamas nägi, niiet selline väike viga võib paksu segadust külvata. Siiski see oli mul esimene kord seal olla ja kogu olukord uus. Kuskil sabas tilpneda, mida kõik teised uued tegid, ei ole just eriti keeruline. Ja miks lehm ja vasikas tagasi lastakse on põhjusel, et kui vasikas liiga noor siis nagu eelnevalt mainisin nad tihti kaotavad ema selle käigus ja parem lasta neil kasvada vaikselt. Nad võivad aedades kuskile alla trambitud saada jms.
Igal õhtul oli meil oma lõke, mille ümber enne ja pärast õhtusööki istuti. Selline mõnus koosolemine. Siiski magama mindi juba 8-9 ajal kindlasti, sest et kõik olid nii väsinud ja hommikud olid eriti varased. Hommikul oli Maddeline ja Maddie hommikusöögi valmistanud mis oli kohutav ja täpselt üks sama. See oli Maddeline süü, tema oli meie peakokk siin. Kellega mul esialgu ikka väga palju tegemist oli, et teda taluda. Ükski asi ei sobinud, isegi riided olid valed. Naiselik kadedus, aga no jumala eest võtku umbes kümme kilo maha, et ta tagument enam miski globaalse nähtusena ei tundu ja ei pea enam kadetsema. Suutsime siiski lõpuks oma erimeelsused kuidagi lahendada ja saime okeilt läbi, siiski ei ütleks kindlasti et mingid sõbrannad nüüd oleme. Maddie oli selle eest vägaväga tore ja avameelne. Temaga sain väga hästi läbi ja ta on nii naljakas. Selline kreisi naljakas. Hommikute juurde tagasi põõrdudes siis hommikusöögi lõpetades tuli kaasa pakkida lõuna. Mis on jällegi sama kaks võileiba minu jaoks. Kohutavalt kõrini neist jällegi. Ja mingid koogitükid kaasa. Lõuna jäi minu viimaseks söögikorraks. Niiet väikselt dieedil olnud nüüd. See kindlasti tuleb mulle kasuks. Ja siis kui kõik pakitud, mindi autode juurde kontrolliti õli- ja veetaset ning pajeehali. Enamasti koosnes hommik sinna sõidust ja umbes tunni ajalisest ootamisest. Siiski vahel oli Russellil ka kohe kari olemas ja kihutasime sama kiirelt kuskile metsa neid leidma. Kõige parem päev oli kui esimese karja saime kell 11.30 ja aedadesse jõudsime kell 3. Polnud just väga tegus. Mängisime kõik võimalikke mänge kivide loopimisest kuni igasugu muude lollusteni välja. Enamasti siiski jutustasime kõigest mis pähe tuli. Muidugi magasime ja päevitasime (eelkõige mina). Kõige hullem ootamine oli ilmselt 3h karja hoides ja Russelit ning motikaid uuse karjaga tagasi oodates. Istud oma autos, valvad karja ja kellegagi juttu ka ei saa rääkida, sest et kõik on positsioonidel.
Muidugi enamasti on see kohutavalt nüri ja igav, sest et kui kari rahulik siis lihtsalt tiksud esimese käiguga mööda metsa edasi. Ja lowfirst, mitte tavaline, seega ikka väga aeglane. Aga ausalt öeldes enamus aega ma ikka olin pigem õnnelik kui nad lihtsalt kõndisid, sest et need tagaajamised olid küll väga kreisid ja lahedad, aga päris segased kohati. Aga sellegipoolest nautisin igaljuhul seda täiega. Mis sest, et kael kahe-kolmekorra vahtimisest õhtul tahtis otsast ära tulla tihti. Kindlasti tahan seda tulevikus rohkem teha, see tundub tõesti olevat mida meeldib teha. Varemalt seda telekast vaadates tundus see nii põnev ja kihvt, sain sellele nüüd kinnitust. Tahan kindlasti seda ka hobustega proovida. Põhimõtteliselt on hobused täpselt samad nagu buggyd külgedel ja kõik töötab samamoodi. Muidugi Russell kes seda terve elu teinud, enne lendamist hobusel rääkis kaks jubedat lugu, kui üht jõge ületades hobune sinna sisse kukkus ja tema tolle alla jäi ning hobune tema otsas trampides ülesse üritas ronida. Teinekord kargas pull karjast välja ja lõi hobusele sarved kõhtu millega ta sõitis. Ta oli seda näinud, aga oli liiga aeglane, ütles et ilmselt see kõik tema süü. Aga no selliseid asju juhtub, sinna ei saa midagi parata. Kord kukkus sellise kimamise pealt, et avastas end tunde hiljem kuskilt eikusagilt maas lebamas. Eks igaühel on ellujäämise nimel oma võitlus pidada.
Ühel päeval sain ämblikku käest kaela hammustada, see oli päris ärev järgnevad 20 min. Muidugi paanitsesin ja mõtlesin ise ilmselt kohati endal hullemaks, et raske neelata ja hingata. Siiski tegelikult oli päris valus ja kange see koht, aga elus ma olen. See umbrohu tapmine nõuab ikka korduvaid katseid, väga visad on nad. Muidugi tolle päeva hommik algas ka kohutavalt. Minu ees olid kaks buggyt minema kihutanud, ees Dylan kes on Wongawoli stationi manager ja tema järgi Andrew ja Megan neil oli omavahel mingi võistlus, kes kiirem vist. Siiski oli see igatepidi lubamatu mida Dylan tegi nagu pärast selgus, et see tema oli. Ahja, ja tegelikult oli ka meie imeline manager Graeme koos Dylaniga. Mina neile järgi sõites leidsin teelt känguru, kes tavapäraselt aeglustades teelt minema hüppab, tema liikumine tundus aga juba kaugemalt väga imelik. Pidurdasin end täiesti seisma kui nägin et tema vasak tagumine jalg oli keskelt täiesti pooleks, rippudes ainult nahaküljes seal kuidagi. Siiski üritas ta meeleheitlikult hüpata ja minema saada tehes sealjuures valust oma kondi otsas hüpates igasugu veidraid hääli. Hakkas miskil põhjusel minu auto ümber ringe tegema. Ma surusin silmad kinni, endal pisarad voolamas ja ootasin enda järgi tulevat Marki. Ta oli aga kaugemal ja seisin seal nii vast pea 5min, niiet arvan et kogu tema kannatused kestsid vähemalt 10min. Värdjad, et nad seisma ei jäänud ja ei lõpetanud ta piinu. Sinna jõudes küsisin et kes alla ajas, Dylan et ah mis elus oli või. Mark oli selle eest suurim džentelmen, sõitis esiti minu ja känguru vahele, mul ei tulnud ühtki sõna suust välja peale : should we… Tema aga siis takistas mul esiti nägemast enam seda looma ja ütles, et sõida edasi, ta lahendab selle. Ei sõnagi mis tegelikult toimuma hakkab, see oli kuidagi nii ilusti tehtud. Mark oli üldse tore, ta inglise poiss, kes mehaanik ja neile 4a. töötanud ja nüüd läheb just koju. Ta päästis mitu korda mind ka igast segastest olukordadest ära ja nägi kui miski hakkab valesti minema, siis lendas alati minu juurde kohale. Mark ja tema roheline buggy Hulk. See jääb alatiseks meelde. Minu auto nimi oli Beer fridge, sest et tagaküljel oli selle nimeline silt. Vahepealseks sündmuseks sel päeval jäi see, et sõitsin meeletu suure puu otsa, mille all ma pmst kinni olin. Ja tegelikult oli olukord väga kiire, sest et kari jooksis ja Dylan sööstis kuskile edasi minema. Mina aga päike silmas ja üritades aru saada kus kohas see kari täpselt on, tabasin seda massiivset puud. Sain kuidagi sealt ikka vabaks, kahju oli ma autokesest, aga beer fridge mõrises ikka edasi. Kui väga hästi ette kujutada, siis võis mõelda, et istud uhkes Ferraris või Lambos. Too paukus ikka korralikult kui gaasi maha lasid või kui pöördeid rohkem andsid. Mis oli vajalik selleks, et karja hirmutada tegelikult. Muidugi Ferraris ilmselt okkaid tagumendist noppima ei pea aga noh ütlesingi, et kui palju ette kujutada. Ja Ferrari päris kindlasti ei peaks neile maastiku oludele vastu. Ma tõesti tihti ei saa aru kuidas need autod üldse elus on nende sõitude peale. Ronisime üles kohtadest kus ma mõtlesin, et see ei ole võimalik. Kraavid mis vesi sisse uhtunud, lõputud kivitasandikud, mis võdistab Sind kordades rohkem kui butterfly abs või ükskõik mis muu kallis idiootsus, kõik need puud millest üle/ läbi sõidetud saab. Ja mul ei saanud mitte ühtegi korda rehve katki, ma ei tea mis ime see oli. Teistel oli vähemalt üks päeva jooksul, enamasti kaks kolm. Ilmselt olid nood rehvid supper head, sest et vahel neist kändudest üle sõites ma tõesti ei mõistnud kuidas need veel terved seisavad.
Naljakaid hetki veel niipalju, kuidas meie kopteri kütuseautoga koguaeg üks tramburai oli. Kõigepealt sõitis sellega Dustin, kes just teravaim pliiats ei olnud. Kord paigutus ta vaadi ilusti puu alla ja aia kõrvale, kui 500m eemal oli suur lage plats. Puu alla siis, et Russellil seda ääretult raske õhust märgata ka veel oleks, lisaks et maanduda nagunii ei saa. Russell ei olnud raadios just eriti õnnelik ja palus parema koha järgmine kord leida. 200L vaati just üksi lihtsalt ei liiguta. Ta pidi maanduma, peksis kuivand puid maha ja kopteriga üritas madalale laskudes endale ruumi teha. Kütusega ikka vahel nagu ka seekord väga kiire ja nii see asi päris just käima ei pea. Peale seda hakkas sellega sõitma shoti poiss Stuart, kes suutis pidevalt ära eksida. Üks kord oli naljakaim kui me loomi ühes kohas hoidsime ja Russell,et Stuy kas näed mind ma lähen paar sada meetrit karjast põhja ja maandun, tule sinna. Stuart kihutas minema. 5min hiljem kuulsime vestlust, et oot kus Sa nüüd oled ma ei näe Sind. Russell, et no ma Sind ka mitte. Läks veel veidi aega mööda, siis Russell kisab, et sa oled minust kuskil kaugemal ees tule tagasi. Läheb umbes 10 min mööda, et Stuart kus nüüd oled. Meie kuuleme karjast lõunas Stuarti mootori kaeblikke karjeid lähenemas. Ütlesime talle, et sa oled suunda muutnud, läksid täpselt risti vastupidi pärast. Stuart siis väga asjatundlikult et jah okei ma nüüd tean. Ja kadus kuhugi samas suunas tagasi. Lõpuks me isegi ei kuulnud teda enam. Russell, et mate mul kütust nüüd vaja, kus kohas sa oled. Käskisime tal auto pöördesse ajada, et kuulda. Isegi kuulda polnud enam. Ta ei teadnud enam ise ühtki suunda kuhu minna. Russell siis mingi kütusetilga abil tõusis õhku, et enda kütuseauto ülesse leida ja lendas tagasi ja seisis õhus ühe kohapeal seni kuni Stuart lähemal oli. Varsti nägime Stuarti autot läbi metsa lendamas, Spenc nii asjakohaselt, et kui ta nii edasi tuiskab siis pole enam kütust auto taga alleski kui ta lõpuks kopterini jõuab. Sai siiski olukord lahendatud. Umbes sama olukord juhtus paar päeva enne viimast päeva ka. Pidi vaid mööda teed edasi sõitma ja lageda koha leidma, aga ma ei tea kuhu ta ära eksis, niiet Russell läks teda otsima ja ülesse leidma kuskilt, kütust siiski ei saanud ja lõpuks saadeti Graeme teda õigele teele suunama. Ei tea kuidas ta küll seda suutis. Järgmisel hommikul suutis ta jälle ära kaduda, aga õnneks olin ma nii tähelepanelik, et teda enam enda ees mitte nähes ja ühes teeristis tolmu valele poole minevat nähes, küsisin raadiosaatjast, et kus kohas Sa Stuy nüüd oled jälle. Ta oligi vale põõrde teinud, aga tänu mulle siis sai õigele teele tagasi.
Laupäeval pidi viimane musteringi päev olema, aga kopter otsustas et tema töö on tehtud ja hommikul enam ei käivitunud. Läksime kõik peaaegu siis aedadesse tööle, siiski tuli lõpuks välja, et liiga palju inimesi on seal, mistõttu mina ja Mark tagasi sõitsime. Korjasime atvd tee pealt peale ja tiksusime teisel käigul tagasi kõigist võimalikest maailma asjadest rääkides. Tulime siia, koristasime autosid ja ei teinud suurt midagi. Said kopteri siiski nii palju tööle, et Russell sai sellega Wongawoli lennata kuhu kõik teised õhtupoolikul suundusid, et siis igaüks oma teed pühapäeval minna. Laupäeva õhtu oli siis suur lahkumispidu. Kus meilgi siis lubati osaleda. Esialgu pidin ma üksi minema, sest et Adamil oli väga inetu vahejuhtum ühe Ashleyga kes talle päeval aedades töötades sedasi peale hüppas, et ei tea mis ime läbi see suureks peksuks ei läinud. Ja Ashely töötab sõjaväes pmst erimisioonide vend kes sisuliselt lihtsalt tapab inimesi, seega too kaklus oleks võinud päris tõsiseks kujuneda. Adami hulgaliste tänavakakluste minevikku kaasa arvestades.  Tegelikult oli ta muidu väga toreda iseloomuga ja lahke mees. Ma päris täpselt ei saagi aru, et kuidas ta tööks inimesi tapab ja muidu päris elus tore inimene oled. Maailmas tundub ikka veel palju asju olevat millest mu mõistus veel aru pole saanud. Ja enne oma väiksel kodusaarel istudes arvasin, et tean juba paljust palju. Tutkit. Siiski Ashley jäi hoopis siia koos Spenceri ja Graemeiga. Me läksime kõik Wongawoli ja pidasime ühe metsiku peo maha. Mina ja Maddie olime vist õhtunaelad, ohjeldamatult ringi tantsides ja kõiki tantsima vedades ning niisama lollusi tehes. Joodud sai ka ülemõistuse palju ja õhtu lõppes nii, mis trükimusta isegi ei kannata. Hommikul ärgates sai kõvasti naerda ja häbi ka muidugi tunda. Aga mis õige pidu see muidu olekski. Õnneks oli siiski Maddie see, kel rohkem põhjust häbeneda oli. Russeli ’hakka’ oli muidugi ka väga tasemel etteaste. See on vana pärismaalaste Uus-Meremaa tants mida enne vastastega sõdimist tehti, et neid hirmutada. Mida ta mitte isegi püsti seistes eriti üritas teha, mis oli rohkem naljakas kui hirmus. Me Maddiega karjusime, et särk seljast seal juures, seega ei saanud me väga hirmunud olla. See aga on väga selline karm ja füüsiline. John isegi ärkas ülesse arvates et keegi peksab ja palus meil magama minna. Me aga vaikselt tiksusime veel paar tundi. Hommikul kell kuus ärgates oli küll pool surnud enesetunne. Kuskil 10 aeg tiksusime siia tagasi ja ma keerasin magama. Adam üritas nägu teha, et töötab sest et meil ei olnud õrna aimugi kas meil vaba päev või peame töötama. Graemeiga on asju selgena hoida äärmiselt keeruline, sest et ta lihtsalt ei räägi.
Ahja, Adam tõi mulle mõned päevad tagasi kingituse- kolm emu poega. Olid Anthonyga neid taga ajanud. Esialgu olid kõik väga elus ja terved, kuid said üks öö väljas liiga külma ja kahjuks kaks päeva hiljem kõik surid. Kurb, aga jah.. Oma lollus, et õue jätsime. Tundus, et ei ole üldse nii hullu, aga ikka liiga väiksed ja noored olid. Vb üritame uued püüda ja ülesse kasvatada. Oma emu stationis oleks päris vinge. Ühel päeval tagasi sõites nägin metshobuseid ka ringi galopeerimas. Nii vinged ikka ja võimsad.
Graeme läheb varsti puhkusele, jääme kuskil pea kuuks ajaks üksi siia. Wuhu, happy days.
Noh, kes lõppu jõudis võib kiituseks endale pika pai teha. Ilmselt võtsin teie päevast tunnikese. Aga võite selle ju mulle ohverdada mu kallid. Kolm kuud veel ja siis hakkab kojutulek paistma. 

Crush. Dehorning. Asi näeb koledam välja kui tegelikult ilmselt on. Nad ei tee suurt väljagi sellest

Too valge lehm ja vasikas lihtsalt vaatasid mind terve päev kui tööd tegin

Holding up ehk ootame Russelli korraldusi

Done

Wuhu, tüdruk läheb kopteri sõitu 

enne seda natuke tööd

Russel oli oma kopteri pärast mures

Järjekordne hommik ja päev eest ootamas

Märgistamine

Positsioonidel

Natuke metsa kaasa

Tekk alla, et pehmem oleks ja natuke kõrgem, et välja näeks. See tobe kaitseraud oli täpselt kõige olulisema vaatevälja ees

Natu mõlkis

3h ootamist 

Ikka ootasime. Üritasin magada, aga Mark mu ees magas roolil, niiet ma siis püsisin kuidagi üleval

Liigutage keegi, ma üldse ei jaksaks ise

Kopterisõit hommikul.. ei kurda

Miks kõik tööpäevad nii ei alga? Nägusa piloodiga sõidule. Miks mitte.

Kui kari nii siseneb, suur tolm taga siis ei tähenda see kunagi midagi eriti head.. 

Spencer teeb rasket tööd 

Libe.. märjal ajal mingi järv vms

Tolmupäevitus. Cliffy sõnas, et pole ime miks kõik lehmad minema jooksevad.. Aind valged hambad paistavad, siin muidugi ei saa üldse nii palju aru

Käisime yabbisid püüdmas. Ma isegi ei tea mis see eesti keeles on. Igaljuhul head

I belive I can fly.. with that 

Rekkamees ostustas et meil pole elektrit vaja enam

Emud

Ja ikka ja veel rohkem lehmi

Cliffy piffy

Mark ja Maddie

Shaun sõidus

Mustering crew 2014. Vasakult: Roco ja Andrew, Graeme, Megan, Andrew, Ashley, Mark, Spencer, Madeline, Jamie, Cliff, Scotty, Maddie, minaa, Adam, Stuart, Dustin, Russell, Dylan.

Mustering 2014