Oleme jarjekordselt kogunenud kõik siia arvutiekraanide ette, et jagada Kelli seiklusi seitsme maa ja mere taga. Ühe vapra tüdruku õnne otsingud, maailma avastusi ja õppides uut kultuuri. Olgu, algus oli võib-olla palju lubav, kuid tegelikult ei ole mul suurt midagi kirjutada. Eelmine nädal möödus jälle linnutiivul. Midagi erilist sinna sisse, mis meelde oleks jäänud, ei mahtunudki. Reedel läksime siiski Wongawoli, et natuke pidutseda jälle. Saksa paar oli ka seal ja päris selline raju oli see jälle. Lõpuks vajus ära ja ma olin nii väsinud, et läksin magama. Arvatavasti oli kell siis kõigest 12 äkki, selle-eest uneks ei läinud. Varsti sadas Maddie mu voodisse ja kiusas mind, siis ühines veel Adam. Olin kuidagi pressitud nende vahele ja nad kahjuks ei olnud eriti väsinud. Lõpuks sain neist kuidagi lahti. Siiski magada ei saanud siiski, kõht oli nii valus sest mürgist, et hoidsin end väga kõvasti tagasi, et mitte oksendada. Arvasin, et siis jälle jään ja ma ei tea mis variandid mul oleks üldse haigla või kuhugi minna. Wilunas on arstid, aga keegi nagu ütles, et nv äkki need ei tööta vm. Ma ei tea. Vist siis surekski vedelikupuudusesse, kuid just lennukit ei kutsuks. Suutsin kuidagi siiski üle elada, kuid väga raske olla. Hommikul otsustasin, et aitab. Enam nii ei riski, pole väärt seda. Ilma alkoholita saab ka lõbus olla. Kõik olid väga mitte konditsioonis ja leotasime diivanite peal ja vaatasime filme. Tundsin end kuidagi kahtlaselt halvasti, ei olnud nagu üldse pohmelli tunne, ja kurk oli ka nii kohutavalt haige. Lümfisõlmed olid kolm korda suuremad kui muidu. Üks pool oli juba enne mitu päeva haige olnud. Liikusime mingi kella 1 aeg koju, ma sõitsin ja tundsin ikka järjest hullemini. Ütlesin, et ma ei imestaks kui mul palavik on. Koju saades aitas Graeme mul mingit kurgurohtu leida, mida polnud, aga sain vähemalt kraadiklaasi. Ja oligi mul õigus- 37.5. Tegin omale teed ja pugesin teki alla. Magasin päris palju, siis vaatasime mingit filmi, aga isegi silmad olid nii valusad, et pool aega ainult kuulasin. Palavik aina tõusis, öösel enam magada ei saanud sest et lihtsalt enam neelata ei suutnud. Sellist kurguvalu on mul vist 2 korda elus enne olnud, see oli ikka jube. Isegi vett juues nutsin ja igakord kogusin end paar minutit kui lonksu võtsin. Ja, et siis sellest veel vähe oleks lõi see edasi neerudesse. Olin nagu vanamutt 90kraadise nurga all kõndides valudes. Pühapäeval tuli üks boss siia, teadsin et tellisin kurgurohtu, sest et see oli meil enne siin poes, aga keegi mees just nädal tagasi ostis ära selle. Neasin muidugi selle maailmapõhja, et selle talle müüsin ja nüüd ise niimoodi piinlema pean. Ta tuli, aga Adam tuli mu tuppa ja ütles et kahjuks ei tea nad rohust midagi ja seda pole kuskil kastides. Ma ei olnud põhimõtteliselt kaks päeva maganud, sest et iga 10 min tagant ärkasin ülesse ja sülitasin rätikusse või neelasin kogemata ja ärkasin ülesse täiesti. Rääkida sain vaid mõned sõnad ja ülivaikselt sosistades. Enamasti kirjutasin Adamile, ta lihtsalt ei suutnud mind kuulda. Seega ma lihtsalt olin nii kurb, et ma isegi ei suutnud nutta. Ma need kaks ööd ja päeva muust ei suutnud unistada, kui vaid et saaks mingit rohtu mis selle valu ära võtaks. Paar tundi tuli tagasi mu tuppa ja ütles, et näe me ikka leidsime. Ma lihtsalt purskasin nutma. Palavik püsis ikka kõrge, ja Len kes pidi algul kohe esmaspäev minema sõitma jäi siiski kuni neljapäevani.

Teisipäeval ta otsustas, et pean nüüd sinna lendavate doktorite infoliini helistama ja abi saama. Ise nad jäid kõik juba ka samamoodi haigeks, see vist mingi viirus. Adam helistas neile, ma olin kõrval ja vastasin kirjutades kui ta millelegi vastust ei teadnud. Arst arvas seal, et nii kaua olnud ja ikka nii hull, kui neerud veel ka siis ikka peab antibiootikumi võtma. Nüüd siis teengi seda. Vastik. Ei saa ma ikka ilma nendeta. Ja eile siis Len ütles, et kui ma toast välja ei tule siis pean 350km linna loksuma ja haigla minema. Väga meeldiv. Ma lihtsalt nii nõrk, et ei jaksa midagi teha ja ei taha jumala eest juurde külmetada. Siiski ajasin end siis välja ja tiksusin ringi vaikselt. Õnneks ta lahkus, niiet ei olnud sellist survet enam. Len läks, aga koos temaga tuli meile siia üks uus kutt Toby, kes nüüd kui Graeme läheb puhkama jääb siia majandama. Ta nüüd õpib siin kõike. Ta on päris tore, väga lõbus ja vabameelne. Enne kui Len siin oli, siis pidi õhtust lokkama mida Adam siis mu haiguse ajal tegi. Kartsin, et nüüd kui Toby siin siis pean hakkama seda õhtuti tegema, mis mulle üldse ei meeldiks. Ise ma jälle õhtu ikka süüa ei taha ja Adam ka reeglina ei söö ning Graeme kokkab ise. Adam oli aga Tobyle öelnud, et misasja, kokkad ise kui tahad. Ta aga kahjuks ei oska kokata. Eile siis kõige pealt oli piitsa näidis kasutamine, Graeme teeb seda ikka päris hästi ja eile veel kahega korraga ja siis tuli kööki naerma kuidas Toby üritab kokata. Vingus siin minu kallal, et ma ikka süüa ei tee. Ma olin lihtsalt konkreetne, aga Graeme on nii naljakas, ta ikka tõesti kardab mind. Küsis niii malbe häälega, kuna ma siin Tobyga natuke kõrgemal toonil rääkisin, et enne kui ma kurjaks saan kas ma ikka peekoni võtsin külmast välja ja siis et oi väga tubli, siis kõik korras. Iga reede pean postiljonile kokkama peekonit ja mune. Täna hommikul siis kõigile neljale mehele. Minu omletist levivad siin juba mingisugused kuulujutud, et nii hea.
Täna nüüd tulevad Maddie, Ronja ja Jannes kõik siia järjekordsele peole. Mina püsin kaine ja ja korralik. Rohtudega nagunii ei tohi juua. Ja nii nõrk ka, et ei taha mitte mõeldagi, et midagi tarvitama peaks. Ei tea kauaks nad jäävad, kas kaheks päevaks või üheks. Toovad mu uue rehvi ka siia, mis maksis 200 taala. Täiesti idiootne, ostsid mulle uue rehvi. Seda ei oleks ma nüüd küll tahtnud. Autol saab rego läbi ja taga puksid on nii pees, et pean selle vist mingi kommi hinna eest maha müüma. Vastik vastik vastik.

Tänan teie tähelepanu eest

armastus teie vastu tuleb sügavalt mu seest.