Aussies õnne otsimas: märts 2016

Tere üle tüki aja ja pole üldse kindel kuna ta seda nüüd lugeda saate, sest et interneti puudus on suur. Uudiseid on palju ja muutuseid küllaga. Algas see kõik meie teise Austraalias viibitud nädala lõpus, kui mulle messis Mike Dodd, et tal oleks meile tööd pakkuda. See oli meie kahe gumtree kuulutuse peale Magnusega mille ülesse riputasin. Meile kolmele väga pakkumisi ei tulnud ühestki otsast. Aussie jobs mis on üks eestlasi väga hindav agentuur leidis meile peaaegu tööd ja variante, et saaksime töötada lähedal asetsevates farmides, kus enamasti oleksin mina pidanud ise tööd otsima või äkki saanud tööd kuskil maapubis. Mis ei olnud samas ka päris see mida ma tahtnud oleks. Kuna mõte oli traktoritega sõitma minna, siis oleksin ka tahtnud sama teha. Just seda pakkuski meile Mike.

Helistades kõik sujus ja ta oli nõus meiega kohe kokku saama paari tunni pärast. Nimelt läkski lausa nii hästi, et ta oli hetkel Perthis ja tahtis meid näha. Peale põgusat kohtumist, ei olnud midagi halba öelda, tundus ääretult viisaks, mõistev ja arusaaja mees. Uuris meie kohta natuke, rääkis enda farmist, sellest et ta õpetab meile kõike olles ise seni kõrval kuni end kindlalt tunneme. Kõik tundus justkui ideaalne, ka palk. Siiski alati 9 korda mööda 1 kord lõika. Läksimegi siis seda esimest tegema, lisaks ka Intsuga läbi rääkima kas talle kõik sobib. Mike pidi ise liikuma teisipäeval (antud juhul oli tegemist pühapäevaga, sealjuures alles laupäeva õhtu panin meie tööotsimiskuulutuse) ja oleks nõus meid endaga kaasa võtma kuuldes, et me tegeleme jällegi auto otsimisega, sest et Intsule jätsime Subaru meie esimese Aussie püssi. Mikel oli isegi selle lahendus olemas, et temal on müüa ta endiste tööliste auto, mis oli enne ta naabri ja väga hästi hoitud.

Niisiis esmaspäeval andsin talle meie nõusoleku, et oleme tulemas ja õhtu täpsustan kas me oleme endale auto leidnud või tahame temaga farmi saada. Maanu käis veel enda esimesel tööl mille talle leidsin läbi Facebooki ozi lehe, tegu oli peotelkide maha võtmisega. St see oli Maanu esimene päriselt ka töö tegemine. Reedeks leidsin talle läbi oma endise majakaaslase ehitusel töö, milleks käisime veel eraldi ostsime talle kõik metallninaga saapad ja helkursärgi. Hommikul oli veel draama, et kiivrit on ka siiski vaja, siis ma otsisin Maanule kähku poodi mis teele jääks, kus ta selle osta saaks. Too tööpäev kestis aga kokku vb 15mini, sellepärast et selgus et seal ohutus nõuded nii kõrged ja Maanil minu white cardist ( ehitusalane ohutus kaart) ei piisa ja Kristjan saatis ta koju koos 100 daalaga kohale tulemise eest. Selline esimene töökogemus siis.

Telkide mahavõtmine oli päris karm, laus päikse käes, unustas vee maha nagu seal teisedki 5 Eesti poissi, muidugi ka päiksekreemi. Niiet härra Rünkorg nägi päris elutu välja kui ta koju jõudis. Olles tarbinud 6 liitrit vett ilma kordagi vetsus käimata.
Meie Indrekuga shoppasime terve päeva ja otsisime vajalikku mida kaasa vaja farmi. Ka Indrek sai tol samal päeval päris hea pakkumise Perthist mitte kaugele vilja- ja lambafarmi. Palk sama mis meil, alguses 22$, pärast kui vilja mahapanek hakkab 24$ aga lisaks tal veel tasuta söök ja nagu nüüd välja tuleb ka tasuta kütus. Lisaks üritasin ka Maanu white cardi tehtud saada, selleks prillipoes/apteegis/postkontoris allkirja saamas ( jah nii imelikult toimivad siin mõned asjad ), aga üheski see ei õnnestunud kuna ma polnud Magnus. Korra ma muidugi mõtlesin, et samas ma võiks ju valetada et ma olen ka. Pärast 6h jalgadel ja olles ostukeskusele päris tõsiselt umber 20 ringi ja mõnedes kohtades päris kindlasti rohkemgi peale teinud jõudsime ka vahetult enne Maani koju.

Mike tuli meile teisipäeva hommikul järgi ja Ints sai Maanu pooleli jäänud töö endale ( telkide maha võtmise ). Meie Maanuga jõudsime veel käia Maanu white cardi jaoks allkirju võtmas, Taurile ja mu endisele bossile pakki saatmas. Arvasin, et oleme kohe teel farmi, aga polnud. Läksime kõigepealt Mike vanasse majja mida ta müüb, tegime ja asjatasime seal veidi, edasi läksime nende äsja ostetud villasse, et nende lastel oleks kuskil elada kui nad koolis käivad. Ema, kus mu maja on? St villa mitte mingi tavaline maja paluks. Lõpuks peale poes käiku, kui ta meile ütles et me paariks nädalaks kuni kuuks toidu ära ostaks mis tundus väga müstiline, saime teele asuda. Sõit võtab aega umbes neli tundi, seega ei ole kõige hullem ja teed on head. Teel siia tundus ta veelgi toredam kui alguses ja siiani ei saa ma midagi halba öelda. Sattusime tõesti vist väga õigesse kohta. Me väga rahul.
Meie käsutuses on kaks üpris suurt vagunelamut mis siin väga kombeks, ühel poolel köök, elutuba, wc ja dussiruum, teises pooles magamistuba. Jõudsime kohale üpris hilja, sättisime siin end sisse ja läksime magama järgneva tööpäeva ootusärevuses. Hommikul tegi ta meile autoga suure tuuri ja tutvustas enda 6000 hektari suurust farmi, näitas kaardilt ja seletas. Järgmisel hetkel hüppasime juba traktori rooli ja ta hakkas meile tänapäeva tehnika imesid tutvustama. Ehk siis ega seal traktoris väga seda juhti polegi vaja, vajutad nuppu ja ta sõidab ise õige joone järgi, vajutad järgmist nuppu ja ta piserdab või teeb ükskõik mida täpselt õiges koguses õiges kohas. Muidugi see kõik on enne sisse seadistatud ja tehtud, aga no ega midagi rasket pole. Lisaks joonistab ta nagu pintsliga kõik maha kus oled käinud.

Meie esimeseks ülesandeks oli liiva pritsida, mida nad teevad siin selleks, et see niiskust paremini sees pinnaseks hoiaks. Kusjuures tegu veel mingi mereliivaga mida nad siia transpordivad. Seda siis vastavalt vajadusele ja põllule segatakse mingi keemiaga. Alguses tundus traktor hirmus ja suur, lisaks veel täiesti tuliuus prits ei töötanud nagu ikka alguses peab olema, kui uus oled. Järgmisel päeval lasi meil ka koos tööd teha, selgitades et tal on lihtsam meid kahte õpetada ja lasta teha, sest et siis üks õpetab teist ja vastupidi. Väga õige ja alguses ju ikka hirmus, siis hea kui teine toeks. Järgmisel hetkel jäi Maan üksi tööle ja mina läksin eksportima mingit eriti suurt traktorit mööda sõiduteed meile lähemale põldudele.
Kui meil see traktor ja minul laaduri kasutamine ka selge juba enamvähem olid, siis tuligi minna tolle rooli mis sai kohale toodud. Oi taevas kui suur see on, koos selle taga olevate saja kettaga ( ma ei teagi milleks meil teda nimetada ), siin nimetatakse neid diskideks, et see liiv maasse saada ja maa seemne jaoks pehmeks. Alguses siis jällegi õppisime koos ja lasi meil koos töötada, nüüd olen miski pärast juba mina mitmendad päeva selle pean ja Maan spreib seda liiva laiali.
Eile muidugi juhtus mul esimene äpardus siis ka selle ulme masinaga. Pean tegema kõiki neid aia piire ja põllu ääri kus ei aita mind üksi gps või asi, vaid oma silmamõõt ja arvestamine. Kuidas sellega põõrata, et neid diske ära ei lõhuks aga samas et võimalikult lähedalt ja efektiivselt tehtud saaks. Seni oli kõik hästi läinud minu üllatuseks tegelikult. Kuni siis jõudsin ühte aia nurka millest pidin mööda põikama, et põllu taha otsa edasi sõita. Läks natuke kehvasti ja suutsin ennast sinna esimese ja tagumise riba vahele kinni sõita. Kui tagurdasin lükkas need ribad veel rohkem aeda ja no edasi ei saanud ka mitte. Käte värinal siis kutsusin Mike, et mul pisut kehvasti. Tuli sinna tõmbasime mingid poldid lahti, et masin rohkem kokku läheks ja saime välja kenasti. Ta oli aga väga tore ja naeris, et tubli olen et seisma jäin ja panen ta ka nüüd proovile, tema ei uskunud et välja saab sealt. Seega tõesti supper ülemus, kartis et tol hetkel tuleb midagi muud välja kui ta siiani olnud.

Ühel päeval käisime Mikega tunni kaugusel suuremas linnas ka meie võimalikku tulevast autot ära toomas. Alguses tundus kõik enamvähem, kui siis avastasime et rego ( siinne kindlustus ja ülevaatus ) läbi ja igasugu muud pisemad vead, selle raha eest ei tasu. Selleks olenemata kasutasime seda siiski selleks et pühapäeval 140 km kaugusel suures linnas poes käia, sest meil oli vaba päev ja et varusid ette veel osta.
Lisaks kõigele muule meie telefonid ei tööta siin ainsana levivas telefonivõrgus enam. Ostsin uued kaardid ja kõik oleks justkui tore, aga no ei. Mike on maha pidanud meie telefonide pärast tundide pikkused telefoni kõned, aga miski ei aita. Modem mis sai ostetud töötab, aga selle nett oli meil 2 päevaga pool ära kasutatud. Kohutav, 15$ eest, mis peaks nagu kuu aega kestma. Sellepärast oleme kadunud. Nüüd on meie telefonid koos Mike naisega Narelliga Perthis kus ta üritab neid tööle saada. Täna läks mitmeks päevaks ka Mike Perthi maja müügi asjus. Nüüd oleme meie ja tema ainus püsiv töötaja Brett, üritame siin hakkama saada siis nii. Brett on väga tore vanem meesterahvas, kellest aga on kohutavalt raske aru saada. Ta on siuke lihtne maamees, räägib oma ozzie aksendi ja väljenditega.

Ilmselt jääme siia kolmeks kuuks, nüüdeks on täpselt nädal meie esimesest tööpäevast. Hoidke meile pöialt, et kõik ikka sama hästi edasi läheks. Üritame teid kuidagi ikka kursis hoida.
Päikest!

Hei taas sõbrad, uuemaid uudiseid siis..
29.02 väljus meie lennuk Tallinnast Austraalia poole tagasi. Nüüdseks ei reisi ega otsi õnne ma enam üksi, minuga on koos mu suurim armastus ja mu parim ühtlasi ka suurima kiiksuga sõber Ints. Meie plaan Maanuga oli kindel tuleku osas juba u alates juuli kuust. Üle kivide ja kändude ajasime enda asju, kuid tulek venis erinevatel põhjustel liiga liiga kaua. Kuigi see tõi kaasa selle, et u kuu enne otsustas meiega ka liituda Ints.
Lend oli päris mõistlik, veel mõistlikuma hinnaga- 450 euri. Tallinnast Helsinki ja sealt kohe Finnairiga Singapuri 12hd. Parem kui loksuda ühte kohta 5hd, siis ootad teised sama palju uut lendu jne. See oli vähemalt otse ja aeg läks tegelikult päris kiirelt. Mina läksin võtsin uue koha nagu mul ikka kombeks, akna all kaheses toolis. Maan jäi üksi meie neljase istme peale magama ning Ints läks samasse kaheesse. Stjuardessilt küsides kas nii on okei, vastas ta alguses jah, aga siis tuli äratas ta poole tee peal ülesse ja ütles et ta peab 60 eurot maksma, kui tahab seal istuda. Ilmselgelt vist tahtis endale raha teenida vms.
Singapuris pidime ootama 12hd, see venis küll üsna pikalt, sest meid ei lastnud check-ini alasse sisse ehk siis kohta kus kõik lebotoolid ja mugav oleks. Käisime söömas, eriti jube koht see. Mingit India toitu ja no Intsu toit oli nii tuline, et pärast võis tuld pursata. Hängisime niisama ringi ja tegime nende kohvri kärudega rallit. Maan oleks, mind kes seal kohvrite otsas istus, mitu korda külili keeranud. Lõpuks rääkisin mingi onu seal check-in'is ära, et me saime sisse. Seal pikutasime ja vaatasime ringi. Leidsime Maanuga jala massaži koha, nii hea oli. Midagi ei maksnud ja torkasid oma jalad sinna masinasse, küll see mudis neid igatepidi. Lõpuks oli aeg jälle lennukisse istuda. Seekord kestis lend midagi 3 tundi ja oli Balil mingi vahemaandumine. Jällegi nii kui sinna Indoneesia ja Malaisia poole satud tuleb täita igasugu lehti, kus miks oled olnud, mis kaasas ja mis mitte. Jube juramine. Bali vahemaandumine oli ainult 40 minutit ja seal jooksime kõik ringi kui peata kanad, sest et keegi ei leidnud õiget väravat ülesse kus peab minema, mingeid viitasid polnud jne. Ja siis läksime täpselt sama lennuki peale tagasi jälle, samasse kohta. Ei tea miks me seal lennukis näiteks oodata ei võinud. Hakkasime uuesti siis Perthi poole sõitma, kuhu oli jäänud veel mõned tunnid lendu. Mul hakkas kuidagi niii halb lennukis siis, et jube. Käisin wc's pea, et oksendamas. Und enam kehva enesetunde tõttu ei tulnud. Polegi kunagi veel nii halb hakanud lennukis. Kui maanduma hakkasime, siis mõtlesin küll et nonii peab vist selle paberkoti sealt seljatoe seest välja võtma. Elasin kuidagi üle.
Perthi jõudes ja pagasi õnnelikult kätte saades, tegime esimese asjana endale Optuse kõnekaardid ära, võtsime takso ja sõitsime ette broneeritud elukohta. Koht oli päris okei, hea hinnaga ja ei pidanud tuba jagama mingi teise 10 sulelise ja karvalisega. Koht oli kohe kiirtee ääres, aga kõige ülemisel korrusel niiet isegi jõgi paistis. Tv ja wifi oli ka, aga wifi oli umbes selline, et 2 tundi päevast vb oli võimalik seda kasutada. Sel juhul ka nii et pani kannatuse väga proovile.
Käisime linnapeal panga asju ajamas, kaardid pidid jõudma 5 tööpäeva jooksul aga tulid hoopiski kiiremini. Ainult minu oma veel venib kuskil. Õhtul tegid oma TFN nr'e ja otsisime visalt tööd. Ülejärgmine päev kutsuti meid juba ühte agentuuri vestlusele, kus öeldi et meil kolmekesi tööd leida on väga võimatu ja me peaks kahekesi kuhugi minema. Pakuti tglt tööd ka vahetult peale seda Maanule traktori peale ja mulle ka midagi sellist tegema. Meie CV'des muidugi et oleme pool elu traktori roolis olnud. Üritame siin ikka veel kolmekesi kokku jääda, aga no kui tõesti ei saa, siis peab lahku minema. Meil kõigil ju kahjulik, Ints oleks ka ammu ise juba head tööd saanud ja me samuti.
Ülejäänud päevad olid ka kõik väga pikad, käisime istusime kesklinnas netis ühes kohas kus palju söögikohti on. Päevad veinisid tööd otsides, autot, elukohta. Pingeline ja rohkeid küsimusi täis päevad. Lõputuna tunduvad kirjad, helistamised, sõnumid.
Mingil päeval käisime 3 autot vaatamas- üks hullem kui teine. Esimene auto mida nägime oli ühe Saksa tüdruku oma, ta läks järgmine päev minema ja oli nõus hinda päris palju alla laskma. Oleks vist 700 kätte saanud, aga me mõtlesime et otsime veel. Järgmise mootor jukerdas ja jamas, mis alguses tundus viisakas ja korralik. Järgnevad autod olid ka kõik omamoodi, ühe iste oli nii üleval et isegi mina ei mahtunud sinna ära. Üks eestlaste auto oli päris prillikivi, aga nendega tekkis hinna vaidlus. Päeval sai kokku lepitud üks hind, õhtul kui otsustasime et võtaks siiski ära, oli hind juba kallim. Vist ei tahtnudki müüa väga.
Lõpuks sai valituks Subaru Impreza 1994 1.8L. Öko 4x auto. Maksis ka vaid 950.- mingeid suuri vigu pole, peale selle et sumps on väga madalal ja maki võiks ära vahetada. See oli suur õnnistus, et vähemalt liikuma sai. Muidugi bookitud meil oli ka hostelis vaid 3 ööd, niiet peaaegu tõsteti meid juba laupäeval välja. Kõik majad mida vaatasime olid ka igatemoodi erinevate suurte puudustega. Õnneks saime 3 ööd juurde bookida. Esmaspäev käisimegi autoga kahte uut maja vaatamas, ühe valisime mis lähedal mu eelmisele kodule. Siin üks Eesti tüdruk koos Brasiilia kutiga ja veel 2 paari kuskilt. Indrek pidi küll leppima diivani kohaga, aga see talle meeldis, sest et maksab vaid 50 nädalas. Tollega tekkis nüüd ka muidugi komplikatsioone, sest et eile juba kuulsime, et majakaaslased kaebavad et liiga palju inimesi majas ja Ints peaks välja kolima. Saime siiski selgeks räägitud, et oleme siiski nädala ja kolime siis kuhugi. Oleme juba kaks päeva järjest teinud ühe agentuuriga Skype intervjuusid töö asjus. Ta on meile lootust andnud, et saaksime vähemalt ühte piirkonda tööle.
Seega hoidke meile ikka põialt ja üritan Teid kursis hoida uudistega.
Päikest !