Tere üle tüki aja ja pole üldse kindel kuna ta seda nüüd lugeda saate, sest et interneti puudus on suur. Uudiseid on palju ja muutuseid küllaga. Algas see kõik meie teise Austraalias viibitud nädala lõpus, kui mulle messis Mike Dodd, et tal oleks meile tööd pakkuda. See oli meie kahe gumtree kuulutuse peale Magnusega mille ülesse riputasin. Meile kolmele väga pakkumisi ei tulnud ühestki otsast. Aussie jobs mis on üks eestlasi väga hindav agentuur leidis meile peaaegu tööd ja variante, et saaksime töötada lähedal asetsevates farmides, kus enamasti oleksin mina pidanud ise tööd otsima või äkki saanud tööd kuskil maapubis. Mis ei olnud samas ka päris see mida ma tahtnud oleks. Kuna mõte oli traktoritega sõitma minna, siis oleksin ka tahtnud sama teha. Just seda pakkuski meile Mike.

Helistades kõik sujus ja ta oli nõus meiega kohe kokku saama paari tunni pärast. Nimelt läkski lausa nii hästi, et ta oli hetkel Perthis ja tahtis meid näha. Peale põgusat kohtumist, ei olnud midagi halba öelda, tundus ääretult viisaks, mõistev ja arusaaja mees. Uuris meie kohta natuke, rääkis enda farmist, sellest et ta õpetab meile kõike olles ise seni kõrval kuni end kindlalt tunneme. Kõik tundus justkui ideaalne, ka palk. Siiski alati 9 korda mööda 1 kord lõika. Läksimegi siis seda esimest tegema, lisaks ka Intsuga läbi rääkima kas talle kõik sobib. Mike pidi ise liikuma teisipäeval (antud juhul oli tegemist pühapäevaga, sealjuures alles laupäeva õhtu panin meie tööotsimiskuulutuse) ja oleks nõus meid endaga kaasa võtma kuuldes, et me tegeleme jällegi auto otsimisega, sest et Intsule jätsime Subaru meie esimese Aussie püssi. Mikel oli isegi selle lahendus olemas, et temal on müüa ta endiste tööliste auto, mis oli enne ta naabri ja väga hästi hoitud.

Niisiis esmaspäeval andsin talle meie nõusoleku, et oleme tulemas ja õhtu täpsustan kas me oleme endale auto leidnud või tahame temaga farmi saada. Maanu käis veel enda esimesel tööl mille talle leidsin läbi Facebooki ozi lehe, tegu oli peotelkide maha võtmisega. St see oli Maanu esimene päriselt ka töö tegemine. Reedeks leidsin talle läbi oma endise majakaaslase ehitusel töö, milleks käisime veel eraldi ostsime talle kõik metallninaga saapad ja helkursärgi. Hommikul oli veel draama, et kiivrit on ka siiski vaja, siis ma otsisin Maanule kähku poodi mis teele jääks, kus ta selle osta saaks. Too tööpäev kestis aga kokku vb 15mini, sellepärast et selgus et seal ohutus nõuded nii kõrged ja Maanil minu white cardist ( ehitusalane ohutus kaart) ei piisa ja Kristjan saatis ta koju koos 100 daalaga kohale tulemise eest. Selline esimene töökogemus siis.

Telkide mahavõtmine oli päris karm, laus päikse käes, unustas vee maha nagu seal teisedki 5 Eesti poissi, muidugi ka päiksekreemi. Niiet härra Rünkorg nägi päris elutu välja kui ta koju jõudis. Olles tarbinud 6 liitrit vett ilma kordagi vetsus käimata.
Meie Indrekuga shoppasime terve päeva ja otsisime vajalikku mida kaasa vaja farmi. Ka Indrek sai tol samal päeval päris hea pakkumise Perthist mitte kaugele vilja- ja lambafarmi. Palk sama mis meil, alguses 22$, pärast kui vilja mahapanek hakkab 24$ aga lisaks tal veel tasuta söök ja nagu nüüd välja tuleb ka tasuta kütus. Lisaks üritasin ka Maanu white cardi tehtud saada, selleks prillipoes/apteegis/postkontoris allkirja saamas ( jah nii imelikult toimivad siin mõned asjad ), aga üheski see ei õnnestunud kuna ma polnud Magnus. Korra ma muidugi mõtlesin, et samas ma võiks ju valetada et ma olen ka. Pärast 6h jalgadel ja olles ostukeskusele päris tõsiselt umber 20 ringi ja mõnedes kohtades päris kindlasti rohkemgi peale teinud jõudsime ka vahetult enne Maani koju.

Mike tuli meile teisipäeva hommikul järgi ja Ints sai Maanu pooleli jäänud töö endale ( telkide maha võtmise ). Meie Maanuga jõudsime veel käia Maanu white cardi jaoks allkirju võtmas, Taurile ja mu endisele bossile pakki saatmas. Arvasin, et oleme kohe teel farmi, aga polnud. Läksime kõigepealt Mike vanasse majja mida ta müüb, tegime ja asjatasime seal veidi, edasi läksime nende äsja ostetud villasse, et nende lastel oleks kuskil elada kui nad koolis käivad. Ema, kus mu maja on? St villa mitte mingi tavaline maja paluks. Lõpuks peale poes käiku, kui ta meile ütles et me paariks nädalaks kuni kuuks toidu ära ostaks mis tundus väga müstiline, saime teele asuda. Sõit võtab aega umbes neli tundi, seega ei ole kõige hullem ja teed on head. Teel siia tundus ta veelgi toredam kui alguses ja siiani ei saa ma midagi halba öelda. Sattusime tõesti vist väga õigesse kohta. Me väga rahul.
Meie käsutuses on kaks üpris suurt vagunelamut mis siin väga kombeks, ühel poolel köök, elutuba, wc ja dussiruum, teises pooles magamistuba. Jõudsime kohale üpris hilja, sättisime siin end sisse ja läksime magama järgneva tööpäeva ootusärevuses. Hommikul tegi ta meile autoga suure tuuri ja tutvustas enda 6000 hektari suurust farmi, näitas kaardilt ja seletas. Järgmisel hetkel hüppasime juba traktori rooli ja ta hakkas meile tänapäeva tehnika imesid tutvustama. Ehk siis ega seal traktoris väga seda juhti polegi vaja, vajutad nuppu ja ta sõidab ise õige joone järgi, vajutad järgmist nuppu ja ta piserdab või teeb ükskõik mida täpselt õiges koguses õiges kohas. Muidugi see kõik on enne sisse seadistatud ja tehtud, aga no ega midagi rasket pole. Lisaks joonistab ta nagu pintsliga kõik maha kus oled käinud.

Meie esimeseks ülesandeks oli liiva pritsida, mida nad teevad siin selleks, et see niiskust paremini sees pinnaseks hoiaks. Kusjuures tegu veel mingi mereliivaga mida nad siia transpordivad. Seda siis vastavalt vajadusele ja põllule segatakse mingi keemiaga. Alguses tundus traktor hirmus ja suur, lisaks veel täiesti tuliuus prits ei töötanud nagu ikka alguses peab olema, kui uus oled. Järgmisel päeval lasi meil ka koos tööd teha, selgitades et tal on lihtsam meid kahte õpetada ja lasta teha, sest et siis üks õpetab teist ja vastupidi. Väga õige ja alguses ju ikka hirmus, siis hea kui teine toeks. Järgmisel hetkel jäi Maan üksi tööle ja mina läksin eksportima mingit eriti suurt traktorit mööda sõiduteed meile lähemale põldudele.
Kui meil see traktor ja minul laaduri kasutamine ka selge juba enamvähem olid, siis tuligi minna tolle rooli mis sai kohale toodud. Oi taevas kui suur see on, koos selle taga olevate saja kettaga ( ma ei teagi milleks meil teda nimetada ), siin nimetatakse neid diskideks, et see liiv maasse saada ja maa seemne jaoks pehmeks. Alguses siis jällegi õppisime koos ja lasi meil koos töötada, nüüd olen miski pärast juba mina mitmendad päeva selle pean ja Maan spreib seda liiva laiali.
Eile muidugi juhtus mul esimene äpardus siis ka selle ulme masinaga. Pean tegema kõiki neid aia piire ja põllu ääri kus ei aita mind üksi gps või asi, vaid oma silmamõõt ja arvestamine. Kuidas sellega põõrata, et neid diske ära ei lõhuks aga samas et võimalikult lähedalt ja efektiivselt tehtud saaks. Seni oli kõik hästi läinud minu üllatuseks tegelikult. Kuni siis jõudsin ühte aia nurka millest pidin mööda põikama, et põllu taha otsa edasi sõita. Läks natuke kehvasti ja suutsin ennast sinna esimese ja tagumise riba vahele kinni sõita. Kui tagurdasin lükkas need ribad veel rohkem aeda ja no edasi ei saanud ka mitte. Käte värinal siis kutsusin Mike, et mul pisut kehvasti. Tuli sinna tõmbasime mingid poldid lahti, et masin rohkem kokku läheks ja saime välja kenasti. Ta oli aga väga tore ja naeris, et tubli olen et seisma jäin ja panen ta ka nüüd proovile, tema ei uskunud et välja saab sealt. Seega tõesti supper ülemus, kartis et tol hetkel tuleb midagi muud välja kui ta siiani olnud.

Ühel päeval käisime Mikega tunni kaugusel suuremas linnas ka meie võimalikku tulevast autot ära toomas. Alguses tundus kõik enamvähem, kui siis avastasime et rego ( siinne kindlustus ja ülevaatus ) läbi ja igasugu muud pisemad vead, selle raha eest ei tasu. Selleks olenemata kasutasime seda siiski selleks et pühapäeval 140 km kaugusel suures linnas poes käia, sest meil oli vaba päev ja et varusid ette veel osta.
Lisaks kõigele muule meie telefonid ei tööta siin ainsana levivas telefonivõrgus enam. Ostsin uued kaardid ja kõik oleks justkui tore, aga no ei. Mike on maha pidanud meie telefonide pärast tundide pikkused telefoni kõned, aga miski ei aita. Modem mis sai ostetud töötab, aga selle nett oli meil 2 päevaga pool ära kasutatud. Kohutav, 15$ eest, mis peaks nagu kuu aega kestma. Sellepärast oleme kadunud. Nüüd on meie telefonid koos Mike naisega Narelliga Perthis kus ta üritab neid tööle saada. Täna läks mitmeks päevaks ka Mike Perthi maja müügi asjus. Nüüd oleme meie ja tema ainus püsiv töötaja Brett, üritame siin hakkama saada siis nii. Brett on väga tore vanem meesterahvas, kellest aga on kohutavalt raske aru saada. Ta on siuke lihtne maamees, räägib oma ozzie aksendi ja väljenditega.

Ilmselt jääme siia kolmeks kuuks, nüüdeks on täpselt nädal meie esimesest tööpäevast. Hoidke meile pöialt, et kõik ikka sama hästi edasi läheks. Üritame teid kuidagi ikka kursis hoida.
Päikest!