Aussies õnne otsimas

Hei taas sõbrad, uuemaid uudiseid siis..
29.02 väljus meie lennuk Tallinnast Austraalia poole tagasi. Nüüdseks ei reisi ega otsi õnne ma enam üksi, minuga on koos mu suurim armastus ja mu parim ühtlasi ka suurima kiiksuga sõber Ints. Meie plaan Maanuga oli kindel tuleku osas juba u alates juuli kuust. Üle kivide ja kändude ajasime enda asju, kuid tulek venis erinevatel põhjustel liiga liiga kaua. Kuigi see tõi kaasa selle, et u kuu enne otsustas meiega ka liituda Ints.
Lend oli päris mõistlik, veel mõistlikuma hinnaga- 450 euri. Tallinnast Helsinki ja sealt kohe Finnairiga Singapuri 12hd. Parem kui loksuda ühte kohta 5hd, siis ootad teised sama palju uut lendu jne. See oli vähemalt otse ja aeg läks tegelikult päris kiirelt. Mina läksin võtsin uue koha nagu mul ikka kombeks, akna all kaheses toolis. Maan jäi üksi meie neljase istme peale magama ning Ints läks samasse kaheesse. Stjuardessilt küsides kas nii on okei, vastas ta alguses jah, aga siis tuli äratas ta poole tee peal ülesse ja ütles et ta peab 60 eurot maksma, kui tahab seal istuda. Ilmselgelt vist tahtis endale raha teenida vms.
Singapuris pidime ootama 12hd, see venis küll üsna pikalt, sest meid ei lastnud check-ini alasse sisse ehk siis kohta kus kõik lebotoolid ja mugav oleks. Käisime söömas, eriti jube koht see. Mingit India toitu ja no Intsu toit oli nii tuline, et pärast võis tuld pursata. Hängisime niisama ringi ja tegime nende kohvri kärudega rallit. Maan oleks, mind kes seal kohvrite otsas istus, mitu korda külili keeranud. Lõpuks rääkisin mingi onu seal check-in'is ära, et me saime sisse. Seal pikutasime ja vaatasime ringi. Leidsime Maanuga jala massaži koha, nii hea oli. Midagi ei maksnud ja torkasid oma jalad sinna masinasse, küll see mudis neid igatepidi. Lõpuks oli aeg jälle lennukisse istuda. Seekord kestis lend midagi 3 tundi ja oli Balil mingi vahemaandumine. Jällegi nii kui sinna Indoneesia ja Malaisia poole satud tuleb täita igasugu lehti, kus miks oled olnud, mis kaasas ja mis mitte. Jube juramine. Bali vahemaandumine oli ainult 40 minutit ja seal jooksime kõik ringi kui peata kanad, sest et keegi ei leidnud õiget väravat ülesse kus peab minema, mingeid viitasid polnud jne. Ja siis läksime täpselt sama lennuki peale tagasi jälle, samasse kohta. Ei tea miks me seal lennukis näiteks oodata ei võinud. Hakkasime uuesti siis Perthi poole sõitma, kuhu oli jäänud veel mõned tunnid lendu. Mul hakkas kuidagi niii halb lennukis siis, et jube. Käisin wc's pea, et oksendamas. Und enam kehva enesetunde tõttu ei tulnud. Polegi kunagi veel nii halb hakanud lennukis. Kui maanduma hakkasime, siis mõtlesin küll et nonii peab vist selle paberkoti sealt seljatoe seest välja võtma. Elasin kuidagi üle.
Perthi jõudes ja pagasi õnnelikult kätte saades, tegime esimese asjana endale Optuse kõnekaardid ära, võtsime takso ja sõitsime ette broneeritud elukohta. Koht oli päris okei, hea hinnaga ja ei pidanud tuba jagama mingi teise 10 sulelise ja karvalisega. Koht oli kohe kiirtee ääres, aga kõige ülemisel korrusel niiet isegi jõgi paistis. Tv ja wifi oli ka, aga wifi oli umbes selline, et 2 tundi päevast vb oli võimalik seda kasutada. Sel juhul ka nii et pani kannatuse väga proovile.
Käisime linnapeal panga asju ajamas, kaardid pidid jõudma 5 tööpäeva jooksul aga tulid hoopiski kiiremini. Ainult minu oma veel venib kuskil. Õhtul tegid oma TFN nr'e ja otsisime visalt tööd. Ülejärgmine päev kutsuti meid juba ühte agentuuri vestlusele, kus öeldi et meil kolmekesi tööd leida on väga võimatu ja me peaks kahekesi kuhugi minema. Pakuti tglt tööd ka vahetult peale seda Maanule traktori peale ja mulle ka midagi sellist tegema. Meie CV'des muidugi et oleme pool elu traktori roolis olnud. Üritame siin ikka veel kolmekesi kokku jääda, aga no kui tõesti ei saa, siis peab lahku minema. Meil kõigil ju kahjulik, Ints oleks ka ammu ise juba head tööd saanud ja me samuti.
Ülejäänud päevad olid ka kõik väga pikad, käisime istusime kesklinnas netis ühes kohas kus palju söögikohti on. Päevad veinisid tööd otsides, autot, elukohta. Pingeline ja rohkeid küsimusi täis päevad. Lõputuna tunduvad kirjad, helistamised, sõnumid.
Mingil päeval käisime 3 autot vaatamas- üks hullem kui teine. Esimene auto mida nägime oli ühe Saksa tüdruku oma, ta läks järgmine päev minema ja oli nõus hinda päris palju alla laskma. Oleks vist 700 kätte saanud, aga me mõtlesime et otsime veel. Järgmise mootor jukerdas ja jamas, mis alguses tundus viisakas ja korralik. Järgnevad autod olid ka kõik omamoodi, ühe iste oli nii üleval et isegi mina ei mahtunud sinna ära. Üks eestlaste auto oli päris prillikivi, aga nendega tekkis hinna vaidlus. Päeval sai kokku lepitud üks hind, õhtul kui otsustasime et võtaks siiski ära, oli hind juba kallim. Vist ei tahtnudki müüa väga.
Lõpuks sai valituks Subaru Impreza 1994 1.8L. Öko 4x auto. Maksis ka vaid 950.- mingeid suuri vigu pole, peale selle et sumps on väga madalal ja maki võiks ära vahetada. See oli suur õnnistus, et vähemalt liikuma sai. Muidugi bookitud meil oli ka hostelis vaid 3 ööd, niiet peaaegu tõsteti meid juba laupäeval välja. Kõik majad mida vaatasime olid ka igatemoodi erinevate suurte puudustega. Õnneks saime 3 ööd juurde bookida. Esmaspäev käisimegi autoga kahte uut maja vaatamas, ühe valisime mis lähedal mu eelmisele kodule. Siin üks Eesti tüdruk koos Brasiilia kutiga ja veel 2 paari kuskilt. Indrek pidi küll leppima diivani kohaga, aga see talle meeldis, sest et maksab vaid 50 nädalas. Tollega tekkis nüüd ka muidugi komplikatsioone, sest et eile juba kuulsime, et majakaaslased kaebavad et liiga palju inimesi majas ja Ints peaks välja kolima. Saime siiski selgeks räägitud, et oleme siiski nädala ja kolime siis kuhugi. Oleme juba kaks päeva järjest teinud ühe agentuuriga Skype intervjuusid töö asjus. Ta on meile lootust andnud, et saaksime vähemalt ühte piirkonda tööle.
Seega hoidke meile ikka põialt ja üritan Teid kursis hoida uudistega.
Päikest !