Laupäeval käisin nagu kord ja kohus tööl. Päev oli väga lühike ja vähe inimesi tööl. Kuigi et nüüd ikka surutakse päris korralikult. See peldik peab lõpuks elumaja moodi välja hakkama nägema. Reedel käisime teiste eestlastega trenni tegemas. Natuke võrku, jalkat, jooksu ja kossu. Õpetasin kõigile muu moodi seitsme ja viieka segu mida me ikka Heleniga kuangi päris palju mängisime. Peale laupäevast tööpäeva. Õigemini mõni alles ärkasin siis kui mul päev läbi sai, kutsusid samad eestlased meid randa. Läksimegi. Vedelesime seal ja kohtusime veel mingite eestlastega. Jube palju neid ikka siin. Peale seda suurt midagi ei teinudki. Läksime suht ilusasse kohta sööma ja veini jooma. Pühapäeval oli täielik puhkepäev, kuidagi väga uimane olin ka. See 6 päeva nädalas tööd ikka võtab läbi kui korralikult ei maga kaa. Peale lõunat läksime jõe äärde päevitama ja mm heskit tühjendama. Tõnis jõudis ka lõpuks oma Bali reisilt ttagasi õhtul.
Eile sai Martin oma paadi kätte, käisime sellega korraks jõe peal. Läksin kohe peale tööd rongile ja sealt otse jõele. Lõpuks siis paat sõidab korralikult. Saime kohe muidugi mendilt hoiatuse, et ületasime kiirust. Hea, et trahvi ei saanud. Martin olevat juba neid küllalt saanud. Selle paadiga ei saagi nii aegalaselt sõita. Martin üritas lauda ka veidi sõita, aga kõis oli juba liiga rabe selleks. Õhtul käis automüük ja istung, niiet magama sainjälle hilja. Täna tööl võtsin endale ristsõna kaasa ja tegin endale värvipurgist tooli. Nüüd istun oma väikses kontoris ja ootan, et keegi mind vajaks. Vahepeal jäin vist sinna magama kaa, sest et ei ole midagi teha. Ma ka kõige ideaalsemas pildis ei suuda välja mõelda mida teha, et mul koguaeg tegevust oleks. Käin ometi toast tuppa jutustamas ja vaatamas et kas kõik okei. Kõik vist ikka kadedad mu töö peale, mingi teema käib selle ümber koguaeg. Kohtan seal igasugu uusi nägusid, kes peavad mingis ruumis töötama. Ma siis hoian neil silma peal ja samal ajal lõbustan end nendega rääkimisega. Esmaspäeval sattusin väga ulakate poistega kokku, sai jälle palju nalja. Kallid, lootustese jäänud musid tehtud, sai viisakamate juurde edasi liikuda. Jube sõbralikud ja lõbusad on ikka kõik, Eestis küll neid eriti palju ei kohta. Üks iiri tüüp, kes nüüd prügikaste toob ja viib, tal on nii veider hääldus. Ma siis väänan seda veel omakorda, kuna ma ei saa aru mda ta küsib. Kokkuvõttes meie jutt ja üksteisest arusaamine kukub nii naljakas välja, et tõesti pisarad silmas mõlemil. Hm, kui nüüd natuke enda jutu isegi lugeda ja mõelda, siis mainin päris palju seda kui palju nalja tööl saab, niiet järelikult on vist ikka päris tore.
Eile aga juhtus üks veider asi, et muutsin enda telefoni operaatori Telstrast Optuse vastu, mis peaks odavam ja parem olema. 30 doltsi, tasuta fb ja muu sotsiaal meedia, omavahelised kõned tasuta jms Ühesõnaga kuu peaks lõdvalt kestma. Mul aga sai see eile läbi, ei saa enam fbsse( see on ju lausa võrreldav poole maailma kadumisega. Pean moraalset hüvitist nõudma vist ) , ei saa helistada. Tsekkisin netist et ma olen kõige eest maksnud, fb, kõned. Ja ma olen ikka väga üksikud kõned teinud ainult. Käisin täna seda korda ajamas peale tööd. Mis sai lahenduse sellega, et tehniline abi kinni. Helista sinna homme. Tõesti.. Ja ma pidin peale tööd jooksma sinna, et vaid seda kuulda.
Siin tuleb mingi püha jälle, niiet järgmine esmaspäev on vaba. Juhauuuu. Ja veel suurem juhu on see et pühapäeval lähen suuurele suurele kontserdile. Ilmselt siiani oma elu parimale. Seal on väga palju kuulsaid artiste ja djsid. Ostsin pileti täna ära- 175 doltsi. Suht kirves. Arvestades siiski seda et ma teenin selle raha pmst ühe päevaga ja elamuse mõttes tasub see end igati vast ära.
www.futuremusicfestival.com.au/2014/ 
Homme saab siis tööle jalutada mitte tsikliga autode vahelt kihutada. Järjekordne päev mida nautida. Ilusat kevade ootust. Meil hakkab vist talv. Kõik pikad püksid poodi müügile tulnud jms. Talv ehk siis +30. Ma ei tea kas ma ikka saan hakkama. Peab ka kampsunid ja joped ostma vist, muidu jään ka nohusse veel. Selle ilusa teadmisega oleks sobilik lõpetada ja need abod vist tapsid üksteist õnneks juba ära, niiet vaikus on.

Long time no seen. Jälle kuidagi ei ole olnud mahti siia kirjutada. Midagi erilist enam ei toimu ka. Suht üksluine kõik töö juures. Siiani me lõpukoristusega alustada pole saanud, sest et nad ei jõua lihtsalt oma asjadega valmis. Nüüd juba on igahommikul miitingud ja asi veits karmimaks läinud. Peab kiivrit ikka kandma ja laiselda enam ei tohi. Üks tüdruk lasti ükspäev lahti, sellepärast et telefonis oli. Ja meeletu loomaaed on seal koos küll. Kõrgematelt korrustelt ei viitsi mehed alla vetsu käia, siis leebem variant on see et lastakse pudelisse, aga metsistunumad kusevad nurka. Ka number kahte olevat leitud kuskilt põrandalt. Ja muidugi kasutatakse vetsupotte milles pole vett ega midagi sees veel. Kõige selle tagajärjel sain ma endale uue töö. Olen nüüd politseinik pmst. Esimene ja teine korrus on peaaegu et valmis. Mina sain siis endale selle töö, et minu käes et võti mis avab kõik uksed mis majas on. Pean kirja panema toa numbri, mis tööd ta toas teeb, kaua teeb ja siis minema pärast kontrollima kas ikka koristas enda järgi ära ega jätnud mingit segadust maha. Muidugi see ei meeldi just eriti kellelegi. Nad peavad tihti liikuma toast tuppa vaid 5 või 10 minutiliste vahedega. Ma siis kohati pean päris kiirelt olema mitmes kohas korraga, et keegi ootama ei peaks väga ja saaks tööd teha. Eriline trenn on see, kui katusele peab mehi laskma. Ma veel saan väga heasse vormi nii. Üks päev jõin 5liitrit vett. Samas eriti palju tegemist ei ole. Mana edastab mulle neid, et kuhu ma minema pean. Ta teeb seda alati nii naljakalt. Saame temaga tänu sellele nüüd palju paremini läbi vist. Kõik uurisid, et mida ma tegin, et see töö saada. Ma ütlesin et ma ei tea, midagi nagu oma arust. Sellepärast et teised naised seal ikka koristavad edasi. Kui mulle see võti usaldati, olid kõik need suured ülemused koos, öeldi et väga palju mul teha pole, et vahepeal siis koristaks ka. Esimene päev üritasin seda teha. Olin 9ndal pooleli ja see tähendaski, et sain vb 10min seal töötada, kui Mana helistas, et mine esimesele. Ta muidugi esialgu naeris mind, et hea trenn, aga lõpuks ütles et ära näe niipalju vaeva üldse. Ole parem siin, koguaeg kellelgi vaja mind. Niiet nüüd vahel on terve koridor inimesi täis, nt peale lõunat: Kel Kels Kel, I need this and that.
Vahepeal oli sõbrapäev ka, tagantjärgi ilusat valentini ka kõigile. Olete kõik siiani mul südames olemas, missest et kaugel olen. Aitäh,et toetate ja kaasa elate Aussie vallutustele. Midagi erilist too päev ei teinud. Arvasin,et neil siin suur komme ja kõik hüppavad hommik kohe kaela. Siiski nii ei olnud, sooviti küll ja ühe shokolaadi sain ka. Pärast käisime veel õhtustamas ja polnudki midagi erilist. Loodetavasti nautisite seda päeva vb rohkem kui mina ja näitasite oma kallitele välja, kui olulised nad teile on. Mitte nagu enamasti hoitakse kõik tunded ja head soovid endale ja võetakse iseenesestmõistetavana, et teine teab mida temast mõtled ja arvad. Kahju, et ei ole veel maailm nii palju edasi arenenud, et saaks teleporteeruda mõneks tunniks teise maailma otsa ja siis tagasi. Käiks tihemini külas.

Eelmine nädal oli siis täispikk töönädal, isegi laupäeval töötasin. Nädala algusest suurt ei mäletagi, polnud midagi erilist ilmselt. Esimesed tööõnnetused juhtunud. Küün läks tagurpidi korralikult ja prügikastiga kukkusin ümber. Need on koguaeg täis ja uusi ei saa, niiet siis mina kui väga nupukas tütarlaps ja oskaja probleeme lahendada ronisin oma peaaegu saja kiloga sinna sisse ja pressisin seda alla poole. Kusjuures millest veel eriti tolku polnudki, aga välja astudes kahjuks ei arvestanud, et sel ju rattad all ja veereb. Aga no siiski siiani on väga õnnelikult läinud. Muidugi ühe korra üleval koristades olid suured hoiatus sildid, et ettevaatust kuum jms. Ma mõtlesin, et mis ju niisama jäänd vedelema sinna. Lõpuks tundsin hirmsat kärsahaisu, mu püksisäär pmst põles juba, sest et oh üllatust seal olidki tulised tööriistad just soojenemas. Mehed sulatasid torusid kokku vms. Aga no õnneks nahani ei jõudnud ja Armanid ei olnud. Võib-olla natuke ullike, aga muidu päris normaalne. Siiani pühime ja koristame sodi. Reedel ütles üks ülemus, et hakkame lõpliku koristust kuskil tegema. Mis on tükitöö, ei osanudki jälle midagi arvata kas see on hea või halb.
Reedel peale tööd oli mingi väike mõte Freosse minna, käisin jooksmas varem ära ja peale seda läksin ujuma. Sinna minnes ma reeglina võtit enam kaasa ei võta kuna käin umbes 10-15 min ja kõik näevad et bikiinides välja lähen. Mida aga seekord tegin üks tore Ivan. Mis tähendas siis, et tilkusin kodu ukse taga siin poolteist tundi. Teisi oli veel kodus, aga nad magasid. Lõhkusin mis ma lõhkusin, ülesse ei ärkanud keegi. Kaks korda üritasin korterisse ronida, sest et ma lihtsalt ei viitsinud passida enam. Mõtlesin, et kõik on nagunii reedel kuskil väljas ja vb ei saagi enne hommikut tuppa. Peaks mainima et ma elan kolmandal korrusel ja jätkuvalt kardan päris palju kõrgust. Siiski ma olin selleks valmis. See vahe tundus koridorist ümber nurga piiludes nii väike, et mõtlesin et saan hakkama. Viskasin siis soojendus dressi maha(rätiku mitte bikiinid) ja ronisin ülesse. Esimene kord hakkas juba siis väga hirmus, kui seda algul tundunud vahet lähemalt nägin siis ei olnud see ikka üldse enam väike, vaid petlik kujutluspilt eemalt. Ikka oma meeter. Ronisin kohe alla tagasi. Läksin peksin vahelduva eduga ust edasi. Sellest saaks väga naljaka filmi, kuidas inimene üritab end rahustada, et pole hullu midagi istud siin vaikselt, ära muretse küll keegi tuleb ja sind sisse laseb KUNAGI.... ja siis peksad ja lõhud jälle uksega. Nii see kordub. Kordus ka see, et ma ikka istusin ja kedagi polnud tulnud, juba hakkas pimedaks minema. Mõtlesin, et no peab siis ikka veel korra ronima. Seekord ronisin juba ümber nurga ja päris tükk aega seisin seal peenel äärel ja mõtlesin et kas ma suudaks astuda teise korruse väikse akna raami peale ja meie korteri aknast kinni hoides meie rõdule saada. See aga tundus natuke liiga segane ja siiani väärtustan oma elu liiga palju. Pealegi ma pidin ju miljonäriks saama, seda ei tasu maha magada pilvel pikutades. Teaks siis mida head seal pakutakse, siis veel. Igaljuhul ronisin käte värinal tagasi. Silmates ühte naaber rõdul olevat kutti oma õllega. Tema näitas mulle põialt.. Ma oleks heameelega fakki vastu näidanud, et kurat tule siis aita mind või jaga õlut vähemalt vms. Muidugi chattis mobiilis, ilmselt midagi sellist, et : Istun siin rõdul, joon õlut ja teisel pool maja mingi hull tüdruk bikiinides ronib mööda maja seina. Pole paha reede õhtu kohta. Lõpuks aga mu õhtu lõppes sellega, et üks uus kutt tuli ja lasi mind sisse. Meil on nüüd kaks uut nägu jälle. Keegi kolis välja, ei mäletagi enam kes neist. Näen neid harva ja ükski nimi ka meelde ei jää. Ja me nüüd kolmekesi tüdrukute toas ka. Too on päris kihvt tüdruk, vist inglane. Aitab Stanleyl inglis keele eksamiks õppida. Laupäeval oli kohe tore tuju tööl, et puhata saab ja Teril oli pohmakas, niiet sai tema üle naerda. Peale tööd läksin Freosse ja vist ei teinud suurt midagi. Pidime kasiinosse minema, aga ei jaksanud enam. Pühapäeval tegime väikse väljasõidu Mandurahisse. Rentisime seal paadi ja sõitsime ringi. Pole elus delfiine nii lähedalt näinud, peaaegu et oleks nagu puutuda saanud. Kui oleks vette hüpanud, siis äkki oleks ka juurde tulnud. Nad pidid päris sõbralikud ja uudishimulikud olema. Sõitsin esimest korda elus ka paadiga. Martin vaeseke sõitis, ma jõin kõrval veini. Väga mugav ja mõnus oli. Tahtsime veel ringi vaadata, aga märkamatult sai kell jälle nii palju, et sõitsime tagasi. Läksime peaaegu et otse Northpridge Hiina uue aasta pidustusi vaatama. Kahjuks igasugu draakoni tantsud olid lõppenud ja oli alles vaid suur nö turg ja palju kaunistusi. Sõitsime sama targalt rongiga tagasi.
Esmaspäev ja täna oli jälle tüütu tööpäev. Siiani vaid koristame ja ei tee tükitööd, aga ilmselt see nädal alustame. Täna sain endale veel ühe uue töölise. See on nii kiire, et ma varsti enam ei pea ise üldse enam tööd tegema. Ma ütlesin talle, et tee ikka vähe vaiksemalt, et meil lõppeb töö otsa nii. See siblib nii hirmsasti nagu põleks kuskil. Seega ma pidin veel vähem tööd tegema ja rohkem korraldama. Raske see supervisori töö. Hommikul Mana lihtsalt tuli mu juurde, ütles talle et see Kelli ja ta näitab nüüd Sulle mis tegema peab. Näitasin ja õpetasin siis teda. Ta oli õnneks väga asjalik,mitte nagu Teri alguses. Ta oli enne seda lõpliku puhastust teinud kuskil lähedal olevas hoones.
Üks see ülemus seal nii ebameeldivaks läinud, kuidagi ilmselt kasutab ära seda, et päris perse teda ei saa saata ja siis veidi nagu tunda sellist ülemvõimu. Naljaga komistab otsa ja astub teele ette ja räägib, et ma ikka nii ilus, et tema kohe teadis et ma Eestist, seal nii ilusad naised. Üks teine kutt tuli ka mingi päev mu juurde ja ütles, et kas ma Eestist. Ma et jah, aga kuidas seda üldse aimata oskasid. Tema vastas väga ausalt, et kutid rääkisid et siin töötab üks ilus tüdruk ja ta eestlane, et järelikult pean see mina olema siis. Peale seda ta punastas nii hirsmasti, et ei osanud enam midagi suurt rääkida. Ehmatas vist isegi enda avameelsuse üle. Ja noo sõpru on seal palju tekkinud, kõik lahedad inimesed. Sellessuhtes muutub see aina paremaks.

Having fun in work

PILDIBLOGI

Põnev oli, enam ära ei tulnud. Lendasid tagasi. Mõne füüsika tunni vist magasin maha..

Top view

Ikka sviibime. Südamest

Pildiallkirja lisamine

Õhtune jooks :)

siis kui enam raha pole

tolmukaga tehtud.. mu anded on piiritud

Rohkem ei mahtunud.. Pidin vaese poisi ära tapma sellega peaaegu. Muidugi lihtsam oli kõrval naerda, kui eriti aidata

Jälle.. kvaliteetaeg

Rahulik ozzi day

Kui jälle tööle saab

Eelmine nädal siis oli pühapäev ja esmaspäev vaba. Pühapäeval oli suur Aussie day. Tohutu ilutulestik, pole varem midagi säärast näinud. Lasershow ja veejoaga tehti veel midagi imelikku. Päris vinge oli, aga nii kaua kestis, et ma jõudsin juba ära tüdida. Pool õhku lastud rahast oleks võinud mulle pigem anda. Poleks üldse kehvem olnud. Esmaspäeval me muidugi läksime veel jõe äärde veini jooma ja pidupäeva jätku tähistama, mis lõppes sellega et ma olin teisipäeval ka veel poolpäeva purjus. Sedasi meeldivalt.. Ja noo siis tuli veel meeldiv pohmakas. Tegime enamasti ülemisi korruseid ehk siis 7,8, 9 Õudne kus sinna ülesse andis ikka ronida. No see oli tõsine trenn. Ükspäev käisin ainuüksi prügikaste esimesel korrusel 5x otsimas. Nendega koguaeg jama, koguaeg täis, kunagi pole tühje. See kes sellega tegeleb juba nüüd koguaeg muretseb, et kas mul ikka olemas. Teised vist ei kisa nii palju ja ei taha nii väga tööd teha. Tore poiss, kuskilt Inglismaalt äkki. Väga võibolla. sest et nii palju uusi nägusid ja lugusi, et kes see jõuab kõike meeles pidada. Eelmine nädal oli Martini sünnipäev. Käisin aitasin seal kartuli salatit teha. Kingiks küpsetasin kaneelisaiakesi mis talle väga maitsevad, aga mitte minu tehtud kahjuks. Pole kunagi varem teinud ja need ei meenutanud just eriti kaneelisaiu, rohkem mingeid kõvasid ja kuivi junne. Aga noh, pingutus ja üritus vist loeb ka midagi. Ma loodan.. Muidugi ma poleks üldse tegema hakanudki siin, kui oleks teadnud, et meil suur ahi ei tööta. Töötas vaid mingi grilli moodi asi pigem, mingi imeväike ja jube vana. Ei teinud üldse sooja ja ootasin umbes viis aastat et need valmis saaks. Ülejäänud võtsin tainana kaasa ja tegin seal lõpuni. Milline ilus kink.
Eile ehk siis pühapäeval käisin suures kaubamajas shoppamas natuke. Mis võttis mingi 2 v 3h aega ja ma mõtlesin, et ei taha kunagi enam ühtki poodi minna. Õudne. Minust ei saa ikka kunagi päris õiget naist. Kui tüütu ja väsitav võib olla. Ja no siis on umbes sada inimest ühe ruutmeetri peal, kel on kindlasti kiirem ja olulisem vajadus liikuda kui Sul. Õhtul oli jälle, tõesti jälle, õdus veini ja täpsemini õlle joomine rannas ja veepalli mäng. Martin treenis mu pekiseid lihaseid, kindlasti meelega, mu unistustes väikest kõhtu sihtides. Mitte et see muu süü kindlasti oleks, et ma püüda ei oska. Nvst veel põnevaid uudiseid, et Martini sünnipäeva jätkupidu läks mõnel vennal nii käest ära, et nad jõid lausa Filipiinidele end. Juba laupäeva öösel pidid lennule minema, aga siis igasugu äparduste saatel nad siiski lennule ei saanud, niiet lahkusid eile õhtu alles. Vahepeal ilmselt mitte kaineks saades ja päris täpselt mõistes et kus või mis. Loodetavasti tuleb vägev reis. Igav kindlasti ei hakka. Rahakotil ka mitte.
Hiina uus aasta ju algas, üks õhtu, täpsemalt 29 oli siin selle tähistamine. 29 jaanuar oli aga minu jaoks väga kurb päev- täpsemalt möödus siis Comicu lahkumisest juba aasta. Sellelt ma osa ei võtnud, käisin hoopis jõe ääres teda ja temaga seonduvat meenutamas ja viskasin ühe orhidee jõkke. Loodan, et Sul on seal üleval kõige rohelisem ja mahlasem rohi, kõige magusamad ja mahlasemad õunad ning porgandid, et Su karv sillerdaks sooja päikse käes, kõik armid kaoks ja Su jalg oleks terve, mis muidugi tegelikult ei takistanud Sind kunagi varsa kombel kappamast. Minul on Sinust ainult kõige paremad mälestused, ilmselt parimad mis kellestki üldse kunagi tekivad. See kui oluline Sa minu jaoks olid, seda on võimatu sõnadesse panna. Alguses ma ei tahtnud lahkuda Sinu juurest ei päeval ega ööl. Tirisin oma õpikud ja vihikud karjamaale ja üritasin seal õppida. Mis lõppes muidugi sellega, et tuulega lendas enamus alati laiali ja Sa tallusid nende otsas. Jalutasin Sinuga poole ööni, lasin Sul süüa kõige paremat võimalikku rohtu korde otsas. Reedik veel sõitis mööda ja imestas, et kas ma magan ka seal kõrval Sul. Kiirustasin alati koolist poole kiiremini koju kui tavaliselt, vilistades juba kaugelt Sind. Mille peale Sa enamasti mulle vastu hirnatasid. Sinu "tere" kuuldes tundsin kohe, et ma olen kodus. Seal kus ma olema pean. Ägeda vihmasaju korral tormsin koju vahetunnis Sulle tekki selga panema või sisse laskma. Missest et ise pärast nagu uppunud kukk olin. Loodan, et hoolitsesin Sinu eest hästi ja Sa nautisid minuga koos veedetud aega samapalju kui mina Sinuga. Õppisin Sinult palju ja Sa andsid mulle just seda mida ma too hetk kõige rohkem pidin tundma- see et keegi mind vajab ja et ma olen kellegi jaoks olemas. Pannes mind tundma uuesti, et ma olen ikkagi tähtis, mitte täiesti mõttetu kõigil eesolev isik siin ilmas, kellel pole ei mõtet ega kohta. Kas just nii karmilt, aga peaaegu.. Samas sain Sulle rääkida kõik oma kõige suuremad mured, sa kuulasid alati mind. Erinevalt mõnest teisest inimolendist. Sa küll kahjuks palju nõu ei andnud, aga Sinu suured sügavad silmad mis kinnistunud pilgul mind kuulasid ja jälgisid kui jälle nuttes Su boksi olin maha varisenud, andsid mulle enesekindlust ja tuge. Jõudu ja usku, et kõik saab korda. Õpetasid mulle kannatlikust ja järjekindlust, mis sihile viib. Õpetasid mind jälle usaldama, mille ma olin ilmselt selleks hetkeks juba täielikult unustanud. Usaldust mis tuleb välja teenida, et saaks seda vastu saada kogu südamest. Seejäärel on iga asi täiuslik, mille poole enamus maailma püüdleb. Ma võiks veel pikalt kirjutada, aga arvan, et kõik ei viitsi seda lugeda. Igastahes Sa olid/oled parim asi mis minuga elus juhtunud. Ma ei unusta Sind eal!
Selle väikse hüvastijätu kirjaga ilmselt lõpetangi. See nädal nüüd siis ideaalis peaks kuni laupäevani tööl käima, eks vaatab kuidas jaksab. Viimasel ajal kuidagi ei ole just eriti hästi välja puhanud, aga samas raha peab teenima.