Eelmine nädal siis oli pühapäev ja esmaspäev vaba. Pühapäeval oli suur Aussie day. Tohutu ilutulestik, pole varem midagi säärast näinud. Lasershow ja veejoaga tehti veel midagi imelikku. Päris vinge oli, aga nii kaua kestis, et ma jõudsin juba ära tüdida. Pool õhku lastud rahast oleks võinud mulle pigem anda. Poleks üldse kehvem olnud. Esmaspäeval me muidugi läksime veel jõe äärde veini jooma ja pidupäeva jätku tähistama, mis lõppes sellega et ma olin teisipäeval ka veel poolpäeva purjus. Sedasi meeldivalt.. Ja noo siis tuli veel meeldiv pohmakas. Tegime enamasti ülemisi korruseid ehk siis 7,8, 9 Õudne kus sinna ülesse andis ikka ronida. No see oli tõsine trenn. Ükspäev käisin ainuüksi prügikaste esimesel korrusel 5x otsimas. Nendega koguaeg jama, koguaeg täis, kunagi pole tühje. See kes sellega tegeleb juba nüüd koguaeg muretseb, et kas mul ikka olemas. Teised vist ei kisa nii palju ja ei taha nii väga tööd teha. Tore poiss, kuskilt Inglismaalt äkki. Väga võibolla. sest et nii palju uusi nägusid ja lugusi, et kes see jõuab kõike meeles pidada. Eelmine nädal oli Martini sünnipäev. Käisin aitasin seal kartuli salatit teha. Kingiks küpsetasin kaneelisaiakesi mis talle väga maitsevad, aga mitte minu tehtud kahjuks. Pole kunagi varem teinud ja need ei meenutanud just eriti kaneelisaiu, rohkem mingeid kõvasid ja kuivi junne. Aga noh, pingutus ja üritus vist loeb ka midagi. Ma loodan.. Muidugi ma poleks üldse tegema hakanudki siin, kui oleks teadnud, et meil suur ahi ei tööta. Töötas vaid mingi grilli moodi asi pigem, mingi imeväike ja jube vana. Ei teinud üldse sooja ja ootasin umbes viis aastat et need valmis saaks. Ülejäänud võtsin tainana kaasa ja tegin seal lõpuni. Milline ilus kink.
Eile ehk siis pühapäeval käisin suures kaubamajas shoppamas natuke. Mis võttis mingi 2 v 3h aega ja ma mõtlesin, et ei taha kunagi enam ühtki poodi minna. Õudne. Minust ei saa ikka kunagi päris õiget naist. Kui tüütu ja väsitav võib olla. Ja no siis on umbes sada inimest ühe ruutmeetri peal, kel on kindlasti kiirem ja olulisem vajadus liikuda kui Sul. Õhtul oli jälle, tõesti jälle, õdus veini ja täpsemini õlle joomine rannas ja veepalli mäng. Martin treenis mu pekiseid lihaseid, kindlasti meelega, mu unistustes väikest kõhtu sihtides. Mitte et see muu süü kindlasti oleks, et ma püüda ei oska. Nvst veel põnevaid uudiseid, et Martini sünnipäeva jätkupidu läks mõnel vennal nii käest ära, et nad jõid lausa Filipiinidele end. Juba laupäeva öösel pidid lennule minema, aga siis igasugu äparduste saatel nad siiski lennule ei saanud, niiet lahkusid eile õhtu alles. Vahepeal ilmselt mitte kaineks saades ja päris täpselt mõistes et kus või mis. Loodetavasti tuleb vägev reis. Igav kindlasti ei hakka. Rahakotil ka mitte.
Hiina uus aasta ju algas, üks õhtu, täpsemalt 29 oli siin selle tähistamine. 29 jaanuar oli aga minu jaoks väga kurb päev- täpsemalt möödus siis Comicu lahkumisest juba aasta. Sellelt ma osa ei võtnud, käisin hoopis jõe ääres teda ja temaga seonduvat meenutamas ja viskasin ühe orhidee jõkke. Loodan, et Sul on seal üleval kõige rohelisem ja mahlasem rohi, kõige magusamad ja mahlasemad õunad ning porgandid, et Su karv sillerdaks sooja päikse käes, kõik armid kaoks ja Su jalg oleks terve, mis muidugi tegelikult ei takistanud Sind kunagi varsa kombel kappamast. Minul on Sinust ainult kõige paremad mälestused, ilmselt parimad mis kellestki üldse kunagi tekivad. See kui oluline Sa minu jaoks olid, seda on võimatu sõnadesse panna. Alguses ma ei tahtnud lahkuda Sinu juurest ei päeval ega ööl. Tirisin oma õpikud ja vihikud karjamaale ja üritasin seal õppida. Mis lõppes muidugi sellega, et tuulega lendas enamus alati laiali ja Sa tallusid nende otsas. Jalutasin Sinuga poole ööni, lasin Sul süüa kõige paremat võimalikku rohtu korde otsas. Reedik veel sõitis mööda ja imestas, et kas ma magan ka seal kõrval Sul. Kiirustasin alati koolist poole kiiremini koju kui tavaliselt, vilistades juba kaugelt Sind. Mille peale Sa enamasti mulle vastu hirnatasid. Sinu "tere" kuuldes tundsin kohe, et ma olen kodus. Seal kus ma olema pean. Ägeda vihmasaju korral tormsin koju vahetunnis Sulle tekki selga panema või sisse laskma. Missest et ise pärast nagu uppunud kukk olin. Loodan, et hoolitsesin Sinu eest hästi ja Sa nautisid minuga koos veedetud aega samapalju kui mina Sinuga. Õppisin Sinult palju ja Sa andsid mulle just seda mida ma too hetk kõige rohkem pidin tundma- see et keegi mind vajab ja et ma olen kellegi jaoks olemas. Pannes mind tundma uuesti, et ma olen ikkagi tähtis, mitte täiesti mõttetu kõigil eesolev isik siin ilmas, kellel pole ei mõtet ega kohta. Kas just nii karmilt, aga peaaegu.. Samas sain Sulle rääkida kõik oma kõige suuremad mured, sa kuulasid alati mind. Erinevalt mõnest teisest inimolendist. Sa küll kahjuks palju nõu ei andnud, aga Sinu suured sügavad silmad mis kinnistunud pilgul mind kuulasid ja jälgisid kui jälle nuttes Su boksi olin maha varisenud, andsid mulle enesekindlust ja tuge. Jõudu ja usku, et kõik saab korda. Õpetasid mulle kannatlikust ja järjekindlust, mis sihile viib. Õpetasid mind jälle usaldama, mille ma olin ilmselt selleks hetkeks juba täielikult unustanud. Usaldust mis tuleb välja teenida, et saaks seda vastu saada kogu südamest. Seejäärel on iga asi täiuslik, mille poole enamus maailma püüdleb. Ma võiks veel pikalt kirjutada, aga arvan, et kõik ei viitsi seda lugeda. Igastahes Sa olid/oled parim asi mis minuga elus juhtunud. Ma ei unusta Sind eal!
Selle väikse hüvastijätu kirjaga ilmselt lõpetangi. See nädal nüüd siis ideaalis peaks kuni laupäevani tööl käima, eks vaatab kuidas jaksab. Viimasel ajal kuidagi ei ole just eriti hästi välja puhanud, aga samas raha peab teenima.