Eelmine nädal oli siis täispikk töönädal, isegi laupäeval töötasin. Nädala algusest suurt ei mäletagi, polnud midagi erilist ilmselt. Esimesed tööõnnetused juhtunud. Küün läks tagurpidi korralikult ja prügikastiga kukkusin ümber. Need on koguaeg täis ja uusi ei saa, niiet siis mina kui väga nupukas tütarlaps ja oskaja probleeme lahendada ronisin oma peaaegu saja kiloga sinna sisse ja pressisin seda alla poole. Kusjuures millest veel eriti tolku polnudki, aga välja astudes kahjuks ei arvestanud, et sel ju rattad all ja veereb. Aga no siiski siiani on väga õnnelikult läinud. Muidugi ühe korra üleval koristades olid suured hoiatus sildid, et ettevaatust kuum jms. Ma mõtlesin, et mis ju niisama jäänd vedelema sinna. Lõpuks tundsin hirmsat kärsahaisu, mu püksisäär pmst põles juba, sest et oh üllatust seal olidki tulised tööriistad just soojenemas. Mehed sulatasid torusid kokku vms. Aga no õnneks nahani ei jõudnud ja Armanid ei olnud. Võib-olla natuke ullike, aga muidu päris normaalne. Siiani pühime ja koristame sodi. Reedel ütles üks ülemus, et hakkame lõpliku koristust kuskil tegema. Mis on tükitöö, ei osanudki jälle midagi arvata kas see on hea või halb.
Reedel peale tööd oli mingi väike mõte Freosse minna, käisin jooksmas varem ära ja peale seda läksin ujuma. Sinna minnes ma reeglina võtit enam kaasa ei võta kuna käin umbes 10-15 min ja kõik näevad et bikiinides välja lähen. Mida aga seekord tegin üks tore Ivan. Mis tähendas siis, et tilkusin kodu ukse taga siin poolteist tundi. Teisi oli veel kodus, aga nad magasid. Lõhkusin mis ma lõhkusin, ülesse ei ärkanud keegi. Kaks korda üritasin korterisse ronida, sest et ma lihtsalt ei viitsinud passida enam. Mõtlesin, et kõik on nagunii reedel kuskil väljas ja vb ei saagi enne hommikut tuppa. Peaks mainima et ma elan kolmandal korrusel ja jätkuvalt kardan päris palju kõrgust. Siiski ma olin selleks valmis. See vahe tundus koridorist ümber nurga piiludes nii väike, et mõtlesin et saan hakkama. Viskasin siis soojendus dressi maha(rätiku mitte bikiinid) ja ronisin ülesse. Esimene kord hakkas juba siis väga hirmus, kui seda algul tundunud vahet lähemalt nägin siis ei olnud see ikka üldse enam väike, vaid petlik kujutluspilt eemalt. Ikka oma meeter. Ronisin kohe alla tagasi. Läksin peksin vahelduva eduga ust edasi. Sellest saaks väga naljaka filmi, kuidas inimene üritab end rahustada, et pole hullu midagi istud siin vaikselt, ära muretse küll keegi tuleb ja sind sisse laseb KUNAGI.... ja siis peksad ja lõhud jälle uksega. Nii see kordub. Kordus ka see, et ma ikka istusin ja kedagi polnud tulnud, juba hakkas pimedaks minema. Mõtlesin, et no peab siis ikka veel korra ronima. Seekord ronisin juba ümber nurga ja päris tükk aega seisin seal peenel äärel ja mõtlesin et kas ma suudaks astuda teise korruse väikse akna raami peale ja meie korteri aknast kinni hoides meie rõdule saada. See aga tundus natuke liiga segane ja siiani väärtustan oma elu liiga palju. Pealegi ma pidin ju miljonäriks saama, seda ei tasu maha magada pilvel pikutades. Teaks siis mida head seal pakutakse, siis veel. Igaljuhul ronisin käte värinal tagasi. Silmates ühte naaber rõdul olevat kutti oma õllega. Tema näitas mulle põialt.. Ma oleks heameelega fakki vastu näidanud, et kurat tule siis aita mind või jaga õlut vähemalt vms. Muidugi chattis mobiilis, ilmselt midagi sellist, et : Istun siin rõdul, joon õlut ja teisel pool maja mingi hull tüdruk bikiinides ronib mööda maja seina. Pole paha reede õhtu kohta. Lõpuks aga mu õhtu lõppes sellega, et üks uus kutt tuli ja lasi mind sisse. Meil on nüüd kaks uut nägu jälle. Keegi kolis välja, ei mäletagi enam kes neist. Näen neid harva ja ükski nimi ka meelde ei jää. Ja me nüüd kolmekesi tüdrukute toas ka. Too on päris kihvt tüdruk, vist inglane. Aitab Stanleyl inglis keele eksamiks õppida. Laupäeval oli kohe tore tuju tööl, et puhata saab ja Teril oli pohmakas, niiet sai tema üle naerda. Peale tööd läksin Freosse ja vist ei teinud suurt midagi. Pidime kasiinosse minema, aga ei jaksanud enam. Pühapäeval tegime väikse väljasõidu Mandurahisse. Rentisime seal paadi ja sõitsime ringi. Pole elus delfiine nii lähedalt näinud, peaaegu et oleks nagu puutuda saanud. Kui oleks vette hüpanud, siis äkki oleks ka juurde tulnud. Nad pidid päris sõbralikud ja uudishimulikud olema. Sõitsin esimest korda elus ka paadiga. Martin vaeseke sõitis, ma jõin kõrval veini. Väga mugav ja mõnus oli. Tahtsime veel ringi vaadata, aga märkamatult sai kell jälle nii palju, et sõitsime tagasi. Läksime peaaegu et otse Northpridge Hiina uue aasta pidustusi vaatama. Kahjuks igasugu draakoni tantsud olid lõppenud ja oli alles vaid suur nö turg ja palju kaunistusi. Sõitsime sama targalt rongiga tagasi.
Esmaspäev ja täna oli jälle tüütu tööpäev. Siiani vaid koristame ja ei tee tükitööd, aga ilmselt see nädal alustame. Täna sain endale veel ühe uue töölise. See on nii kiire, et ma varsti enam ei pea ise üldse enam tööd tegema. Ma ütlesin talle, et tee ikka vähe vaiksemalt, et meil lõppeb töö otsa nii. See siblib nii hirmsasti nagu põleks kuskil. Seega ma pidin veel vähem tööd tegema ja rohkem korraldama. Raske see supervisori töö. Hommikul Mana lihtsalt tuli mu juurde, ütles talle et see Kelli ja ta näitab nüüd Sulle mis tegema peab. Näitasin ja õpetasin siis teda. Ta oli õnneks väga asjalik,mitte nagu Teri alguses. Ta oli enne seda lõpliku puhastust teinud kuskil lähedal olevas hoones.
Üks see ülemus seal nii ebameeldivaks läinud, kuidagi ilmselt kasutab ära seda, et päris perse teda ei saa saata ja siis veidi nagu tunda sellist ülemvõimu. Naljaga komistab otsa ja astub teele ette ja räägib, et ma ikka nii ilus, et tema kohe teadis et ma Eestist, seal nii ilusad naised. Üks teine kutt tuli ka mingi päev mu juurde ja ütles, et kas ma Eestist. Ma et jah, aga kuidas seda üldse aimata oskasid. Tema vastas väga ausalt, et kutid rääkisid et siin töötab üks ilus tüdruk ja ta eestlane, et järelikult pean see mina olema siis. Peale seda ta punastas nii hirsmasti, et ei osanud enam midagi suurt rääkida. Ehmatas vist isegi enda avameelsuse üle. Ja noo sõpru on seal palju tekkinud, kõik lahedad inimesed. Sellessuhtes muutub see aina paremaks.