Nädal oli tavaline ja töine, puhastasime mingi 5 päeva basseini äärseid plaate. Õudne töö. Samas saab koos olla ja lobiseda. Ma seal kükitades teen enda põlvedele päris valu ja kui korra Denby nägi et ma sõnaotseses mõttes pärast enam käia ei saa mingi aeg üles tõustes, siis keelas mul selle tegemise. Peseks sealseid klaase vm. Mis tähendab, et oled terve aeg kummargil, niiet mu selg tappis mind. Kunagi pole ju hea. Teisipäeval alustatud harjutused andsid ka ikka väga valusalt tunda. Kolmapäev ja neljapäev olid just sääremarjad nii valusad, et altpoolt põlve ei tahtnud ühtki lihast liigutada. Käisin justkui puujalgadega. Reedel ei teinud absoluutselt mitte midagi. Ei viitsinud isegi randa minna, lesisin õues ja võtsin päikest. Laupäeval oli siiski tubli ja käisin tööl. Mis oli siiski veel raskendatud asjaolu tõttu, et käisime Urmasega reedel peol. Sorrento poistel kellelgi, kes kusjuures musta leiba siin küpsetab, sünnipäev. Käisime siis teisi eestlasi piilumas. Pidin kainekas olema, mis järgneva tööpäeva suhtes oli muidugi vb ka parim valik. Kaine oleku tõttu pidu nii hirmus huvitav polnud, kuid siiski naljakas neid täis poisse vaadata. Neil bassein ja no mingi hetk hakkas siis üksteise sisse viskamine. Ma ei tea mitu telefoni jälle ära uppus. Batuudilt saab ka otse basseini hüpata, see eriti lahe. Maja on neil seal päris suur ja võimas. Kostüümipidu oli ka muidugi, nad seal olid igasugu jänesed, ahvid, kaelkirjak, lits( vb see polnud kostüüm), ristirüütel vms. Asi läks seal toidusõjaks ja päris käest vahepeal, maja nägi juba kella 2 aeg ikka väga õudne välja kui me lahkusime. Nad oma märgade kostüümidega seal tilkusid jne. Tore kaelkirjak otsustas mulle pluusi sisse jääkuubikuid toppida, ilmselt nägin seal nii rahulik ja igav välja, mis ei olnud just kõige soojem tunne. Jänes tegi mulle huvitava pakkumise. Mõtlen selle peale, kuid.. Tal on viisaga probleem, sponsorit ei saa ja nüüd üritab leida kedagi kellega partner teha. Selleks aga peaks mina kooli minema. Lubas mulle kõik kinni maksta, pluss mingit lisaraha. Uued tissid ja teemandid pidid ka saama. See tähendaks aga seda, et ma jään siia veel mitmeks aastaks ja veidi ristkante. Kaevanduse poiss niiet raha on, aga..
Sõitsime kuidagi tagasi, kuigi mu kaasreisja oli nii segi. Koduteest nagu ka eriti suurt aimu polnud ja mõlemil gps telis ei töötanud. Magasin veidi alla nelja tunni ja tuligi ärgata. Peale tööd oli jube uni, aga läksin hoopis Adami poole filme vaatama. Pärast mängisime, õigemini nad mängisid veel pokkerit. Tulin koju, sõin oma väga hiljaks jäänud õhtusööki ja jäin vaikselt magama.
Täna oli üsnagi kole ilm. Ärkasin päris varakult, sest et nägin terve öö selliseid õdukaid, et magada nagu väga ei saanudki. Tahtsin poodi minna, aga siin inimestele raha ei meeldi, niiet kõik tehakse alles 11 lahti. Tulin koju, pesin pesu ja toimetasin miskit, läksin uuele katsele. See katse oli päris edukas ja oli seekord aastas kus mulle isegi vb meeldib shopata. Sain endale hästi ilusa kuld kaelaketi mida ammu olin tahtnud, ühed kõrvakad ja midagi veel. Siin emadepäeva soodukad päris suured niiet saab lubada. Tulin lõpuks koju, sõin ja läksin rattaga sõitma. Siin mägedest ülesse rühkida on ikka päris karm. Sellised tõusud, et õudne. Martinil on muidugi väga hea ratas ja kerge. Siiski oli päris kurnav, jube tuul oli ka. Allamäkke sain 49km/h, päris hirmus oli ausalt öeldes. Sõitsin kuskil tunni ja tiirlesin kodu ümbruses. Siin ikka mõnedel väga suured villad ja lossid. Avastasin ühe laheda koha. Sellised tillukesed nagu päkapiku majad või kuidagi nagu vanaaegsed. Jõudsin lõpuks tiireldes koju tagasi, ajastus oli vist tõesti parim elus. Sain ratta kuuri alla lükatud ja tuli järgmine sekund sellinepadukas, et ma ei tahtnud isegi tuppa joosta. Siiani kallab ikka päris korralikult.
Homme algab jälle töönädal. Meil on väga väheks inimesi jäänud, enamus ülemusi ka ära läinud. Väga paljude jaoks oli laupäeval viimane tööpäev. Kaasaarvatud Adamile. Ta päris nukker. Imelik, et ozisid ei hoita, mingit bäkkerid itaallased jäid küll tööle veel. Ta nüüd otsib mingit uut tööd, vb cattle stationit. Ja võib juhtuda, et lähme koos kuhugi. Tal elab idarannikul onu ja seal neid farme palju. Minagi vaikselt pean mõtlema enda farmipäevade lõpetamisele igaljuhul.
Proua läheb nüüd ja lõõgastub piimavannis :) Pärast kokkab endale uhke õhtusöögi ja üritab mõelda, et maailm on ilusam koht kui ta tegelikult on.
Kes siin istus, kes siin astus, päkapikud teavad vastust. Muah.

Laupäeval siis tegime oma väljasõidu. Hakkasime 11st liikuma. Kõigepealt läksin linna Keesi peale võtma ja siis Adamit. Linnast Scarboroughi sõit kujunes aga juba suureks välja kutseks. Tegime 3ringi ümber pargi, umber 10 korda igalepoole valesti. Mu telefon ju teavasti on niivõrd andekas ja see app seal ilmselt kasutab kaarte aastast 1985. Üks harutee sild millel on umber 50 rida ja 5 võimalust vasakule hoida, 5 võimalust otse minna ja 5 paremale hoida. Seal me oleks umbes täpselt sama palju arvu kordi pidanud surma saama. Kees karjus kõrval nagu plika. Ma pidin naeru kätte surema, sest et tegelikult ta muidugi lollitas. Samas muidugi tasakaalukalt ohtlikke manöövreid üle 4 rea sai tehtud küll. Ja samas ta ise unustas vahepeal mu käest võetud telefoni jälgida ja järsku kiljatas, et apppi mine nüüd paremale. No tihti seeenam võimalik ei olnud. Mistõttu me tutvusime jälle 20 km ringi tehes Perthi teiste linnaosadega. Lõpuks õigesse kohta jõudes oli pea võimatu Adami kodu leida. Kohtusime pärast tundi aega vist, missest ettegelikult peaks see 10-15 min sõit olema maksimaalselt. Reis algas. Nüüd oli kasutada Adami äsja ostetud S5, mis talle kullast kallim on. Jõudsime Perth Hillsi ja kõik kiitsid Martini tehtud cd, see tõesti hea muusika. Nii me siis kõik tantsisime ja sõitsime imekaunites mägedes. Meeleolu oli väga hea. Nemad hakkasid vaikselt veini jooma, mul oli selletagi vägamõnus. Järve äärde jõudes rentisime kanuu ja käisile järvel sõitmas. See oli minu jaoks esimene kord kanuuga sõita. Väga vinge oli. Tegime kuskil teises kaldas väikse peatuse ja teised tahtsid ujuma minna. Mina mitte, kuna vesi oli nii sogane ja vetikane. Loomulikult Adam viskas mind vette kaks korda, niiet see mure oli ka lahendatud. Läksime tagasi, päevitasime ja jutustasime. Sõitsime pärast veel mägedes ringi ja käisime sama tammi juures kus me Martiniga juba kord käisime, kuid ilus siiski. Kees oli nii vaimusatud sellest. Aa, muidugi Kees on Hollandist, polegi vist temast enne rääkinud. Väga vahva poiss, natuke Intsu moodi igasmõttes. Sõitsime tagasi Adami poole. Vaatasime natuke tvd ja tellisime pitsat. Kees käis väga peale juba pool päeva, et me läheks kuskil pärapõrgus toimuvale bushpartyle. See on lihtsalt üks pidu keset ei midagi, kus on mitmed djd koos, kordinaadid antakse alles 24h enne pidu, et politsei teada ei saaks. Pidutsetakse väga hullult ja terve nv. Isegi levi ei ole seal. Adam ütles, et tema ei taha minna kuna nii ta nii valudes ikka ja mina olin juba küllalt väsinud. Lõpuks olin Keesi peale käimisel nõus ja mõtlesin, et mis Aussie seiklus see siis ikka on. Peab käima ja nägema. Kees juurde hotelli sõites tiirlesime linnapeal veel ma ei tea kui kaua. Ma lihtsalt naersin nii hullult, et ma tõesti jäin seisma teepeal, sest et ma ei näinud enam mittemidagi tänu pisaratele. Highwayl kus kiirus on 110, Kees karjub sõida vaiksemalt ma ei saa aru kuhu me minema peame, mine paremale ja keera tagasi, ei mine vasakule ja keera kiirteelt maha. Ja no ma sõitsin vahepeal 40km/h, autot tuututavad, et mis hull see on. Ma pole elus ühe õhtu jooksul nii palju vist naerda saanud. Järgmine päev oli igaljuhul kõhulihased haiged, mis on juhtunud vaid varem ema 50juubelil. Lõpuks jõudsime elusalt mingi imega ta hotelli, kus ta üritas mind tutvustada kellegile, aga ma sõnaotseses mõttes ei suutnud mitte sõnagi esimesed 10min öelda. Kees lubas minna ja 20 min nüüd peldikus istuda, sestet nii õudne oli. Ma ei suuda siiani sest rahulikult kirjutada. Niikahju et autos kaamerat pole. No sellest õhtust ja ööst oleks maailma parima filmi saanud. Kaks kutti hotellist pidid ka meiega tulema, aga olles juba pmst autosse istunud nad siiski otsustasid mitte tulla ja lubasid takso võtta. Sõitu alustades alles mõistsin, et tegelikult eiole meil mingeid eriti selgeid kordinaate ega aadressi kuhu minna. Adami antud gps ei leidnud ühtki teed ülesse kus me minema pidime. Muidugi linnast välja sõitmiseks juba kulus meil ma ei tea kaua. Me vist sõitsime ümber selle pargi kus ma elasin umbes 8 korda ja seal sillal olime umbes 11 korda, nii me arvutasime. Tõesti iga koht tundus väga tuttav, sest me olime igast võimalikust kohast valesti pööranud mitu korda. Kuna see koht pidi olema Perth Hillide lähedal, siis ma otsustasin sinnapoole sõita ja äkki siis ehku peale õigeid teid ülesse leida. Asukoht oli antud nii: 35 km on great eastern highway, then left turn to great southern highway after 15,4 km drive turn right to what ever road, drive 8,8 km there and turn left to yarra roud after 7,3 km turn right until the roud ends. Kees oli jälle näljane, käisime mäkis, kus ta üle minu roomas ja drive thru tädile sinna automaati karjus , et kas too teab kus southern highway on. Mille peale tädi oli väga segaduses et mis burksi ta nüüd tahab. Siiski sai ta teada järgnevalt naiselt, et peame vasakule keerama. Mis oleks siis olnud täpselt tuldud tee, kuna ta oli juba kergelt napsune, siis ta ei saanud aru, et me just sealt tulime. Jätaksime nii kuidas mulle õigem tundus. Telefoni levi kadus. Hakkasime spidokalt km lugema, etkuna kuhu keerama peab. Ma olin väga kindel, etme ei leia elus seda kohta ja sõidame lihtsalt sama targalt tagasi. Lõpuks läks tee juba metsateeks, mida mu vaene väike auto pidi üle elama. Väga hüplik ja isegi 60ga sõites ei püsinud kindlalt teel. Sellelt teelt maha keerates oli juba peaaegu et kohati dziipi vaja. Liiv, kivid, oksad. Siiski mu suurepärased sõiduoskused viisid meid kohale. Ja tõesti me leidsime selle koha. Oligi keset metsa suur reiv. Meeletult inimesi, meenutas natuke saaremaa rannapidu. Parkisime auto ära, esimesed inimesed keda nägime olime Karina ja tema hosteli sõbrad. Too kutt oli endale mingi puu jalga kukkunud ja üritas seda roostes papinoaga välja opereerida. Terve ta toss ujus niigi verest. Ma peaaegu et minestasin ära ja teised suutsid ta ikka peatada. Peol oli kaks lava, veidi erinev muusika kuid siiski lihtsalt üksluine tümm. Seal veidi aega veetes sain aru, kui hull see asi tegelikult on. Ma ei näinud mitte ühtki alkohooli pudelit ega topsi, peale enda ja Keesi. Kõik olid sellegipoolest väga hüpper energilised ja õnnelikud. Muidugi oli seltskonnas neid kes vaatas ringi justkui ta oleks just äsja sündinud. Kõik oli nii uus ja huvitav. Pole nii narkojoobes inimesi kunagi varem näinud. Veetsime seal 2h, kui ma ütlesin etmulle aitab. Ma olen nii väsinud, kas lähen magan autos kui ta tahab veel olla või liigume. Kees tahtis ka ära minna. Vähemalt olime ära näinud mismoodi siis Aussies väga kaua toimunud ja korraldatud bushparty välja näeb. Olime väga õnnelikud, et nii tublid olime ja koha ülesse leidsime. Kaks inimest teiseltpoolt maailma Austraalia metsas. Kees muidugi oli end veinist väga purju joonud, enne lubas mulle et lõpetab joomise kui ma leian et ta liiga purjus. Tegingi seda tantsides, ta viskas pudeli käest ja oleks sellega peaaegu ühe neiu tapnud. See selleks, inimesi on nagunii liiga palju. Otsustades koju sõita avastasime, etmeil pole õrna aimugi kus kohas siin metsas mu auto on. Kees oli ääretult veendunud et see on totaalselt teises suunas kui mina seda arvasin olevat. Ja ta nõudis ja peaaegu et kandis mind teisele poole. Lubas mulle 100 taala anda, kui ta eksib. Loomulikult ta eksis. Kõndisime umbes 20 v 30 min seda otsides mööda võsa. Inimesed istusid ümber oma lõkete ja.. Jamh. Lõpuks auto leitud saime sõita. Olin nii nii väsinud, et sõit oli päris raske. Muidugi peale esimest kilomeetrit Kees nõudis peatust ja hüppas autost välja. Ei vastanud mulle 5min mitte midagi. Õnneks ärkas ellu ja tuli autosse tagasi, kohe aga jäi magama. Niisiis sain nautida 80km tagasiõitu üksi. Enne linna ärkas ta ülesse ja tundis end nii kehvalt et mind sedasi alt vedas ja tudus terve tee. Ta on tore poiss. Lõpuks kell pool 6sain ma ka koju olles selleks ajaks sõitnud maha ühe päevaga 500km. See päev tundus vääga väga pikk. Pühapäev ärkasin lõunast ja natuke shoppasin ja läksin Adamiga randa. Pärast tõin ta Freosse politsei jaoskonda kus ta videot vaatas ja mingeid seletuskirju pidi kirjutama. Too loki juba on enda süüd tunnistanud, niiet et Adam ilmselt saab kuskil 6000 taala temalt et end korda teha. Mina läksin ja jalutasin linnapeal veidi. Easteri puhul olid seal igasugu vabaõhu etendused ja suur turg, mis kahjuks juba siis suleti. Tulin koju ja ei teinud suurt midagi. Olin päris väsinud, niiet vajusin unne varakult. Täna tegin oma dieedi jaoks vajalikku hiigel shopingut ja Adamiga tahtsime jälle randa minna, aga liiga hilja peale jäi. Päevitasin natuke kodus, pesin autot ning meie õue istumisnurka, kokkasin, pesin ja nüüd ammu juba tuduaeg. Meil nüüd jälle ainult 3 päeva tööd ja jälle puhkus. Mingi püha reedel ja laupäev peaks vust tööle minema, aga ma ei usu et keegi läheb. Võibolla lähme siis kuhugi eemale Perthist kämpima.

https://www.youtube.com/watch?v=lBko-2GR-D8
https://www.youtube.com/watch?v=oETD_ghx1w4

Tüdrukud masinaid õppimas

Eelmine nädal möödus küllalt ruttu, sest et kuni neljapäevani oli töö. Nüüd on neli päeva vaba- tänu taevale. Tegelikult tänu Easterile, mispeaaegu ongi sama. Nädal oli päris tõine, asjad hakkavad lõpuks seal otsi kokku tõmbama ja korterid näevad juba päris korterite moodi välja.

Või siis mitte päris..

..ajuvaba kuidas seal asjad käivad

 Meile on sinna ikka uusi inimene ikka veel juurde tulnud. Üks neist eriti põnev- Vene tüdruk Karina. Tegelikult on ta alates lapsepõlvest elanud Saksamaal, siiski meie naaberriigis sündinud. Muidu tavaline tüdruk, aga tema teeb eriliseks vaid üks. Talle ei meeldi või tal pole aluspesu jaoks raha. Lühikesi shortse ostes oli vist ka kitsikus käes ja pidi eriti lühiksed seetõttu ostma. Riie ju maksab. Lisaks kõigele on need mitte just ümber. Panime koos kilet vaiba peale ja isegi minul oli väga raske talle silma vaadata. Te siis kujutage ette mida need nüüdseks vb 100 või vähem meest tundma peavad. Ei ole just eriti ilus. Ja ma ei tea kus maalt seekomme, et tütarlaps jalad laiali istub. Ma polegi aru saanud, et mis eesmärkidel ta rohkem seal tööl käib. Kas raha teenimas või midagi otsimas. Ärevus selle üle on suur. Iseenesest on tore tüdruk, olen temaga palju pidanud koos töötama. Lisaks anti talle sama töö mis mulle- võtmed. Õpetasin teda seal tükkaega välja, sest et kahjuks tal see nupp eriti palju ei noki. Peale mu pikka ja omaarust väga hästi ära seletatud juttu oli alati viimane küsimus, et ahah, okei niiet ma siis hommikul teen kõik ruumid lahti jah või et nii nõme, miks kõigil ei võiks oma võti olla, palju kergem ju. Peale seda ma alati olen loobunud ja lihtsalt minema kõndinud, et enda paari viimast närvirakku säästa. Tema ümber tõusis ka tohutu armukeeris ja asi läks päris põnevaks. Adam väitis mulle, et boss Stevele meeldib Karina. Mina ei uskunud seda üldse. Adami põhjenduseks oli, et keegi ei käsi tal kunagi tööd teha, aga kui Steve näeb et ta Karinaga räägib on alati kuri sõna, et kohe tööle. Eelmine reede pubis rääkis minuga ja läks Karinaga jutustama. Steve tuli kohe minugarääkima. Me pole varem nii palju nagu suhelnudki. Eelmine nädal tegi ta Adami põhimõtteliselt töölt lahti juba. ta ei tohtinud isegi vett juua, sest et nii paljutööd oli. Leidis talle kõige hullemad tööd üldse ja nokkis iga võimaliku asja kallal. Karina tuli ka mulle rääkima, et Steve oliteda välja kutsunud. Tema vastas ei, mispeale sai väga üllatunud ja veidi pahandava küsimuse, et miks, mis sul on kutt või? Nagu temale ei suudaks keegi vastu panna. Karina ütles et ta oli nii ehmunud, et boss ju ikkagi. Ei julge ju päris ei ka öelda ja tülli minna. Niisiis pressis ta, et nad läheks niisama dringile. Karinale sobis järgmine nädal, Steve ütles et ei sinna palju aega, teeme järgmine päev. Niisiis Karina ootas teda järgmine päev 2-3h, aga Steve ei võtnudki ühendust. Ülejäänud nädala käitus Steve nagu poleks Karinat olemaski või siis läks ja rääkis, et mida sa mossad ja mis sul häda jälle on. Väga imelikud on need inimsuhted ja inimesed. Millele ma veelgi enam sain kinnitust eile õhtul/öösel. Neljapäeva tööpäev lõppes, lõpetasime selle väikse dringiga baaris. Õigemini mina olin tubli ja kaine, kuigi et mind peaaegu et sunniti jooma. Tahtsin aga ilusti kainena koju sõita ja jooksma minna. Mismuidugi välja ei tulnud, sestet ma eisaanud sealt õigel ajal tulema. Nii lõbus oli lihtsalt. Õhtul oli Easteri puhul pidu Freo ööklubis. Tahtsin sinna minna ja tööjuurest pidid veel inimesi liikuma. Lõpuks koju jõudes ja peaaegu, et juba peole sättides olid kõik kadunud. Lõpuks helistas Adam ja ütles, et tema ja Karina koos kellegagi lähevad. Otsustasin nendega ühineda. Nende kohalejõudmine võttis igaviku aega, ootasin 3h praktiliselt. Kohalejõudes oli kõik tore, Hollandi kuulsad dj-d mängisid ning üle hulga aja sai tantsida. Mu väga kulunud kontsad seda küll eriti hästi teha ei lubanud, ainult see plekk seal väljas, niiet nagu naelaotsas seisaks. Mis kerge alkohoolse mõju all olles ei ole just kõige lihtsam. Seal oli aga üks vanamees, kes eiolnud just eriti meeldiv. Pikkade lokkis blondide juustega, ilmus kuskilt äkki ja tõstis kleidisaba ning lihtsalt ehmatas. Mingi hetk tuli Adam mu seljataha tantsima ja nägin kuidas too mees meid jõllitas. Järgmisel hetkel nägin, et Adam räägib selle samaga ja on ümbritsetud 3st loki sõbrast. Järgmine sekund oli Adam pikali maas ja verine. Miljon turvat lendas kohale ja mendid pärast. Talle siis ei istunud, et Adam minuga tantsis ja tõukas Adamit niiet ta just ostetud jook kukkus maha. Adam väidetavalt oli viisakalt öelnud, et mate vaata nats enne kus astud, et mul kukkus jook maha. Pole ilus, aga ostan uue. Millepeale siis paugu sai. Noh igaljuhul tema vastu ei löönud ning selle pauguga kaotas oma esihamba ning sai katkise lõualuu. Tema tee lõppes siis peale politseile antud seletusi haiglas, kus ma ka osalema pidin. Ta oli veendunud, et ma edasi jääks teistega pidutsema, aga kella 3st oli pidu läbi nagunii. Seega läksime talle haiglasse järgi. Ootasime teda kaks tundi. Järsku kui ta oli toolil istunud ei tea kaua ja oodanud, igasugu küsimustele vastanud avastasid nad, et appi jah nii hull, kaelalahas ja 5 medõde panid teda kanderaamile. Enne ikka peab ju paberid ära tegema. Sa kasvõi sure enneära seal teiselpool klaasi. Alles siis koheldakse Sind nagu Sa oled tõesti haige. Ajuvaba... Igaljuhul ootasime mis me ootasime ja meie seltskond oli minu jaoks kohati küllalt veider, niiet mul oli üsna häbi. See on see, kui siin kõigi uute inimestega peab kohtuma. Kunagi ei tea ju ette. Lõpuks Adam helistas et minge koju, teda ei lasta kuhugi. Pidi sisse jääma. Sai alles järgmise päeva lõunast koju. Väga ilus õhtu üle tükiaja väljas.
Ei osanud oma vaba päeva kuidagi sisustada, nii imelik oli mitte midagi teha. Meil juba oli kaks autotäit inimesi koos, et minna kämpima homme. Siiski Laura ja Brian otsustasid mitte minna ja ma selle poistekarja ja ühe autoga ka minna ei taha. Otsustasime siis, et teeme ühe päevase väikse tripi homme. Lähme Perthi Hillsi ja Adam( kes jätkuvalt väga entusiastlikult igalepoole minna tahab) pidi üht ilusat suurt järve teadma. Niiet lähme niisama tripime ja mõllame veits ringi. Lõpetame kuskil lõunapool rannas ilmselt. Lihtsalt, et mitte nii igav olla ja kodus passida. Ja esmaspäeva õhtul on suur piknik Kings Pargis õhtul. Seal see ilus vaade linnale.
Tellisin omale nüüd toitumiskava ja treeningu ka ära. Nii põnevil. Ei kujuta üldse ette kui raske see võib olla. Ilmselt peaksin siin mingi jõuka või rühmatrenniga liituma, oleneb mis härra Kalmus arvab. Peaks ilmselt homme kätte saama, kuni 48h ooteaeg. Arvatavasti see tervislik toitumine üsna kallis ka nagu alati. Samas, tervis on hindamatu. Võibolla ta üldse vastab mulle, et ma nii lootusetu ja paks juba, et enam pole midagi teha. Tõenäosus on olemas, eriti veel nüüd.
Täna käisin peale lõunat rannas korra. Sinna sõites muidugi nautisin muusikat ja vihisevat tuult oma juustes. Keerasin kuhugi ära, aga läks vähe nihu niiet tegin suure ringi. See kuradi gps jälle sõidutas mind igalpool ringi. Õudne app, see lollitab mingi 99% ja 1% räägib tõtt. Me ei saa väga hästi läbi. Ja mu telefon igapäev viskab juba peaaegu, et sussid püsti, aga siis ma teen talle jälle südamemassaazi läbi poweri nupu. Siiani on uuesti elule vaakunud, aga ei tea kauaks.
Lihtsalt huvitavat. Enne helistasin Adamile ja üritasin homsest reisist rääkida, aga 30 min kõnest ma 25min naersin. Uskumatu, endal oli ka nii imelik. Pole enam ammu nii olnud. Südamest, pisarad voolavad. Adam teisel pool palus jumalat, et jää vait, ajan teda naerma aga nii valus on.Mis muidugi ajas mind veel rohkem naerma. Maarja tuli meelde, tal oli selline hullusehoog ikka kombeks.
Oleks peaaegu ühe huvitava sündmuse unustanud. Eelmine nädal Stanley saatis mulle messi, et selle tema sõbra korteri koha peal enam parkida ei saa, sest et ta kolib sinna sisse ja endal vaja kasutada. Meie parkimiskoht on kellegipoolt hõivatud nagunii. Laupäeval peale tööd vaatasin, et see üks korterite blokk on ikka tühi ja üks koht kus ma pole kedagi kunagi suht seismas näinud. Esmaspäeval sinna samma parkisingi. Peale tööd ootas mind aga hoopis teistsugune üllatus kui ma oleks osanud oodata. Lisaks tund ootamist, et see mees kohale jõuaks. Ja 156 taala vaesem. Olin nutu äärel, too päev olid igasugu muud mured lisaks ja veidi kiire. Kui ikka midagi viga, siis langeb kõik kokku.

Olge mõnusad ja lahendage asju ikka sõnadega, mitte läbi lõualuude palun.

Margaret River

Margaret

Minu uus, loodetavasti truu kaaslane. Ma ei saanud ei öelda, peale nri märgi nägemist. ARN ja 000 järgi. Mulle vist tehtud

Pembertonis järv tammi juures

Pembertoni trammid ja üks vana vedur

Me oleks seda lükates ilmselt ka kiremini liikunud, kui selle onuga koos trammis

Metsalised :)

Veits oli kõhe

Igavusest siis uut trendi järgimas

Ronimispuu

Vaade ülevalt mida ma ilmselgelt ei näinud

Tee kõrgustesse

Tõustes

Sildki värises mu jalgade värinast..

Härra Julgus muidugi turnis nende servade peale ülessse. Vaatamisest hakkas juba halb

Ma peaks fotograafiks hakkama.

Nagu ikka lõpetasin poolenisti läbimärjana, aga kohutavalt ilus koht. Too mis kividest ümbritsetud

Tegelikult oli ikka väga kõrge see, millest pildil aru ei saa

Albany linnavaade

Albany

Ehitusel

Lõpuks peaaegu üleval.. nagu näha siis natuke väsinud

Tegelt oli keeruline ka veidi

Väga krampis

Hehheee jah.. Pole ükski naeratus nii raskelt tulnud vist enne

Balance

Tahan koju, nii nunnud

Sinna ronisime

Sirge

Võrratu! Võiksin sinna künka otsa hobuse seljas seda vaatama jäädagi.