Nii palju sündmusi ja muutusi on toimunud, et ei oska kuskilt kohe alustadagi. Reedel ajasime end varakult voodist ülesse ja hakkasime sõitma. Tegelikult oli päris raske otsustada, et kuhu ja kuidas nüüd kõige mõistlikum minna oleks. Valisime selle tee, et sõitsime mööda rannikut lõuna poole ja pärast tulime otse tagasi. Esimesena külastasime Margaret Riverit, kõik jubedalt kiidavad seda, et see nii ilus koht. Mina seal nagu midagi eriti ilusat ei leidnud, sama nagu Martin väitis. See päev midagi eriti suurt ei teinudki, üritasime võimalikult palju edasi sõita. Käisime Augustas mingi tuletorni juures, aga see oli juba kinni. Enne olime söömas käinud ja endale majutuse otsinud. Bookisime selle Pembertonis ja sõitsime sinnapoole. Pimeduse saabudes avastasime, et mu auto tuled näitavad vb meeter auto ette, niiet päris hirmus oli sõita. Ma oleks heameelega kõrval pigem purjus olnud, Martin leidis, et ei ole hullu. Ellu jäime igaljuhul ja kõik teised kaa. Pembertonis hommikul ärgates käisime hommikust söömas lähedal olevas baaris. Ma pole kunagi midagi nii imelikku söönud. Suur viil soolatud röstsaia, üpris palju avokaadot ja mingisse paberisse mässitud roheline plõga ( pole küll ilus nii toidu kohta öelda, aga ma ei oska seda teisiti kirjeldada). Samas oli see kõik väga söödav ja maitsev. Leidsime seal olevat mingi metsatrammi, millega otsustasime sõitma minna. Meil oli poolteist tundi peale hommikusööki selleni aega, sisustasime selle ringi sõitmisega. Nii palju hobuseid oli igal pool. Mu kael venis ilmselt palju pikemaks seal. Sõitsime kuskilt kitsalt metsateelt kuhugi tammi juurde, mis osutus üsna armetult väikseks loodetust. Peale seda suutsime muidugi ära eksida, üks vastutulelik farmer aga andis meile suuna jälle kätte. Tramm tundus esialgu päris huvitav. Sõit kestis 1.45 ja no me mõlemad suht surime igavusse seal. Üks vanamees lihtsalt jahvatas igast puust 10 min. Sõitsime umbes pool meetrit edasi ja jälle ta leidis, et te vaadake vaid kui huvitav puu see veel on. Ma tõesti üritasin vahepeal kuulata ja aru saada, et mis puust jutt käib ja minuarust oli kõik täpselt ühesugune võsa seal. Teiste nägusid vaadates tundus, et asi ei ole lihtsalt minus, et selline mats ja harimatu olen, vaid oligi väga igav jutt. Sõitsime mingitest sildadest üle, mis olid kohati üsna kõrgel ja ei tundunud just kõigile euronõuetele vastavad. Seetõttu oli ka veidike põnevust. Korra jäime ka seisma ja saime mingit juga vms vaadata. Õnneks tagasiteel sai tal jutt otsa ja sõitsime tagasi ilma peatusteta iga puu juures, selleks kulus kuskil 20 min. Ainult oma pasunat lasi ta iga kilomeeri tagant, see talle hirmsasti meeldis. Reisjatele vist nii eriti mitte, see oli üsna kõrvulukustav. Hirmus kõvad pingid olid kaa, isegi mu ülesöödud pepu jaoks. Samas oli tegelikult ikkagi väga kihvt ja tore kogemus, olin igati rahul et käisime. Sealt edasi sõitsime mingi ronimispuu juurde. Mis oli 60m kõrge, ronida sai 48h peale. Mingid metallvardad olid puusse puuritud ja võrk ümber, niiet keerutasid mööda puud end ülesse. Martin üritas väita et ma pean sinna minema, esimese 10 astme peal hakkas mul juba üsna paha. Andsin loobumisvõidu. Poleks tegelikult isegi uskunud, et nii kõrgele julgen minna. Ikka 5-6 meetrit vast. Üritasin natuke veel minna, kõrgusehirm seda koguaeg ületades läheb ikka väiksemaks. Kunagi poleks elus mõelnudki kuskile sellisesse kohta minna. Edasi sõites nägime veel palju vaimustavad vaateid. Ikka väga ilusaid kohti on maailmas. Reisida ja näha on hea. Järgmine atraktsioon oli puude otsas ronimine jälle, aga seekord sai jalutada sinna ehitatud sildadel või ma isegi ei tea kuidas neid nimetada. Seda ma siimaani ei usu, et ma selle ära tegin. Kõrgus oli vast sama nii 50-60 meetri kanti. See kõik paistis läbi mis minu jaoks on kõige kõige jubedam. Ja tuule käes see kõikus ikka minu jaoks päris hirmuäratavalt palju. Ma kõndisin nagu 80a vanamutt seal ja rippusin iga võimaliku asja küljes kinni. Kõik mu pildid tunduvad väga muhedad ja rahulolevad, tegelikult tuli selleks ikka väga pingutada. See oli ikka päris hirmus. Ja järjest hirmsamaks tegelikult läks. Päikseloojangul jõudsime jube ilusasse randa. See oli ümbritsetud suurtest kivimürakatest. Vesi oli seal nii sinine ja selge, laineid peaaegu et polnud ja liiv nii valge.
Järgmise öö veetsime Albany's. See koht oli ülivinge, mingi Bali stiil. Meie kasutada oli terve ülemine korrus kus oli 5 tuba. Ei osanud nagu midagi pealegi hakata nendega. Kõik oli nii eriline ja igasugu ilu vidinaid täis. Laes oli midagi tuulelohet meenutavat ja õues aias oli väga vinge istumine. Suur suur ja lai diivan kuhu sai peale ronida, seal ees oli väike veejuga koos värviliste tuledega. Meil oli isegi vann, mida me otsustasime kasutada. Väga väga mõnus oli. Vanniskäik aga lõppes kahjuks nii, et kuuma vett juurde lasta tahtes tuli sealt aind jääkülma, niiet olime üsna kiirelt sealt väljas. Saime väga rasedalt naiselt kaebuse, et kuulame muusikat ka liiga valjult. Hommikul hotelli perenaine vabandas, et pidi meid keelama, tegelikult ju polnud hullu, aga too pidi kohe paari päeva pärast hakkama poolduma. Vabandused. Järgmine hommik, ärgates kõige mõnusamate ja ilusama voodipesu vahelt kus ma eales maganud olen ( need me tegelikult mõtlesime ära varastada, tõeliselt head olid. Ja nii suurt raha makstes tundub muidu et nagu polekski ju midagi saanud. Läks siiski meelest ära see väike asi kahjuks), läksime kuskile suurte suurte kaljude peale. Laineid oli vähe niiet väga suurt veemõllu ei näinud, kuid siiski väga vinge ja ilus jällegi. Seda vist polegi enam vaja mainida, igalpool oli minu jaoks nii nii ilus. Sealt ronisime kuhugi Albany kõrval olevasse mäkke, väga ilus ookeani ja linnavaade oli. See oli juba päris väsitav retk mingisugune üle kilomeetri aind üles mäkke. Pärast leidsime lühema tee auto juurde tagasi, pidime selleks mingitest ehitus järgus olevatest aedadest läbi pugema. Edasi suundusime põhimõtteliselt tagasi, kuid siiski tee peale  jäi veel üks kividel ronimine kuhu minna tahtsime. Vot see osutus eriti hirmsaks ja no see sinna jõudmine oli trenn omaette. Tutvustaval lehel oli kirjas, et 3km edasi tagasi. Sinna jõudes selgus, et ainuüksi üks ots on 2.5 km v veidi vähem ja see oli päris hull tõusmine- 600m kõrgusele. Vaade võttis jalad nõrgaks ja veel hullemini see ronimine mida seal tegime. Jällegi oli väikse kivi äärele ehitatud jällle läbipaistev rada ja siis sai vaadet nautida või end peaaegu siis khm täis lasta. Ma väga üritasin sellele esimesele keskenduda. Isegi kaljuronijad olid kohal. Neid küll vaadata ei saanud, siis läks süda ikka väga pahaks. Selleks, et päris ülesse saada pidi alt ühelt platvormilt ronima kõrgele teise kivi otsa mööda redelit. Praegugi hakkavad jalad värisema mõttest. Väga väärt kogemus oli, olen väga rahul endaga et ära tegin. Pärast muidugi küllalt väsinud kaa. Mu kõige suuremaks imestuseks olid sinna mäe otsa roninud ka üks vana paar. Ja nad tõesti olid, ma arvan, et nii 60 ringis. Ei tea kuidas nad küll suutsid, me seal higistasime, et ülesse jõuda. Peale seda ei olnud enam palju aega ja hakkasime kodu poole kihutama. Jõudsime kuskil 9 ajal koju ja töönädal võis jälle alata. Martin ajas kiiruga oma asju veel korda, sest otsustas ikkagi kolmapäeval lennata. Niisiis käisime veel teisipäeval õhtust söömas ja kokteilimas ja kahjuks läinud ta ongi. Nii see elu ju käib, inimesed tulevad ja lähevad, ainult üksikud jäävad. Peab õppima hindama neid koos oldud hetki, õnnelik olema, et need üldse võimalikud olid, igalt midagi õppima ja pea püsti edasi minema. Igaljuhul oled rikkam igas mõttes. Samas see jälle paneb Sind väga väärtustama neid kes on Sinu kõrvale jäänud aastateks. Saad aru, et elus tegelikult muu ei olegi tähtis. Sa ei saa osta ühtegi südant, ühtegi siirast sõprust ega head sõna. Tõeline sõber on tõesti varandus. Selliseid ei leia palju. Hoidke üksteist, armastage ja hinnake. Ärge harjuge teineteisega nii, et teie arust on teine juba väga loomulik, et ta teie kõrval on nii heas kui halvas. Igaüks tahab sama ka vastu tunda, olla hoitud ja armastatud. Miski pole jääv, kui ei osata sellega õigesti ümber käia.
Panen pildid eraldi postitusse, need lähevad siin teksti vahel alati nii sassi, et liiga palju vaeva.