Laupäeval siis tegime oma väljasõidu. Hakkasime 11st liikuma. Kõigepealt läksin linna Keesi peale võtma ja siis Adamit. Linnast Scarboroughi sõit kujunes aga juba suureks välja kutseks. Tegime 3ringi ümber pargi, umber 10 korda igalepoole valesti. Mu telefon ju teavasti on niivõrd andekas ja see app seal ilmselt kasutab kaarte aastast 1985. Üks harutee sild millel on umber 50 rida ja 5 võimalust vasakule hoida, 5 võimalust otse minna ja 5 paremale hoida. Seal me oleks umbes täpselt sama palju arvu kordi pidanud surma saama. Kees karjus kõrval nagu plika. Ma pidin naeru kätte surema, sest et tegelikult ta muidugi lollitas. Samas muidugi tasakaalukalt ohtlikke manöövreid üle 4 rea sai tehtud küll. Ja samas ta ise unustas vahepeal mu käest võetud telefoni jälgida ja järsku kiljatas, et apppi mine nüüd paremale. No tihti seeenam võimalik ei olnud. Mistõttu me tutvusime jälle 20 km ringi tehes Perthi teiste linnaosadega. Lõpuks õigesse kohta jõudes oli pea võimatu Adami kodu leida. Kohtusime pärast tundi aega vist, missest ettegelikult peaks see 10-15 min sõit olema maksimaalselt. Reis algas. Nüüd oli kasutada Adami äsja ostetud S5, mis talle kullast kallim on. Jõudsime Perth Hillsi ja kõik kiitsid Martini tehtud cd, see tõesti hea muusika. Nii me siis kõik tantsisime ja sõitsime imekaunites mägedes. Meeleolu oli väga hea. Nemad hakkasid vaikselt veini jooma, mul oli selletagi vägamõnus. Järve äärde jõudes rentisime kanuu ja käisile järvel sõitmas. See oli minu jaoks esimene kord kanuuga sõita. Väga vinge oli. Tegime kuskil teises kaldas väikse peatuse ja teised tahtsid ujuma minna. Mina mitte, kuna vesi oli nii sogane ja vetikane. Loomulikult Adam viskas mind vette kaks korda, niiet see mure oli ka lahendatud. Läksime tagasi, päevitasime ja jutustasime. Sõitsime pärast veel mägedes ringi ja käisime sama tammi juures kus me Martiniga juba kord käisime, kuid ilus siiski. Kees oli nii vaimusatud sellest. Aa, muidugi Kees on Hollandist, polegi vist temast enne rääkinud. Väga vahva poiss, natuke Intsu moodi igasmõttes. Sõitsime tagasi Adami poole. Vaatasime natuke tvd ja tellisime pitsat. Kees käis väga peale juba pool päeva, et me läheks kuskil pärapõrgus toimuvale bushpartyle. See on lihtsalt üks pidu keset ei midagi, kus on mitmed djd koos, kordinaadid antakse alles 24h enne pidu, et politsei teada ei saaks. Pidutsetakse väga hullult ja terve nv. Isegi levi ei ole seal. Adam ütles, et tema ei taha minna kuna nii ta nii valudes ikka ja mina olin juba küllalt väsinud. Lõpuks olin Keesi peale käimisel nõus ja mõtlesin, et mis Aussie seiklus see siis ikka on. Peab käima ja nägema. Kees juurde hotelli sõites tiirlesime linnapeal veel ma ei tea kui kaua. Ma lihtsalt naersin nii hullult, et ma tõesti jäin seisma teepeal, sest et ma ei näinud enam mittemidagi tänu pisaratele. Highwayl kus kiirus on 110, Kees karjub sõida vaiksemalt ma ei saa aru kuhu me minema peame, mine paremale ja keera tagasi, ei mine vasakule ja keera kiirteelt maha. Ja no ma sõitsin vahepeal 40km/h, autot tuututavad, et mis hull see on. Ma pole elus ühe õhtu jooksul nii palju vist naerda saanud. Järgmine päev oli igaljuhul kõhulihased haiged, mis on juhtunud vaid varem ema 50juubelil. Lõpuks jõudsime elusalt mingi imega ta hotelli, kus ta üritas mind tutvustada kellegile, aga ma sõnaotseses mõttes ei suutnud mitte sõnagi esimesed 10min öelda. Kees lubas minna ja 20 min nüüd peldikus istuda, sestet nii õudne oli. Ma ei suuda siiani sest rahulikult kirjutada. Niikahju et autos kaamerat pole. No sellest õhtust ja ööst oleks maailma parima filmi saanud. Kaks kutti hotellist pidid ka meiega tulema, aga olles juba pmst autosse istunud nad siiski otsustasid mitte tulla ja lubasid takso võtta. Sõitu alustades alles mõistsin, et tegelikult eiole meil mingeid eriti selgeid kordinaate ega aadressi kuhu minna. Adami antud gps ei leidnud ühtki teed ülesse kus me minema pidime. Muidugi linnast välja sõitmiseks juba kulus meil ma ei tea kaua. Me vist sõitsime ümber selle pargi kus ma elasin umbes 8 korda ja seal sillal olime umbes 11 korda, nii me arvutasime. Tõesti iga koht tundus väga tuttav, sest me olime igast võimalikust kohast valesti pööranud mitu korda. Kuna see koht pidi olema Perth Hillide lähedal, siis ma otsustasin sinnapoole sõita ja äkki siis ehku peale õigeid teid ülesse leida. Asukoht oli antud nii: 35 km on great eastern highway, then left turn to great southern highway after 15,4 km drive turn right to what ever road, drive 8,8 km there and turn left to yarra roud after 7,3 km turn right until the roud ends. Kees oli jälle näljane, käisime mäkis, kus ta üle minu roomas ja drive thru tädile sinna automaati karjus , et kas too teab kus southern highway on. Mille peale tädi oli väga segaduses et mis burksi ta nüüd tahab. Siiski sai ta teada järgnevalt naiselt, et peame vasakule keerama. Mis oleks siis olnud täpselt tuldud tee, kuna ta oli juba kergelt napsune, siis ta ei saanud aru, et me just sealt tulime. Jätaksime nii kuidas mulle õigem tundus. Telefoni levi kadus. Hakkasime spidokalt km lugema, etkuna kuhu keerama peab. Ma olin väga kindel, etme ei leia elus seda kohta ja sõidame lihtsalt sama targalt tagasi. Lõpuks läks tee juba metsateeks, mida mu vaene väike auto pidi üle elama. Väga hüplik ja isegi 60ga sõites ei püsinud kindlalt teel. Sellelt teelt maha keerates oli juba peaaegu et kohati dziipi vaja. Liiv, kivid, oksad. Siiski mu suurepärased sõiduoskused viisid meid kohale. Ja tõesti me leidsime selle koha. Oligi keset metsa suur reiv. Meeletult inimesi, meenutas natuke saaremaa rannapidu. Parkisime auto ära, esimesed inimesed keda nägime olime Karina ja tema hosteli sõbrad. Too kutt oli endale mingi puu jalga kukkunud ja üritas seda roostes papinoaga välja opereerida. Terve ta toss ujus niigi verest. Ma peaaegu et minestasin ära ja teised suutsid ta ikka peatada. Peol oli kaks lava, veidi erinev muusika kuid siiski lihtsalt üksluine tümm. Seal veidi aega veetes sain aru, kui hull see asi tegelikult on. Ma ei näinud mitte ühtki alkohooli pudelit ega topsi, peale enda ja Keesi. Kõik olid sellegipoolest väga hüpper energilised ja õnnelikud. Muidugi oli seltskonnas neid kes vaatas ringi justkui ta oleks just äsja sündinud. Kõik oli nii uus ja huvitav. Pole nii narkojoobes inimesi kunagi varem näinud. Veetsime seal 2h, kui ma ütlesin etmulle aitab. Ma olen nii väsinud, kas lähen magan autos kui ta tahab veel olla või liigume. Kees tahtis ka ära minna. Vähemalt olime ära näinud mismoodi siis Aussies väga kaua toimunud ja korraldatud bushparty välja näeb. Olime väga õnnelikud, et nii tublid olime ja koha ülesse leidsime. Kaks inimest teiseltpoolt maailma Austraalia metsas. Kees muidugi oli end veinist väga purju joonud, enne lubas mulle et lõpetab joomise kui ma leian et ta liiga purjus. Tegingi seda tantsides, ta viskas pudeli käest ja oleks sellega peaaegu ühe neiu tapnud. See selleks, inimesi on nagunii liiga palju. Otsustades koju sõita avastasime, etmeil pole õrna aimugi kus kohas siin metsas mu auto on. Kees oli ääretult veendunud et see on totaalselt teises suunas kui mina seda arvasin olevat. Ja ta nõudis ja peaaegu et kandis mind teisele poole. Lubas mulle 100 taala anda, kui ta eksib. Loomulikult ta eksis. Kõndisime umbes 20 v 30 min seda otsides mööda võsa. Inimesed istusid ümber oma lõkete ja.. Jamh. Lõpuks auto leitud saime sõita. Olin nii nii väsinud, et sõit oli päris raske. Muidugi peale esimest kilomeetrit Kees nõudis peatust ja hüppas autost välja. Ei vastanud mulle 5min mitte midagi. Õnneks ärkas ellu ja tuli autosse tagasi, kohe aga jäi magama. Niisiis sain nautida 80km tagasiõitu üksi. Enne linna ärkas ta ülesse ja tundis end nii kehvalt et mind sedasi alt vedas ja tudus terve tee. Ta on tore poiss. Lõpuks kell pool 6sain ma ka koju olles selleks ajaks sõitnud maha ühe päevaga 500km. See päev tundus vääga väga pikk. Pühapäev ärkasin lõunast ja natuke shoppasin ja läksin Adamiga randa. Pärast tõin ta Freosse politsei jaoskonda kus ta videot vaatas ja mingeid seletuskirju pidi kirjutama. Too loki juba on enda süüd tunnistanud, niiet et Adam ilmselt saab kuskil 6000 taala temalt et end korda teha. Mina läksin ja jalutasin linnapeal veidi. Easteri puhul olid seal igasugu vabaõhu etendused ja suur turg, mis kahjuks juba siis suleti. Tulin koju ja ei teinud suurt midagi. Olin päris väsinud, niiet vajusin unne varakult. Täna tegin oma dieedi jaoks vajalikku hiigel shopingut ja Adamiga tahtsime jälle randa minna, aga liiga hilja peale jäi. Päevitasin natuke kodus, pesin autot ning meie õue istumisnurka, kokkasin, pesin ja nüüd ammu juba tuduaeg. Meil nüüd jälle ainult 3 päeva tööd ja jälle puhkus. Mingi püha reedel ja laupäev peaks vust tööle minema, aga ma ei usu et keegi läheb. Võibolla lähme siis kuhugi eemale Perthist kämpima.