Nüüd siis kolm päeva tööl käidud. Hirmus väsitav ja tüütu on olnud, vabandan seda sellega et olen liiga inteligentne nii lihtsa töö jaoks. Hea ju nii mõelda.. Või siis et ei saa õigel ajal magama, pole ikka seda rütmi sees veel. Eile juba olin nii professionaal, et sain omale abilise. Ta oli esimest päeva tööl ja siis vist antakse niimoodi kellegagi koos tegema. Mina selline "vanaolija" ja kõike teadja, aga võtsin lahkesti vastu. Mida ma ka kohe varsti kahetsesin, sest et too oli nii loll. Koguaeg pidi kõike ütlema ja ette näitama mida teha. Ma ei saa aru neist inimestest, kes ei mõista ise midagi teha. Õnneks ta siiski veidi paranes päeva jooksul. Esimese päeva puhul võib andeks anda. Tegime täieliku tolmueemaldust, mis on minu meelest täielik lollus. seal ei ole korralike uksi ega aknaidki ees, tööd on pooleli. Mis mõttega seal elueest tolmu võtta, kui see nagunii läheb veel mustaks. Samas mis see minu asi mõelda, kui kästakse siis teen. Lõpuks Mana tuli ütles, et peame minema ikka ülesse pühkima, sest et alumisel korrusel nii palju lõpetamata töösid ja mõttetu seda teha. Like da..  Enne aga sai hoopis päev läbi. jõudsime vaid pooleli oleva toa ära lõpetada. Mana lisas, et laupäeval peame tolle Teriga eraldi töötama. Mis ei olnud hea uudis, sest et eile sai ikka ilusti jälle pläkutatud. Ta sõbrad veel käisid meid seal kiusamas ja jutustamaś. No mis Sa ikka rabad kui ei kästa ja keegi ei kontrolli.
Eile õhtul läksin veel tolle kohe maailmakuulsusega kohtuma, tema ju lubas mulle personaal manageri kohta ja suurt elu. Ei tundu just eriti usutav, aga mõtlesin siiski näha mis tal mulle öelda on. Manageri koht juba kuidas kadus õhku, nüüd oli uus töö- korjanduste kogumine tema lastekampaania jaoks. Seisan, olen ilus, saan raha, annan talle- tema annab osa mulle. Jällegi, kahtlane, aga samas no mine tea. Õhtul ta nime googeldades ei leidnud mitte ühtki vastet, niiet aina kahtlasemaks läheb. Ju see siis näha ole mis päriselt toimub. Meil käib siin kodutänaval remont ja see on hullumeelsus mis toimub, sellised ummikud lihtsalt ja need kuradi kiisud on ka lõksus igalpool. Pidin veel jala käima nagu veel vähe oleks päeval jalgadel oldud. Ummik oli kuni haiglani ehk siis ilusti mingi 2-3 km. Jube võib seal tiksuda olla. Kohe koju jõudes sundisin end jooksma.. Siin ikka jube mõnus, see soojus, loojuv päike kõrghoonete taha ja läbi palmide piilumas, soe tuul puhumas, papagoid ja kõigele lisaks see loksuv suur jõgi. Ilusad ja rõõmsad inimesed, kes vaevu suudavad vahel sõidupealt mitte välja kukkuda järgi vaadates..
Nüüd tuleb meil siin Austraalia päev, seeon nende jaoks väga suur pidustus. Lastakse meeletult ilutulestikku ja igast peod. Siin minu juures kohe ongi see põhikoht, jooksin eile just seal. Nad on püsti pannud suured tähed - PERTH, millel valgustus sees ja muudavad värvi. Peale jooksu tegin enda võimlemist ja tekkis selline imelik moment kui mina võimlesin. Selle ajapeale oli mu taha kogunenud hulk inimesi, kes kõik pildistasid neid tähti kaasaarvatud siis mu võimlemist vast. Lisaks on veel igasugu telgid ja värgid püsti. Paigaldasid ka midagi vee peale, hirmus sebimine käis. Nüüd siis tulebki töölt pühapäev ja esmaspäev vaba- Piduuu.
Tänane laupäev oli tööl lühike vaid 5tundi. Kuigi need venisid ikka ka korralikult. Ma eitea mis sinna kaasa peab võtma, et aeg kiiremini liiguks. Teed tööd ikka nagu ei liigu, ei tee tööd veel vähem liigub. Tõmbasin endale audioraamatuid, aga ma pole päris kindel, et kuhu ma need panna saan mis nad ära tunneks. Töötasime Teriga ikka kahekesi, keegi nagu väga ei kontrollind ka, aga ühele naisele kes seal toimetab tõin väga hea vabanduse, et peame prügi konteinerisse panema ja palju kiirem ning tõhusam viis on see, kui üks lükkab harjaga prügi peale ja teine tõstab. Tema ütles,et jaja, ainus miks nad ei taha lubada koostööd on jutustamise pärast. Ega me täna suurt ei jutustanudki.. Lihtsalt ei teinud tööd vahelduva eduga. Tegelikult me ikka oleme tublid, lihtsalt vb paar minutit puhkame ja siis teeme edasi. Seal niisama väga seista ja rääkidaeitaha, sest et jube jube tolm on. Ma pean endale mingid töödpüksid ja rätiku leidma, mis pähe panna. Ma eitaha küll neid juukseid igapäev pesta.
Üks asi veel mida tasub mainida, eile kuulsin tööl ühe mehe suust midagi sellist mida ma varem kuulnud pole ja poleks ka uskunud, et see võimalik on. Ta ütles, et ta hirmsasti tahaks küll õlut juua ja hea on, aga liiga palju kaloreid on sees. Ma kergelt tõmbasin enda kohvi kurku. Nii naljakas.. Mees ja kalorid, veel õlle kohapealt. Mida kõike mu elukogenud kõrvad kuulma peavad. Maailmas ikka on siiani veel mu jaoks midagi. Ja eile linna minnes oli jälle kokkupõrge ühe purjus ozziga. Kõigepealt bussist väljudes, õigemini seda üritades lõi rusikaga pähe mulle, sest et no lihtsalt ei seisa ju püsti. Liipas siis end välja, hakkasin mööda minema, kui ta arvas et oleks igati viisakas nais bussijuhile fakki näidata, niiet sain rusikaga pmst. Sain rohkem eest ära niiet hullu haiget ei saanud. Neid vist peab ikka kogaueg kartma, väga ettearvamatud.
Aga cheers siis ja 35 kraadised palavad tervitused :)

Pole hästi näha, aga parandus käis õllepudeli korgiga ja võtmetega. Enam küll õlle joomise vastu midagi olla ei saa ju. Muidu oleks veel merehätta äkki jäänud

Eile sain siis hommikul enda white cardi kätte ja läksin viisin selle kohe agentuuri ära. Nemad juba õhtu poole andsid mulle teada, et homme kohe saab tööd alustada. Niisiis sattusingi üle pika aja koju. Töökohaks oli siin samas kaks tänavat all pool olev ehituses olev hoone. Läksin sinna kella 6.30 Hirmus raske oli tõusta nii vara, pole harjunud ja vaevalt mingi viis pooltundi magasin ka. Läksin sinna pidin veel ootama, saime lõpuks paberid kätte. Lisaks mulle alustas veel 4 meest. Igaühele tuli eraldi manager veel kes eraldi juhatas meile tööd kätte. Ausalt öeldes oli esialgu suht eksinud tunne, sest et nad ei suutnud välja mõeldamida teha anda. Too mees toimetas saja asjaga ringi, siis nägi jälle et ma siiani ootan teda. Tuli vabandas, et appi jah oot sulle töö, mmm no ma ei teagi mis Sa tehasaad. Chill out for some time. Huvitav.. Samas ta oli väga tore ja lõbus ja ei näinud väga hoolivat sellest, et ma seal midagi ei tee. Lõpuks võttis mulle töö otsimise üle üks naine. Hakkasime ühe teise tüübiga koos siis tolmuimeja ja pintsliga tolmu eemaldama. Enne veel käisime tolle naisega pabereid toomas ja printimas, kleepisin uste peale sildid et ei tohi sisse tulla, tolmuvaba jne. Olles seda veidi teinud, tuli üks mees ja ütles, et mõttetu tema hakkab siin veel midagi lihvima,et pärast uuesti väga palju tolmu. Nad ei suuda omavahel nii palju läbi rääkida, et kellelgi täpselt aimu oleks mis tehtud ja mis tegemata. Niisiis tuli see lõpetada ja minna koristama lihtsalt kuhugi ruumidesse. Tuli juba esimene paus peale, too sama see teine kutt ütles et pärast pausi lähme ülesse ja hakkame pühkima. Tundus kena. Pausil läksin tiksusin kuskil ringi, kuni mingid vennad mind oma lauda kutsusid. Nood olid enamus kiwid ja jutustasid ja uurisid mu kohta. Läksime selle kutiga (kelle nime ka kahjuks ei mäleta) siis ülesse koristama. Ja jubee igav oli. Õnneks ta oli tore. Pool aega ajasime juttu ja loivasime tööd teha. Ma oma selle 5h unega ei olnud eriti värske. Ja jumalale tänu sealei ole sellist kontrolli et koguaeg pead vehkima. Me pidasime koguaeg plaani, et peaks üldse kuskile vannituppa peitu minema ja vannis nt natuke magama vm. Kell ka ei liikunud sellise uimase töö peale. Samas ei kurda, et raha saab ja suurt midagi tegema ei pea. Lõpuks jõudsime siiski juba 6ndale korrusele välja, enamusi ruume ei saanud muidugi teha, sest et nii suur töö käis sees. Niisiis nautisime vaadet mida kõrgemale saime ja üritasime natuke asjalikud ka olla. Kui vb oleks päris maha istunud ja lillegi liigutanud oleks jama, aga tuli asjalik näida, aga samas kuskil harja najal tukkuda poolenisti oli päris okei. Vahepeal sai muidugi paar tõmmet ka tehtud, töö käib ikka. Muidugi vahepeal testisime et kui hästi plaadid põrandale pandud on, et kas ikka istuda kannatab või ei pea vastu. Teised olid ikka head tööd teinud. Niimoodi see päev õhtusse saigi. Ainuke asi mis mulle ei meeldi on see, et töö on 6päeva nädalas. Laupäev on muidugi väga lühike päev, aga siiski. Samas vahet pole, saab vabaks ka võtta kui tahad. Raha ju saab ka, niiet eks ikka siis peab käima. Osad seal soovitasid kohe öelda, et ei taha üldse käia, pidi saama nii. Igastahes homme nüüd siis kella 7st pean jälle platsis olema ja nühin edasi. Imelik see, et ei peaolema ei kiivrit ega helkurvesti v seda erksat särki mida siin enamasti igalpool nõutakse. Nüüd peaks minema kiirelt poes käima ja siis vist magama. Hirmus väsimus on peal. Ja palav oli ka seal, meil ikka sujuv 35. Olen nagu lumivalgeke ka muidu.

Drifti ja tolmu vahepeal

Paevad on juba sassi lainud, olen hooletu olnud ja pole viitsinud kirjutada. Laksin neljapaeva hommikul sinna agentuuri siis, mis algas kohe vaikeste apardustega. Suutsin lopuks 3st bussist maha jaada. Laksin 35/40 min varem kohale. Uks soitis just nina alt ara, teine pidi tulema enam vahem nii et jouaks. Tuli hoopis varem, aga soitis lihtsalt mooda taiesti tuimalt. Kolmandas kahtlesin, et kas see ikka soidab sinna kanti, ei lainud. Ja lopuks kui olin juba vabandava messi saatnud, et ma ei joua oigel ajal, sain oige bussi peale. Sinna soit vottis aega ainult 15min kuskil, autoga 5min. Meeldiv.. Leidisin oige kohagi ulesse. Koht oli ikka viisakas kontor, milles ma alguses kahtlesin. Mingi noormees tuli siis minuga raakima sinna, koos hunniku paberitega. Oli kaskinud mul kaasa votta passi, panga dokumendid ja valge kaardi. Mida mul ju pole, aga lootsin et piisab sellest kui utlen, et olemas. Siiski nii ei lainud, kusisin kas oleks voimalik see jargi tuua no, aga ei. Tal kohe seda vaja, muidu nad ei saa mind nn toole votta. Utlesin, et jai vast farmi ja saan katte selle. Oma suureks hammastuseks olin isegi suutnud oma passi kuhugi mujale toppida, niiet veits loll olukord oli seal. Tema aga oli vaga moistev ja utles, et pole probleemi saan koik vajaliku parast tuua. Nuud oli vaja siis kahku white card endale ara teha. Nood olid seal ehituselt ikka helistanud ka talle ja raakinud minust, neil ikka sinna vaja hadasti inimest, eelkoige vist koristama sodi ja igasugu lihtsamaid toid siis tegema. Ohtu poole Freos hakkasime siis tegema. Nii tundus isegi paris lihtne, vaatamata sellele et see hirmus pikk oli. Mingi 100 kusimust kindlasti, pooled laksid ilma labi lugemata umbes. Igasugu huvitavaid asju sai teada. Tooohutus on siin selline, et kodust valja minnes peaks ka kiivri pahe panema, veel parem mingis kapslis liikuda. Kohutavalt ettevaatlikud, oigemini mottetult ajuvabalt. Kui midagi tostma hakkad, siis peab koigpealt kaks tundi motlema, et kuidas oleks koige ohutum seda kasti tosta, mis nurga all, mis asendist, millega, miks, kuhu ja veel palju asi mille peale ma isegi moelda ei oska. Kui meetri korgusel oled tuleb neid kaitserakmeid kanda ja kinni siduda end igalepoole. Uhesonaga juba pusti seismine on siin vagagi ohtlik. Printisin kohe selle makse kviitungi valja ja lootsin et saan selle viia reedel kohe agentuuri ja oleks olemas. Reedel sinna helistades isegi mitte pika vaidluse peale ei olnud ta nous sellega. Ainus viis mis neile sobib on see valge kaart ise millest nad koopia tahavad teha. Niisiis ikka viikis, aga nad olid juba selle kaardi posti pannud reede hommik. Reedel kaisime veel ohtu poole uuesti paadiga veepeal, ikka oli nassus. Pikalt polnud, aga vaga monus ikka. Ohtul kaisime klubis, kus oli usna jama pidu. Sellegipoolest sinna soites suutsime kokku porgata mingi purjus onuga, kes Tonise auto esitule segi loi ja kelle kaest Ruts sai vastu silma kuidagi vaga onnetult, niiet ta nuud paris sinine on. Teda kluppi ka muidugi selleparast ei lastud. Nv ka suurt tarka ei teinud. Puhapaeval oli perekondlik remondi paev, koik nokitsesid millegi kallal. Nn minu auto sai ka eile muudud lopuks. Mingi 40a. mees tuli koos oma emme ja issiga siia ja leidsid et ikka hea auto.
Muidugi neljapaeva ohtul hakkas mulle helistama ja messima Les, too tulevane kuulsus. Temal on mulle too ja saame reedel kokku. Mul aga reedel laks kuidagi kiireks ja uldse ei viitsinud, kuna see tundus juba rohkem kui kahtlane. Reede ohtul veel saatis mulle segaseid messe ja raakisime telefonis, et tema nuud teab, tema votab mind toole. Minust saab tema personaale assistent, temal on vaga palju tood oma rattatuuriga ja mina hakkan meediaga suhtlema ja asju ajama. Tema on ammu endale otsinud sellist inimest, mina olin endast nii hea mulje jatnud, ma olen vaga inteligentne ja nii kena, et sobin just tapselt sellele toole. Niiet te vaadake nuud hoolega telekat, varsti enam muud ei naegi. Utlesin, et jah ju saame kunagi kokku. Tema oli onneks vaga vastutulelik ja utles, et pole hullu kui ma linna ei tule paar paeva. Olen toole voetud nii voi naa. Muidugi ohtu jooksul tuli veel mitu messi, et kas ma ikka tahan tood voi ei taha. Nende kuulsustega ikka on raske. Niiet Aussie uus telenagu on teada.

Eile siis hommikul istusin jälle netis ja üritasin siin midagi head leida. Panin enne lõunat jälle kodunt minema ja läksin kõigepealt linnapeale postiljoni tööd vaatama. Kõik väga kangekaelselt ütlesid mulle mõlemas kontoris, et kõik käib ikka ainult online teel. Pean avalduse tegema ja ainult nii saab. Kõndisin veel ja küsisin mõnest kohast äkki keegi vajab. Üks koht käskis neljapäeval tagasi minna koos resumega. Uus koht ja otsivad vb midagi. Tol hetkel polnud manageri kohal. Koha nimi oli kusjuures Rich, nägi väga viisakas ja äge välja. Võib ju loota, et nimi hakkaks külge ka. Läksin püüdsin bussi kinni ja üritasin Coca tehase leida. See muidugi jällegi nii kerge ei olnud, sest et bussis ju peatusi ei öelda. Palju abi sellest pole, et google mapsi abil õiget peatust tead. Ühtki suurt silti ega nime ka väljas pole. Siiski ma olen juba targem ja olin street viewd kasutanud ja enamvähem teadsin milline peaks koht olema. Bussijuht lõpuks väga kõhklevalt ka ütles, et õige koht ja tänav vist jah sama. Nad ikka üldse ei tea kus nad sõidavad. Kihutas kaa nii, et mul oli vahepeal hirm, kas me ikka elusalt kohale jõuame. Siin on väga palju ringe ja no tagumised rattad käisid ilusti üle äärekivide koguaeg. Ja ma just taga istusin, niiet pidin jõuga end kinni hoidma seal istmes, et mitte minema lennata. Maha minnes isegi teadsin kuhu minema peab ja kõik toimis. Seniks kuni tuli teetöö. Pidin ronima kuskilt suurte piirete vahelt sisse ja kõndima mööda suure kiirtee äärt edasi. Sel ei olnud isegi viga, aga siis oli vaja see kiirtee ületada. Selleks ma pidin ronima üle suure betoonaia mis ääristas seda teetööd seal servas. Ületada tuli 4 rida, kus kõik nii sotiga lasevad ja seejuures ellu jääda. Kõlab vb lihtsalt,aga kui te vaid kujutaks ette kui palju autosid siin on. Ja no jalakäijaid on ilmselt ainult üks loll- see olen mina. Ma esialgu ikka ootasin küll 5min vist. Sain siis kuidagi ronitud betoonploki peale ja hüpatud alla ning üle tee. Edasi ei olnud ka ühtki jalakäijate teed, niiet ma pidin kõndima kuskil teeservas autost välja visatud burkside ja kondoomide keskel. Päike lõõskas pähe, ühtki varju ka mitte ja suured rekkad oma tahmapilvega mind mürgitades. Sellise ilusa kohalejõudmise järel selgus, et jah ainult nemad tõesti võtavad läbi agentuuri ja üldsegi seal ainult suurte rekkade peal töö. Mingi Coca tehas veel kuskil kaugemal ja seal töötavad ka naised. What a great success. Tegelikult ütles Tõnis mulle sedakohe, et ainult läbi agentuuri, aga no ma ikka pean ju kange olema. Lootsin et äkki toimib nii ka. Kõndisin oma 2km jälle tagasi, et bussile saada. Selleks pidin loomulikult tegema jälle kõike seda, mida enne- mitte auto alla jääma, üle betoonmüüri ronima, läbi aia pugema/ronima. Jagasin natuke veel teepeal ajaviiteks enda flaiereid. Buss õnneks tuli kohe ja sain linna tagasi. Käisin poodlesin natuke ja kuna ma ikka ei võinud koju minna, siis pidin väljas süüa ostma. Kõht oli maru tühi juba. Sain odavat sushit, kuna nadhakkasid sulgema, siis kaks ühe hinnaga. Niiet sain kahe päeva söögi endale. Olin väga väga paha ja läksin veel mäkki jäätist sööma. Teades kui suure kõhuvalu ma sellest saan, aga siiski nii hea. Kuigi, et oleks pidanud selle võtma mis kunagi sõin, oleks parem olnud. Stanley oli messi saatnud, et saan koju. Seda ma tegingi. Kuidagi väga väsimus oli peal ja vajusin koju siia voodisse ja ei jõudnudki enam tõusta. Ainult ujumas käisin korra. Tuleb tunnistada, et see tööotsimine on 3x raskem töö, kui tööl käimine.
Täna hommikul ärkasin varem, et minna uuesti postkontorisse. Otsustasin seda siiski hoopis mitte teha ja minna ühte agentuuri nüüd siis lõpuks,mida ka Tõnis soovitas ja läbi mille Cocasse saab. Buss tuli alles 20min pärast ja mõtlesin, et jalutan ringi ja lähen käin mõne ukse peal ja vaatan äkki keegi vajab midagi. Sattusin ühe ehitusjärgus oleva kõrghoone juurde, kus just parasjagu üks naine tööd tegi. Kui juba tema teeb, siis miks maei võiks teha. Läksin juurde küsima, tema korraldas liiklust. Aga naised pidid seal koristama jms. Juhatas mind nende kontorisse v mingisse urkasse. Nemad andsid mulle sealt jälle mingi agentuuri kontaktid läbi kelle nemad ainult palkavad tööle. Samas neil pidi kindlasti olema abi vaja. Lubasid kõik sinna ette helistada ja andsid kontakti, et helistaks ja kohale läheks. Ma aga ei saanud helistada, kuna mu raha oli märkamatult otsa saanud arvelt. Pidin minema seda linna laadima. Sealt helistasin ja rääkisin pikalt selle agentuuri mehega. Homme hommik 9.30 meil kohtumine Victoria Pargis siis. Pärast tahtsin minna sinna Integratedisse, aga nad telefoni teel ütlesid, et ikka ei peagi minna. Saatku ma ainult resume ja siis tulen kunagi vestlusele. Pärast üritasin tagasi helistada, et kas said ikka kätte kuna selle meili aadressiga oli jama. Küll oli koosolek ja pidid tagasi helistama. Seda ei juhtunudki, niiet ju ma pean homme end ilmutama sinna ikka. Korraks käisin kodus ja saatsin need resumeid siin ja miksisin veel mingeid uusi kokku. Hirmus keeruline on ikka valetada nii palju. Pärast läksin uuesti linna peale ja jagasin resumesid. Kaks kohta tundusid päris sellised, et jaa täitsa võimalik. Üks mingi juicy baar eriti. Mees lubas vaadata mis teha annab. Neil enne ka Eesti tüdrukuid töötand seal. Kuidagi sattusin jälle täpselt selle tänavamuusiku juurde koduteel. Teda kuulas täna eriline rahvamass. Naeratas mulle kenasti ja laulis edasi. Jube hästi ikka. Seal hakkasin rääkima ühe vanema mehega, kes juba eile ütles et ta on tema sõber ja aitab teda. Täna rääkis ta ikka väga palju. Kusjuures ta saab kohe maailma kuulsaks. Ta läheb varsti jalgratta matkale heategevuseks, et aidata lapsi. Kõigepealt teeb Aussile 6kuuga ringi peale ja siis läheb ümber maailma sõitma. Kusjuures jõuab ka Eestisse. Varsti näeb teda Elleni shows. Ja ta on mingisuguse kuningannaga maganud. Muidugi siista seda veel polnud, aga noorena. Tõmbasid savu koos ja jõid ning nüüd ta kuninganna. Hmm.. Ta ise on vist Tasmaaniast pärit. Tal on mitmed majad Aussies ja mingid ärid kuskil Austraalias ja Aasia riikides. Seda ta välimuselt küll ei ütleks, aga see mis ta rääkis.. Kas see nüüd oli tõsi või on ta väga suurte mõtetega valetaja. Käib mööda firmasid ja küsib annetusi. Eile oli näiteks talle keegi pool miljonit andnud ta projekti jaoks. Lisaks kõigele muule lubas ta mulle töö otsida. Ütles, et pole probleemi, tal nii palju tutvusi, et peace of cake. Saan kuskile heasse restosse vm ja hea palga peale. Järsku ta leidis, et ilmselt ma olen üks ilusamaid naisi, kõige ilusamate silmadega keda ta kohanud, niiet restos saan kindlasti tippi ka hästi. Ei tea mis teema siin kõigil mu silmadega on. Kunagi pole väga keegi neile varem tähelepanu põõranud. Ta ütles, et silmad on hinge peegel ja mul pidi ilus ja puhas hing olema. Jumal tänatud et see sealt peegeldus. Loodetavasti see ka õige. Ta rääkis veel miljonit asja, aga ega ma kõike ei saa ka välja lobiseda. Kusjuures ta on enda tütre kaotanud mingi 10a tagasi, suri leukeemiasse. Teda tulistati eelmine aasta 4korda, kui ta mingeid 12a. tüdrukuid kuskilt India urkast välja aitas. Nad olid seal mitu aastat seksorjad olnud. Tema arvates on kogu maailma lapsed tema lapsed, keda tal vaja aidata on. Igapäev ärkab ta ülesse mõttega, et keda ma täna aidata saan. Tänase päeva olevat ta andnud umbes 200-300 dollarit. Ostnud endale kaabu, kitarri ja uue kella. Neid tal tõesti eile ei olnud. Niiet hoidke ka silma peal, vb ma tõesti kohtasin varsti maailmakuulsat meest, kellest tulevikus pidid leksikonid kirjutama- Les Gittus. Vähemalt süda tundus tal hea. isegi kui ta maailmakuulsaks ei saa, see ongi peamine.

Nv läkski päris puhkuse lainel. Töötu elu mõnud. Reedel läksin Kardinyasse, istusime seal niisama ja rääkisime juttu. Teised läksid kunagi öösel kuhugi pittu edasi, aga ma olin liiga väsinud. Laupäeval siis küttis ikka korralikult. Poisid hakkasid päeval paati parandama, et saaks mere peale minna. Juba lubaski ja saime Swani peale. Mina muidugi paati hüpates suutsin enda jala verele lüüa. See tasus end siiski ära, sest et päris tuus oli. Kahjuks aga paadimootorile ei meeldinud seegi parandus. Ainult natuke sai sõita ja siis poos kohe kinni. Nad seal siis mässasid ja testisid erinevaid kolbe, saime ikka natuke sõita, aga mitte palju. Paat ise on suht väike, aga mootor üsna võimas. Kui kohapealt minna anda, siis tõmbab nina nii püsti, et mul oli mitukorda tunne, et ma kukun kuskile. Muidugi siidri ja õllepurkide hoidmine tegi kinni hoidmise veel raskemaks. Ühe laine pealt hüpates sain õllevanni ka. Käisime ujumas ka pärast, muidugi ma suutsin jälle mingisuguse m***ist jetivenna ette jääda. Sõitis nii lähedalt mööda, et mul käis korralik laine ülepea. Ja mu peened juuksed mis kõik soolaseveega kokku said ja pärast nagu tornaado üleelanud varesepesa välja nägi. Muidu ma ujun oma china soenguga, et nad märjaks ei saaks väga. China soeng on see, et panen nad täitsa pealae peale krunniks püsti. See näeb päris naljakas välja, aga vähemalt jäävad kuivaks. Umbes sama nagu Helen mulle lipsu asemel propelleri pähe tegi. Olime Swani peal kuni päikseloojanguni ja polnud märkigi, et vähe külmemaks võiks minna. Grillisime ja seekord läks maailma asjade paika panek ja arutelu kuidagi väga pikalt. Hommikul on raske ka magada, sest et nii kuumaks läheb. Pühapäeval oli küll jahedam, kuid vist välja puhkamata ja kuumast oli ikka eriti uimane olla. Mitte midagi ei jõudnud teha. Õhtul küll võtsime end kokku ja käisime tennist mängimas. Rohkem tegelikult meenutas see koerale palliloopimist, sest et vastu lüüa oli päris keeruline. Eriti mulle kes elus esimest korda mängis. Avastasin, et ma ei näe palli jälle. Ma ei tea, ma loodan väga et see oli oskamatus, kuid siiski väga kahtlane oli. Lihtsalt ei saa aru kus ta on, lööd küll omaarust täpselt pihta, aga täpselt enne kui pall jõuab reketini kohati tundub ta teise koha peal. Lihtsad löögid suutsin ka ära vussida. Ma küll sinna silmaopile ei tahaks üleüldse tagasi minna. Samas nad ütlesid, et vb peab veel tegema. Korraga ei saa nii palju ja võivad need lihased jälle venida. Palavusest suutsime end siiski päris ära väsitada. Käisime veel kell 9 õhtul lõunat söömas ja sain ka lõpuks koju. Teised siin norivad mind, et oii me nagu kuidagi teaks Sind, aga täpselt ei mäleta. Nüüd siis jutt, et ma käin nvdel puhkusel. Eile käiisn seda tööd vaatamas kes mulle helistas. Tuli välja, et see mingi lunch bar, tahavad ainult lõunaaajaks tööd ja pakuvad 12 doltsi tunnis. Tõesti, ega ma päris tasuta ka töötada ei tahaks. Pidi paremkas minema, aga no ilmselgelt mitte palju. Pärast käisin veel linnapeal ringi ja vaatasin ustele, äkki keegi otsib midagi. Jäin toda tänavamuusikut jälle kuulama. Minu kõrval olevad väga koledad neetides tüdrukud rääkisid kuidas nad temaga abielluda tahaks. Teda kuulas päris palju inimesi. Ja selle ajal juhtus jälle kummaline asi, issanda loomaaed on ikka kirju. Kõik kuulavad Malachyt, kui äkki tema tagant kõnnib läbi suure õllekõhuga 40tes härra, lükkab enda ees tühja ostukäru ja tema seksikad helesinised lühiksed püksid olid kukkunud põlvedeni. Aluspükse ta ei kandnud. Ja ta ei lasknud end sellest morjendada ka. Tänaval mis oli suht umbselt täis inimestest, kõndis tema nagu kõik oleks okei. Ma ei hakanud pilti teile tegema, see oleks suht kohatu olnud ja ega seal midagi eriti vaadata polnud. Samas oli see väga koomiline. Kuulasin Malachyt edasi. Viimaseks lauluks laulis ta: Fast car'i, esitajat enam ei mäletagi. Aga nostalgia tunne tuli, kus osalesid härra Paljas ja nüüdseks minu kallis coupe. Ta laulis seda ka sama hästi või kohati isegi paremini. Käisin poes ja tulin koju. Laisklesin end jooksma. Koju jõudes tahtis jätkuvalt shokolaadi isu ära tappa, aga ma jäin ellu. Oleks poodi otsima läinud, oleks suurem tõenäosus olnud abode läbi surma saada. Eriti just ei lohuta ka see, et Martin rääkis et kunagi üks abo tahtis talle nuga anda. Tõmbas mingi eriti suure noa taskust välja. Vastuseks mis sai, oli see, et ta oli suurem. Minu puhul see vist eriti ei aitaks. Mind juba ajas siin üks mees taga. Aga tal kahjuks oli üks jalg, niiet et ma sain eest ära. Üle muusika karjus ja räuskas mulle midagi ja vehkis oma kahe karguga mulle järgi. Ma alati spurdin siin viimase lõpu korralikult majade vahelt, et mitte nendega kohtuda. Jõudsin veel isegi ujuma. See pannakse kella 8st kinni kahjuks.
Täna visatakse mind mukodust välja. Tuleb mingisugune agent, kes kontrollib siinseid elutingimusi. Lubatud on see, et siin elab 5 inimest mitte 8. Nüüdmeil üks kutt juures. Ja ma ausalt ei saaaru kus ta magab. Pool õhtut rullib ta mööda elutoa põrandat ringi, korraks jääb kuhugi nurka või kapi alla magama. Korra nägin teda justkui diivanil magamas. Siin vist ruumi küll rohkem pole. Ma niigi ei saa aru kus need kutid kõik mahuvad. Magavad üksteise otsas või mismoodi see toimib. Meil samas seisab see üks vaba voodi ikka seal. Täna Stanley pani minu voodi üldse kokku, pidin kõik asjad kappi viskama ära ja kella 12 kuni kella 5ni pean kuskil aega parajaks tegema. St see on see aeg kui ta võib tulla, ta pidi helistama kui ära käinud on. Lähen niikaua üritan postiljoniks hakata või Coca tehasesse tööle saada. Äkki näkkab. Mul on juba niipalju erinevaid resumesid, et mul eraldi kaustad tehtud kus miski sees. Ma olen peaaegu et igalalal töötanud ja profesionaal. Väga mitmekülgne tüdruk. Wish me a luck again ja ärge ära külmuge. =) Meil siin nädala sees külm suht, midagi üle 30. Peab sokid jalga panema vist.

Käisin Cavalia hobuse showl end tööle küsimas. Kõik olid juba olemas, pressisin siiski enda numbri sinna, aga ei võtnud keegi ühendust. Selleks, et sinna saada muidugi, tuli mul mingi 4km matk ette võtta. Autoga oleks sinna 5min sõita olnud, aga ükski buss ega rong ei sõida sinna lähedale. Sõidavad mööda ja peatuvad alles kuskil kaugel. Pidingi siis kodu juurest paar peatust bussiga sõitma ning edasi jala minema. Üle silla ja kuskilt võsa vahelt ekseldes jõudsin kohale. Silla ületamine oli päris huvitav, pole varem käinud sellise kohapeal. Ülal oli tee ja jalakäijate rada läks silla küljelt, niiet all sõitsid paadid ja ülal vurasid autod ja rongid. Muidugi kui rong üle sõitis värises see ikka päris palju, suht hirmus oli. Nägin päris ilusat parki oma jalutuskäigul.
Otsisin endale teisipäev ja kolmapäev ajalehe, et töökuulutusi vaadata. Eriti palju sealt targemaks ei saanud. Helistasin küll kuulutused läbi, kuid nad olid juba leidnud või tahtsid hirmsast kvalifikatsiooni saada. Pärast käisin jagasin enda tööpakkumise flaiereid postkastidesse. Olen ikka väga palju siin jala kõndinud juba. Loodetavasti äkki näkkab ka mõnega. Kohe üleeile ütles esimeses majas üks mees, et oi jaa ta teab siin seda meest kes omab siin mitut maja, ta on temale värvimistöid teinud. Praegu on ta aga haige, mille tõttu ta midagi teha ei saa. Pidi flaieri edasi andma ja lisas,et kui ta mind näeb siis kindlasti saan tööle. Võiks loota. Üleeile õhtul sain gumtree kaudu ühe kuulutuse, kus kohe vajati maalreid. Helistasin ja kutsus mind eile kohale. Läksin veel sellepärast üleeile öösel Martini poole, et sealt autoga kohale sõita. Rongi ja bussiga oleks see pea võimatu olnud, see oli nii uus elamurajoon. Õhtul rongi peale minnes oli üks rongijaam kinni ja sealsed kaks mees töötajat eriti lõbusad. Ei lasknud mind ära enam, kuna nad olid kindlad et ma olen itaallanna ning keeldusid uskumast et kuskilt mujal. Pidin liiga pruun olema, tahtsid mu passi näha. Lõpuks pääsesin ja kõndisin teise rongi jaama. Sain kenasti kohe rongipeale, aga jälle maha minnes see sõidukaart midagi jamas ja ütles et ma tag inisin nagu. Mina aga tahtsin maha minna ehk siis tag off. Jällegi kaks mees töötajat tormasid mulle appi ja ma tegin neile jälle hirmsasti nalja. Ütlesin mis mure on ja üks vaatas väga ahastunult otsa, et : Omg, you are going to jail now. You bad girl. What have you done. You didn't tag in before right?! Kaklesin seal nendega veits aega ja võtsid oma mingi masina ja ütlesid,et kõik okei. Vangi ma ka siiski ei läinud ja nad olid mu päästmise üle hirmus õnnelikud. Tore,kui inimestel tore tuju on. Eile hommikul siis alustasin enda matka suurte ootustega uue töökoha poole. Kohe hommik algas muidugi komplikatsioonidega. Gps ei suutnud ära tunda isegi tervet seda linnaosa seal. Mistõttu ma kella 7ks kohale ei jõudnud. Ilma suurema ekslemiseta kohale jõudes tundus juba, et kõik on hästi. Boss tuli mulle vastu ja küsis paar küsimust. Tööd oli vaja teha väljas seinu värvides. Terve suur rodu neid karpmajasid nagu nad tänapäeval ehitavad massiliselt. Juhatas mind ühe teise meheni, kes pidi mind juhendama. Ta rääkis oma keerulises inglise keeles ehitustärmineid mida ma ju ei tea, kus vaja mida teha. Jäi natuke segaseks, et kas tuleb värvida ja seina akna kõrvalt või ainult akna põsed, kuna teised kõik tegid seda. Jõudsin siis pintsli kätte võtta ilma, et keegi oleks väga mulle tähelepanu pööranud et kus ja mida teha, panin selle värvipotti kui naases suur boss ja lausus väga tähtsalt: Ei sa hoiad seda valesti käes. Sa ei oskavärvida. Ma mõtlesin et wtf, mis vahet sel on kuidasma seda värvi kastan nagu. Ütlesin et ma ei ole ju jõudnud midagi tehagi veel. Tõmbasin ühe triibu, milles ta oli samuti kindel, et kindlasti mitte. Maei oska midagi teha. Kiskus mu käest pintsli ära ja tegi väga oskuslikke liigutusi seinal. Isegi pintsli oskas ta 20 kraadi teise nurga all kätte võtta, mis siis oli ainus ja õige viis. Ütlesin, et noo jumal ma võin ka seda teha, kui ta laseks ei oleju midagi rasket. Kiskusin pintsli jälle enda kätte, jõudsin samamoodi vaid ühe joone tõmmata, kui tal oli jälle midagi öelda: Jep, väga õige kõik. Oskad küll, aga liiga aeglane. Ma ei saa sellise töö eest maksta. Sul pole kogemust. Või no okei, on, aga liiga vähe. Ma ju kirjutasin et vaja neid. Ma üritasin veel natuke vaielda, aga loobusin. Oli näha, et pole mõtet. Kõndisin minema mitte just eriti rõõmsas meeleolus, endal peas keerlemas mõte et kuidas on võimalik sellise asja põhjal midagi väita, kui ma ei ole jõudnud mitte midagi tehagi. Lasku siis kasvõi 5min töötada, selle alusel võiks juba mõndagi näha. Mitte aga viie sekundi. Aga ju ta siis oli nii professionaal. Niiet eile oli siis minu elu pikim tööpäev, mis kokku koos vaidlemise ja pintsli käest kätte kiskumisega kestis võib-olla minut. Huh, doing a hard work in here. Peaks puhkama sõitma varsti vist...
Muidugi ma kuulsin, et ozzid pididki sellised tihti olema. Väga meeldiv... Nad on eluaeg teinud ühtemoodi midagi ja kõik mis vähegi teisiti kohe ei sobi. Ja 5sekundi põhjal otsustamine pidi ka tavaline olema. Eriti veel kui ma olen meeste jaoks vale sugu, naised ju ei oska midagi. Sõitsin kodu poole tundes, et ma ei taha enam elusees kuhugi tööle minna. Kodus võtsid mind kõik vastu suurte hüüetega, et:" jee kuidas läks? Oot, tegelt miks Sa juba kodus oled?" Üritasid mind siis siin rõõmustada ja lohutada. Kogusin natuke end ja läksin flaiereid jagama. Kohe esimene tädi jälle ütles, et oii temal just ongi vaja maja üle värvida. See tuli nüüd küll õigel ajal. Räägib tütrega ja võtab soovi korral ühendust. Naeratasin kenasti ja mõtlesin et houli shit, tervet maja ma värvin küll ma ei tea kaua. Mitte, et see halb oleks samas. Kõndsisin jälle niiet jalad lõid tuld välja. Sõitsin autoga siit natuke teise kanti. See tähendas siis,et oli veel raskem. Nüüd lisaks endale ei tohtinud ka autot ära kaotada. Topelt keeruline. Ja teatavasti ma isegi olen väga kaduv element, niiet teada veel kus auto paikneb, oli päris segadusse ajav. Siiski läks õnneks. Ise ei kadunud päris ära ja auto leidsin ka suurema pingutuseta ülesse. Eelmine päev-kolmapäev, kui ma käisin neid jagamas, siis ega ma lõpuks ei saanud enam mitte midagi aru kus ma olen või kus ma ei ole. Sattusin kuhugi mäe otsa, kus linna suured tornid paistsid. Leidsin endale teepealt käimiskaaslase- mingi vanahärra, tema esialgne põõrdumine minu poole oli muidugi veidi kohatu, aga pärast oli põnev kuulata tema elust. Kuidas ta oli noor ja tuli ka siia elama, raha oli põlvini ja veel kõrgemale pidu ning naised. Muidugi eelnevalt juhtus veel natuke piinlik moment. Mul siin kõrval haigla, kus ka ehitatakse. Tahtsin juba varem sealt ehitusmeeste käest küsida, et kas äkki saaks rääkida kellegagi kes töötajatega tegeleb. Pärast uuesti mööda kõndides nägin ühte vanahärrat kes suure ehitusprahti täis konteineri poole läks ja midagi seal sobras. Olles juba mööda kõndinud, ostsustasin siiski minna ja küsida. Aga ta oli kogemata hoopis peen doktor, mitte ehitusmees. Mul oli päris häbi ja ilmselt tal veel rohkem. Tal oli mingisugune valge asjandus seljas, umbes nagu ehitustel kasutatakse see valge kombekas. Mitte nüüd päris, aga no ega ma enne küsimist hirmus kauaks teda uurima ka ei jäänud. Niiet läks vähe rappa. Loodetavasti ta nüüd ametit maha ei pane suurest solvumisest. Mingisugune Perthi kuulsaim ajukirurg vm. Samas ega ehitamine on samamoodi auväärt töö ju. Ta ehitab lihtsalt inimesi, veits keerulisem on, aga peaaegu.
Õhtul helistasin uuele tööpakkumisele värvimistöö peale. Täna hommikul käisin kellegi kodu kontornis intervjuul. Nood tundusid päris mõistlikud inimesed, küsisid igasugu küsimusi kas seda olen teinud ja kuidas toda või teist teeks. Tundus, et nende arust väga midagi mööda ei pannud. Pidid ühendust võtma minuga esmaspäeval või varem. Neil on veel mingid variandid ja siis kaaluvad.
Eile läksin poisse otsima kuskile baari, ei leidnud õiget kohta ja küsisin suvaliselt mööduvalt naiselt abi. Tema oli samale poole teel, niiet jalutasime koos. Jutt läks töö peale. Tema töötab kuskil restoranis kuhu just otsitakse tööle kedagi. Andis mulle manageri numbri, et temaga kohe kõige parem rääkida. Pean vist teinekordki lihtsalt linnapeale ekslema minema, saan äkki veel päris hea töökoha nii. Praegu just helistas mingisugune naine ja kutsus kuskile linna tööd vaatama. Oli mu kuulutust gumtrees näinud või ma ei saagi aru. Oma arust pole enam ammu seda seal. Mingi sugune klienditeenindus, aga kuna ta rääkis vist küll kehvemini inglis keelt kui mina, siis ma ei mõistnud palju et mis sorti.
Jätkan siis tööotsingute lainel. Homme lubab 44 kraadi sooja, niiet veits palavaks kisub. Nv vist peab puhkama suurest tööst mis tehtud. Eile oli ju veel eriti väsitav ja pikk tööpäev.

Miljonilinn vee pealt

 

Vahe peal

Flaierite jagamisel.. Ema, sulle midagi külma Eesti

Peale avd

Saime sõbraks avokaadoga

Freemantle mingi rand

Saare peale

Reedel hakkasime poistega veini jooma ja Masa äraminekut tähistama. Jäin lõpuks siiski üsna hilja magama. Laupäeval magasin natuke hommikul kauem, öösel ei olnud isegi väga vali lärm. Läksime Martiniga hommikust sööma ühte ilusasse jõe äärsesse restorani. Pärast sõitsime niisama ringi ja käisime mingisuguse saare peal. Sinna saab jalutada ja reeglina põlvini vesi, aga me sattusime nii suure mööna ajal, et sai mööda kuhjunud liiva jalutada. Seal jõe ääres elavad ikka mingid erilised rikkurid, majad on ikka väga uhked. Ühe koha peal seal hüpatakse kaljult alla vette, kunagi peaks ka proovima minema. Pidi päris hirmus olema, eriti veel kui kõrgust karta nagu mina. Käisime ujumas ja pärast sõitsime tsikliga tagasi mulle riideid vahetama. Siin on ikka supper millegi sellisega sõita. Kliima on just selline, lisaks autode vahelt on palju kiirem liikuda kui nende taga. Kuskil sillalt üle tuhiseda kaatrid all sõitmas ja palmid jõe ääres, päike veel sillerdamas- tundub nagu polekski palju muud vaja. Tagasi jõudes arutlesime vist kõik maailma asjad läbi, kuni ufode ja vaimudeni välja. Selliste tarkustega läksime Freemantlesse kluppi. Pilet oli kallis, aga muusika oli väga hea. Väga mulle- natuke klubi, siis mingeid mixe räpist. Teine korrus oli ka, aga seal tundus kuidagi kehvem niiet jäime alla. Seekord olime targemad ja läksime kohe taksoga, pärast pole midagi ära kaotada. Kusjuures kadunud autovõtmed tulid Martini mustapesu korvist siiski välja. Tegin jälle tantsuplatsil kõva trenni nagu ikka. Päris kurnav oli. Kui teised olid kõik välja visatud erinevate asjade pärast läksime ka välja. Saime kenasti takso, kuigi et neid nukkraid kes koju ootasid oli päris palju. Mingi hea app on millega saab takso mingil imelikul viisil. Pühapäev läks väga ebategusalt.  Kuigi, et siin poest päris õigeid asju leida on ka veidi keerukas. Õhtul hilja oli värskendav ujumine. Täna esmaspäeval käisime shoppasime ringi, käisime kuskil mingit väga head kala söömas. Ikka osatakse teha hästi süüa. Kuskil 40 või rohkem km eemal mingit paadimootorit ostmas. Tollel mehel oli ikka palju kraami. 5 autot seisis õue peal, suur kaater/paat, paar rollerit, 3 krossikat ja veel mingit tehnikat. Seal lähedal rannas ujumas oli päris mõnus. Ei olnud nii suuri laineid ja vesi on siin nii soolane, et nii lihtne on ujuda. Ma muidugi enda ehmatuseks järsku avastasin mitu korda, et olen nii sügavas vees, mis mulle üldse ei meeldi. Kaua oli madal ja siis äkki läks nii sügavaks. Haid tulid ka kohe silme ette. Tänane väike trenn sai sedasi tehtud. Tegelikult oleks võinud seda päeval teha, kui 39kraadi oli. Vaikselt hakkab nüüd suvi tulema jälle. Natuke nagu saab aru, et kuum oleks. Teised juba jälle muretsesid, et kus ma kadusin mitmeks päevaks. Pidid helsitama hakkama, et kas ma ikka elus. Väga muretsevad korterikaaslased. Olid mulle pisikese tüki pulmakooki jätnud. Too omanik siin töötab hotelli restorani peakokana teatavasti ja seal oli see suur pulm siis toimunud.Homme käin natuke ringi ja jagan mõne resume. Siin toimub üks suur hobuse üritus, sinna otsitakse abilisi. Palk on küll väike siinses mõistes, aga vist tahaks sinna tööle küll saada. Homme üritan kohale minna ja nii lõõgile saada. Siin kuskil neti teel suhelda on suht mõttetu. Niiet kivi kotti.

Olin aasta viimasel päeval veel tubli ja läksin peale hommikusööki alla jõusaali. Mõtlesin veidi joosta ja ujumas käia. Väljas jookmiseks tundus liiga kuum, aga avastasin ega jõusaalis just külmem pole. Pigem õhku pole ja hakkab veel palavam. Olin ikka peale 15 min juba päris läbi. See lint on nii meeletu kalde all ka, et sain korraliku sääremarja valu sealt. Sättisin end valmis ja hakkasin juba otsima, kuidas end Tõnise poole nuputada. Tema aga arvas, et kiirem ja kergem on mulle hoopis järgi tulla. Olin näljast ära söönud siin tasuta pakutavaid pulgakomme, mis ei mõjunud too päev hästi mu kõhule. Käisime veel söömas, aga ma ei saanud midagi endal sisse. Nii kehv oli, käisin veel pärast jalutamas, siis läheb alati kiiremini üle. Peale seda algas siis suure ootamine erineva alkohooli saatel. Kellel mõjus kehvemini, kellele paremini. Läksime Tõnise sõbra autoga linna ja jätsime selle kuskile haljasalale sinna. Otsustasime esialgu Kings Pargist ilutulestikku vaadata, sealt see ilus vaade linnale ja tuld näeb ka hästi. Kahjuks oli see aga suhtelikuselt kaugel, niiet erilist efekti ei olnud ka. Ma suutsin kohe alguses ära kaduda. Läksin wcsse, aga peale seal nii pikka ootamist unustasin ära kus kohas teised olid. Tagasi lõpuks jõudes selgus et Tõnis oli end nii üle joonud ja ära lihtsalt kadunud. Keegi teda enam leida ei suutnud ja kõnedele ei vastanud. Niisiis hakkasin koju minema kuid teised tirisid mind hoopis kaasa. Tõnise sõber pidi kainekas olema, aga järgmisel hetkel kui seal istusime oli tal juba pudel näppus ja teisel magas diivanil.
Hommikul tõustes selgusid Tõnise väga meeleolukas öö mööda linna üksi seigeldes ja üritades kuidagi koju saada. Vaesekene. Aga vähemalt oli meeldejääv uus aasta tulek vast. Hommikul selgus, et ka Tõnise telefon on kadunud. Väidetavalt oleks vits see pidanud minu käes olema, aga ei olnud. Õnneks siiski ühele kutile, kes meid sinna sõitis, olid teised eestlased seda pakkunud, et kas kellegi tema sõprade oma. Õnneks võttis ta selle vastu, ise mitte päris kindel olles, et kelle telefon see on. Järgmine asi mis kadunud oli, olid autovõtmed. Auto aga seisis ju linnas kuskil kohas, kus ta mitte seista ei tohtinud. See ei olnud aga samuti mitte lihtne, sest et puksiir ei mahtunud seal manööverdama eriti.  Puksiirile tuli helistada. Kuidagi lõpuks pika ootamise ja punnimise peale, sai siiski selle auto treikusse.
Täna ööselväga magada ei saanud jälle, kuna need autod ikka mürisevad siin korralikult ja mingid abod tapsid siin teineteist. Üks karjus : Come here and I kill you. See oli millepeale väga ülesse ärkasin. Aga meeletu jauramine ja sõimamine käis terve öö. Ma ei tea miks nad ei võiks magada.
Täna hommikul suutsin siiski end juba enne 8t ülesse ajada ja töökuulutsi hakata otsima. Tegin paar kõnet ja avardasin silmaringi. Kella 12 aeg liikusin kodust ära Meriliniga randa. Oleme siin ammu fbs suhelnud ja on ka Aussie kohta nõu andnud. Nüüd siis nägime esimest korda. Rääkis oma siia tuleku seiklusi. Igalühel ikka omamoodi põnev olnud. Läksin sinna rongiga ja isegi esimest korda sain aru et kus ja mis. Nüüd lähen jooksen siin kauni jõe kaldal,mis on tõesti ilus ja eks siis paistab. Kas üritan veidi magada või tuleb mingeid muidu plaane.
Ravige end ikka esmaspäevaks terveks, tuleb tööle hakata! Mul sama plaan. Liiga igav on muidu.