Nv läkski päris puhkuse lainel. Töötu elu mõnud. Reedel läksin Kardinyasse, istusime seal niisama ja rääkisime juttu. Teised läksid kunagi öösel kuhugi pittu edasi, aga ma olin liiga väsinud. Laupäeval siis küttis ikka korralikult. Poisid hakkasid päeval paati parandama, et saaks mere peale minna. Juba lubaski ja saime Swani peale. Mina muidugi paati hüpates suutsin enda jala verele lüüa. See tasus end siiski ära, sest et päris tuus oli. Kahjuks aga paadimootorile ei meeldinud seegi parandus. Ainult natuke sai sõita ja siis poos kohe kinni. Nad seal siis mässasid ja testisid erinevaid kolbe, saime ikka natuke sõita, aga mitte palju. Paat ise on suht väike, aga mootor üsna võimas. Kui kohapealt minna anda, siis tõmbab nina nii püsti, et mul oli mitukorda tunne, et ma kukun kuskile. Muidugi siidri ja õllepurkide hoidmine tegi kinni hoidmise veel raskemaks. Ühe laine pealt hüpates sain õllevanni ka. Käisime ujumas ka pärast, muidugi ma suutsin jälle mingisuguse m***ist jetivenna ette jääda. Sõitis nii lähedalt mööda, et mul käis korralik laine ülepea. Ja mu peened juuksed mis kõik soolaseveega kokku said ja pärast nagu tornaado üleelanud varesepesa välja nägi. Muidu ma ujun oma china soenguga, et nad märjaks ei saaks väga. China soeng on see, et panen nad täitsa pealae peale krunniks püsti. See näeb päris naljakas välja, aga vähemalt jäävad kuivaks. Umbes sama nagu Helen mulle lipsu asemel propelleri pähe tegi. Olime Swani peal kuni päikseloojanguni ja polnud märkigi, et vähe külmemaks võiks minna. Grillisime ja seekord läks maailma asjade paika panek ja arutelu kuidagi väga pikalt. Hommikul on raske ka magada, sest et nii kuumaks läheb. Pühapäeval oli küll jahedam, kuid vist välja puhkamata ja kuumast oli ikka eriti uimane olla. Mitte midagi ei jõudnud teha. Õhtul küll võtsime end kokku ja käisime tennist mängimas. Rohkem tegelikult meenutas see koerale palliloopimist, sest et vastu lüüa oli päris keeruline. Eriti mulle kes elus esimest korda mängis. Avastasin, et ma ei näe palli jälle. Ma ei tea, ma loodan väga et see oli oskamatus, kuid siiski väga kahtlane oli. Lihtsalt ei saa aru kus ta on, lööd küll omaarust täpselt pihta, aga täpselt enne kui pall jõuab reketini kohati tundub ta teise koha peal. Lihtsad löögid suutsin ka ära vussida. Ma küll sinna silmaopile ei tahaks üleüldse tagasi minna. Samas nad ütlesid, et vb peab veel tegema. Korraga ei saa nii palju ja võivad need lihased jälle venida. Palavusest suutsime end siiski päris ära väsitada. Käisime veel kell 9 õhtul lõunat söömas ja sain ka lõpuks koju. Teised siin norivad mind, et oii me nagu kuidagi teaks Sind, aga täpselt ei mäleta. Nüüd siis jutt, et ma käin nvdel puhkusel. Eile käiisn seda tööd vaatamas kes mulle helistas. Tuli välja, et see mingi lunch bar, tahavad ainult lõunaaajaks tööd ja pakuvad 12 doltsi tunnis. Tõesti, ega ma päris tasuta ka töötada ei tahaks. Pidi paremkas minema, aga no ilmselgelt mitte palju. Pärast käisin veel linnapeal ringi ja vaatasin ustele, äkki keegi otsib midagi. Jäin toda tänavamuusikut jälle kuulama. Minu kõrval olevad väga koledad neetides tüdrukud rääkisid kuidas nad temaga abielluda tahaks. Teda kuulas päris palju inimesi. Ja selle ajal juhtus jälle kummaline asi, issanda loomaaed on ikka kirju. Kõik kuulavad Malachyt, kui äkki tema tagant kõnnib läbi suure õllekõhuga 40tes härra, lükkab enda ees tühja ostukäru ja tema seksikad helesinised lühiksed püksid olid kukkunud põlvedeni. Aluspükse ta ei kandnud. Ja ta ei lasknud end sellest morjendada ka. Tänaval mis oli suht umbselt täis inimestest, kõndis tema nagu kõik oleks okei. Ma ei hakanud pilti teile tegema, see oleks suht kohatu olnud ja ega seal midagi eriti vaadata polnud. Samas oli see väga koomiline. Kuulasin Malachyt edasi. Viimaseks lauluks laulis ta: Fast car'i, esitajat enam ei mäletagi. Aga nostalgia tunne tuli, kus osalesid härra Paljas ja nüüdseks minu kallis coupe. Ta laulis seda ka sama hästi või kohati isegi paremini. Käisin poes ja tulin koju. Laisklesin end jooksma. Koju jõudes tahtis jätkuvalt shokolaadi isu ära tappa, aga ma jäin ellu. Oleks poodi otsima läinud, oleks suurem tõenäosus olnud abode läbi surma saada. Eriti just ei lohuta ka see, et Martin rääkis et kunagi üks abo tahtis talle nuga anda. Tõmbas mingi eriti suure noa taskust välja. Vastuseks mis sai, oli see, et ta oli suurem. Minu puhul see vist eriti ei aitaks. Mind juba ajas siin üks mees taga. Aga tal kahjuks oli üks jalg, niiet et ma sain eest ära. Üle muusika karjus ja räuskas mulle midagi ja vehkis oma kahe karguga mulle järgi. Ma alati spurdin siin viimase lõpu korralikult majade vahelt, et mitte nendega kohtuda. Jõudsin veel isegi ujuma. See pannakse kella 8st kinni kahjuks.
Täna visatakse mind mukodust välja. Tuleb mingisugune agent, kes kontrollib siinseid elutingimusi. Lubatud on see, et siin elab 5 inimest mitte 8. Nüüdmeil üks kutt juures. Ja ma ausalt ei saaaru kus ta magab. Pool õhtut rullib ta mööda elutoa põrandat ringi, korraks jääb kuhugi nurka või kapi alla magama. Korra nägin teda justkui diivanil magamas. Siin vist ruumi küll rohkem pole. Ma niigi ei saa aru kus need kutid kõik mahuvad. Magavad üksteise otsas või mismoodi see toimib. Meil samas seisab see üks vaba voodi ikka seal. Täna Stanley pani minu voodi üldse kokku, pidin kõik asjad kappi viskama ära ja kella 12 kuni kella 5ni pean kuskil aega parajaks tegema. St see on see aeg kui ta võib tulla, ta pidi helistama kui ära käinud on. Lähen niikaua üritan postiljoniks hakata või Coca tehasesse tööle saada. Äkki näkkab. Mul on juba niipalju erinevaid resumesid, et mul eraldi kaustad tehtud kus miski sees. Ma olen peaaegu et igalalal töötanud ja profesionaal. Väga mitmekülgne tüdruk. Wish me a luck again ja ärge ära külmuge. =) Meil siin nädala sees külm suht, midagi üle 30. Peab sokid jalga panema vist.