Eile siis hommikul istusin jälle netis ja üritasin siin midagi head leida. Panin enne lõunat jälle kodunt minema ja läksin kõigepealt linnapeale postiljoni tööd vaatama. Kõik väga kangekaelselt ütlesid mulle mõlemas kontoris, et kõik käib ikka ainult online teel. Pean avalduse tegema ja ainult nii saab. Kõndisin veel ja küsisin mõnest kohast äkki keegi vajab. Üks koht käskis neljapäeval tagasi minna koos resumega. Uus koht ja otsivad vb midagi. Tol hetkel polnud manageri kohal. Koha nimi oli kusjuures Rich, nägi väga viisakas ja äge välja. Võib ju loota, et nimi hakkaks külge ka. Läksin püüdsin bussi kinni ja üritasin Coca tehase leida. See muidugi jällegi nii kerge ei olnud, sest et bussis ju peatusi ei öelda. Palju abi sellest pole, et google mapsi abil õiget peatust tead. Ühtki suurt silti ega nime ka väljas pole. Siiski ma olen juba targem ja olin street viewd kasutanud ja enamvähem teadsin milline peaks koht olema. Bussijuht lõpuks väga kõhklevalt ka ütles, et õige koht ja tänav vist jah sama. Nad ikka üldse ei tea kus nad sõidavad. Kihutas kaa nii, et mul oli vahepeal hirm, kas me ikka elusalt kohale jõuame. Siin on väga palju ringe ja no tagumised rattad käisid ilusti üle äärekivide koguaeg. Ja ma just taga istusin, niiet pidin jõuga end kinni hoidma seal istmes, et mitte minema lennata. Maha minnes isegi teadsin kuhu minema peab ja kõik toimis. Seniks kuni tuli teetöö. Pidin ronima kuskilt suurte piirete vahelt sisse ja kõndima mööda suure kiirtee äärt edasi. Sel ei olnud isegi viga, aga siis oli vaja see kiirtee ületada. Selleks ma pidin ronima üle suure betoonaia mis ääristas seda teetööd seal servas. Ületada tuli 4 rida, kus kõik nii sotiga lasevad ja seejuures ellu jääda. Kõlab vb lihtsalt,aga kui te vaid kujutaks ette kui palju autosid siin on. Ja no jalakäijaid on ilmselt ainult üks loll- see olen mina. Ma esialgu ikka ootasin küll 5min vist. Sain siis kuidagi ronitud betoonploki peale ja hüpatud alla ning üle tee. Edasi ei olnud ka ühtki jalakäijate teed, niiet ma pidin kõndima kuskil teeservas autost välja visatud burkside ja kondoomide keskel. Päike lõõskas pähe, ühtki varju ka mitte ja suured rekkad oma tahmapilvega mind mürgitades. Sellise ilusa kohalejõudmise järel selgus, et jah ainult nemad tõesti võtavad läbi agentuuri ja üldsegi seal ainult suurte rekkade peal töö. Mingi Coca tehas veel kuskil kaugemal ja seal töötavad ka naised. What a great success. Tegelikult ütles Tõnis mulle sedakohe, et ainult läbi agentuuri, aga no ma ikka pean ju kange olema. Lootsin et äkki toimib nii ka. Kõndisin oma 2km jälle tagasi, et bussile saada. Selleks pidin loomulikult tegema jälle kõike seda, mida enne- mitte auto alla jääma, üle betoonmüüri ronima, läbi aia pugema/ronima. Jagasin natuke veel teepeal ajaviiteks enda flaiereid. Buss õnneks tuli kohe ja sain linna tagasi. Käisin poodlesin natuke ja kuna ma ikka ei võinud koju minna, siis pidin väljas süüa ostma. Kõht oli maru tühi juba. Sain odavat sushit, kuna nadhakkasid sulgema, siis kaks ühe hinnaga. Niiet sain kahe päeva söögi endale. Olin väga väga paha ja läksin veel mäkki jäätist sööma. Teades kui suure kõhuvalu ma sellest saan, aga siiski nii hea. Kuigi, et oleks pidanud selle võtma mis kunagi sõin, oleks parem olnud. Stanley oli messi saatnud, et saan koju. Seda ma tegingi. Kuidagi väga väsimus oli peal ja vajusin koju siia voodisse ja ei jõudnudki enam tõusta. Ainult ujumas käisin korra. Tuleb tunnistada, et see tööotsimine on 3x raskem töö, kui tööl käimine.
Täna hommikul ärkasin varem, et minna uuesti postkontorisse. Otsustasin seda siiski hoopis mitte teha ja minna ühte agentuuri nüüd siis lõpuks,mida ka Tõnis soovitas ja läbi mille Cocasse saab. Buss tuli alles 20min pärast ja mõtlesin, et jalutan ringi ja lähen käin mõne ukse peal ja vaatan äkki keegi vajab midagi. Sattusin ühe ehitusjärgus oleva kõrghoone juurde, kus just parasjagu üks naine tööd tegi. Kui juba tema teeb, siis miks maei võiks teha. Läksin juurde küsima, tema korraldas liiklust. Aga naised pidid seal koristama jms. Juhatas mind nende kontorisse v mingisse urkasse. Nemad andsid mulle sealt jälle mingi agentuuri kontaktid läbi kelle nemad ainult palkavad tööle. Samas neil pidi kindlasti olema abi vaja. Lubasid kõik sinna ette helistada ja andsid kontakti, et helistaks ja kohale läheks. Ma aga ei saanud helistada, kuna mu raha oli märkamatult otsa saanud arvelt. Pidin minema seda linna laadima. Sealt helistasin ja rääkisin pikalt selle agentuuri mehega. Homme hommik 9.30 meil kohtumine Victoria Pargis siis. Pärast tahtsin minna sinna Integratedisse, aga nad telefoni teel ütlesid, et ikka ei peagi minna. Saatku ma ainult resume ja siis tulen kunagi vestlusele. Pärast üritasin tagasi helistada, et kas said ikka kätte kuna selle meili aadressiga oli jama. Küll oli koosolek ja pidid tagasi helistama. Seda ei juhtunudki, niiet ju ma pean homme end ilmutama sinna ikka. Korraks käisin kodus ja saatsin need resumeid siin ja miksisin veel mingeid uusi kokku. Hirmus keeruline on ikka valetada nii palju. Pärast läksin uuesti linna peale ja jagasin resumesid. Kaks kohta tundusid päris sellised, et jaa täitsa võimalik. Üks mingi juicy baar eriti. Mees lubas vaadata mis teha annab. Neil enne ka Eesti tüdrukuid töötand seal. Kuidagi sattusin jälle täpselt selle tänavamuusiku juurde koduteel. Teda kuulas täna eriline rahvamass. Naeratas mulle kenasti ja laulis edasi. Jube hästi ikka. Seal hakkasin rääkima ühe vanema mehega, kes juba eile ütles et ta on tema sõber ja aitab teda. Täna rääkis ta ikka väga palju. Kusjuures ta saab kohe maailma kuulsaks. Ta läheb varsti jalgratta matkale heategevuseks, et aidata lapsi. Kõigepealt teeb Aussile 6kuuga ringi peale ja siis läheb ümber maailma sõitma. Kusjuures jõuab ka Eestisse. Varsti näeb teda Elleni shows. Ja ta on mingisuguse kuningannaga maganud. Muidugi siista seda veel polnud, aga noorena. Tõmbasid savu koos ja jõid ning nüüd ta kuninganna. Hmm.. Ta ise on vist Tasmaaniast pärit. Tal on mitmed majad Aussies ja mingid ärid kuskil Austraalias ja Aasia riikides. Seda ta välimuselt küll ei ütleks, aga see mis ta rääkis.. Kas see nüüd oli tõsi või on ta väga suurte mõtetega valetaja. Käib mööda firmasid ja küsib annetusi. Eile oli näiteks talle keegi pool miljonit andnud ta projekti jaoks. Lisaks kõigele muule lubas ta mulle töö otsida. Ütles, et pole probleemi, tal nii palju tutvusi, et peace of cake. Saan kuskile heasse restosse vm ja hea palga peale. Järsku ta leidis, et ilmselt ma olen üks ilusamaid naisi, kõige ilusamate silmadega keda ta kohanud, niiet restos saan kindlasti tippi ka hästi. Ei tea mis teema siin kõigil mu silmadega on. Kunagi pole väga keegi neile varem tähelepanu põõranud. Ta ütles, et silmad on hinge peegel ja mul pidi ilus ja puhas hing olema. Jumal tänatud et see sealt peegeldus. Loodetavasti see ka õige. Ta rääkis veel miljonit asja, aga ega ma kõike ei saa ka välja lobiseda. Kusjuures ta on enda tütre kaotanud mingi 10a tagasi, suri leukeemiasse. Teda tulistati eelmine aasta 4korda, kui ta mingeid 12a. tüdrukuid kuskilt India urkast välja aitas. Nad olid seal mitu aastat seksorjad olnud. Tema arvates on kogu maailma lapsed tema lapsed, keda tal vaja aidata on. Igapäev ärkab ta ülesse mõttega, et keda ma täna aidata saan. Tänase päeva olevat ta andnud umbes 200-300 dollarit. Ostnud endale kaabu, kitarri ja uue kella. Neid tal tõesti eile ei olnud. Niiet hoidke ka silma peal, vb ma tõesti kohtasin varsti maailmakuulsat meest, kellest tulevikus pidid leksikonid kirjutama- Les Gittus. Vähemalt süda tundus tal hea. isegi kui ta maailmakuulsaks ei saa, see ongi peamine.