Käisin Cavalia hobuse showl end tööle küsimas. Kõik olid juba olemas, pressisin siiski enda numbri sinna, aga ei võtnud keegi ühendust. Selleks, et sinna saada muidugi, tuli mul mingi 4km matk ette võtta. Autoga oleks sinna 5min sõita olnud, aga ükski buss ega rong ei sõida sinna lähedale. Sõidavad mööda ja peatuvad alles kuskil kaugel. Pidingi siis kodu juurest paar peatust bussiga sõitma ning edasi jala minema. Üle silla ja kuskilt võsa vahelt ekseldes jõudsin kohale. Silla ületamine oli päris huvitav, pole varem käinud sellise kohapeal. Ülal oli tee ja jalakäijate rada läks silla küljelt, niiet all sõitsid paadid ja ülal vurasid autod ja rongid. Muidugi kui rong üle sõitis värises see ikka päris palju, suht hirmus oli. Nägin päris ilusat parki oma jalutuskäigul.
Otsisin endale teisipäev ja kolmapäev ajalehe, et töökuulutusi vaadata. Eriti palju sealt targemaks ei saanud. Helistasin küll kuulutused läbi, kuid nad olid juba leidnud või tahtsid hirmsast kvalifikatsiooni saada. Pärast käisin jagasin enda tööpakkumise flaiereid postkastidesse. Olen ikka väga palju siin jala kõndinud juba. Loodetavasti äkki näkkab ka mõnega. Kohe üleeile ütles esimeses majas üks mees, et oi jaa ta teab siin seda meest kes omab siin mitut maja, ta on temale värvimistöid teinud. Praegu on ta aga haige, mille tõttu ta midagi teha ei saa. Pidi flaieri edasi andma ja lisas,et kui ta mind näeb siis kindlasti saan tööle. Võiks loota. Üleeile õhtul sain gumtree kaudu ühe kuulutuse, kus kohe vajati maalreid. Helistasin ja kutsus mind eile kohale. Läksin veel sellepärast üleeile öösel Martini poole, et sealt autoga kohale sõita. Rongi ja bussiga oleks see pea võimatu olnud, see oli nii uus elamurajoon. Õhtul rongi peale minnes oli üks rongijaam kinni ja sealsed kaks mees töötajat eriti lõbusad. Ei lasknud mind ära enam, kuna nad olid kindlad et ma olen itaallanna ning keeldusid uskumast et kuskilt mujal. Pidin liiga pruun olema, tahtsid mu passi näha. Lõpuks pääsesin ja kõndisin teise rongi jaama. Sain kenasti kohe rongipeale, aga jälle maha minnes see sõidukaart midagi jamas ja ütles et ma tag inisin nagu. Mina aga tahtsin maha minna ehk siis tag off. Jällegi kaks mees töötajat tormasid mulle appi ja ma tegin neile jälle hirmsasti nalja. Ütlesin mis mure on ja üks vaatas väga ahastunult otsa, et : Omg, you are going to jail now. You bad girl. What have you done. You didn't tag in before right?! Kaklesin seal nendega veits aega ja võtsid oma mingi masina ja ütlesid,et kõik okei. Vangi ma ka siiski ei läinud ja nad olid mu päästmise üle hirmus õnnelikud. Tore,kui inimestel tore tuju on. Eile hommikul siis alustasin enda matka suurte ootustega uue töökoha poole. Kohe hommik algas muidugi komplikatsioonidega. Gps ei suutnud ära tunda isegi tervet seda linnaosa seal. Mistõttu ma kella 7ks kohale ei jõudnud. Ilma suurema ekslemiseta kohale jõudes tundus juba, et kõik on hästi. Boss tuli mulle vastu ja küsis paar küsimust. Tööd oli vaja teha väljas seinu värvides. Terve suur rodu neid karpmajasid nagu nad tänapäeval ehitavad massiliselt. Juhatas mind ühe teise meheni, kes pidi mind juhendama. Ta rääkis oma keerulises inglise keeles ehitustärmineid mida ma ju ei tea, kus vaja mida teha. Jäi natuke segaseks, et kas tuleb värvida ja seina akna kõrvalt või ainult akna põsed, kuna teised kõik tegid seda. Jõudsin siis pintsli kätte võtta ilma, et keegi oleks väga mulle tähelepanu pööranud et kus ja mida teha, panin selle värvipotti kui naases suur boss ja lausus väga tähtsalt: Ei sa hoiad seda valesti käes. Sa ei oskavärvida. Ma mõtlesin et wtf, mis vahet sel on kuidasma seda värvi kastan nagu. Ütlesin et ma ei ole ju jõudnud midagi tehagi veel. Tõmbasin ühe triibu, milles ta oli samuti kindel, et kindlasti mitte. Maei oska midagi teha. Kiskus mu käest pintsli ära ja tegi väga oskuslikke liigutusi seinal. Isegi pintsli oskas ta 20 kraadi teise nurga all kätte võtta, mis siis oli ainus ja õige viis. Ütlesin, et noo jumal ma võin ka seda teha, kui ta laseks ei oleju midagi rasket. Kiskusin pintsli jälle enda kätte, jõudsin samamoodi vaid ühe joone tõmmata, kui tal oli jälle midagi öelda: Jep, väga õige kõik. Oskad küll, aga liiga aeglane. Ma ei saa sellise töö eest maksta. Sul pole kogemust. Või no okei, on, aga liiga vähe. Ma ju kirjutasin et vaja neid. Ma üritasin veel natuke vaielda, aga loobusin. Oli näha, et pole mõtet. Kõndisin minema mitte just eriti rõõmsas meeleolus, endal peas keerlemas mõte et kuidas on võimalik sellise asja põhjal midagi väita, kui ma ei ole jõudnud mitte midagi tehagi. Lasku siis kasvõi 5min töötada, selle alusel võiks juba mõndagi näha. Mitte aga viie sekundi. Aga ju ta siis oli nii professionaal. Niiet eile oli siis minu elu pikim tööpäev, mis kokku koos vaidlemise ja pintsli käest kätte kiskumisega kestis võib-olla minut. Huh, doing a hard work in here. Peaks puhkama sõitma varsti vist...
Muidugi ma kuulsin, et ozzid pididki sellised tihti olema. Väga meeldiv... Nad on eluaeg teinud ühtemoodi midagi ja kõik mis vähegi teisiti kohe ei sobi. Ja 5sekundi põhjal otsustamine pidi ka tavaline olema. Eriti veel kui ma olen meeste jaoks vale sugu, naised ju ei oska midagi. Sõitsin kodu poole tundes, et ma ei taha enam elusees kuhugi tööle minna. Kodus võtsid mind kõik vastu suurte hüüetega, et:" jee kuidas läks? Oot, tegelt miks Sa juba kodus oled?" Üritasid mind siis siin rõõmustada ja lohutada. Kogusin natuke end ja läksin flaiereid jagama. Kohe esimene tädi jälle ütles, et oii temal just ongi vaja maja üle värvida. See tuli nüüd küll õigel ajal. Räägib tütrega ja võtab soovi korral ühendust. Naeratasin kenasti ja mõtlesin et houli shit, tervet maja ma värvin küll ma ei tea kaua. Mitte, et see halb oleks samas. Kõndsisin jälle niiet jalad lõid tuld välja. Sõitsin autoga siit natuke teise kanti. See tähendas siis,et oli veel raskem. Nüüd lisaks endale ei tohtinud ka autot ära kaotada. Topelt keeruline. Ja teatavasti ma isegi olen väga kaduv element, niiet teada veel kus auto paikneb, oli päris segadusse ajav. Siiski läks õnneks. Ise ei kadunud päris ära ja auto leidsin ka suurema pingutuseta ülesse. Eelmine päev-kolmapäev, kui ma käisin neid jagamas, siis ega ma lõpuks ei saanud enam mitte midagi aru kus ma olen või kus ma ei ole. Sattusin kuhugi mäe otsa, kus linna suured tornid paistsid. Leidsin endale teepealt käimiskaaslase- mingi vanahärra, tema esialgne põõrdumine minu poole oli muidugi veidi kohatu, aga pärast oli põnev kuulata tema elust. Kuidas ta oli noor ja tuli ka siia elama, raha oli põlvini ja veel kõrgemale pidu ning naised. Muidugi eelnevalt juhtus veel natuke piinlik moment. Mul siin kõrval haigla, kus ka ehitatakse. Tahtsin juba varem sealt ehitusmeeste käest küsida, et kas äkki saaks rääkida kellegagi kes töötajatega tegeleb. Pärast uuesti mööda kõndides nägin ühte vanahärrat kes suure ehitusprahti täis konteineri poole läks ja midagi seal sobras. Olles juba mööda kõndinud, ostsustasin siiski minna ja küsida. Aga ta oli kogemata hoopis peen doktor, mitte ehitusmees. Mul oli päris häbi ja ilmselt tal veel rohkem. Tal oli mingisugune valge asjandus seljas, umbes nagu ehitustel kasutatakse see valge kombekas. Mitte nüüd päris, aga no ega ma enne küsimist hirmus kauaks teda uurima ka ei jäänud. Niiet läks vähe rappa. Loodetavasti ta nüüd ametit maha ei pane suurest solvumisest. Mingisugune Perthi kuulsaim ajukirurg vm. Samas ega ehitamine on samamoodi auväärt töö ju. Ta ehitab lihtsalt inimesi, veits keerulisem on, aga peaaegu.
Õhtul helistasin uuele tööpakkumisele värvimistöö peale. Täna hommikul käisin kellegi kodu kontornis intervjuul. Nood tundusid päris mõistlikud inimesed, küsisid igasugu küsimusi kas seda olen teinud ja kuidas toda või teist teeks. Tundus, et nende arust väga midagi mööda ei pannud. Pidid ühendust võtma minuga esmaspäeval või varem. Neil on veel mingid variandid ja siis kaaluvad.
Eile läksin poisse otsima kuskile baari, ei leidnud õiget kohta ja küsisin suvaliselt mööduvalt naiselt abi. Tema oli samale poole teel, niiet jalutasime koos. Jutt läks töö peale. Tema töötab kuskil restoranis kuhu just otsitakse tööle kedagi. Andis mulle manageri numbri, et temaga kohe kõige parem rääkida. Pean vist teinekordki lihtsalt linnapeale ekslema minema, saan äkki veel päris hea töökoha nii. Praegu just helistas mingisugune naine ja kutsus kuskile linna tööd vaatama. Oli mu kuulutust gumtrees näinud või ma ei saagi aru. Oma arust pole enam ammu seda seal. Mingi sugune klienditeenindus, aga kuna ta rääkis vist küll kehvemini inglis keelt kui mina, siis ma ei mõistnud palju et mis sorti.
Jätkan siis tööotsingute lainel. Homme lubab 44 kraadi sooja, niiet veits palavaks kisub. Nv vist peab puhkama suurest tööst mis tehtud. Eile oli ju veel eriti väsitav ja pikk tööpäev.

Miljonilinn vee pealt

 

Vahe peal

Flaierite jagamisel.. Ema, sulle midagi külma Eesti