Olin aasta viimasel päeval veel tubli ja läksin peale hommikusööki alla jõusaali. Mõtlesin veidi joosta ja ujumas käia. Väljas jookmiseks tundus liiga kuum, aga avastasin ega jõusaalis just külmem pole. Pigem õhku pole ja hakkab veel palavam. Olin ikka peale 15 min juba päris läbi. See lint on nii meeletu kalde all ka, et sain korraliku sääremarja valu sealt. Sättisin end valmis ja hakkasin juba otsima, kuidas end Tõnise poole nuputada. Tema aga arvas, et kiirem ja kergem on mulle hoopis järgi tulla. Olin näljast ära söönud siin tasuta pakutavaid pulgakomme, mis ei mõjunud too päev hästi mu kõhule. Käisime veel söömas, aga ma ei saanud midagi endal sisse. Nii kehv oli, käisin veel pärast jalutamas, siis läheb alati kiiremini üle. Peale seda algas siis suure ootamine erineva alkohooli saatel. Kellel mõjus kehvemini, kellele paremini. Läksime Tõnise sõbra autoga linna ja jätsime selle kuskile haljasalale sinna. Otsustasime esialgu Kings Pargist ilutulestikku vaadata, sealt see ilus vaade linnale ja tuld näeb ka hästi. Kahjuks oli see aga suhtelikuselt kaugel, niiet erilist efekti ei olnud ka. Ma suutsin kohe alguses ära kaduda. Läksin wcsse, aga peale seal nii pikka ootamist unustasin ära kus kohas teised olid. Tagasi lõpuks jõudes selgus et Tõnis oli end nii üle joonud ja ära lihtsalt kadunud. Keegi teda enam leida ei suutnud ja kõnedele ei vastanud. Niisiis hakkasin koju minema kuid teised tirisid mind hoopis kaasa. Tõnise sõber pidi kainekas olema, aga järgmisel hetkel kui seal istusime oli tal juba pudel näppus ja teisel magas diivanil.
Hommikul tõustes selgusid Tõnise väga meeleolukas öö mööda linna üksi seigeldes ja üritades kuidagi koju saada. Vaesekene. Aga vähemalt oli meeldejääv uus aasta tulek vast. Hommikul selgus, et ka Tõnise telefon on kadunud. Väidetavalt oleks vits see pidanud minu käes olema, aga ei olnud. Õnneks siiski ühele kutile, kes meid sinna sõitis, olid teised eestlased seda pakkunud, et kas kellegi tema sõprade oma. Õnneks võttis ta selle vastu, ise mitte päris kindel olles, et kelle telefon see on. Järgmine asi mis kadunud oli, olid autovõtmed. Auto aga seisis ju linnas kuskil kohas, kus ta mitte seista ei tohtinud. See ei olnud aga samuti mitte lihtne, sest et puksiir ei mahtunud seal manööverdama eriti.  Puksiirile tuli helistada. Kuidagi lõpuks pika ootamise ja punnimise peale, sai siiski selle auto treikusse.
Täna ööselväga magada ei saanud jälle, kuna need autod ikka mürisevad siin korralikult ja mingid abod tapsid siin teineteist. Üks karjus : Come here and I kill you. See oli millepeale väga ülesse ärkasin. Aga meeletu jauramine ja sõimamine käis terve öö. Ma ei tea miks nad ei võiks magada.
Täna hommikul suutsin siiski end juba enne 8t ülesse ajada ja töökuulutsi hakata otsima. Tegin paar kõnet ja avardasin silmaringi. Kella 12 aeg liikusin kodust ära Meriliniga randa. Oleme siin ammu fbs suhelnud ja on ka Aussie kohta nõu andnud. Nüüd siis nägime esimest korda. Rääkis oma siia tuleku seiklusi. Igalühel ikka omamoodi põnev olnud. Läksin sinna rongiga ja isegi esimest korda sain aru et kus ja mis. Nüüd lähen jooksen siin kauni jõe kaldal,mis on tõesti ilus ja eks siis paistab. Kas üritan veidi magada või tuleb mingeid muidu plaane.
Ravige end ikka esmaspäevaks terveks, tuleb tööle hakata! Mul sama plaan. Liiga igav on muidu.