Midagi jäi kusjuures veel ikka kirjutamata. Jah, võib veel üllatavat olla. Nimel kui üks laadung loomi oli peale saadud, siis tuli järgmised ette valmistada. Mis tähendas seda, et nad vajasid kõrva tähiseid ning sarvede lõikust. Sarvede lõikuseks oli nende pea saada kahe massiivse raudukse vahele, milles siis kumerused sees. Aga noo kujutage siis ette kui see niigi paanikas ja vihane looma pea sinna rauduste vahele kinni lüüakse. Neid oli seal igatepidi, jalgupidi kuskil aias siis kinni, jalad taeva poole pea kuidagi imelikult väänatud siiski kuidagi sinna uste vahele. Enamus kaotasid väga suured jupid oma kõrvast ja siis sarvede lõikus. Jah ma kuulsin, et sarvedes on veri sees minu suureks üllatuseks.. aga et see asi nii kole välja näeb, ei osanud oodata. Paljud neist nägid välja nagu oleks nad kohe suremas, jalgadeni alla välja tilkus verd ja sarvede otsast pritsisid verejoad neist veresoontest välja. Ma alguses arvasin, et ma olen lihtsalt hulluks läinud peale selle kõige nägemist, et nad ei saa ju nii ringi kõndida et verd purskab, aga kui üks minust mööda kõndis ja mu püksid verd täis läksid, siis veendusin et see tõesti saab võimalik olla. Ma ei taha mõeldagi mis valu see olla võib. Ja no ega nad seal ju väga kinni ei ole, nende teravate tangidega läheb ikka ju natuke ka peamaha sisse või kõrva või kuhu iganes. Ja sedasi veritsedes nad siis jõllitasid meid oma aedikus ja üritasid kõige kaugemasse nurka põgeneda, lootes rohkem mitte haiget saada.
Ma olen nii tänulik endale, et ma alguses tahtsin pilte teha, aga siis otsustasin siiski mitte. Ma ei tahaks neid vaatepilte enam kunagi elus näha ja loodetavasti unustan need kunagi isegi. Ma olen päris kindel, et Teile ei meeldiks need samuti. Mul oli nii kahju mu seljataga nutvatest väikestest vasikatest, kes emmest eraldatud. Ja lisaks nagu see vähe kole poleks, ei näinud et neil kellelgi üheski aias juua oleks. Ja päike lõõskas lagipähe, vähemalt 35 ringi. Vasikate aedikus oli väike kraan, nad käisid sealt koguaeg üritamas rohtu süüa ilmselt siis oli see rohi mahlasem. Üritasin kuidagi salaja neile maha juua lasta, aga need totud muidugi ei saanud aru ega tulnud kohe ning maa imas selle kiirelt endasse.

Päeva lõpuks vedasime neile heina ette autoga. Dave kutsus mind endaga kaasa sõitma, teised siis siblisid ja aitasid teda. Mingi esimese päeva eelis vist oli see. Pärast pidime mingi karja lähemale ajama, ta oli nii uhke oma pullipüüdja auto üle. Rääkis kui jube kiire see on ja et ükspäev viib mind sõidule. Küsis kas kopteriga olen lennanud ja paneb mind ühel päeval ka sinna Lukega sõitma. Luke on ainuke peaaegu ilus kutt siin. Mis neist ilusatest Aussie meestest saanud on keda tvst ja filmidest näeb? Seal juhtus veel üks inetu lugu. Üks vasikas jooksis kuidagi peaga vastu aega ja jäi sinna kinni. Sai siiski lahti ja jooksis edasi, aga natuke maad hiljem kukkus kuidagi maha ja jäi sinna lebama. Väga närvis emme lendas ka kohale, ja Dave sõitis sama rahulikult minema. Ma oleks tahtnud midagi teha või aidata, Dave ei teinud teist nägugi. Nägi, et ma jään taha vahtima ütles ainult, et tallegi ei meeldi neid suremas näha aga nii see käib. Muidugi eelnevalt karjamaal väga haisvaid loomakorjuseid nähes.
Järgmine päev kui olin öelnud, et rohkem ma seda teha ei taha ja Dave siit tagasi kämpimisplasti sõitis mis peaaegu tund aega sõitu, jäin mina aeda tööle. Olimegi tema väga noore Kanada pruudiga kahekesi siin. Teistele ei meeldi ta üldse, teevad nii maha ja räägivad kui laisk ta on. Ilmselt ta ikka on jah, aga nüüd näen et tegelikult ta siiski tubli ja teeb. Nemad aga arvavad, et kui nemad seal aedades loomadega töötavad, siis igasugu majapidamistööd ei väärigi mingit töö nimetust. Ma olin too päev lihtsalt nii väsinud ja mu siiajäämine oli ju ka nagu mitte tööle jäämine vaid ootamine, et ära minna. Tulin uuesti magama. Lisaks hakkas nina meeletult veritsema. Dave tormas minema ja mu küsimusele kas pean midagi siin tegema nähvas ta ainult, et mida iganes sõber. Magasin kui Kanada mind ülesse ajas ja ütleski, et auto katki ja läheb varsti linna kui ühineda tahan. Magasin edasi. Ärkasin kui Danni, jah see on tüdruk kelle nimega ma siiani harjuda ei suuda, mu tuppa tormas ja vabandas kohe, et arvas et ma läinud. Nad olid tulnud siia farmi tööle kuna autot polnud ja midagi seal teha ei saanud. Ajasin ka end jalule ja läksin aeda tööle. Ei võtnud seda kuigi tõsiselt, sest et miks ma peaks nii väga tasuta rügama eriti veel sellistele inimestele. Danni aga pidi tulema mulle appi seda sodi ära viima treileriga, kell oli selleks ajaks kuskil pool 3 ja mõtlesin lõpetada. Tema aga ütles, et peaksin ikka edasi töötama, et Davega räägiks ja uuriks mis lood on. Ta vist kuidagi väga pahane kui keegi sama palju tööd ei tee kui tema. See teine Sarah on toredam. Kui aga Kanada ja Dave minuga rääkima tulid, et ikkagi nädalaks jääksin sest et nii palju siin vaja teha, siis töötasin kuni 5.30 mis siin siis tavaline aeg. Ehk 12h päevad suhteliselt. Muidugi smoko ja lõuna ka, ma isegi ei tea kui pikad need täpselt on. Kõik istuvad vahel päris kaua, kuni tunni.
Järgmine päev läksid kõik hommikul jälle vara minema ja mina hakkasin Dave kontorit koristama. Noo oli see alles peldik. Täiesti kohutav, seda ei ole keegi 10a vist küll koristanud. Veetsin oma 12h seal. Leidsin ma eitea kelle pesasid ja urge, surnud konnasid, muid mutukaid. Vahepeal läks Kanada linna, siis istusin hoopis netis. Tapsin sel päeval vist rohkem ämblikke kui terve oma elu jooksul kokku.
Täna ehk siis oma kolmandal päeval siin läks jälle aeda tööle, pidin suurte puude ümber olevad peenrad ära rohima ja riisusin ümber ringi. Läksin võtsin kuurist atv ja käru, mehed olid väga kahtlevad, et kas ma võin seda ikka võtta. Ütlesin, et jah Dave ütles. Mehed ju ikka mõtlevad, et naised ei saa millegagi hakkama. Päris nautisin seda, kärutasin sellega ringi ja nokitsesin omaette. Hommikul nõusid pestes veel oli Kanadaga huvitav vestlus, kui kurtsin et nii raske farmi leida. Millepeale ta arvas et kui ta Davega räägiks,siis saaksin siia ka kauemaks jääda. Nemad ammu mõelnud paari tööle võtta, kes siin koguaeg oleks ja asju korras hoiaks seni kuni nad kämpimas on ja palju aega eemal. Ilmselt seda kõike minu libedale jutule ja õigetele punktidele vajutamise tulemusel. Kiitsin teda kui head tööd ta siin teeb ja kui hirmus raske nii suures kohas kõike korras hoida. Missest, et ta ju tegelikult seda ei tee. Aga noo kiida lolli ja tuleb endale kasuks. Tegelikult on ta siiski väga tore tüdruk, ei saa midagi öelda. Ja täna nüüd nägin, et ta tegelikult ikka teeb seal majas ikka tööd ka mitte ei istu aind netis.
Täna üht koormat ära minema viies oli mu teel väga massiivne pull koos meeletu suurte sarvedega. Peale lähiaja kogemusi ei tunne ma end selliste läheduses üldse enam mugavalt. Läksin tuppa küsima, et kas see on ka mingi mõrvar et kas julgen minna. Atv koos meeletu raske käruga just eriti kiire pole. See oli turvaline, sõitsin siis jalgade värinal sunniviisiliselt üsna lähedalt temast mööda seni kuni tema teades oma hirmuäratavat massiivsust ja võimekust lihtsalt sammugi ei liigutanud ja mind jõllitas. Kaugemal nägin esimest korda ka hobuseid. Nood olid nii ilusad, nii huvitavate värvidega. Nad vist ka aga päris metsikud. Keegi nendega ei tegele rohkem kui, et vaja siis visatakse sadul selga ja minnakse. Üldjuhul nad ei lase isegi ligi, ma eitea kuidas nad need kätte saavad. Väga karmilt käivad siin asjad. Kanada ja Dave läksid linna niisiis pidin ma õhtusööki valmistama pea 10le inimesel. Hirmus palju toitu. Ja siis mehed avastasid, et nad hoopis grillivad ja polegi vaja. Jube tore oli neid sadat potti panni siis ilmaasjata pesta.
Adam nüüd tahab ka kiirelt kuhugi farmi minna ja otsime vist võimalust kuhugi koos liikuda. Saime ühe väga hea aedade parandamis tööpakkumise, eks vaatab mis sellest saab. Kuigi, et ta vist isegi saaks siia tulla, millest ta ka huvitatud oli. Võiksime siis need olla, kes koguaeg kohal ja aitavad. Sellist oma asja ajada nagu ma siin praegu teen on hea. Enamasti kedagi pole ja ei pea üle õla vaatama ega kartma. Kanadal on ka suht savi, mida ma teen ja mida ei tee. Eile lõpetasin poolteisttundi enne nn õiget aega, ta vastas väga kahtlevalt et noh mine korja mõned lehed siis ülesse. Niisiis jalutasin niisama ringi ja vaatasin mis ümberringi on. Jube jube suur on see koht. Koerad leidsin, kellest ka nii kahju. Ühes väikses aias kinni. Ja täna oma suureks üllatuseks leidsin mingi imeväikses puuris oleva suure koera. Ma ei saa aru miks nad kinni peavad olema. Ja mida nad üldse süüa saavad. Iga õhtu ja hommik on mu ülesanne vasikaid toita, koertest pole keegi rääkinud. 

Mingil väga imelikul põhjusel on mu nina sisuliselt kolm päeva suht pidevalt veritsenud. Ma isegi ei saa käia, kohe hakkab uuesti. Esimene päev jooksis kuskil 5-6 korda. Täna jooksis korra tugevalt ja siis 2-3 h lihtsalt järjest natuke koguaeg. Tegin siiski tööd edasi aga pidin koguaeg puhastama. Ei tea kas see on mingi karistus tehtu eest või kas see meeletu tolm ja kuumus kuivatas kuidagi midagi nii ära. Päris ebameeldiv on.
Netiga poob siin ikka korralikult. Tegin paljupalju pilte, üritan kuidagi need ükspäev ülesse saada. Ma ei tea kuidas õnnestub. Tegelikult siin enamasti on väga ilus ja jube mõnus koht.
Hoidke pöialt et mingi ime juhtub ja heasse kohta tööle saaks. Siin ikka selle töö leidmisega väga raske, st hea töö leidmisega. Mingi vabatahtliku vaid elamine ja söök tasuta tööd väga palju või sellist kus paar sada nädalas saad. Bäkkereid on aga nii meeltult et nad saavad sedasi ära kasutada. Mis on päris kurb.