Printsessi tuba ja voodi

Adami lilleline voodi

Sissesõit

Talli esine 

Tall ja vasakul jalutusrada

Martin's Mill

Ratsame

Heina

Nädala lõpp siis kulges nii, et sain veel ühe pakkumise päris põhja. Vägaväga suur, mingi 400 000 aakrit maad vms. Helikopterite, tsiklite ja osaliselt hobustega ajavad karja. Minu peamine töö oleks aedade parandus ja üldised farmitööd. Ilmselt oleks võimalik ka musteringi teha. Helistasin aga sinna noorhobuste pakkumisele tagasi ja sain nendega kokkulepitud, et lähen vaatama sest et ma ei suutnud enam otsustada kumb oleks parem variant või mis mulle rohkem meeldiks. Suures oleks nagu rohkem võimalusi vb, helikopteriga võiks ju ka lennata. Kahtlesin aga ikka, et kui palju ma nende noortega hakkama saan. Sellepärast otsustasingi minna ja vaadata. Adam tuli seltsi ja sõitsime reede hommik 8st minema. Eksisime muidugi ära ja nalja sai ka rohkem kui viie kopika eest. Telefoni levi ka polnud,aga mingi mäe otsast saime siiski selle farmi omaniku kätte ja Adam suutis välja selgitada, et tema öeldud parem pööre ja läbitud 30km oli täiesti ebavajalik ja vale suund, niiet sõitsime tagasi peateele. Kohalejõudes oli väga irooniliselt farmi nimeks : Martin's Mill aga hobud selleeest ilusad. Bobil ise oli nii palju tegemist, et läksin ja suhtlesin niisama hobustega. Lõpuks ta tuli ja rääkisime natuke juttu. Ta polnud kindel et kas ja kuna ikka oleks võimalik sõita, muidugi vahepeal jälle minema tormates ja omi asju ajades. Ilm oli ilus ja nii me siis rohkem nautisimegi ilma ja jutustasime omavahel. Lõpuks läksime nende teise farmi. alguses ajas väga segadusse et kuhu me liigume ja mis farmist jutt käib, see aga oli nö nende kodune koht siis. Martin's Mill oli rohkem viljadega tegelev farm, kus nad ka seda müüvad. Üsna lähestikku asetsevad, kuid järgmine oli palju "kodusem" tuli vältida kanadele ja lammastele otsa sõitmist. Vastu jooksid sõbralikud karjakoerad ja kassid igaksjuhuks peitsid end kõrgematesse kohtadesse. Läksime hobuseid vaatama, keda oli minu üllatuseks veel ja veel. Noored märad kelle karjamaale minnes nad väga vallatud olid järjepidevalt meie ümber galopitades ja tagant ülesse visates. Peaaegu tabasid Bobi näkku ühed tagakabjad, mille peale ta aga silmagi ei pilgutanud ja seisis sama rahulikult edasi.Pärast väitis, et kui hobune tahab siis ta tabab Sind, kui ei, siis meelega teeb napikaid. No olgu ta kõiges muus kui tark tahes, aga seda ma nüüd küll ei usu. Siiski imetlusväärne, et nii väärikas eas olles nad mõlemad veel prouaga nende täisvereliste ja mitte just eriti rahulike hobustega tegelevad. Bob pidi minema ja jättis meid farmis ringi vaatama. Kõik seal nõudis väga hoolt ja korrastamist. Aiad nägid väga koledad välja ja väravad rippusid kuidagi küljes, kõik vedeles ja oli lohakil, aga hobused olid võimsad. Pärast kutsuti meid tuppa teed jooma, maja nähes pidin ma siis oma tagumisele poolele kukkuma. Ette kujutus Austraalia uhketest farmidest erines ikka rohkem kui 100% ulatuses. Kõik oli VÄGA räpane. Tassid tundusid rohkem sellised, et tõesti sealt juua ei tahtnud. Sitarandid igalpool, väljastpoolt kõik kinni kittinud eelmiste toidukordade jäägid. Päris õõvastav oli. Ilmselgelt ei olnud nad majasse väga raha investeerinud ja kõik ikka oli kole. Mis minu suureks üllatuseks pidigi valdavalt nii olema. Majas aga laiutasid end igalpool lõputud karikad ja pildid võitudest. Mainimata jättes siis kogu õu ja "tall" nägi umbes sama õudne välja. Varsti jõudis kätte hobuste sissetoomise aeg ja õhtusöök. Läksime prouale appi. Kohutavalt palju erinevaid söötasid saavad, järgi mõeldes siis vist 8 erinevat kokku. Väga suured ämbrid mis ette antakse. Hobuste pealt küll kokku ei hoita. Tõime esimesed sisse ja söötsime nood ära, tekid ka selga ja sai välja jäävate hobuste juurde minna. Läksid noortele märadele süüa andma. Adam pärast ütles, et proua kelle nimi meile kummalegi meelde ei jäänud, vb Norma, oli just jõudnud öelda, et nood nii head rahulikud märad kui samas hetkel käis hull pauk. Pauk tuli sellest, et kui ma poleks sammu jõudnud tagasi astuda, siis oleksid need jalad tabanud mind, mitte ämbrit. Pool söödastki lendas välja. Aga no sellega tuleb alati arvestada, eriti veel noortega tegeledes. Kuna aga kõik neli ümber minu tiirlesid, siis ausalt öeldes nägin endast vasakul seda perset suht viimasel õigel sekundil. Korjasin enda südame tossu säärest ülesse ja söötsin edasi. Sõitsime veel järgmiste ruunade juurde, kelle olemasolust ma ei teadnudki. Kokku oli neid siis selles farmis 14. Esimeses oli 9 vist. Istusime veidi teleka ees ja olin nii väsinud, et läksin magama. Ma magasin väga suures ja väga nägisevas voodis ja Adam sai omale pisikese lillelise voodi. Ta mehelik uhkus oli üsna riivatud. Hommik ärkasime enne 7t, sõime väga kesist hommikusööki ja läksime järgmisesse farmi. Jah, uskuge või mitte aga veel tal üks farm ja hobused. Õigemini nüüd see vist ta tütretütre oma, aga siiski. See mees vist vägaväga rikas. Seal oli ka ligi 10 hobust. Sain Bobi vana võistlushobuse ja tema tütretütar sõitis samal ajal mingi noorega. Hobustega käidi ümber mitte just erilise hoolitsusega. Ei mingit kammimist enne, asjad selga ja kõik. Minu ebakogenenud silmgi ütles, et sadul oli päris väike sellele hobusele. Pidi suht selga suruma. Hobune ise oli väga mõnus ja täisverelise kohta vägagi rahulik. Traavisime esialguses ja tüdruk alustas oma noorega galoppi minu jaoks suhteliselt vara. Kui ma sinnamaani jõudsin, siis oli ikka vahe eelnevalt sõidetud hobustega väga suur. See hobune nagu lendas kahe sammu vahepeal. Väga raske oli end sadulas hoida, lihtsalt nii pikk samm ja ei olnud just eriti mugav. Muidugi mu lihased ka ei olnud eriti rahul sellega ja raske oli sundida end kõigest jõust kinni hoidma. Siiski tuli enam vähem välja enda arvates. Aegaajalt vaatasin, et kas Bob äkki tahab midagi näha või ütleb midagi. Tema aga istus hoopis põõsas varjul. Pärast Adam rääkis, et ta oligi enamus aega seal olnud ja Adamilt küsinud, et kuna ma mida teen,siis korraks läbi põõsa sekundiks piilunud, et ahah oskab jah ja sukeldus tagasi tuule eest varju. Tema arvates oli kohutavalt külm, millepärast ta mind siis jälgida ei saanud. Jäid oma tütretütrega lõpuks rääkima, Adamilt hiljem kuuldes, et tütretütar oli ka öelnud, et jah kindlasti ma oskan sõita. Ja olin esimene olnud kes neil vaatamas käinud ja tõesti olen enne hobustega kokku puutunud. Üks ei olevat isegi osanud hobust saduldada. Bob oli sõnadega üsna kinnine ja ei öelnud suurt midagi. Jõlkusime tal järgi nagu mingid kutsikad. Ütles, et saame selleles viljafarmis kokku ja siis vaatame, et kas annab meile mingit tööd teha või mis saab. Nad olid organiseerimises üsna kehvad. Adam pidi mingi põranda seal ära valama, aga Bob ütles, et ta ei viitsi segumaterjali välja otsida, niiet jäi seegi ära. Nii me siis istusime ja ootasime Bobi tagasi. Lõpuks jõudes rääkis ta mulle, et ta üldse ei väida, et ma ei oska sõita,aga tema tahab aga paari nädala pärast need osad noored võistlema saada, aga mul läheb paar kuud aega, et enda lihased jälle tugevaks treenida. Need hobused on nii võimsad, et praegusel hetkel jooksevad minuga lihtsalt minema. Selles osas olen nõus, kiiremat galoppi sõites tundsin kuidas see hobune tegelikult veel edasi minna tahaks ja kui võimsalt ta end edasi kisub, see ikka päris hämmastav. Ja ma mõtlesin, et Pähkel tõmbab sadulast minema.Üks huvitav fakt veel, et nad treenivad neid hobuseid nagu tavalisi hobuseid mitte nii, et ainult kimama, mis pidi galopihobuste puhul reeglina nii olema. Seda sel põhjusel, et nendega saaks ka muud teha, mitte ei oleks peale enda karjääri täiesti kasutud. Näiteks sain Bobi jutust aru, et neid treenides võib sõita ükskõik kuhu maastikule nende 1000 aakri peal selles ühes farmis. Mis on suhteliselt üllatav, et täisvereline peaks oma nõrga värvikavaga siis kõik looduses toimuva peale rahulikuks jääma. Ta väga loodab leida inimest kel galopihobudega ka kogemus olemas ja tahaks ka rajale saada treenima. Pärast jutustasime ta naisega veel seal edasi ja olime veel päris mitu tundi, nad muidugi üldse tahtsid et veel üheks ööks jääksime. Inimestena olid nad küll väga väga toredad ja heasüdamlikud, mis teeks seal töötamise väga meeldivaks. Me aga otsustasime tagasi sõita parem, tundus nagu mõttetu jääda. Ta naine aga arvas, et Bob otsib natuke liiga palju, et ta tahaks jube kiirelt nad töösse saada. Lisaks oleks neil nagunii rohkem kahte inimest vaja, üks kes neid päris noori kordetaks ja ette valmistaks, kes siis võiks mina olla. Nägi, et oskan hobustega ümber käi aja saan hakkama. Ja samal ajal siis saaks ise endale trenni teha. Siiski midagi kindlat me kokku ei leppinud, niiet hakkan aga edasi tööd vaatama. Tagasiteel Adam küll kiitis mind ja ütles, et Bob ei öelnud mu sõidu kohta ühtki halba sõna, pigem ainult muretses sellepärast et ma endale viga ei teeks.  Oli Adamile öelnud,et ta ei lubaks mul suurde cattle stationisse tööle minna, et seal nii ohtlik. Ja kui peaksin minema hobustega karjaajama, siis võib mis tahes juhtuda. Saan nüüd aru, kui ohtlik see töö olla võib. Adam oli siiski veendunud, et Bob helistab mulle tagasi ja kutsub mind sinna tööle,aga no sellepeale ei saa kindel olla. Adamist oli väga palju kasu,et ta kaasa tuli. Nad said omavahel väga hästi läbi ja küsisid läbi tema minu kohta igasugu asju mida vb minult oleks ebamugav küsida. Sellessuhtes oli see kasulik mulle. Lisaks ta hea suhtleja ja rääkisid seal ajaloost kuni filmideni kõigest. Minul tuleb siiski keele barjäär sisse pluss natuke austan/kardan rohkem nö potensiaalset bossi alguses, et pläkutada nagu vana sõbraga. Samas see on suht ozzy teema, et kõik kohe suured sõbrad.
Läksime võtsime enda asjad ja proua lahkelt lubas meil midagi lõunaks süüa teha kiiret, et teel päris nälga ei jäeks. Väga usaldavad ja toredad, pean ükskord veel mainima. Pidin veel märadel tekid seljast võtma ja sõitu alustades peale seda olime just farmitee otsast välja keeranud, kui proua meile vastu sõitis ja tuledega vilgutas, et peatuksime. Tuli ja andis mulle sada taala, vabandas, et tema ei teadnud et mul Bobiga jutt oli, et kompenseerib mingit bensuraha. Korraks meie esimeses kõnes ta seda mainis, kuna see nagu rohkem minu asi ja tööd otsin, siis ei eeldanud ega oodanud seda tegelikult absoluutselt. Tema aga surus selle raha mulle ja tänas käimast.
Valisime alguses veidi vale mingi tee, kus enamasti rekkad sõidavad ja tegime ringi sisse, lisaks ei näinud nii ilusat loodust. Muidu kulgeb tee mööda kallast ja väga ilus on. Poolel teel leidsime võimaluse sinna kaldateele sõita.Käisime Lancelini liivamägedes. Päris vinge koht. Meri meeletu suured liivamäed kokku ajanud ja seal saab siis mitte lumelauatada vaid liivalauda sõita. Me aga olime seal liiga hilja ja laudade rent oli kinni. Siiski oli lahe kimavaid krossikaid ja suuri 4x autosid vaadata.
Adam siis rääkis mulle veel natuke neist cattle stationitest, et ei taha mind küll hirmutada, aga küsides miks ka Bob keelas mul sinna minna. Pidi siis asi nii olema, et tõesti kui leian koha kus nad lasevad naistel musteringi(karja ajada) teha, need pullid kes vb pole paar aastat inimest näinud, nende ainus mõte on Sind ära tappa. Täiesti metsikud. Hobustega seda teha on ohutum, sest siis neli paari silmi. Kui hobune minema paneb, siis järelikult nägi/tunnetas, et mingi pull jookseb teie poole. Mis siis tähendab muidugi ka seda,et ratsanik peab selga jääma, kui ellu tahad jääda. Hobustega aga eitehta seda enam eriti sest et see võtab nii palju rohkem aega. Tsikliga on Sul aga ainult üks paar silmi ja kui mingi pulli eest ära sõites näiteks käiguga eksid või kukud, noh siis on üsna persses. Töö on ohtlik. Enamasti sp seda naised ei teegi. Küll, aga näiteks märgistamine, kus pead suured tükid lehma/pulli kõrvast ära lõikama, sarvi lõikama kus minu üllatuseks pidi veri sees olema, niiet pärast näed välja nagu oleks mingi roima toime pannud, kuumarauaga numbreid sisse kõrvetama, mune lõikama ja kõike sellist "toredat". Kord ühes üks kutt oli lehma täis oksendanud seda numbrit sisse kõrvetades, peale teist lehma keeldus ja saadeti minema, sest et temast pole kasu. Lisaks pidi kõik käima nii nagu vanasti, mees on pealik ja naine teeb kõike mis mees ütleb ilma küsimusi esitamata. Eks kindlasti kõik oleneb väga palju, et kuhu sattuda ja mis inimestega kokku. Seda aga ei saa ju kuidagi enne teada, kui kuskil kohal oled. Ja vahemaad ju meeletud. Lisaks võib see farm olla täielikus eraldatuses mitme tunni kaugusel lähimast külastki. Niiet üsna raske.
Täna hommikul oli just uuesti see hobu giidi pakkumine tulnud. Saatsin jälle enda kirja ja helistas tagasi ja isegi mäletas mind. Eelmine tüdruk kes valituks osutus ei olevat osanud ratsutada üldse. Ma ei saa aru kuidagi inimesed end nii ülehindavad. See pole ju päris nii, et istud seda ja kohe teed. Mõne asjaga muidugi nii ja peab valetama, aga kõigega nii ei saa. Nüüd otsivad uuesti ja lubasid helistada. Jääb siis põialt hoidma. See oleks vist küll ideaalne pakkumine.Kuigi samas mulle väga meeldiks seda famritööd ka teha. Tundsin end nii hästi need kaks päeva. Jälle hobustega ja kogu see õhkkond. See giidi töö selline fänsim. Elage mulle siis kaasa seal kaugelt, et mingi hea koha leiaks. 

Kui Adam mind jalgupidi alla lohistas niiet mu pükstes kaks kilo liiva oli