Eelmise nädala otsisin mis ma otsisin, midagi uut ja kasulikku ülesse ei tulnud. Helistasin sinna põhja suurde cattle stationisse tagasi ja küsisin kas veel koht vaba- oli. Mõtlesin natuke selle üle ja otsustasin minna. Hirm oli muidugi ikka sees, nii kaugele minek ja paki kõik oma asjad kokku jnejne. Samas olen siin õppinud asju väga vabalt võtma, niiet erilist ärevust nagu ei olnudki, kuni lennule eelnenud päeva õhtuni ja järgneva hommikuni. Seda ka nüüd siis põhjusega. Terve nädala ajasin asju, ostsin mingeid hilpe kaasa, veel mida vajalikku võib seal kaugel tühjuses vaja olla. Poputasin end viimast korda veel mõne hea asjaga ja reedeks oli plaanitud väike lahkumispidu. Kuna pidime Nina ja Toniga nagunii välja minema, mis sai selgeks juba nädala alguses, siis pidasin seda Nina pool. Nad elavad linnas ja sealt oli hea edasi minna. Kuna ma seda üldse väga pidada ei tahtnudki, siis kutsusin vaid Laura ja Briani sinna. Adam muidugi ei lase end kunagi kõrvale jätta. Niisiis neljapäeva õhtul meisterdasin uhke rabarberi-jogurti koogi reedeks kaasa. Väga njämma tuli. Reede läks päris kiireks mingil põhjusel, tahtsin veel tegelikult Jamie Oliveri restosse sööma jõuda aga ei tulnud välja. Nüüd ei saa sellega teie ees uhkustada. Mis seal siis ikka, selleeest kogu järnev on mida te elus kogenud ega kuulnud ilmselt pole. Jäin mitte väga viisakalt oma peole ise hiljaks, Laura ja Brian olid juba sea. Ja mina paanikas linnas endale parkimiskohta otsides. See oli ikka täitsa võimatu, kõik umbes. Päris kaua sellele kulutades ja lõpuks umbes pooleteise km kaugusele koha leides, esimene inimene kui autost välja astusin nägin oli Adam. Ta otsis juba pikemat aega nende kodu, ta ei saanud välja helistada ega mapsi kasutada. Selle ootamatu kohtumise järel üritasime tagasi Nina juurde orienteeruda mu tel gpsiga. Mul aga oli see selle peal, et sõidame autoga niiet me kõndisime pool linna läbi lisaks enne kui ma avastasin, et oot võiks selle ju ära muuta. Ja no üldse ma ei tea miks see meid nii kaugele saatis, mul nende telli mapsidega ikka eriline side. Lõpuks kohale jõudes olid seal veel nende kaks sõpra. Kutt vist oli Argentiinast ja tüdruk Soomlane vms. Ma suurt tähelepanu ei pööranud, rohkem veinile mida sai liiga palju lõpuks ikkagi. Samas pole väga ammu ju lõbutsenud ja väljas käinud, niiet vast oli väärt ja õigustatud. Istusime seal kuni kella 11ni äkki. Selle aja jooksul olin ma jõudnud rõdule juttu rääkima minnes jalaga suure paugu anda klaasist tuhatoosile, mis alla kildudeks lendas. Järgmise päeva vaatluse tulemusel läks asi väga õnnelikult, sest et see oleks peaaegu all oleva klaaslaua lõhkunud. Tony oli natuke mures, aga liiga purjus et midagi rohkem olla. Laura ja Brian läksid varem koju kuna neil oli laupäev tööpäev. Ikka see sama ehitus kus minagi olin, Laura kirus selle maapõhja, et tema pole elus jubedamas kohas töötand. Nüüd vähem inimesi ja pead töötama nagu ori. Jumal tänatud et ma sealt ikka sedasi veel tulema sain. Ma nagu suurt ei teinudki seal midagi. Lauraga oli südamlik hüvastijätt, ta ikka tore tüdruk. Neil nüüd õnneks oli veel üks nädal ja siis lähevad ka reisima ning puhkama. Aeg oli peole sättida, võtsime Nina nõudmisel takso ja tahtsime minu nõudmisel ühte kluppi minna. Kuhume aga sisse ei saanud, ma vist aga tungisin sinna ikkagi sisse läbi millegi/kellegi ja käisin wcs. Päris täpselt ei mäleta, aga see oli vist naljakas olnud. Igaljuhul kõndisime järgmise kohapoole. Teel tahtsin näidata oma ülimat graatsilisust ja sooritada mingisugune pööre, kukkus aga välja nii et maandusin oma graatsilisel persel kellegi trepikotta nii tugevalt et järgmine päev ma igaljuhul istuda ei tahtnud ja küünarnukk oli nii sinine. Tol hetkel ei teinud ma sest muidugi üldse välja ka keksisin Adami kõrval, kes peaaegu vist pidi naeru kätte surema edasi. Käisime kuskil baaris, tegime meeletul hulgal pilte. Tony telefon kukkus selle käigus umbes 5x jääanumasse ja siis me olime kõik pead üle leti ja üritasime teli ülesse leida. Meid vist lõpuks visati välja. Adami geniaalse idee tulemusena läksime geybaari, see kõige kauem lahti ka. Mind väga ei huvitanud, et gey või hetero ja läksin otsejoones lavale. Veidikese aja pärast selgus, et Tony sisse ei saanudki, aga Nina reivis väga õnnelikult edasi minu üllatuseks. Ei lasknud end üldse häirida. Tubli tüdruk! Käisime vahepeal Adamit lõbustamas, kes seal istus ja üritas külge lõõvaid mehi vältida. Nina aga oli nii segi, et jäi laua taga magama juba mille peale turvamees ta välja viskas. Adam läks teda jalutama, et ehk saab kainemaks, ma jäin tantsima. Nina sai uuesti sisse, Adam mitte. Ta sebis seal seda turvameest siis nii kaua kuni lõpuks sai, aga siis me olime just otsustanud ära minna. Ta oli päris kuri, ma eitea mida ta selle turvaga oli lubanud teha. Läksime kodu poole, teel mingil väga imelikul põhjusel ma otsustasin selle teel oleva punase koonuse kaasa võtta ja jalutasin sellega läbi linna. Kõik said hommikul naerda kui see keset lauda vedeles. Mina ei saanud, aga isegi mitte rääkida. Niii jube halb oli olla. Kohutav kõik peale seda tervisliku toitumise alustamist. Ma suhtlesin aind et kas põial püsti või alla. Lõpuks peale paari tundi tundus juba kuidagi reaalne, et autoni minna ja koju. Pidin veel pakkima.. ja no ellu jääma. Magasin mitu tundi ja panin viimased asjad kokku nind pühapäeval oli siis ära lend. Laupäeva õhtul viisin veel auto Adami juurde, ta oli nõus aitama selle maha müüa. Pidin sealt bussi ja rongiga tagasi tulema, mis oli jube tüütu ja pikk. Bussijaamast koju kõndides jäin veel lisaks vihmutite lõksu. Olin nende vahepeal, kui siis need tööle hakkasid. Jooksin kuskile maja ette varju, aga no niipea need vaevalt oleks seisma jäänud, pidin läbi jooksma mis tõttu ma päris märg olin. Koju jõudes oli Ruts mulle lahkumisepuhul pikapoisi meisterdanud, väga maitsev oli.
Niiapalju veel sellest, et bronnisin lennu ära aga bussipiletit mitte samal päeval, neljapäev äkki. Mõtlesin, et kes sinna pärapõrgu ikka minna tahab. Reedel helistades vastasid nad et buss täis. Korraks olin päris närvis, aga siis kuulsin et enamasti ongi nii, et ütlevad et täis aga siiski pool bussi tühi. Lootsins siis sellele, et saan siiski pühapäev õhtu kella 6st minema minna, mitte ei pea ööks kuhugi jääma. Pühapäev läksin kella poole 9 lennujaama taksoga ja ootasin 10.40 lendu. Sain ilusti check-in'id tehtud ja ei eksinudki ära. Kella 1st olin Broomes, kus oli päris mitu kraadi soojem kui Perthis. Kõndisin oma väga raskete kottidega kuhugi teadmatuse poole üritades infopunkt leida, kus pidid ka bussid väljuma. Peaaegu surin neid kotte tassides, jube. Lõpuks selle leides, teatasid nad mulle, et pühapäev ei välju ühetgi bussi. Ma kangekaelselt väitisin, et netis ju oli kirjas. Kahjuks agasellest aastast uus kord, niiet 7 kuu vältel ei ole nad saanud veebis olevat infot siis uuendatud. Päris kiirelt toimivad siin asjad. Küsisin siis bäkkeri kuhu minna. Üks oli paari km kaugusel täpselt seal kus ma tulin. Ei suutnud ära uskuda seda ja tassisin kogu oma maise varanduse lennujaama poole tagasi. Bäkker oli selleeest supper ilus ja korralik. 33 dollarit öö 6 inimesega toas. Bassein, väga mõnus istumisala ja puhas. Meid oli vist toas ainult neli, kuid ülevalt olid toad nagu ühendatud, niiet öösel kostis kõik mis teised 3 tuba kõrval räägivad/naeravad/norskavad täpselt kätte. Mistõttu ma just eriti magada ei saanud. Vedelesin natuke aega voodis ja olin täiesti kurnatud, sain tuttavaks tuba jagava väga toreda tüdrukuga- Hana Inglismaalt. Tema reisib juba pikemat aega üle Austraalia ja nüüd edasi Darwini. Läksime koos veel ühe teise tüdrukuga poodi ja jutustasime kes mida näinud. Hana rääkis haruldasest nähtusest mida ainult 3 ööl kuus märtsist kuni oktoobrini näha saab ja just sel nvl sai seda näha- trepiastmed taevasse. Käisin õhtul pitsat sööma ja bäkkerist väljudes ühines minuga üks Läti poiss, kes kaua juba reisinud ja kodust eemal olnud. Koju ei saa minna, sest et seal ei ole midagi teha. Peale seda läksin treppi otsima. Polnud päris kindel kuhu minema peab. Teel kohtusin aga kahe tüdrukuga, kes just suundusid ühte hotelli, mille siseõuel pidi saama istuda ja seda näha. Sellest mulle ka bäkkeris räägiti, aga Hana teadis et rannast on kõige parem vaadata. Igaljuhul läksin ma nendega kaasa. Üks nende sõber Ben vms ootas neid juba ees. Istusime kõik lauda, jõime veini ja kuulasime bändi. Väga mõnus õhkkond oli. Lõpuks pandi tuled kinni ja kõik kogunesid kaugusest ookeanilt tõusvat kuud vaatama. Ma pole esiteks elus näinud, et kuu nii kiiresti tõuseb ja niimoodi. Ja tõesti läksidki mööda vett trepiastmed taevasse. Seda on suht võimatu kirjeldada, nii müstiline ja vinge. "Trepp taevasse" on tegelikult optiline illusioon mis tuleneb kuu peegeldumisest tagasi mudalaikudelt, selleks peab aga väga suur möön olema. Millepärast seda ka nii harva juhtub. Vaade oli hämmastav, millest ma pole isegi varem kuulnud ja tasus igaljuhul minemist. Väga õnnelik, et sellist harukordset asja näha sain. Kõndisin tagasi ja üritasin magada. Lisaks teises ruumis pidutsevatele tüdrukutele norskas mu all magav kogukas tüdruk nii valjult, et täiesti võimatu oli puhata. Pole kunagi kuulnud, et naine nii valjult norskaks.
Hommikul rentsisin endale ratta bäkkerist ja läksin kõigepealt dinosauruse jalajälgi vaatama. Kahjuks oli selleks ka aga jälle mööna vaja, mida keskpäeval polnud. Neid oli hästi näha vaid kell 6.30 hommikul ja tolle päeva hilisõhtul. Sõitsin siiski kohale ja vaatasin mõnd jälge kivil, mida näha oli. See koht pidi olema maailmas ainulaadne oma rohkete dinosauruse jalajälgede leidude poolest. Enne seda nägin Broome galopiraja ära, mis päris kuulus ja kus väga palju võistlusi toimub. Lennukist oli sellele tegelikult märksa parem vaade. Peale seda väntasin end Cable Beachi kus ootasin enda kaamelituuri. See tüdruk kellega eelmineõhtu tuttavaks sain, rääkis mulle ja tema töötab seal selle jalutajana. Päevitasin, ostsin endale elu kallima veepudeli ja nautisin ilma. Vahepeal veel käisin uurimas kas ma ikka olen õiges kohas ja tiirutasin rattaga ringi. Hüppasin pärlituure tegevast asutusest. Ei suutnud muidu lahkuda, kui ostsin mälestuseks kõrvarõngad sealt kaasa endale. Lõpuks kui õige aeg kätte jõudis kohtusin veel sinna kõndides kahe mingilt maalt, vb prantsusmaalt pärit tüdrukuga. Olid Perthist siia sõitnud, mis kestis 3 nädalat( ikka igasugu hulle on olemas) ja nüüd sõidavad edasi Darwini ja siis Aasiassse. Lennukiaknast ma nägin seda meeletut ja lõputut kõrbe mis Austraalia keskel on. Mitte kui midagi. Saime oma juhtnöörid kätte ja õpetati kuidas seljas peab olema ja kinni hoidma. Päris huvitav oli vaadata kuidas nad käsitakse pikali panna ja ülesse jne. Muidugi mulle ei meeldinud see asi, mis nägi välja nagu kihv mis neil ninast läbi. Jalutasime vb kilomeetri rannas ja keerasime tagasi. Päris mõnus ja omapärane. Tagasi jõudes hüppasin oma mitte nii elus suksule ja kimasin tagasi. Lõpetasin pitsa ja pakkisin oma 150 asja kokku ja asusin jälle bussijaama teele, isegi mitte nii kindel olles, et see buss ikka sealt väljub. Eesootasid mind palju väga purjus aborigeene ja ka politsei kes neid ära ajama tuli. Käskisid mul eemale hoida. Lõpuks tuli buss ja võis see 9h reis alata. Tegin selle aja jooksul kõike võimaliku, olin igas võimalikus poosis aga ikka magada ei saanud. Muidugi tegi üsna võimatuks selle bussi pidev väga järsk pidurdamine ja tunne, et sõitsime millestki üle. Ajasime vähemalt 5 kängurut alla ja maei tea mida veel. Bussijuht hoiatas, et turvavöö peale, et teel hobused. lehmad, kängurud ja mis kõik veel. Mõtlesin juba siis, et kus kuradi kohta ma sattunud olen. Juba Broome tundus nagu mingi küla, nii väike ja harjumatu. Arvasin, et see kõvasti suurem. Loodetavasti me midagi suuremat alla ei ajanud, igaljuhul kohale me jõudsime. Võtsin oma kodinad ja polnud kindel keda oodata. Minu juurde tuli pikk karvane noormees ja küsis kas ma lähen Spring Valle'le, vastasin et vist küll jah. Teel tossas ta nagu korsten, rääkis mulle mitte üldse toredaid jutte mis mind ees ootab. Temagi alustas alles mõned nädalad tagasi ja on kõiges päris uus. Ma olin siis juba väga shokis et missasja kuhu ma nüüd tulnud olen, aga no kõik mis ees ootas shokeeris mind kordades rohkem. Lisaks sain teada, et me lähme otse kämpima kuhu me jääme eitea kauaks. Nemad juba nädalaid seal põhiliselt olnud. Juba siis sain aru, et see kallis Dave oli mulle valetanud. Ajasime veel teel sinna känguru alla. Ma ei saa aru kuidas nii pimedad inimesed üldse sõita võivad. Ma nägin kaugelt seda, aga tema keris oma kuradi tossu ette vm. Ja kihutas nagu segane, sest et selle autoga ei pidavat saama aeglaselt sõita. No tõesti ja mu nimi on Mona Lisa, saame tuttavaks. Niisiis jõudsime """"""""""koju""""""" kus kõik magasid oma magamiskotis kuskil põõsa all. Ma lihtsalt värisesin nagu haavaleht, nii külm oli. Kuskil poole tunni pärast pidid teised ärkama. Otsustasin autos natuke tukkuda. Ärgates tuli riided vahetada kuskil pesuruumis, mis oli üle hulga aja raskeim ülesanne. Kõik oli märg, riputada midagi ei saanud, mingist plekist koiku ümber ja võrk uksesks. Vähemalt siis sai lõkke äärde sooja. Sõime mingit mitte meeldivat hommikust, jõime väga mustadest tassidest mingis roostes kankus tulel keedetud veest tehtud teed või lahustuvat kohvi, mis on ülemõistuse õõvastav. Üritasin siiski mitte alla anda ja oodata mis edasi saama hakkab. Dave ennast polnud, temal läheb igal öösel sooja koju, mis umbes 40min kaugusel oma poole noorema Kanadast pärit preili juurde. Teisi ei taha siia, et neil ikka privaatsust oleks. Teised võtsid mind siis seltsi ja läksime aedikutesse kus siis tavaline tööpäev välja näeb. Kari pidi jõudma meeletu suure auto peale, mis nad siis lihakombinaati viib. Erinevates aedades oli vägaväga palju loomi. Esialgu läksin neid edasi ajama mööda kitsast koridori kus nad autoni pidid kõndima. Paljud neist aga nii paanikas ja kõnnivad tagasi või on hunnikus üksteise otsas mistõttu peab neid kuidagi edasi ajama. Mehed kasutasid selleks muidugi lõpuks ka elektrikeppe. Mõni lihtsalt oli nii paanikas ja segaduses ja üritas meeleheitlikult tagasi teiste juurde minna mitte mingisse suurde kõledasse, kolisevasse ja värisevasse autosse. Mõni neist oli rahulik ka seal käies, teised läksid täiesti segi. Kukkusid, hüppasid üksteise otsa, presssid üksteist täiesti maha ja puntrasse. Neil ju sarved ja sõrad, kui haiget nad juba nii saavad. Sama erinevad nagu inimesed, ka loomad. Lisaks kõik eri suuruses, võis olla koos suur suur pull ja siis mingi pool vasikas, mis siis nägi välja nii et see pull pmst trampis selle vasika otsas ja pressis ta täiesti lõmmi kuhugi aia vastu. Mõni kukkus üldse selja peale ja oli seal lõksus. Ruumi pole ju liigutada. Mehed siis tirisid sabast ja mida iganes et ülesse saada. Koguaeg tuli nende järgi neid vaheseinu kinni panna, et nad rohkem tagasi ei saaks. Lisaks tuli pidevalt ja väga mitmes kohas takistada neid edasi liikumast, et kui mõned lähevad, siis korraga ei saa palju lasta. Mis tähendas, et nad lihtsalt jooksid peaga selliste paukudega vastu väravat või siis jäid kaelapidi vahele ja vägistati seni kuni kas läks tagasi või siis kui ei jaksanud hoida, siis lasti. Ja muidugi pooled üritasid end selles imekitsas vahes ringi keerata, mille käigus nad lihtsalt U kujuliselt kinni oli seal. Ägisesid valust (ma arvan) kui neid jälle sikutati ja tiriti sabast või jalaga pähe anti, et pea kätte saada. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis ma isegi ei usu et seda tegin ja kõike nägin. Olin vist mingis shokiseisundis. Ühed bäkkerid sattusid sinna, kes selle autoga küüti tahtsid, neist üks kaotas peaaegu käe. Toppis oma käe sinna aia sisse( mida minagi tegin, sest et teised tegid sama.. aga no ilmselgelt peab teadma, et kuhu sa selle paned ja kuidas ma aga vist aind perse peale). Tüdruk oli aga aeglane või ma ei tea mis, niiet pull igaljuhul lõi sarvedega. Mingi jumala imega sai ta käe eest, aga no see oli millimeetrite küsimus. Teised ütlesid, et nad küll näinud, kui pull sedasi käe kätte saab. Kaks varianti kas jääd sarve otsa ja lohistab kaasa ja lõhub täiesti ära või siis kinni ei jäe, aga kuna ta pead loobib ülesse siis jääb käsi pea(mis on kõva nagu kivi) ja raudtara vahele, ehk ta lõõb selle hoo ja jõuga sul kõik luud nii puru, et seal polegi suurt remontida midagi. Lisaks lõõvad nad jalgadega raudade vahelt välja, niiet seda tuleb ka jälgida, lisaks sarvedega.
Vahepeal oli ka Dave jõudnud ja käskinud mul loomi lugeda. See oli üsna lihtne, kuid neil igasugu teised nimetused ja ma alguses ei saanud päris täpselt aru. Vähemalt oli see ohutu, seisis lihtsalt kõrval ja kuulasin mis karjutakse mis sort on. Teine tüdruk oli mingisuguse ringi keskel kus oli mitu linki ja vastavalt siis neid erinevatesse aedikutesse lasi. Ta sai seal päris haiget, nad vahepeal pressivad kõik üksteise otsa ja lõõvad neid uksi lahti või kinni. Dave siis korra käskis minna ja aidata loomad lähemale ajada. Mis ei olnud enam kaugeltki ohutu. See tähendab seda, et pead olema nende loomadega, kes eiole ilmselt paljud inimest elus näinudki ühes väikses aedikus koos ja osa neist siis kätte saama ja edasi ajama. Nad on surmahirmul ja loomulikult võitlevad enda eest, mis siis tähendab et tahavad Sind ära tappa kuna Sa oled hirmus ja vaenlane. Paljud kardavad, aga mõned astuvad välja ja üritavad vaprad olla. Sel puhul tuleb kohe üle aia hüpata. Jah, lihtne ju. Aga mine ürita Sa kõike jälgida, kui pead loomi edasi ajama ja kui neid on sadades ja igalpool, et kus kohast keegi tuleb, lisaks on selline tolm üleval, et kohati ei näe enda ninagi. Niisiis kohe esimesel korral mingi elukas tahtis minust üle joosta, tulebki lihtsalt otsa. Ma aga õnneks suutsin kuidagi nii hirmus olla, et loobus. Kuigi, see ei pidavat nende puhul toimima enamasti absoluutselt. Nad on nii viimase piirini viidud, et neid ei saa enam rohkem hirmutada. Seda aga kohe endale selgeks ei tee, kui oled teisiti harjunud, et kohe üle aia. Teiseks need aiad on kohati raskesti üldse ronitavad. Jäin seekord ellu, aga süda peksis nii, et võin vanduda et seda oli läbi riiete näha. Lisaks kui neid edasi ajad, siis alati mõned kes kaasa ei lähe karjaga, peamine, et enamus siiski läbi läheks. Aga väga mitu korda juba selle ühe päeva jooksul nägin, et kui keegi väravat kinni pani, siis üks seljataga olev lehm/pull siiski otsustab karjale järgi minna, mis tähendab et võib väga lihtsalt lihtsalt üle joosta sellest, kes seal väravaid kinni tõmbab. Teised siis rõõgivad( kui näevad) et taga taga. Reaktsioon peab ülemõistuse kiire olema ja õnne rohkem kui ma tõesti ei tea kellel. Pidin neid aitama nüüd nagu aia seest lähemale ajada ja aedasid kinni tõmbama. See ei olnud nii hirmus. Paaril korral käisin veel karja sees kaasas, ühe korra ajas jälle üks taga, teised karjusid ja ma juba jooksin ja hüppasin aiale. Heameelega oleks sinna ainult jäänudki. Teised õnneks sisi õpetasid ja ütlesid et tule minuga siia ja ole siin vms. Dave ei hoolinud absoluutselt mitte midagi. Teised rääkisid et ta eeldab et tead kõike, ja kui hakkama ei saa siis oma mure. Küsis ainult, et kas mul elukindlustus on. Perse mine oma kindustusega. Ta ei rääkinud mulle kordagi, et ma mingit aedades tööd teeks. Adam ütles, et ei ole elus kuulnud et naised seda teeks, et see on nii ohtlik. Eriti veel sellise karjaga, kes täiesti metsik. Väikse koduse karjaga jah, aga need on aastaid metsas elanud ja ei tea midagi inimesest. Enamus aega siiski ajasin neid kahe vaheaia juures neid talle lähemale ja väga kiirelt pidi värava kinni saama, et nad tagasi ei jookseks. Mis mul enamasti tuli päris hästi välja see aiale hüppamine ja nöörist see värav kinni tõmmata. Enamasti sain enamuse v kõik osa karjast sinna õigesse aeda ka. Ta mitmed korrad noogutas tunnustavalt või isegi korra ütles, et hea töö. Mis vist tema puhul väga üllatav ja haruldane. Teised rääkisid, et nii imelik, et ta pole selle päeva jooksul kordagi sõimanud ega karjunud. Mingi hetk aga tuli paanika, et üks pull hüppab kõigist aedadest üle ja vaja kätte saada. Selle jaoks neil lausa eraldi masin. Väga väga suur ja suurte raudadega. Niisiis sai Dave selle kuidagi sinna teele kus ta auto peale peaks jooksma. Muidugi enne ma kaugelt nägin kuidas ta lihtsalt lihtsa hüppega neist paari meetristest aedadest üle paneb. See pull oli võimas, meeletud sarved ja vägaväga tige. Ja just sellel hetkel olin mina jäänud selle värava peale mis peaks ta läbi laskma väga väiksesse aeda, kui ta sinna sisse läheks siis väravat tema järgi kinni hoidma. Sel ei olnud mingit lukku vm, lihtsalt jõud. Dave sõitis selle autoga mitu korda sellele pullile otsa, lihtsalt rammis. Pull tahtis tagasi minna ja hüppas autole kapotile, jäi sinna kinni. Kukkus alla tagasi ja siis käis seisis minu juures sadu kordi ja näha, et ta tahab kohe kohe hüpata üle. Iga su keharakk käsib põgeneda nii kaugele kui saab, aga ei.. Peab ju mingit fakking väravat hoidma ja teistele raha teenima oma eluga. Ma vist ei hinganud ka mitte terve see aeg. Ta üritas teisele poole üle aia nii palju kordi juba hüpata. Ma lihtsalt ootasin iga millisekund kuna ta mulle sinna otsa kardab, et ma ehk eest ära saaks. Aga ta oli nii lähedal mulle ja see käib nii äkki, et kas ikka saab. Ta ei hüpanud, aga kaotasin umbes miljon kaks sada närvirakku selle 5min jooksul kui ta mu nina all seal oli. Lõpuks Dave rammis teda nii kaua autoga, kuni sai kuidagi hea nurga alla ja pea nii tugevalt aia vahele, et mehed läksid panid kõied ümber sarvede ja sidusid ta auto külge. Niisiis sedasi pulli järgi lohistades ja see seal rapsides nagu segane oli vaja ta nii autosse saada. Dave nautis seda täiega, gaasitas seal kõrval nagu segane ja pani täiskäigul vahepeal minema, see siis rippus peadpidi küljes ja jooksis kaasa. Laadimisel oli veel meeletu jama,see pull ei andnud alla. Ma olin kaugemal, ei tahtnud enam näha. Aga seal käis meeletu sõda veel, Dave sõitis autoga kuskile sinna ülesse ja lihtsalt rammis seda pulli kuidagi sisse või ma ausalt ei tahagi teada. Järgmine etapp oli see, et üks lehm jooksis enda pea kahe aia raua vahele nii tugevalt kinni, et lihtsalt enam kätte ei saanud. Mehed läksid jalgadega ta peapeale ja üritasid lükata ja väänata, mille tulemusel ma olen päris kindel mingid luud järgi andsid, selline ragin käis. Lehm muutus juba väga uimaseks ja korra arvasid, et sureb ära. Lehm aga meeleheitlikult üritas kogu jõust oma maas kinni olevat pead jõuga isegi välja ikka tirida. Dave ütles et ainus lahendus on ta pikali saada, kuna pea nurga all. Niisis sidusid nad kõied jalgade külge, üritades teda külje peale maha suruda. Niisiis lehm kes oli ilmselt niigi valust ja ma eitea millest peaaegu suremas, hakkasid nüüd kaks meest ta jalgu ja perset suruma ja kiskuma. Lõpuks ta kukkus ja kuidagi siis väänasid selle pea sealt välja.
Peale kõike nähtut oli mul tunne, et sõidan selle sama veokiga samamoodi nagu need kolm tüdrukut Broome kohe tagasi. Rääkisin tüdrukutega ka, üks neist on eriti arusaaja ja tore, teine kuidagi rohkem karm ja nipsakas. Nad on eluaeg seda tööd teinud, aga ütlevad et see on kõige hullem ja karmim koht kus nad töötanud. Kui karm see on, seeteine tase juba. Üks ütles mulle, et kui temal ei oleks mingit kogemust, siis oleks siit 10min ära jooksnud, etma väga vapper. Tundsin tõesti, et mida ma küll sellises kohas teen. Ma ei oleks osanud ka kõige hullemas õudus unenäos seda ette näha. Lisaks ei oska ma edasi anda sõnades kõike seda meeleolu ja õhkonda mis seal valitseb. See meeletu surmahirm, mis töötab muidugi mõlemat pidi. Siiski inimesed on selle valinud ja see kõik on nende pärast, niiest neist mul päris ükskõik, loomadest on kahju. See hirm, valu, segadus ja paanika mida nende silmis näeb, see on nii niii valus. Isegi kaks päeva hiljem seda kirjutada. Sel hetkel tundsin elust esimest korda päris tõsiselt, et ma ei taha enam elus ühtki lihatükki ka suust sisse panna. See mida need loomad läbi elavad, et me saaksime oma maitsemeeli kosutada ja end persed paksuks süüa. Ja ma hakkan aina rohkem seda uskuma, et see emotisoon mida need loomad läbi elavad jääb nende lihasse ka sisse. See kõik on liiga jube. Ja me sööme kogu selle stressi endalegi sisse. Sellest veel.. Üks loom oli seal pikali maas ja ei saanud käia enam. Jalad värisesid ja tagajalad ei suutnud enam sõrgadele toetuda. Temast muidugi jooksis kari sadu kordi üle, talle astuti otsa, kukuti, lõõdi, trambiti. Ega keegi ei vaevunud ju teda minema aitama sealt jooksuteelt või siis tõesti lihtsalt maha laskma. Sellel on oma nimetus, ja see pidi tulema lihtsalt sellest te loomal tekib nii hull stress. Dave ütles, aga no kui mul 40 000 50 niimoodi lõpetab ja ma nad lihtsalt maha lasen, siis ma saan ikka palju raha. Pole suur kaotus. Seda kirjutada tundub isegi jubedam kui kuulda.Ma oleks nagu osaline mingis väga jubedas kuriteos.
Otsustasin siiski mitte kohe sama päev minna ja natuke seedida, sest et lõpuks kui see päev läbi sai ma ei olnud kindel kas see oli elu halveim ja reaalseim unenägu või reaalsus. Kuna mul aga ei olnud magamiskotti ega midagi, siis Davega tagasi kämpingusse sõites otsustas ta, et ju ma siis tulen koju kaasa. Sõin nendega õhtust ja varisesin voodisse oma kõige suuremas ahastuses mis mul vist kunagi olnud on. Otsustasin, et mitte mingil juhul ma seda rohkem ei tee. Järgmine päev pidi ka auto Broome minema ja otsustasin tagasi sõita. Hommikul seda Davele öeldes ei olnud tajust kõige õnnelikum, aga teatas et seepäev autot ei lähe kuna see läks tagasiteel katki, alles järgmine päev. Nad võivad siiski mind linna viia. Otsustasin oodata paar päeva siis. Nüüd juba siiski jään nädalaks. Tundub, et sellele Kanada tüdrukule ma meeldin ja kuna ta nii laisk, siis tahab et keegi aitaks. On nõus mulle sama raha maksma, niiet saan vähemalt sõidurahad tagasi. Koguaeg üritan midagi muud ka otsida, aga tundub suht lootusetu. Kõik makasvad olematut raha. See on siin nii hulluks läinud, bäkkereid on nii meeletult. Enamus tööd aind toidu ja elamise saad tasuta ja palka polegi. Kunagi pole nii kehv olukord olnud kui nüüd. Väga raske. Ma ei suuda ka otsustada, kas tahan rohkem raha teenida või teha mis meeldiks nüüd lõpuks. Kuigi ma olen nüüd veel enam 100x kahtlevam kuhugi teise riigi otsa kohale minna, kui ma pooltki enne olin.
 |
| Umbes nii ta kõik välja näeb |
 |
| Aias |
 |
| Mustering |
 |
| Tiim |
 |
| Road train ehk siis loomaveok |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar