Läksin toda bäkkerit vaatama päeval, mis pidi 10min tee kaugusel olema Northpridgest. Tõesti oli. Pool tundi kõndisin sinna. Vahepeal juba mõtlesin, et ma olen eksinud. Mu maps loomulikult ei töötanud mitte üks põrm. Ei suutnud enda lollust ära imestada, et üldse üritasin. Asukohast ei saanud midagi teada, ainult viha taltsutamist sain praktiseerida. 3G oli põhjas ja ikka ei suutnud ära laadida. Ma ei tea kas pean otsapidi masti torkama selle, et tööle hakkaks või. Haige telefon. Kõndisin läbi mingi pargi ja nägin siinset teistsugust maailma. Ilmselt oli seal keegi öösel ära tapetud, sest et nii palju verd oli maas. Park haises nii nagu seal vees oleks nii mõnedki asjad/olendid kes seal olema ei peaks. Vesi oli täiesti roheline ja kollane, selline vabandage väljenduse pärast, aga pask. Üks part plätserdas kalda ääres, üleni mingit plõga täis ja jalgadega tammus samuti millegi pealt näha mitte meeldiva lõga sees. Üks mingi väga veider käpiga vend kael kõver lehvitas mulle juba poole kilomeetri kauguselt. Lootsin väga et see pole mulle, aga kui lähemale jõudsin karjus hey hey hey. Nii hirmus hakkas. Leidsin koha ülesse, olles juba suht ülekuumenenud. Siinne 30 ei ole nagu farmis. Õhk ju ei liigu ja kordades kuumem on olla. Kogu see vaev siis selleks, et mingit täielikku peldikut näha. Väga pime ja kõle oli see maja. Mu magamistuba oleks olnud üleval, kus oli lihtsalt suur ruum ja seal umbes 5-6 voodit, kuhu oli mingi kalts vahele tõmmatud, et ikka oma toa tunne oleks. Rohkem nägi see välja nagu läheks kuhugi haigla mingiks laborirotiks, et siis aegajalt saab vaadata kardina vahelt kuidas ühel või teisel läheb. Mees oli ka suht veider. Väänas oma keelt nii hirmsasti nagu sealt peaks peale sõnade veel midagi välja tulema. Kõndisin väga mornilt tagasi. Kell oli juba nii palju, et hakkasin vaikselt mõtlema, kuidas sinna teise kohta saab. Läksin linnapeale niisama kõndima ja inimesi vaatama. Leidsin sealt ühe väga väga hästi laulva poisi. Kuulasin teda natuke, aga kuna ta seal mainis kõigile, et võiks natuke raha ka anda, ma lahkusin. Jõudsin ilma suurema pingutuseta tasuta cati bussiga õigesse kohta ja helistasin talle, et ma nüüd olen siin nurga peal,et kuhu edasi. Tema väga närviliselt vastas, et jaa jaaa õige koht, tule siia. Kus kohas Sa oled. Mine ikka linnapoole tagasi, ei nüüd mine sinna. Helistas iga sekundi tagant. Ma juba olin suht kuri ja mõtlesin, et ma ei viitsigi minna. Päris kaua kestis see ekslemine. Tuli mulle vastu kuhugi poole, jälle helistab ma hakkan küsima, viskab kõne ära. Lõpuks me suutsime üksteist leida, ta oli gumtreesse pannud vale punkti. Mina läksin sinna. Kohale jõudes tundus maja väga huvitav. See on nagu kuskil euroopa maades lõuna pool paljud majad on. Selline mitme korruseline ja suure sisehooviga ringi kujuline. Siin elab palju bäkkereid nagu tundub. Keskel on bassein, jõusaal, mingid vedelemiskohad ja isegi mingid puud põõsad. Too haldaja tundus päris elus palju toredam kui telefonis. Pakkus kohe külma juua ning tutvustas ja rääkis kõik kenasti ära. Muretses koguaeg, et kas mul ikka küsimusi on. Mulle kohe algusest peale aga tundus see koht okei, niiet vastus oli jah. Pidin oma suure koorma tassimiseks jälle Tõnist paluma. Oleksin ise ka kuidagi siia need vedanud, siis oleksin ilmselt kaks kolm korda pidanud käima. Pidin veidi ootama, sest et ta oli koos oma majakaaslastega paadiga merel. Läksin uuesti linna peale tiksuma. Kuidagi juhuse läbi leidsin uuesti tolle kuti ülesse, kuigi et ta oli juba kolinud. Enam ei suutnud vastu panna ja jäin teda kuulama. Kogu see meeleolu mis sinna juurde käib on nii mõnus. Soe, ilusad jõulukaunistused ja tuled põlevad, inimesed on kõik kuidagi rõõmsad ja sõbralikud, kõik see melu, inimesed vuravad nagu väiksed sipelgad ringi ja veavad midagi oma pessa korra peatudes ja vaadates et mis nende ümber toimub. Paljud seisatasid tema juures ja mõne aja mõõdudes kõndisid edasi. Olin nii väsinud sest vantsimisest, et istusin lausa pingile maha. Esialgu oli seal ka mingid vastikud lärmavad lapsed. Kui lapsed ära läksid, tuli mingi vanamees teda kuulama. Vahepeal otsustas ta minuga ka paar sõna vahetada mille käigus ta märgataval hulgal ka oma sülge mulle loovutas. See ei olnud just eriti meeldiv. Tegin näo, et kuulan väga süvenenult ja ta õnneks siis enam ei küsinud igasugu lolle küsimusi enam. Ta hakkas tänaseks lõpetama, kaasaarvatud mina palusime veel ühte laulu. Mille peale ta jälle ütles, et palun makske ka. Saan aru, et miski pole tasuta ju. Kuna kõik oli nii mõnus, otsustasin talle 5 dollarit anda. Rikas nagu ma olen ju. Kui ta lõpetas ulatasin talle oma viieka, mille peale tema ütles, et anna veel viis ja saad plaadi. Ütlesin, et eiei, ma nii palju nüüd ka ei taha raisata. Minu kõrval olev vanem proua hakkas rääkima, et anna muidugi, temal juba on ta plaat. Kõik ta enda kirjutatud ja nii head lood. Ma punnisin ikka vastu ja hakkasin juba minema kõndima, mille peale proua mul käest haaras, et tahad ma annan Sulle selle viieka. Ma keeldusin ja tänasin viisakalt. Seal tuli teisigi plaate ostma ja paluma tal neile peale kirjutada. Jäin neid kuulama, järsku avastasin et proua oli juba mõned sammud eemal ja kookis oma rahakotti käekotist. Läksin ta juurde ja ütlesin, et ei pole vaja tõesti. Ma nagu Eesti inimesele kohane arvasin, et see oli niisama suusoojaks öeldud, mitte tõsiselt mõeldud pakkumine võhivõõrale raha anda. Tema oli sama kange, vastates: " Sa oled nii armas ja kena tüdruk. Muidugi ma annan Sulle raha, see on seda väärt. Pealegi mul raha küll. Mis ma ikka teen sellega. " Sellise vastuse peale, ei osanud ma enam eriti midagi öelda. Rääkisime natuke kus ma tulnud olen, tema ulatas poisile viieka, mis peale me temaga ka mõned sõnad vahetasime. Ta tegi enda plaadi koos vennaga, mis maksis 9000 dollarit(ma loodan, et see 90 000 polnud) ja nüüd üritab seda raha tagasi teenida. Tuleviku unistused on suuremalt muusikaga tegeleda. Sündis kuskil põhja pool, aga kolis mingil põhjusel siia. Käib igapäev tänavatel mängimas kogu oma võimude ja päris suure kolaga. Väga südamega asja juures. Tänasin veel prouat ja kõndisin väga imestunud emotsiooni saatel minema. Just too proua, poleks uskunudki et tänapäeval veel selliseid inimesi ka on. Mu väike jõuluime sai teoks vist. Mõtlesin veel kähku poe leida, et piima osta. Kahjuks aga olid kõik juba kinni. Kõndisin tagasi, nägin veel kaugemal tänavamuusikut kes lehvitas ja Tsau Kelli üle laia tänava hõikas. Tõnis hakkas ma mu poole liikuma ja läksin bäkkerist oma sadat kotti ära võtma. Rääkisin sealse papagoiga veel veidi juttu. Talle hirmsasti meeldisid mu sõrmused, need ju läigivad. Ajas oma roosa harja püsti ja tatsus jalalt jalale kui neid lähemalt näitasin. Ta oleks ilmselt rõõmus olnud, kui need talle oleks jätnud. Kolimine võis alata. Saime need kõik siia ülesse tassitud ja läksin põhimõtteliselt kohe magama. Ega siingi just eriti vaikne pole, aga olin nii väsinud. Mõned korrad ikka öösel ärkasin. Hommikul olid enamus kuskile tööle ära läinud, üks Ukraina poiss ainult oli kodus. Kutsus mind jõusaali, aga ma vaatasin töö- ja autopakkumisi. Saatsin mõnele kirjad ja resumed. Kell oli märkamatult juba 1 saanud, läksin linna peale süüa ostma. Avastasin, et kesklinna poed on üsna kesise valikuga ja kallimad. Koju jõudes oli mul kõht juba nii tühi, et õiget sööki ei jõudnudki ära oodata. Tõnis helistas mulle ja ütles, et läheks käiks Kings pargis. Käisin veel kiirelt ujumas ja läksimegi. Seda kõik kiidavad, et väga ilus koht linna vaatega. Eriti kui pimedaks läheb, kõik need tuled ja valgustus. Ohh, seda ta tõesti oli. Tõeliselt ilus. Seda tahaks te kõik näha. Tegin pilte kaa, aga see ei ole üldse see. Päris elus on see sada korda ilusam. Seal oli väga palju inimesi ka, lihtsalt pidasid pikniku, jõid veini ja nautisid vaadet. Väga oleks tahtnud sama teha. Supper. Päris pime oli ja kell oli juba pool 9. Tõnis pidi veel kella 4 paiku jälle ärkama, et tööle minna. Hakkasime siis tagasi jalutama, aga oh üllatust me kumbki ei mäletanud kuhu auto jätsime. Otsisime parkimiskohta kaua ja seal oli väga mitu erinevat parklat. Jätsime selle natuke kaugemale kuskile võsataha parklasse. Avastasime, et seal on veel mitu teed üks kõrgemal teine madalamal mille mõlema ääres on parklad. Kõndisime ikka päris tükk aega ja nuputasime, et kus see nüüd siis olla võib. Lõpuks jumal tänatud leidsime, tänu sellele et Tõnisel oli parkla nimi meeles ja google maps näitas seda nime seal. Olime sellest juba mööda kõndinud. Samas õigustuseks võin öelda, et mõni suudab isegi Selvu parklas enda auto ära kaotada. Päris naljakas oli. Tagasi jõudes rääkisin natuke poistega juttu ja läksin ka magama. Nad on siin päris vahvad ja toredad.
Täna lähen pärast lõunal Tõnise poole ja hakkame seal uut aastat ootama. Seal lähedal kuskil ookeani ääres on mingi rannapidu koos esinejatega. See tundub päris mõnus, niiet võtame sellest vast osa. Muidugi eks paistab mis õhtu toob.
Teile sinna külmsooja kõige ilusamat uut aastat ja et ikka kõik soovid täituks. Näete minu suur soov Aussie tulla täituski. Ise oled oma õnne sepp. Tehke ja nähke vaeva selle nimel, mida te tahate ja soovite. Tahtejõud on üks suurimaid liikuma panevaid jõude siin maailmas. Ärge kadestage mind, et ma saan siin soojas olla, nautida kõike seda mida siin on võimalik teha, vaid tulge ise ka siia! ;) Tuleb üks väga teistsorti aastavahetus. Kõike kõige ilusamat, tuleb uus ja kindlasti parem! :)

 

Feisbuukikas

Ilmselgelt mu telefon ei tee just tipp tasemel pilte, aga natuke saab aimu

Eriti veel pimedas, ei hakka suureks tegemagi