Elu on väga suures muutumises järjekordselt. Sain ühe hea pakkumise, esialgu tundus, et isegi liiga hea. Natuke kalkuleerides ja arvestades, siiski üpris jama tunnihinne tuleb aga nüüd oleneb sellest, et mida tegema peab ja mida ei pea. Nimelt lehmafarmi, kus minu tööks väidetavalt on ainult vasikatega tegelemine. Kõike võimalikku mida nendega üldse teha võimalik on, kaasaarvatud mitte just kõige meeldivamad tegevused nagu näiteks sarvede lõikus, sipsti isasest ebaisase tegemine, ka lehmadele beebi kõhtu panek. See saab huvitav olema. Teisi rasedaks teha, tihti naistel käib teistpidi. Peamine aga siiski sööda ette andmine ja sisse- välja laskmine. No igaljuhul palk lubatud 170-200 ja palju iseseisvat tööd, et keegi ei passi kõrval ja loe minuteid et kaua tööd teha vehid. Siiski palk oleneb sellest, kui tubli oled. Päevad on pikad, kella 6st algavad kuni õhtu 8ni enamasti. Tunnihinne tuleb ikka väga nigel, olles siin harjunud sellest ikka poole rohkem saama. Samas arvestades teiste pakkumistega oli ta ikka kordades parem, enamasti pakutakse nädalas sellist raha. Ilmselt muidugi oodatakse, et rohkem tööd ka teed. Tegelikult see sama naine pakkus mulle juba ühe korra enne tööd, kohe alguses kui hakkasin farmi otsima. Juba vahepeal kahetsesin, et kuradi loll miks ma seda vastu ei võtnud. Nüüd aga miskil põhjusel otsustas kõigi võimalike seast ikkagi jälle minu kasuks. Sedakorda küll siis rohkem vasikatega töö, mitte lehmadega. See selgus lõplikult kolmapäeva õhtul, et tal on vaja kedagi kes alustaks laupäeval. Mis minu jaoks tähendas päris hullu tormamist. Kolmapäeva õhtu vaatasin bussi ja lennuaegasid, et nibin nabin mängib välja isegi kohale jõuda. Laupäeva hommik kell 6 juba tööpositsioonil. Olin kindel, et lähen ja muidugi terve neljapäevase päeva kahtlesin, et kas ikka lähen. Võtsin selle sammu ikkagi ette. Karen. uus boss siis juba pahandas minu kirjade ja küsimuste peale. Palusin Kanadalt luba, et kas tohin telefonikõne teha nende lauatelefoniga. Lubaduse saades helistasin ja saime natuke rääkida, tundus tore inimene ja mõistlik. Pakkus ka Adamile tööd, aga ta ei saa nii kiirelt tulla ja meil pole Kareniga sellest rohkem juttu olnud. Nad asuvad Margaret Riverist 20min edasi lõunasse.
Lõpuks siis otsustasin kella 12 aeg, et ikka kindlalt lähen. Kanada sai Davelt loa mind 60 DOLLARI eest linna viia. Kuradi piiiiiiip. Ja seda tohtis teha vaid päevavalguses, mis siis oligi et kell 3 juba alustasime sõitu. Ei jõunud isegi enda pileteid ära bookida. Muidugi oli see mu enda viga kaa, oleks võinud varem otsusele jõuda ja töö ära lõpetada. Niisiis alustasime sõitu ilma kellegagi hüvastijätmata. Ainult mu parim Aussie tuttav Dave tuli koju ja seletas, et ma oleks pidanud varem teada andma et lähen oleks saanud midagi linnast organiseerida et ei peaks maksma. Noh paar esimest aastat ta ju rääkima õppis ja valetama järgnevad aastad eks siis peab seda kasutama. Ei lasknud end tema üleolevast hoiakust kõigutada milline äärmiselt majesteelik ja võimekas ta kõigile käru keerama on. Mis Sa sitast ikka liigutad, ainult haisema hakkab rohkem. Kirjutasin teistele hüvastijätu kirja ja tulime ära. Nii imelik kui see ka pole, oli päris kurb lahkuda. Nad kõik olid ikka päris ägedad seal ja said kuidagi lähedaseks juba selle lühikse ajaga. Meil oli teisipäeva õhtul väike Eesti jaanipäeva tähistamine. Allusin nende pidevale survele ja jõin ka lõpuks midagi. Tegime isegi lõket. See ei oli küll veider jaanipäev. Pärast istusime veel poiste majakeses edasi ja ajasime juttu. Sain sel ööl vaevalt 4 tundi magada, päris väsinud oli jälle 4.15 end ülesse ajada nagu Dave nõudis viimase nädala. See on ikka liiga vara igaljuhul. Esmaspäeva õhtu selle eest jäin vist kell pool 6 magama. Olles nüüd jälle kõrvale hüpanud eilsest päevast, siis alustasime sõitu Halls Creeki kell 3 ja umbes neljaks olime seal. Ei jõudnud isegi enda pileteid bookida. üritasin seda teha Kanada mobiilis. kuid loobusid ja tekkis väike hirm enda krediitkaardi numbrid sinna sisse toksida. Pärast pole enam sentigi. Niigi sain väga austusväärset palka 333 dollarit oma nelja päeva töö eest. Tunde tuli juba siis kokku 50. Mulle tundub, et oma tundide kirjutamisega kaotasin ma neid kuidagi rohkem kui võiks oodata. Kui need arvud jagada tuleb nagu oleks 26h töötanud, muidugi seal siis maksud maha läinud. Aga ma ei usu et maksudeks täpselt pool läks. Tõmbas ikka korralikult nii palju kui sai. mind ta vist vihkas kaa. Olin ju nii kasutu tema jaoks.
Kanadale selleeest meeldisin, see et isegi telefoni kasutada sain oli tema luba. Dave ei pidavat mitte kellelgi lubama seda kasutada. Ütles mulle, et kui Dave peaks tulema, siis lihtsalt jookse. Reis linna oli päris lõbus jutustasime terve tee ja saime palju nalja. Nii lõbus mu 7h ootamine seal bussijaamas polnud. Sain õnneks kuni kella 8ni ühes seal samas söögikohas istuda ja tvd vaadata. Sain seal tuttavaks kullaotsijatega. Kaks vanemat meest ja üks naine. Kuulsin kuidagi neid rääkimas, et lähevad Broome ja nende ohutu väljanägemise tõttu ostsustasin uurida, et äkki oleks võimalus liituda. Pidasin isegi pikalt plaani kuhugi suure rekka peale hääletada või minna bensiinijaama ja leida keegi kes läheb. Otsustasin siiski, et mu elu on kallim kui 140 dollarit.