Jõudsin neljapäeva õhtul tagasi Perthi. Sõit siia oli väga mõnus, ma pole ammu nii õnnelik olnud. Peatusin veel Margaret Riveris, istusin kohvikus netis ja kirjutasin Teile blogi. Sinna kõndides tänaval ei suutnud ma endalt naeratust näolt saada, inimesed vaatasid mind ilmselt et ma olen päris kohtlane. Ootasin keskpäeva, et minna üht hobu giidi tööd vaatama. See on umbes paariks nädalaks, sest et koolivaheajal on neil seal nii kiire. Alguses lubas mulle toidu ja elamise tasuta, pluss 300 dollarit nädalas. See pole palju, aga ma tõesti ei suuda peale kõike läbielatud midagi ebameeldivat enam teha. Parem saan vähem raha. Olin päris õnnelik selle pakkumise üle, inimesi metsa ratsutama viia ja seda tööks teha on nagu supper. Muidugi pidi ta mulle siis varsti sõnumi saatma, et üks tüdruk oli nõus seda tasuta tegema ja võtab tema. Siiski palusin, et kas saan ka minna tasuta tööle. Vähemalt nii ei kuluta ma ilma tööta olles raha elamisele ja toidule ning saan tööd edasi otsida, kus ehk ka mingitki raha saaks.
Helistasin talle kella 1 paiku, aga kahjuks ta oli hoopis pidanud farmist minema minema ja ei saanud kokku saada. Siiski ütles, et võin minna kohta vaatama. Läksin, lootsin kedagi sealt tabada ja juttu ajada, mis ei õnnestunud. Nägin siiski üle 10 väga ilusa hobuse ja 4 koera, kelle peale ma päris ehmatasin ei osanud nagu kartagi. Läksin sealt edasi Perthi poole ühte galopihobuste talli vaatama. Sain nende numbri läbi Trevori, kes nende tuttav. Trevor see esimene farmiomanik üldse kelle juures töötasin, nad ikka supper toredad inimesed. Ta juba üle kuu tagasi andis mulle selle numbri kui kuulis, et sellist tööd otsin. Siiski siis loobusin sellest pakkumisest, kuna nad ei olnud ka nõus palka maksma. Siiski nüüd olen ma nii kurnatud ja pettunud kõigis neis orki lendamistes, et võin juba isegi nii tööd teha. Vähemalt see mis meeldib ja keegi ei sunni 14h päevi tegema või siis kartma pulli sarve otsa sattumist. Nood olid väga toredad inimesed, kuskil nii varastest kolmekümnendates. Neil kuskil 50 hobust ja minu tööks oleks vaid 3h päevas hommikul neile süüa anda, tekid selga ja natuke talli korrastada. Ülejäänud päeva saaksin näiteks ehk lähedal linnas tööl siia käia ja teenida. Neil pidi tutvusi olema, et saavad ka natuke aidata ja otsida. Ainus mure on selles, et neil ei ole elamine veel valmis. Ootavad torumehe järgi, et vesi sisse saada. Mööbel ja kõik pmst olemas, lihtsalt pole veel paika pandud. Naisele ma meeldisin ja ütles, et kui huvitatud olen, siis tundub väga tore ja saavad natuke asjaga kiirustada. Ilmselt siiski paari nädala jooksul ei saa midagi valmis.
Antud hetke olukord siis ongi selline, et vaatan kuidas seal uues giidi kohas läheb. Ja siis paistab edasi. Tegelikult tahaks jubedalt teisele kaldale minna, sest et siin nii vastik külm. Ei taha enda viimaseid kuid siin külmuda. Samas peale seda kõike, kuidagi üldse ei julge enam reisida kuhugi teadmatusse. Adam pidi uurima nüüd natuke, et tal neid vanu farmi kontakte kus ta töötanud. Võib-olla saame kuidagi nii kuhugi. Ei oska ega tahagi midagi suurt plaanida, rohkem vooluga kaasa. Vaatab mis elu toob.