Kohale jõudes Carnegie stationisse, üleni oranzid ja tolmust kõhides tulid neid tervitama kolm härrat. Üks neist Graem või Grahem kes on siin juhataja, oli kõige vaiksem ja tagasihoidlikum. Üks teine vanem, kelle nime ei mäleta, seletas koguaeg ja siis üks noor kutt. Lasid meil asjad ära paigutada ja arvasid, et ega erilist suurt tööd seepäev ees ei oota. Musteringi olevat peatunud helikopteri lagunemise tõttu. Adam läks garaazi appi autot remontima ja mina hakkasin Grahemiga ringi jalutama kõike vajalikku õppides. Meelde oli vaja päris palju jätta, isegi tema arvates ühe päevaga on päris raske kõike rääkida ja selgeks saada, muud valikut aga polnud. Siin kohapeal siis väike bensujaam, kus turistidele kütust müüma pean. Kõik paberitöö sinna juurde, pluss makseterminalid ja muu säärane. Lisaks igapäeva kohustused mis minu peal on, kui teda ei ole. Näitas mulle päeva ülesandeid mis oli terve A4 leht, seda suurte silmadega uudistades sõnas ta rahustavalt et need ei ole kõik minu kohustused ja kõike ei pea igapäev tegema. Kõndisime ringi ja tutvustas mulle siin neid kümneid ruume kus miski on. Ma arvasin, et eelmine station on suur, see aga üüratu. Lisaks nad ka majutavad inimesi, toad on kuskil 10le inimesele. Praegu aga muster ja kõik toad täis. Üks ülesanne mida Grahem arvas et ma ei pea tegema, kuigi et see igapäeva kohustus on ilmateate koostamine. Andis mulle pool raamatut lugeda, et kui sellest aru saan siis võin üritada, aga ilmselt päris keeruline. Loen seda siin vaikselt, jah on küll eriti kui pooled sõnad kõik nii keerulised ja teaduslikud et midagi aru ei saa. Seda nad siin koostavad enda jaoks või ma ei teagi kelle veel. "Tankla" ise on päris vana ja lihtsalt suured vaadid, enamus on diisel aga ka bensiini. Need numbrid ja kangid kõik, oeh.. ma vist siiani päris täpselt ei saa aru mis tegema peab. Kõik on manuaalne ja ise peab kerima ja tõmbama ja keerama. Ühesõnaga õnneks tulid ühed turistid kelle peal sain siis harjutada. Nagu veel vähe keeruline oleks, ütles generaator ülesse mis siin kogu elektrit ja kõike toodab. Ka varugeneraator, mis on hirmus vana ei läinud lõpuks käima. Grahem siis õpetas kuidas neid kasutada. Mu pea oli lõhkemas uuest infost. Muidugi olin tänulik, et see juhtus sest et üksi olles poleks mul õrna aimugi olnud, kuidas käituda ja mida edasi teha. Kui generaator ei tööta, siis ei saa ka kütust ega midagi. Genekas töötab teatud kellaaegadel, sest et muidu lihtsalt on see meeletu kütus mis kulub. Paari tunniste vahedega töötab jälle paar tundi või vahel vähem. Kui keegi aga väga kütust vajab ja kiire on, siis pean selle geneka ise käima panema. Õnneks siiski olukord lahenes ja kõik hakkas tööle lõpuks. Igasugu nupud, kangid, järjestus vist jäi ka peaaegu meelde. Lisaks on mul hooldada köögivilja aed, kus kasvavad igasugu asjad mida ma veel täpselt ei teagi. See on nii hooldamata ja käest lastud, et tomatid lihtsalt mädanevad taimedel, kõik on nii tihe nagu mets. Sellega kulub päris kaua aega ja meeldetuletusi ema õpetussõnadest mis nendega tegema pidi. Meelde tulevad veel kõrvistad, melonid, mais, redised ja porgandid alles väiksed veel. Õnneks on peaaegu kõigis peenardes nn vihmutid, et keerad aind kraani ja kõik saab kastetud. Tegin seda, kõik ainult tolmas. Lisaks on suured mandariini ja sidrunipuud, andsin neile mineraale ja vett. Te mitte ei kujuta ette ka kui head tegelikult mandariinid on!! Mmmm, mmmm nii mahlased ja magusad. Uskumatu. Ma olen üritanud mitte puud tühjaks süüa ja mandariini mürgitust saada. Pole elus nii häid poest saanud, ilmselt oleks sedaka palju tahta.
Oma kanad on meil ka, neid peab toitma ja mune korjama. Igapäevaselt peab, ma isegi ei kujuta ette mida eesti keeles selle kohta öelda, inglis keeles on see donkey nagu eesel, sinna alla tuld tegema. Muidugi alguses kui seda päevakava lugesin ja oli kirjas: " Light the donkey." See jättis päris kahtlase mulje, selle koha normaalsusest et miks ma eesli pean põlema panema igapäev. Graham aga seletas, et see on selline nagu väike ahi õues, mis soojendab boilerit, et kuuma vett teised saaks. Meie majakeses kus Adamiga oleme on kuumavee boiler sees. Väga luks värk. Meile kuulub selline kahetoaline väike majake, kus dušširuum ja wc keskel ühine. Toad on päris korralikud ja ilusad. Mu voodi aind kukub vist kohe kokku. Kahjuks pole ka soojendit, niiet öösel on väga külm. Siiski rõõvisin eile ühe majast niiet eile öösel oli päris okei.
Äkki selgus, et järgmise hommiku asemel nad lahkuvad juba kohe sama õhtu ja lähevad kämpima. Mul ei olnud seega enam aega midagi küsida ega täpsustada. Jäimegi siia vaid kolmekesi koos kahe teise tüdrukuga kes kokkavad. Inimesi kämpimas jube palju, kuskil 26 vist. Süüa tuleb neil palju teha.
Õhtul otustasin Teile hakata blogi kirjutama, mispeale mu arvuti arvas et see mingi uut sorti ruuter ja on mingit parooli vaja. Toksisin selle sisse ja kahe sekundiga sain netti. Varsti aga tuli Maddle ja küsis et miks nüüd meil parool on ja mis see on. Ütlesin, et ma ei tea midagi. Mina pidin ainult mingi PIN koodi ruuterilt sisse toksima. Kui asja uurima hakkasin selgus, et mu arvuti oli mingi väga väga lollaka asja korda saatnud. Kuidagi ruuterisse sisse häkkinud ja mu arvuti justkui ruuteriks teinud või ausalt öeldes ma eisaa siiani aru mida. Igaljuhul oli nüüd parool peal ja teine võrgunimi. Mu IT alased teadmised ei ole just eriti tugevad ja mul ei olnud õrna aimugi kuidas seda muuta. Üritasin juba siis uurida ja küsida siin sõpradelt, aga teiseltpoolt maakera on raske aru saada mis toimub. Lõpuks juhtus see, et ka mina ei saanud enam netti sisse. Ma olin päris paanikas ikka. Mu pea oli liiga paks ühe päeva jaoks ja läksin õhtust sööma. Nad lohutasid, et pole hullu ja küll korda saab. Sai see, et läksin pealt õhtusööki kohe voodisse ja ärkasin tund hiljem metsiku ukse prõmmimise ja enda nime karjete peale. See oli Malvine, kes on ühe teise( ei teagi nime) juhataja ja praegu siin aitab kokata. Tähtsam kuju ühesõnaga. Ta ei olnud just õnnelik ja küsis, et misasja üldse ei saa nüüd enam netti või ja mida ma teinud olen ning mis parool on. Küsimused millele ma ühelegi vastata ei osanud. Ta pidi saatma teise stationisse meiele vajaliku toitainete tellimuse, mida ta aga tänu mulle teha ei saanud. Ütles, et rohkem midagi ei puutuks ja kui nüüd pekkis, siis peab kedagi Perthist kutsuma parandama. Internet on päris oluline asi siin, üks peamisi side vahendeid välis maailmaga. Ja noo mina tulin, teree meeldiv tutvuda ma just keerasin teie ainsa ühenduse khm p**** Eiolnud just eriti rahulik ja hea uni. Hommikul ärgates peale hommikusööki asusiin kohe uuesti asja kallale lootes värskemale mõistusele. Aitas kaasa niipalju, et mingi imega sain enda arvutisse uuesti neti tagasi ja siis leidsin enda sõbra Palle, kes kohe naksti aru sai milles asi. Saatis mulle mingi imeliku koodi kuidas ruuterisse sisse saab. Muidugi vahepeal oli käinud väga rahulolematu Malvin siin ja öelnud, et ma enam midagi ei puutuks ja mingit muud tegevust leian. Ilmslet teen asja ainult hullemaks. Istusin edasi. Kahepeale Pallega nuputasime siis,et mida ja kuidas muuta. Selle jooksul sain umbes 5 südame atakki,, sest et vahepeal kaotasin nime muutes jälle neti. Õnneks olin mõistnud enne mingi väga pikk ja imelik parool ülesse kirjutada. Umbes sel hetkel just tuli uuesti Malvin ja andis vga selgelt mõista, et ma pean selle katki jätma. Kuna ma olin nii lähedal, siis riskisin ja puurisin edasi. Sain uuetsi netti ja lõpuks korda, niiet enam ei ole paroolivaja ja kõik tagasi õige. Malvin vuhises minust mööda nagu tuul, kui ütlesin et korras, vastuseks saades vaid külmema aitäh maailmas. Läksin oma juurvilja aeda ja ei suutnud ära uskuda, jällegi miks kõik sellised asjad minuga just juhtuma peavad. Peagi tuli ka Malvin sinna, seekord väga viisakas ja tänulik olles et selle ära parandasin, sest et muidu oleks ikka väga jama olnud. Sain sellest isegi suurepäraselt aru.
Hakkasin hoopis Malvini juhendusel üht toiduruumi koristama, kus hiired sees. Üritasin seda hiirekindlaks teha, aga noo see oli ikka täiesti võimatu ülesanne. Kõik on nii vana ja mäda puit nagunii, et siis tuleks kogu ruum metallist teha. Otsisin pool aega siiski õigeid metalli juppe, et suuremad augud kinni panna. Tõstsin pool ruumi tühjaks ja koristasin. Jube palju toiduaineid on siin igalpool. Siin umbes 5 ruumi kus maastlaeni toitu täis, pluss igasugu külmikud ja vist 4 kööki kokku. Mul pea veel siiani sassis, pole päris kindel. Õnneks nüüd enamvähem kõik läbi vist käidud, aga meelde pole jäänud. Hirmus suur on see kõik siin. Koristades kohtasin ühte valget värvi sisalikku tumedamate täppidega. Tavalisest sisalikust mida eelnevalt kohanud olen eristas teda veel see, et väga hea toidu peal oli ta olnud. Pressis mis ta pressis aga pooltest aukudest läbi ei mahtunud, kus ta soovis. Isegi saba oli suurest söömast hirmus jäme. Et ühest kummalisest elukast vähe oleks, tuli kämpingu juhataja Cal siit uut toidulaari peale võtmas ja istus väljas netis. Lähedal kohale kus ma koristasin. Leidsin ta tuhatoosis tuhnimas ja konisid välja viskamas, minu imestunud küsimusele vastas ta nii, et mingisugune ämblik läks sinna sisse just. Kes nii muuhulgas on surmavalt mürgine. Vahepeal ikka unustab juba ära, et Austraalias oled ja pooled loomad surmavad on. Cal sõnas nii rahulikult, et lihtsalt ei tohi lasta end hammustada lasta. Milline ääretult hea nõuanne, kindlasti pooled inimesed just seda tahavadki. "Oh, mis täna teeks? Hmm, läheks äkki laseks mõnel surmavalt mürgisel maol/ämblikul end hammustada ja katsetaks kas jääks ellu?!" Ma kahtlen, et seliseid on aga no kes teab, issanda loomaaed on suur ja lai. Koristasin edasi ja tundsin igalpool äkki sügelust ja ehmatasin iga varju peale mingit ämblikku kuskil näha. Õhtul saabus meile külla rekkajuht, keda Wongawol statinonis juba kohtasime. Tore mees, jutustasime õhtusöögi ajal j ja rääkis oma noorus vallatusi.
Täna alustasin "oma" kontori koristusega. Pesin koerte magamisalused ja koristasin kontori esist. Kuna Cal ei olnud 11 aegu siin, siis arvasime et kõik tulevad tugeva vihma tõttu juba hommikul tagasi. Terve öö kallas ja kellegi telgid ei pea kellegi vett. Siiski Cal tuli ja avaldas, et keegi ei hakka koju tulema. Jätkasin oma töödega ja äkki oli õues palju liikumist,traktor sõitis minema ja autod vurasid. Ei näinud vaeva, et minna küsima. Lõpuks kui vaikus oli siis Maddle tuli ja ütles, et nüüd oleme ainult meie kahekesi. Teised lõpetasid musteringi, sest et liiga märg ja mudane on. Enamus läksid Wongawol stationisse, ainult mõned tulid siia. Kaasaarvatud Adam, kes nägi nagu uppunud kass välja. Polnud öö läbi maganud, sest et kui ta peale tundi und ülesse ärkas, siis avastas end kraavis magavat, mis usinalt täitus. Niigi oli pea ainus koht mis veest välja ulatus. Lugesin ja õppisin oma ilmaennustust, kui kuulsingi autosid tulemas. Need olid aga hoopis turistid, kes öömaja tahtsid. Varsti jõudsid ka teised. Liiguvad kõik edasi Wongawol stationisse homme, võib-olla Grahem jääb. Siin asjad muutuvad nii kiirelt ja keegi ei tea päris täpselt enne kui juba minek või tulek.
Adam rääkis, et töö on päris lihtne va kui vihma sajab. Üritatakse karja võimalikult rahulik hoida ja mitte kedagi ohtu seada. Mootorratastel ei tehta tööd eriti sellepärast, et neli aastat tagasi sai keegi vigastada. Uskumatu, et tõesti ka inimestest hoolitakse veel kuskil. Enamus on kõik bagides või atvdega. Motikaga sõidab vaid Adam ja üks teine kutt veel. Kui nemad karja kohale ajavad, siis nende jaoks on töö läbi ja aedades enam tööle ei pea jääma. Mis on suhteliselt üllatav. Niiet Adami tööpäevad olevat lõppenud umbes nii 2-3 ajal. Ta oli päris rahul ja ütles, et seltskond kõik tore ja Grahem kõige lõdvam ülemus üldse. Tundub, et läks hästi koha valikul. Välja arvatud seet kogu asutus on sadade kilomeetrite kaugusel.