Jõudsin edukalt Perthi, kuigi lend oli päris õunde. Raputas ja väristas korralikult. Vahetult enne Perthi sõitsime läbi paksude vihmapilvede, mis mu jätkuvalt püsiva lennuhirmu tõttu peopesad ikka higistama võttis. Sain lõpuks takso, kuigi et järjekord sinna oli mingi kilomeeter pikk. Sama pikad olid ummikud ja taksomeeter aina tiksus. Taksojuhiks oli noor Egiptuse kutt, jutustasime terve tee. Minu muretsemise peale ning kasutades oma vastupandamatut sarmi sõitis ta kuskilt läbi imekohtade ja me ei oodanud ühegi foori taga. Tavaliselt oleks arve umbes 30taala rohkem olnud. Girl power! Adami juures jäin peaaegu, et magama. See reisimine nii kurnab. Liikusin sealt veel korra oma vanasse elukohta ja rääkisin poistega juttu. Nad olid nii toredad ja vaatasid mu auto veel natuke üle, enne sõitu. Alustasin sõitu peale kaheksat. Sõit oli umbes 3h pikk, niiet lootsin 11 paiku kohale jõuda, mis loomulikult nii ei läinud. Alguses tundus kõik päris normaalne, gps muudkui seletas siiski siltide järgi päris ei klappinud aga usaldasin oma armast telefoni. Sõitsin ja tegn igasugu veidraid pöördeid. lõpuks lõpetasin mitu korda igalpool tupikutes ja sõitsin mingite väikeste teede peal, ma ei mõistnud mis jama on mida see neetud aparaat mind saata tahab. Muidugi siis kadus vahepeal ühendust ära ja ma ei saanud üldse enam aru kus kohas ma olen. Mitu korda uuesti marsuuti sisse toksides ja mida kõike tehes, avastasin et gps oli käimise reziimi peal. Mis oli jääänud paari nädala tagusest jalutamisest Nina juurde. USKUMATU ma ütlen! See saab tõesti ainult minuga juhtuda ja mina ning gps lihtsalt ei sobi kokku. Ma oleks sada korda kiiremini siltide järgi sõites jõudnud. Kell oli siis 11 läbi, kui lõpuks selle avastasin. Selle autoga sõiduks vahetades näitas too, et veel on sõita poolteist tundi. Kella 1 paiku oli siis lootust kohale jõuda. Ma ei mäleta sellest sõidust mitte midagi, oma väsimuse tõttu. tean et nii mitu korda jäin magama põhimõtteliselt. Tegin aknaid lahti, sõitsin pea aknast väljas ja laulsin ja mida kõike veel, et üleval püsida. Imekombel ühtki kängurut alla ei ajanud, kuigi väga napikas oli mitu korda. See vähemalt äratas ülesse. Lõppude lõpuks kaotasin signaali täielikult ja nägin tuttava nimega silti kuhu minema pidin. Keerasin sisse. Karen saatis mulle sõnumi, et laut jääb vasakule, sellest mööda ja paremal läheb väike tee mis viib mu majani. Emma pidi tule mu jaoks põlema jätma. Laut oligi vasakul. lehmad ja aiad. Sõitsin mööda väikest teed kuhugi titaalselt metsa nii oma 5km, tee muutus väga raskesti läbitavaks mu väikse auto jaoks. Sain aru, et see ei saa kuidagi õige olla. Läksin tagasi lauda juurde, sõitsime läbi mingite väravate kuskile kahe karjamaa vahelisele teele, mis oli väga märg ja künklik, siiski kaugemal nagu paistis tuli. Alustasin kaks korda sõitu, aga ei julgenud minna, et jään kinni. Siiski tahtsin nii väga magada, niiet siiski otsustasin minna. Ledsin end keset lehmade karjamaad ja ei mingit maja kuskil, rääkimata voodist mida nii väga sel hetkel igatsesin. Kuidagi sain ringi keeratud ja tagasi manööverdatud. Kuigi, et mu kallis auto kaotas oma põhja peaaegu mitmel korral. Siiski punnis vapralt edasi väga osavate sõiduoskuste najal ja mingisuguse jumala imega ei jäänud kinni. Sõitsin ja tiirlesin veel mitmeid kordi ümber lauda ja seal kõrval oleva elumaja. Lõpuks lihtsalt enam ei suutnud. Parkisin end sidrunipuu alla ja läksin taga istmele magama. Palju sellest magamisest välja ei tulnud, külm oli ja mingi väga suur kass hüppas autole, tammus seal ja vahtis oma helendavate tiigri silmadega mulle teiselt poolt akent vastu. Kella panin äratama peale viite, sest et tööd pidin alustama kella 6st. Ärkasin alles peale 6te majast kostuva mikrolaine lõpu heli peale. Helistasin Karenile ja selgitasin kus ma paiknen, ta oli veendunud, et see ei ole ühkski nende majadest. Lasin kähku jalga ja sõitsin mõned kilomeetrid edasi. Lõpuks paremal käel nägin autotulesid ja väga palju vasikaid. Tutvusin Kate ja Markusega, kes neid söötmas olid. Läksime tagasi dairysse, vahetasin riided ja hakkasin Katega koos tööle. Juba esimese 10 min jooksul sain aru, et see töö nõuab väga head füüsilist vormi. Temaga koos töötades ei olnud nii hull, kuid siiski. Karjamaad on nii mudased, kogu tehnika ja varustus on kehveim mida ma elus näinud olen. Sööta on üle 300 vasika. see on lihtsalt hullumeelsus. Kate rääkis, et Karen ei ole just väga meeldiv inimene. Selline kes näkku aind naeratab ja seljataga ainult maha teeb. Esimene päev juba polnud kindel, et kas see ikka oli hea valik sinna minna. Teine päev pidime sarvi põletama. Jah, sõnaotseses mõttes põletama gaasi põletiga. Mina hoidsin kinni, süstisin ja kontrollisin numbreid. Mõtlesin enne kui sinna läksin, et nii ohutu ja lihtne töö, väiksed nunnud vasikad. Aga kui see 90kg nunnu Sul otsas trambib ja jalgadega peksab, üritades valust pääseda, siis see armastus nende vastu hääbub peale esimest paari minutit.
Esmaspäev olin üksi tööl, Kareni vend kes seal manadzer on ja asju korraldab hakkas kohe hommik mu käest küsima, kui palju piima mul kuhugi vaja on, millest mul õrna aimugi polnud. Selgus, et Kate ei olnud just kõige parem õpetaja olnud. Seega pidin oma loomuliku inteligentsi abil vaid hakkama saama. Sööta oli 3 erinevat kohta. Üks kodufarm, seal samas kus ka minu elumaja oli. Mis oli lihtsalt üks külm peldik. Karen ei lubanud tegelikult puhureid kasutada, sest need ju võtavad palju elektrit. No tõesti. Seda keeldu me muidugi eirasime. Seal kodujuures oli 4 erinevat aedikut, kus igas oli umbes 40 vasikat. Auto taga oli suur anum kuhu piim sisse käis ja tissid ümberirngi. Need aedikud olid piisavalt suured, et autoga sisse sõita. Sinna minnes miskil põhjusel võis alati mingi mehe dairyst kaasa võtta appi. Kuigi minu meelest oli see täpselt sama raske kui igal pool mujal. Täitsid tissikäru vahetult enne sisse sõitu 200L piimaga, seejärel tuli ära võtta käru ratas ära, mis oli nii fucked, et see lihtsalt ei liikunud. Eriti pärast kui olid ühel karjmaal käinud ja see mudane sitane ning piimane oli. Isegi mehed ei jõudnud seda kangi tirida. Ma kuidagi mingi lõnksutamise ja imega sain selle paremini kätte. Tirisid selle auto taha ja haakisid sinna kinni. Jätkuvalt oli siis 200L pima sees, mis kaalub ju üsna korralikult. Autoga sisse sõites mu tööline ajas vasikaid eest ja ma sõitsin. Seejärel tuli ratas uuesti maha saada, lahti haakida ja auto kaugemale sõita, sest et muidu nad ei mahtunud sinna auto ja tissikäru vahele sööma. Seda oli juba väga raske teha, sest et 40 väga näljast vasikaid on su ümber rüselemas. Esimese sekundiga tallutakse oma sõrgadega su varvastel sadu kordi, saad seal vahel lennutatud nagu pisike leheke ja kohati on tõesti võimatu ulatuda sinna rattani ja siis seda niipalju liigutada, et auto küljest kätte saaks. Aga peab ju. Eile ma sõna otseses mõttes ronisin vasikate peal, sest et ma ei saanud enam välja sealt vahelt. Lihtsalt pressitud sinna ja neid juba oma kohast ei liiguta. Nad ei teinud sellest väljagi, isegi vaatamata mu sumokaalule. Igasse aedikusse käib 2 kotti mineraale nii 20 kg kotid, mida sa eelnevalt täitma pead ja autole tõstma. Pärast selga tõstma ja kõndima seal karjamaal sellega kuhu niigi täiesti sisse vajud. Seisma ei tohi korrakski jääda, muidu enam liikuma ei saa. Pluss palju heina, isegi heinaorke ei ole. Peab kummardama ja selle märja raske heina enda vastu suruma ning tassima söötjasse kuhu läheb ikka umbes neli suurt sületäit. Ja miskipärast on need alati kuskil pooleldi teises karjamaa otsas, et ikka kaugemale käia oleks vaja, samuti ka mineraalivaadid. Isegi rohkem vasikaid oli maja juures, kus kõik mehed elasid. Seal oli 5 aedikut 40 vasikaga. Seal ei mahtunud autoga sisse sõitma ja enne päris aedikuid oli väike aedik kuhu pidi tissikäru sisse lükkama ja siis autoga kõrvale et täita. Kuna see oli nii väike, siis pidi alati seda laetuna liigutama, et saaks väravad kinni või lahti. Seal töötasin alati üksi, kuigi mu arvates oli see isegi raskem kui seal kodufarmis. Alati oli üks aedik või mitu end enda päris aiast välja murdnud, mis just eriti raske ei olnud, sest et kõik väravad rippusid kuidagi küljes olles parandatud mingi puujupp lihtsalt suurematesse aukudesse topitud vms. Enne siis tuli neid hullunuid vasikaid taga ajada ja üritada minema hirmutada. Kõik lisatöö aeg ja vaev. Ja nad on nii lollid, uskumatu. Pooled neist olid veendunud, et mina olen nende emme, sest et alati siis ju saab piima. Seega nad mitte ei kartnud mind ja tulid hoopis juurde, hakkasid puksima nagu nad lehmaemmega teevad. See ei ole just eriti tore kui nad sind enamasti siis tagumikku taovad, see on päris valus. Neid eemale saada, peab sõnaotseses mõttes neid peksma. Mida ma lihtsalt teha ei suuda ega taha, aga muud valikut nad ei jäta. Kolmas koht oli dairy juures kus olid kõige nooremad või siis haigemad, keda toitma pidi. Päris noori oli viies aedikus, nendega pidi koguaeg aeda sisse minema ja neid tissi otsa juhatama. Nood olid ikka päris beebid ja väga rumalad. Mõned neist olid haiged ja tuli hoopis anda mingit vees lahustuvat mõksi, mida toru kurku ajades neile sisse joota. Ma isegi ei tea kui ohtlik on sedasi seda toru kurku ajada. Mulle tundus see päris hirmus seda teha, lisaks nad tegid alati väga imelikke hääli kui seda andsin või andsime. Nood väiksed viies aedikus said kaks korda päevas süüa. Kui keegi neist piima ei joonud, siis tihti lihtsalt ei olnud mul aega neile seda asendatavt rohtu anda. Koguaeg suruti niipalju peale. Neil käis söötmine nii, et väiksed 5 kohalised tissidega anumad ja ämbrist valad sisse. Siiski ämbrisse ei olnud just mõtet just paar liitrit piima panna, sest et kui ühel kiiremal joojal piim otsas lükkab ta kohe vihaselt teised minema ja tekib meeletu segadus. Pärast tuleb neid uuesti kuidagi sinna tissi otsa saada, niiet enamasti panin vähemalt 10L ja noid oli väja päris kohati ikka kõrgele tõsta ja mitmeid kordi. Seal oli veel kolm aedikut kus 12 vasikat sees ja sama arvu tissidega söödik. Nood olid tugevamad ja terved. Seda söötjat sealt kätte saada kui need 12 seal küljes ripuvad pidi ikka kogu jõudu kasutama mis võimalik, sest et lahti nad ei lase sest mingi hinna eest isegi kui piim on otsas. Tissid ise olid juba päris rasked. Lisaks oli seal veel 2 aedikuid noori pulle, keda pidi selle autojärel veetava tissindusega toitma. Seal oli kogu see aedik kus söötmine käis reaalselt lihtsalt sitt. Seda sellepärast, et lehmad jalutasid sealt oma karjamaale. Niiet käed üleni sitas oli tavaline meelelahutus.
Autod olid nii vanad, et üks neist käivitus vaid krokodillide abil teise auto pealt. Ma päris kartsin seda teha,pole kunagi meeldinud. Teine auto käivitus nii, et mingi traadi pidi vastu rauda panema ja siis nuppu vajutama. Ma ei tea kui ohutu seda läbimärgade kätega teha oli. Sädemeid lendas vahel ikka korralikult. See kroko auto suri esmaspäeva õhtu kui läksin mineraale laadima. Vihma kallas, olin kogu need kotid peale rassinud kottpimedas. Isegi taskulamp ei kuulu seal töövahendite hulka mida nad tagama peaksid. Paar on, aga enamasti saavad vaid need suured bossid ise. Miseset et alustad kottpimedas ja lõpetad kottpimedas mitu tundi töötades. Ma siiski sain peale paari päeva endale pealambi mingil imekombel. Niisiis auto suri lihtsalt välja, muidu see käis pmst terve päev et enam uuesti käivitama ei peaks. Pidin tagasi dairysse jalutama mis oli umbes kilomeeter. Üleni läbimärg libastusin veel kuskil pori/sita loigus, need kummikud olid nagu uisud, niiet ma ausalt see õhtu tundsin et ma lihtsalt pakin oma asjad ja lahkun otsemaid. Võtsin dairyst teise auto ja peaaegu vist lasin selle käigukasti õhku vist. Ei ulatunud niigi hästi sidurini ja need käigud läksid sisse nii kuis jumal juhatas. Ma kaks korda jõuga teise käigu asemel raiusin hoopis tagurpidi oma sisse. Ma vist vandusin kaks tundi jutti. Kui koju läksin siis nende lapsehoidja Emma ütles, et issand Sa näed väga kohutav välja ja väga kuri, mis viga. Ütlesin et ma tõesti ei taha ühtki sõna rääkida.
Kaks päeva pidin käima ka lehmi sisse ajamas päeval. See siis nägi välja nii, et nad sõidutasid esimesel päeval meid koos Saksa poisi Markusega, teisel päeval ainult mind kuhugi kaugele karjamaale kus oli umbes 1200 lehma. Neist pead pooled liikuma saama ja farmi ajama. Kahekesi teha on seda nagu kuidagi reaalsem, kuigi et me Markusega keerasime ikka jama kokku. Saime ainult 200. Michel oli päris pahane, see oli Kareni vend kes seda asja seal kõige rohkem juhatas. Ausalt öeldes aga see on raskem, kui alguses tundus. Esiteks aru saada kui palju lehmi nüüd on läinud ja palju vaja, lisaks seal käia kui on vesi muda ja neid lehmi taga ajada. Ja tagasi jalutab umbes tunni, mõelge siis ise palju kilomeetreid see teeb. Markus ütles mulle, et tema käib päevas kuskil 40km. Ja nemad alustavad kella 5st või varem ja lõpetavad kella 9st õhtul, ning saavad sama raha mis mina sain- 170 dollarit. See teeb 9 dollarit tunnis, see on alla igasuguse mõeldava miinimumi. Esimene päev kui seda tegin tundus päris tore seal jalutada. Teine päev peksis vihma alla, olin sekundiga läbimärg. Kõik lehmad kõndisid vastassuunas tuule ja vihma tõttu. Ma lihtsalt jooksin tund aega edasi- tagasi ja rõõkisin nagu segane, et neid liikuma saada. See on lihtsalt võimatu, kui ühe otsa liikuma saad, siis nad muudavad suunda ja kui neid takistama jooksed, on juba teine ots kuhugi kadunud. Ma ei tea mida nad ootavad inimestelt, et üksi inimene peaks 600 lehma liikuma saama. Jooksma nendega võidu vees ja katma mingi mitme kilomeetri suurust karjamaad.
Kate- tüdruk kes mind õpetas ja rääkis mis tegema peab, ei rääkinud mulle kordagi palju liitrit piima mul vaja on. Kui esmaspäev tuli Michale küsima, ma ei osanud nagu suurt midagi vastata. Kate ütles, et tuleb vaadata nende kõhtusid kui palju piima anda. Michael ütles, et hullumeelsus üle 4l piima ei tohi keegi saada, muidu jäävad haigeks. Seda ma tean, et üle sööta nagu ei tohi, aga Kate ütles et kõik okei. Ajuvaba on veel see väide, et nad tahtsid et iga vasikas peab sama palju piima saama kui teised. See on ebareaalne, mõni on poole kiirem jooja kui teine. Mis ma siis teen, kui 10 lõpetanud ja 2 veel joovad, löön need ülejäänud kümme maha või kuidas see reaalne olla saab? Karen töötas minuga üks päev koos, nii mitu korda sai isegi aru, et see lihtsalt ei ole võimalik. Üritasin piima jaotada, ütles et ei ära tee, aeglasemad peavad ka piima saama. Ütlesin, et no võimatu suuremad lükkavad nagunii need ju minema. Sellepeale oli ta vait.
Väga raske oli veel see, et isegi see piimavoolik mis autot täitis oli nii pikk ja raske, sellega tuli autole ülesse ronida. Ma ühe korra peaaegu et kukkusin sellega selg ees alla, kuidagi veel sain auto raudadest kinni. Ühe käega tõmbad end ülesse, teises voolik. Ja kui veel sajab on nii libe ja ohtlik. Need mahutid on autol aluse peal ja kinni vaid ühe ketiga. Kui seal 1000L piima sees, augud ja kalded on nii suured et paari päevaga mul see oli juba alla kukkumise äärel. Väga ohtlik. Õhtul tuli tissikäru ja suur mahuti pesta. Millest rippus aial väga pikk ja jäme voolik, mis tuli kuidagi sealt kõigepealt alla käristada. Nagu see veel vähe raske oleks juba olnud, siis sellega jällegi autole ronida, siis mahuti otsa ja seda kaks korda seest pesta. Seal oli muda nii paks, et kui tissikäru paika sõita ei osanud siis täpselt sinna asendisse see jäi. Mina ei jõudnud seda millimeetritki liigutada. Selle käruga oli aga nii raske sõita, nii lühike ja väike, kui rattaid sentimeetri keerasid oli käru juba ei tea kus. Ja noo auto rooliloks oli ka muidugi üks tiir. Lisaks puudusid sel peaaegu, et esituled ja igasugused tagumised. Niiet kogu töö käis lihtsalt lamp aknast välja ja tagurdasid. Enamus aega muidugi tunde järgi, sest et isegi nii ei näinud palju. Muidugi ka mitte ühtki peeglit polnud ühelgi neist.
Muud ma selle poole nädala jooksul ei kuulnud, kui ainult seda kuidas kõik vihkasid seal töötamist ning see mid seal juhtunud on. See on igasmõttes ebainimlik. Mu selg ja kogu keha on nii haige sest mõnest päevast tööst. See on nagu 12h füüsiline töö jutti. Iga liigutus mis ma tegin nõudis põhimõtteliselt viimast jõudu. Punkt kus tunned, et lihtsalt ei jaksa, aga tead et pead ja kuidagi annad kõik ja siis teed. Karen muidugi väitis, et mineraalikotid võib teha poole kergemad, lollus nii raskeid tõsta. Jah, aga siis võtab see kolm korda rohkem aega, pluss ma jätkuvalt pean seal mudas trampima ja veel kordades pikemalt siis. See ise juba oli raske, ilma et midagi õlul oleks. Karen olevat väitnud, et tema suudaks selle töö ära teha poole päevaga ja me ainult laiskleme. Jah, seda me tõesti tegimegi ainult seal. Ma oleks nagu puhkusel käinud, nii mõnus ja lõõgastunud on olla. Neid rabelevaid 90kg vasikaid välja tirida ja õige tissi juurde suunata, üleni sita ja mudaga koos olla, sest et juba vasikate vastu minnes saad selliseks, oli nii ime mõnus. Ma kohe ei osanud oma """puhkusest""" midagi paremat oodata. Kui keegi sarnast soovib, siis võin igakell lahkelt numbri anda. Ta kindlasti ootab uusi orjatööle. Mina igaljuhul täna pakkisin oma asjad ja tulin ära. Sain küll oma 340 dollarit kahe päeva eest, arvasin et kaotan maksus, aga ei. Siiski see teeb vaevalt 14 dollarit vist tund. See ei ole väärt seda raha. Töötan iga sendi eest nagu segane ja lõppude lõpuks ei jõua ma pärast enda rikutud tervisele nii palju raha kulutada kui see nõuab.

Tissikäru. Ja kõik karjamaad nägid välja sama jubedad, tol hetkel isegi oli päris kuiv. Sadas päris kõvasti, tulemuseks oli kordades mudasem ja märjem pind

Mu uhke paar aastat vana väljalaskega Holden, millel siis see piima tsistern peal näha on

Tissimas

Veel koduloomi

Tegelikult oli asju palju raskem, ausalt ka

Umbes 1200 lehma, kellest 600 pidi liikuma saama. Üsna pisike ala mida ühel inimesel katta

Portree

Ma olin liiga kurnatud, et kulda minna otsima tagasi nende lehmade sekka

Olles ju nii kõrgelt tasustatud nagunii, et polegi vaja mingit raha

Pildiallkirja lisamine

Päris tõeline sitt oli see ainult. See pidi nahale hea küll olema, aga ei kutsunud eriti proovima

Väravate seisukorda natuke tagaplaanil. Vb oli kokku 2 väravat mida ei pidanud tõstma ja rükkima lahti, vaid sai lihtsalt lükata

Kõige parem asi kogu farmi juures

Köök

Elutuba

Koridor

Wc ja vannituba, mille põrand oli nii mõnusalt soe.. Vasakul käel kohe välisuks, niiet dušši all käies polnud päris kindel et kas vesi külmub selga ära või ei. Kui seda üldse tuli. Karjamaal oleva veelekke tõttu meil kaks päeva vett majas ei olnudki

Shane sõpradega kodu farmi juures

Poiste maja juures olevad aedikud

Dairy, ehk siis lüpsilaut ise

Sissesõit dairysse ja vasakul käel kõige väiksemad keda toitma pidi

Paar minutit päevast mis lihtsad olid