Teisipäeva õhtul tegime veel peened (loe: kõigest huvitavast mis tal alles oli ) kokteilid ja tähistasime lahkumist. Minu kokteil, tänu minu suurepärasele andele alkohooli kokkusegamiste alal oli päris hea nagu alati. Heleniga koos meil tulevad küll tihtipeale vingemad ja kangemad, kuid polnud seegikord viga. Baileys, viin, apelsini mahl ja marjade segu. Njommnjomm. See aga viis üsna kiirelt voodisse ja umbes sama kiirelt tuli hommik. Pressisime kõik asjad kuidagi autosse, viskasime kõik järelejäänu minema ja panime tuld. Ees ootas siis väidetavalt 10 tunnine sõit Wiloonasse, kus oli kokku lepitud, et helistame Johnile ja annab edasised juhtnöörid kuhu edasi. Station pidi Wiloonast jääma umbes tunni kaugusele. Jõudsime isegi Wiloonasse oodatust palju hiljem. Alustasime umbes 8 ja olime seal ka 8 ringis. Kõik oli suletud, ühtki inimest ei liikunud ja kelleltki midagi küsida polnud. Leidsime telefoniaparaadi kus kohast üritasime Johnile helistada aga ta oli levist väljas kõigil kolmel korral. Nätsutasime kummikomme ja ei osanud midagi edasi teha. Viimased paarsada kilomeetrit Wiloonasse oli täielik põrgu. See pidi olema highway ehk siis nagu kiirtee mis nägi välja umbes nii, et keegi oli lihtsalt hakanud kunagi keset põõsasid sõitma ja sellest sai kiirtee. Kiirtee, mis sõna otseses mõttes tappis mu auto. Seda on reaalselt võimalik läbida vaid dziibiga. Pimedaks läks kui sinna juba sõitma hakkasime. Mis mu olematute auto tulede tõttu sõidu eriti raskeks tegi. See auto tegi ikka nii jubedaid hääli ja selliseid pauke kui läbi mingi mitte nähtava augu jälle sõitsin. Tagumine parem ratas vist tuleb küll iga sekund alt ära. Need lõõkaugud tulevad nii äkki ka, et isegi pidurdada ei jõua tihti. Lõpuks võtsin hoo ikka väga maha, sest et see tee läks väga väga käest. Sama kiirelt tulevad sisse ka mingid väga jubedad kohad, kus vaevalt teise käiguga läbi sain. Ja siis tuleb ka hooga minna, et üldse ülesse roniks( liiv, augud, kraavid, vihmast tekkinud uuristused) ja siis käib stange ja põhi selliste paukudega vastu maad nagu läheks auto kohe kaheks või rohkemaks jupiks. Ma siiani imestan, et täpselt see ei juhtunudki. Lehmal sõitsin peaaegu hambad ka suust, ta lihtsalt seisis ja ma vaatasin nii pingsalt teed, et see suur must kogu teel jäi kuidagi märkamata. Õnneks ta aga kulukat hambaarsti teenust siiski ei vaja. Sellekõige tõttu jäime nii hilja peale Wiloonasse jõudmisega. Johni mitte tabades ja Adami olematu mälu tõttu, oli segadus päris suur. Väidetavalt pidi John ise ka too sama õhtu stationisse sõitma ja paljud teised, kes musteringi ajaks tulevad pidid Wiloonas kokku saama. Me ei näinud seal aga mingit elu. Adamile hakkas tuttavana näima sildil olev kiri Carnegie, mis oli 350km kaugusel. Üks teelt tabatud iiri poiss väitis, et station kuskil ühe tee otsas ja mitu tundi sõitu. Arvasin, et äärmiselt mõtlematu on nii umbes kuhugi sõita ja olin päris väsinud, sõitsin põhimõtteliselt terve tee. Adam oli roolis vb tund. Pärast seda, kuna ma ise nii närviline ja tema roolis oli, siis otsustasin edasi sõita. Ja ilmselt see oli ka üks põhjus miks see auto terveks jäi. Igaljuhul sõitsime linnast välja veidi, sest et tundus väga aborigeenide poolt lagastatud ja jube koht olema, nii oli turvalisem. Pressisin kuidagi end taha istmele magama ja Adam pikutas kõrvalistmel. Uni oli päris kehva külma, ruumi vähesuse ja ebamugavuse tõttu. Adam vist üldse ei maganud. Enne päiksetõusu läks juba õue ja tegi auto ette lõkke. Puitu korjates oleks mingi kobra käest peaaegu hammustada saanud. Sõitsime tagasi linna, üritasime jälle helistada, aga telefon oli tumm. Adam oli enda peale kuri ja mina tema oma mõtetes, et ta rohkem infot ei küsinud, näiteks kasvõi kodutelefoni nri. Me ei teadnud mitte midagi. Leidsime kuskilt laost mingid mehed töötamas ja nemad teadsid kus suunda station jääb. Nemad jutustasid sel ajal kui ma wc olin. Seega usaldasin Adami meelekindlust, et ta teab nüüd täpselt kus see koht on. Hakkasime sõitma. Tee läks veel kordades jubedamaks, mu väike vaene auto rühkis ikka edasi, kuid hääled mis kostusid enam kõrva ei paitanud. Mehed arvasid, et sinna kaks pooltundi sõitu. Olin veidi pahane, et John oli meile väitnud tunni kaugusel see olevat. Lisaks ka seda, et see on täiesti läbitav sõidu autoga ja kõik väga tip-top. Sellest oli asi ikka väga kaugel. Peale mitmeid mitmeid meeletuid pauke ja hüppeid, läks esirehv puruks. Ma ei tea mis jumala imega see tagavararehv üldse pagassis oli ja kõik vajalik, et rehvi vahetada. Teine ime juhtus kohe siis kui peatusime ja turistid kahe autoga tulid ja peatusid, kas abi vaja. Adam ütles, et kõik okei ja nad lahkusid. Alles pärast siis avastasime, et huvitav kas rattavõti on ja tungraud. Oleks selle vea teinud, oleks võinud seal ka päeva oodata, et järgmine auto tuleks. Üllatavalt elasime selle katsumuse üle. Ainult Adami mehelik uhkus sai riivata, kui ta ratast alt kätte ei saanud ja mina selle jalaga külgedele koksides kätte sain. Tema üritas oma musklite rammu kasutada vaid, aga nii tuleb veel see palju kehvemini ära. Sõitsime ja sõitsime, kaaslasteks vaid lõputu tühjus, põõsad, tõus ja pikk sirge, niiet kaugel näed teel seda kuuma virvendamas nagu vett, mõned kängurud ja lehmad. See oli päris klaustrofoobiline sõit, lihtsalt lõputu tühjus. Kui mõtlema hakata, siis hakkab päris hirmus. Vahepeal tuli veel sildi järgi keerata vasakule, millest Adam ei teadnud midagi. Sellele järgnes jälle väga pikk puutumatu loodus, kõrb ja ei mingit varju andev madal võsa. Autos oli päris kuum. Lõpuks jõudsime teederisti, kus ei olnud ühtki silti. mitte midagi peale ühe kuivanud puu. Siiski tundus, et suurem liiklus ja suurem tee keerab paremale. Sõitsime sinna suunas, kuni sillani kus oli silt, et tulistamine Wongawol stationis keelatud- mis oli meie stationi nimi. See tähendas seda, et olime eelnevalt stationi piirides juba. Sõitsime tagasi teeristi. Me ei osanud enam kuhugi minna. Lihtsalt seisime, vaatasime teadmatuses ja hirmunult ringi, vähemalt mina tegin seda. Ainult üks väike puusildike näitas mingisugust Glenn nimetust vasakule jäävat. Adam oli veendunud, et see peab siis olema see koht kuhu tuleb sõita. Käis ja uuris maad, nagu mingi geoloog ja jäljekütt et kus viimased jäljed tulnud ja läinud. Mina ronisin auto taha istmele asjade otsa magama ja ütlesin, et ei liigu enne kui oleme kedagi näinud ja rääkida saanud. Enamustel raadio telefonid autodes ja saab stationisse nii helistada või siis keegi vähemalt teab kuhu minna. Muidugi sellisel hetkel selgus, et meil ei ole ka juua enam midagi, peale minu pooleliitri mahla. Muidugi siis tuleb eriline janu. Magasin üle tunni ja pidin ärgates kuumast surema, kuid siiani ei olnud keegi mõõdunud ega Adami teaduslikud uuringud eriti põhjapidavat tulemust andnud. Ootasime veel, aga ikka vaatas kõikjalt vastu vaid õõvastav tühjus. Adami teadustöö oli siiski tulemuse andnud, et Glenn tee poolt tulevad kõige rohkem jälgi ja vaevalt keegi mingisugusele puule või kivile viida ülesse paneks. Sellele väitele ma ei saanud vastu ja üritasime siis õnne proovida. Selleks hetkeks hakkas, aga ka kütust vaikselt ostma saama. Alustasime retke mingisuguse teadmatu Glenni poole. Saime mõned kilomeetrid sõita, kui tee läks nii liivaseks ja mina auto jaoks peaaegu et läbimatuks. Adam läks ette kõndima ja vaatama, kas saab läbi. Vahelduva eduga läks nagu natuke paremaks ja siis jälle hullemaks. Jõudsime punkti kus see auto enam ei olnud võimeline edasi minema. Isegi ringi keerata oli raske. Tagasisõit oli isegi hullem, sest et kuidagi vajus auto sügavamasse liiva ja enam tavarajale tagasi ei tulnud. Adam oli kõrval haudvait ja kui sealt läbi olime patsustas mulle jalale ja ütles, et Kelli sa tõesti oskad sõita, ma olen näinud kui inimesed 4vedu autodega sellisesse kohta kinni jäävad. Komplimendid meid kahjuks aga sellest teadmatusest edasi eriti ei aidanud. Olime tagasi sama teeristis ja esimest korda ma tõesti lihtsalt nutsin. Ma lihtsalt ei teadnud mis saab. Kuum, vett ei ole, kuhugi sõita ei oska, kütus peaaegu lõppemas, mitte ühtki inimest terve päev näinud ei ole. Üritasime otse minna, aga see algus oli nii kohutav, mille peale ma arvasin et see ei saa ju õige olla ja mu auto ei ela seda lihtsalt üle. Linnaautost eisaa maasturit vormida ja ei loe ka see kui osav juht oled. Kui rõõpad on nii sügavad, et põhjapeale kinni jääd, siis nii on. Ja kuskilt mäest see ülesse ei roni. Otsustasime siis sõita uuesti paremale, et äkki ikkagi see station seal ja suured jäljed sinna suunas läksid. Sõitsime umbes 15km, palju rohkem kui enne, kui tee läks väga väga väikseks ja jäin seisma arvates, et see lihtsalt ei saa õige olla. Seisime ja arutasime, küsisin kõik küsimused mida Adam kuulis Johnilt ja neilt meestelt linnast. Tema aga ei mäletanud või ei olnud osanud küsida. Tekkis juba kahtlus, et kas vasakule keerates oli kindlasti see ikka õige stationi nimi seal kirjas. Niisiis nägime ainust võimalust sõita tagasi Wiloonasse. Olles veidi sõitnud, nähes kuidas see osuti langeb olin ma kindel, et Wiloonasse kuhu oli umbes 300 km ei jõua me elusees. Sõitsime surmvaikuses, ei tulnud pähegi kellelgi lolle nalju teha või kängurule osutada. Siiski oli jumal või keegi meiega, ja umbes 50km enne kütuse lõppemist tuli meile vastu auto. Kes meid nähes peatus ja siis metsa keeras. Sõitsime järgi, selgus et nad puurisid seal midagi. Nad andsid meile kütust ja helistasid Johnile, et me oleme tulemas ning juhatasid meid. Õige tee oli minna otse sellest teede ristist. Nüüdseks oli meil tagasi vaja sõita umbes 70km, seda kohutavat teed uuesti. Mul tõesti käed higistasid seal sõites, nii ülitähelepanelik pole ma elus roolis pidanud olema. Kuskil tormilises linnas sõita on ka poole lihtsam. Lisaks hakkas uuesti pimenema, mis tegi kõik poole raskemaks. Meie tänu oli piiritu ja jätkasime seda kohutavat teekonda tagasi. Adam oli muidugi supper õnnelik, avaldas oma suurima hirmu minuga toime tulla kui kuhugi teele jääme. Nutvad naised pidid suurim mõistatus tema jaoks olema. Teeristi jõudes ja natuke sõites läks tee nn "paremaks", algus oli kõige kohutavam. Sõitsime jälle väga kaua,mingi hetk nägin kaugelt lähenemas meie poole sõõstvat sõidukit. Peatusime ja tema oli teel samasse stationisse kus meiegi. Tema eelis oli vaid kõrge 4vedu auto, millega ta meist ette tormas, niiet paari minuti pärast polnud isegi tolmu näha. Suurimaks õnnistuseks, nägime tulesid ja teeristis ootavat sama meest, kes teed juhatas, et me mööda ei sõidaks. John oli vastas ja juhatas meid tubadesse ning lahkelt sooja dušši ja peale seda sooja sööki pakkus. John ja tema naine tundusid toredad inimesed, umbes nii 60ndates. Mitte enam kõige parema tervise juures olev vanapaar oli aga tõesti külalislahke ja soe. Lisaks neile oli ka saksa paar kes seal töötasid. Meie pidime aga hommikul kohe edasi sõitma järgmisesse stationisse, kuhu me siis ka tööle jääme. Esialgselt pidi see toimuma minu autoga. Hommikul arvas John, et Adam võtab ühe bagi ja mina oma auto. Lõppes hoopis nii, et saime mõlemad bagid, pakkisime oma kotid sinna peale ja andsime tuld jälle. No seda teed ei oleks mu auto küll elusees suutnud läbida, isegi bagidega sai korralike hüppeid tehtud olematul kiirusel ja liivas rassitud. Korra Adami tolmust pimestatuna sain liivas korraliku drifti ka tehtud, igatepidi ilusti külg ette. Arvasin juba et jään kinni, aga siiski mu suurepärased juhioskused jällegi päästsid mind. Õnneks on igas autos raadiosaatjad, niiet saab abi kutsuda. Adamiga pool teed lollitasime nendega ja jutustasime. Adam muutus siiski nagu 15 poisikeseks, kelle bagi oli kiirem ja kihutas sellega nagu segane. Mitu korda peaaegu avariiga lõpetades. Mingil hetkel oli ta täiesti kadunud ja üks teerist tuli. Mulle ei olnud keegi öelnud kuhu minema peab, niiet olin natuke segaduses. Raadioside oli ka kontaktki kaotanud. Varsti sööstis sigar suur kauboi kohale, olles minult mingit vastust saanud juba pea 10 minutit. Arvas, et mu auto lagunes ära. Tegelikult tegi preili toileti peatuse ja uudistas loodust. Jätkasime väga tolmust sõitu. Kõik mu kotid ja asjad on punased ja rikutud, üritan kuidagi need puhtaks saada. Bagid kõik lahti, need tegelikud mõeldud musteringi jaoks ja rauad ümberringi et pullide eest kaitsta. Kohutavalt külm lisaks tolmule oli kaa, see tuul tõmbab nii külmaks. Lõpuks jõudsime kohale.
Kell on juba pool 10 ja homme kirjutan elust olust siin. Kõik on vist päris vinge ja tundub lõpuks hea koht olema, aga sellest homme pikemalt. Nautige suve, mis nõnda üürike on. Musidpaid.

Barmade

Kõige kummalisem kaasreisja eales

Pidi teeäärde seisma jääma, kuidagi päris suur oli see asjandus

Jäime kinni

Selline oli tee tunde ja tunde

Juba uus päev, aga kõik ikka sama

Üllatusmuna