Täna hommikul kui tüdrukud poole 6st tõusid et 6st tööle minna, siis just kui nad olid uksest välja jõudnud tuli Trevor. Ütles, et mõttetu nii märg on, et töötada ei saa. Mina lõdisesin seal teki all ja olin õnnelik, et ma kohekohe ei pea tõusma ja tööle minema. Täna öösel kallas korralikult ja müristas natuke. Esimest korda oligi tõesti külm magada. Kõik jäid uuesti magama. Mingi aeg teised tõusid, mina pingutasin edasi magada, sest et nagunii midagi teha pole. 5 min enne 9t tuli Trevor uuesti, et nohh kõik on valmis jah. Lähme tööle. Teised olid juba hommikust kaks korda söönud ja peaaegu et riides ja said kiirelt minema. Muidugi olin ma siis jälle see, kes kõiki asju korraga kiirelt tegi : Sõi, samal ajal otsis riideid ja riietus, tegi väikest lõuna võikut kaasa, samal ajal hambaid pestes. Ja 20 min pärast jõudsin ka siis kutsuvate viinapõõsaste vahele. Mu töökaaslastest prantslased olid juba alustanud. Kuuldes eile , et töö siis käib põõsa peale alustasin tööd suure hooga. Kiskusin seal lehti nagu väga vihane kiisu. Kogemata tõmbasin isegi mõned kobarad ära. Need peitsin kenasti lehtede alla ja kakkusin edasi lehtede lennul. Ühtlasi käis koguaeg võistlus minu jaoks Nii on põnevam. Ikka rebisin neist prantsuskadest ette. Nemad aga liigutasid end poole aegalsemalt, aga edasi jõudsid ikka kiiremini. Samas enda kiituseks võin jällegi öelda, et neid käis Trevor koguaeg parandamas, mind mitte. Nagu plokkisid(ehk korjasid) liiga vähe. Mulle aind Trevor ütles, et nice work ja nice work. Hea esmamulje- done. Mõtlesingi, et sellise suure isikliku intelligentsi eest peaks lisatasu saama. Minuga on palju vähem muret ju. Mu arust on see suht loogiline mida teha, aga nende fransuskade jaoks vist mitte. Nagu tomatite harvendamine või õunapuude. Kui on liiga palju lehti ja tihe,siis ei saa midagi kasvada. Pole valgust ega ruumi. Niiet Trevor hirmutas need nii ära, niiet ma edestasin neid juba pärispikalt. Kui äkki üks neist lihtsalt tuli ja jalutas, mööda oma rida, minust mööda ja võttis nii ühe lehe aind igalt puult endaga. Oi ma olin kuri.. Kiisu kargas jälle põõsaid mürgeldama. Sain mööda- win win. Üsna pea tuli Trevor ja kutsus meid endaga kaasa. Näitas meile uued põõsad ette, millega kiirem. Neid on juba korra harvendatud, aga tuleb üle teha. Algas aga jälle võistlus pihta. Üsna pea olin ees, siis sai rahulikumalt teha. Mingi hetk Trevorit nähes otsustasin küsida, et kuidas siis täna see maksmine ikkagi käib. Kas täna on ka nö õpipäev veel ja tunni hinne. Tema aga rahulolevalt sõnas, et need üldse uued puud ja teised tüdrukud saavad ka tunni järgi,niiet me ka. Huuuhh.. Kuri kiisu muutus kohe suht nurru lõõvaks. Nüüd tundusid lehed palju toredamad ja puu juured jäid ka paremini maa külge. Ütlesin prantsuse tüdrukutele ka, et täna ikka tunni hinne. Nemad ei teadnud üldse sellest midagi et võikski puu järgi olla. Nad olid väga üllatunud, et lepingus on ju nii ja Anissa oli neile sama öelnud. Nojah, on küll jah.. Ja nii me siis sahmisime seal 9st kuni poole 5ni. Prantsuse tüdrukud läksid veel üle küsima, et mismoodi see maksime ikka kindlalt nüüd on ja kas homme peab ka töötama. Täna olime aind meie : mina, soomlased ja prantlased. Ülejäänud pea 10 ei viitsinud kohale tulla. See vist ongi rohkem omal valikul, kas teed või ei tee.
Nüüd ootan Tõnist, õigemini vist ootame. Sellepärast et tüdrukutel oli ka plaan välja minna täna. Siiski kaks neid ei viisti vist midagi teha. Juba magavad, aga Ida( või kuidas iganes ta nimi kirjutatakse) avaldas soovi ka meiega ühineda. Niiet loodetavasti ootab vähe põnevam õhtu ees, kui eile. Eile, ehk reede õhtul siis läksid Tutunupi(see on selle koha nimi siin. Päris armas ju.. vähemalt nimi on) tüdrukud kella poole 9st juba voodisse ja hakkasid Harry Potterit vaatama. Suht meeleolukas. Üritasin kiirelt magama jääda, kuna see on ikka täielik jama. Teised aga naersid siin nii valjult, et see oli suht võimatu. Nad on nii naljakad,et ma lihtsalt naeran kaa, kuigi et ma ei saa midagi aru millest nali käib. Loodetavasti see pole märk mu mingist psüühilisest allakäigust.
Peaks end veidi korda ka tegema. Mu käed oleks nagu terve päev kuivatis olnud. Ja küüned meenutavad rohkem mingi nõia omi. Rohelised ja puruks. Koristada võiks ka siin. Tüdrukud vist pole ka eriti Sina peal sellega. Samas ei ole meil vist mitte ühtki tööriista ka selle tegemiseks. Kindlasti saab küsida majast.

Esimene tööpäev seljataga, mis kestis nii tund ja kolmveerand. Alustasime kella 7st, Soome tüdrukud läksid juba kella 6st. Sõin siin hommikust ja 15min oli aega, kui Trevor siia tuli: Oo Sa sööd veel, okei ole 5min seal. Ma olin et misasja.. Jäin hiljaks ja ta naineoli juba uutele Pranstuse tüdrukutele kõik ära rääkinud. Tegin siis niisama tarka nägu ja läksime Trevori ja 3 prantslasega põõsaste vahele. Trevor näitas ette kuidas töö käib, niiet hakkasime siis seal lehti kiskuma vaikselt. Iseenesest midagi rasket pole, kael aind väsib sellest ülesse vahtimisest. Uhkusega võin öelda, et mind kiitis kohe. Teisi õpetas rohkem. Saimegi aind natukene töötada ja kätt harjutada, kui hakkas päris korraliku padukat sadama. Jooksime kõik varju alla. Niiet tööpäev oli siis läbi. Jõudsin läbimärjana tuppa. Soome tsikid ütlesid, et neilplaan linna minna, et saaksin kaasa. Linn on päris pisike, suurem siiski kui Kärdla. Ostsin endale suure kotitäie süüa ja sain 15 doltsiga jalatsid millega tööd teha ja jooksmas käia. Süüa ei peaks nüüd tükkaega vaja olema, niiet loodetavasti saan raha säästa ja siin passida.
Siia jõudes käisin küsimas enda palga ja töö kohta. Teised olid siin imestunud et teadsin et tunnipalka saan. Too Anissa agentuurist aga ütles, et nii on. Neil oligi õigus. Saame palka puu pealt, mis on väga jama vist. Nad kõik ütlevad,et isegi 20 tunnis teenida on päris raske. Ja puu pealt pidime saama 2.50 see pidi olema väikseim siiani mis nemad saanud. Enamasti kuskil 3.50 vms. Ja see 2.50 siis veel nagu paari peale.Üks on ühelpool põõsast teine teisel. Homme peaks veel uurima. Igastahes hakkasin uuetsi tööd otsima, tundub et siin miljonäriks ei saa. Muidugi Soome tüdrukud ütlesid et nemad on teeninud 900doltsi nädalaga, aga nemad pidid väga kiired olema võrreldes teistega. Kuuldes siin kuidas mõni saab 25doltsi tunnis, paneb ikka kadestama küll. Võiks siis ka vedada. Vaatasin kus mangosid või avokaadosid saaks korjata või pakkida, tundub et need on kõik põhjas. Kahjuks..
Peale poest koju jõudmist ja töö üle masetsemist jäin ka magama. Raske tööpäev ju ka seljataga.  Teised siin muud ei teegi. Mõtlesin jooga asemel jooksma minna, aga ei jaksa. Ja nii külm on siiani, jätsin ju kõik enda soojad riided ka Bayousse.
Homme vast tuleb siis täispikk tööpäev ja eks paistab kui kiirelt siis minema hakkab. Homme õhtul pidi Tõnis külla tulema, lähme käime temaga ringi siin kuskil. Pühapäeval on aga ka töö, niiet peole vist ei lähe. Muidu korjan koos kobaratega neid viinamarju seal.

Jõudsin üllatavalt ilusti kohale. Kuigi et aega läks rohkem, kui oleks pidanud. Samas ei eksinud ma kordagi ära  ja leidsin õiged kohad väga kiirelt ülesse. Siiski jõudsin bussijaama kõigest 20min varem, kuigi oleks pidanud jõudma kolmveerand tundi google mapsi järgi. Küsisin ikka kõigilt teed ja polnud midagi keerulist.
Kohale jõudes tuli kohe ka Trevor, kes tundub päris tore. Ütles, et täna ma tööd ei teeks vaid lebotaks niisama. Kasutasin esimest korda siin olles seda võimalust ja lõõgastusin täielikult. Käisin natuke viinamarja põõsaste vahel ringi, siin ikka päris suur istandus. Päris ilus ka. Leidisin põõsaste vahelt lõunatavad tüdrukud ülesse. Neid on siin päris palju ja mitte ühtki poissi. Too bad. Saab aga hakkama, kõik tundusid mitte sellised nais naised. Kaks tüdrukut on Eestist, aganad ei ela ka kohapeal. Mina sain siia kohapeale elamise mis on väga hea. Elan koos 3 Soome tüdrukuga. Nad on päris vahvad. Üks on eriti jutukas, teised vaiksemad. Käisime temaga enne jalutamas, nimi pole mul siiani meelde jäänud. Õhtupoolikul tegime koos joogat. Nad siin olid hakanud tegema ja võtsin ka osa. Päeva veetsin basseini ääres, oii oli mõnus. Hakkan seda nüüd koguaeg peale tööd tegema. Pilti ma kahjuks ei julge teie kadestuseks panna.
Tänu sellele saangi netti, et nad õpetasid mind kuidas saab enda kõneaega vähendada ja panna hoopis see raha neti kasutamise arvele. Tegingi seda. Kokkasin enne ka esimest korda endale. Esimene Aussie söök. Mis ei vii just keelt alla, kuna asju on suht vähe, aga pole viga. Avastasin et pean ikka sööma, kuigi et isu ju pole. Kõhuga hakkab muidu mingi teema jälle. Niiet kohustuslik.
Soome tüdrukud lähevad järgmine nädal juba ära. Balile jõule vastu võtma ja uut aastat tähistama. Pääääris vinge. Ja piletid said alla 300 doltsi+ tagasi Sydneysse. Suht pro. Niiet ma ei teagi kellega ma siia siis jään. Loodetavasti mitte üksi. Homme pidin tööd alustama koos kahe prantsuse tüdrukuga, nemad ka uued. Kuigi et ilmselt homme me eisaa üldse töötada, sest et vihma lubab.
Kärpseid on väga väga häirivalt palju. Ma pean endale muretsema selle kärpsevõrgu mis saab pähe panna. Ja jalatseid on vaja. Mu valged tennised siin eriti ei kõlba. Maei teagi millega üldse homme tööd teeksin. Plätudega on nagu ka jama ja valus, sest et seal igasugu toikad. Ämblikke ega usse ei pidanud eriti olema. Kuigi et täna oli just mingi mürgisuselt kolmas madu siin ära tapetud, aga muidu on okei. Khmm... Hobuseid kahjuks lähedal vist ei ole. Kuigi ei siia sõites nägin neid väga palju. Kus on ikka maad. Kõik on siin niiii suur. Neil on homme palgapäev, siin käib palga saamine üle kahe nädala mis on veider. Tekkis enne arutelu, et ületunnid on siin topelt tasustatud, et kas nad ikka saavad õiget palka. Rääkisin eile õhtu enda majanaabritega ja nemad soovitasid mangofarmi minna. Sealeiole rakse ja palk on hea. Kuskil 1400 nädal oli tema saanud. Teine variant on avokaadod. Siin teenin kuskil 800 kui juba maksud maas. Mis on kuskil 600 eurot nädal. Pole nagu samas paha ju ka. Võiks siiski paremini. Peab nuputama.

Eile õhtul käisime Tõnisega rannas, pidime juba kolmandat korda ujuma minema. Ta aga istus samuti ummikus nagu me Harriga, niiet ta jõudis siia veidi hiljem kui plaanitud. Läksin rooli ja otsisime head randa. Kui randa jõudsime, siis oli tuul tekkinud nagu ikka siin õhtuti. Me oleme juba mõlemad õiged austraallased, niiet õhu soojus nii 25 kraadi mõjus suht jahedana juba. Vette minek tundus ikka väga halb mõte. Nii me siis värisesime natuke rannaliival, rätikud ja pusad ümber. Külm oli ju. Väga kaua vastu ei pidanud, läksime jalutasime veidi mööda ranna serva. Sinna on ikka väga ilusad teed tehtud. Inimesed teevad tublisti sporti ja niisama naudivad ilma. Tegime veidi aega sama ja siis läksime seiklesime ringi igalpool. Jube ilusaid maju ikka ehitatakse, õigemini neid võib juba villadeks nimetada. Ookeaeni vaatega. Seal käib suur arendus. Niiet otsustasin, et sinna peaks maja ostma. Niiet nüüd eriti muud polegi teha kui miljonäriks hakata. Siuke väike plaan lihtsalt. Tiirlesime kuni pimedani seal ringi. Tulin koju ja läksin kohe magama. Oli ju nii vara ülesse ärgatud.
Hommikul juba 5st vaatasin kella, aga ärkasin siiski kella 8 aeg. Hakkasin siis vaikselt tööd jälle otsima. Helistasin ühte agentuuri mida vana klassivend mulle soovitas. Sealt ütles mulle Anissa, et nii homme kohe lõunasse farmi. Ei või jah. Ma olin ikka väga ehmatanud. Kaalusin ja mõtlesin. Jäin isegi magama vahepeal suurest mõttetööst. Ärgates siiski tundsin, et see on õige mõte. Ja nii ma siis homme jätangi maha linnaelu. Ummikud ja need poolteist miljonit inimest ja siirdun lõunasse viinamarja istandusse. Kus pole interneti, ainult mu telefoni oma. Mille maht on mul suht läbi, niiet enam ma väga palju teile siia kirjutada ei saa. Kuni jõuluteni olen seal. Palk pidi olema nii 20.3 dollarit tund vms. Viinamarjad alles hakkavad valmis saama, niiet esialgu ongi töö lehtede korjamine, et nad valgust ja päikest saaksid kiireks küpsemiseks. Kui lehed kõik korjatud, siis lähen vist kiivisid või mandariine korjama. Loodan, et mitte viimast. Olen kuulnud, et see vist raskem. Eks see siis paistab. Saan kohapeal elada ja see maksab mingisugune 80 dollarit vist nädal. Süüa peab ise tegema. Elan koos kolme teise tüdrukuga. Kui ma valesti ei kuulnud, siis nad pidid soomlased olema. Pigem vist arvan, et levi tõttu ei saanud ikka aru. Vaevalt siin somme eriti on. Üks eesti tüdruk vist pidi ka olema. Töö on 8 tundi ja nvd vabad. Kahju, sest et pidime just see nv minema Tõnise ja Sandriga seiklema. Aga äkki teeme seda siiski, kui nad viitsivad minu juurde lõunasse sõita. Ilmselt tuleb sellest korralik dieedilaager. Siin ju hakkab suvi ja terve aeg õues.. Ilmselt joon päevas mingi 3L vett. Pruuninen ka kenasti. Veidi kõhedust tekitab seal puude vahel liikuvad elukad. Samas, siin peab sellega arvestama. Loodetavasti seal kohapeal tehakse veini, saab ka maitsta äkki. Ookeanini on 30km. Niiet vast nvdel saab äkki sulistamas ka käia. Kuigi et siin just alles hai sõi ühe surfari ära. Täna Harri ja Triinuga ujumas käies, ESIMEST korda kusjuures, ei tekitanud see just eriti turvalist tunnet. Helikopter lendas ka üle. Sedasi nad kontrollivad ja vaatavad ega haisid näha pole. Korralikud lained olid ja vesi on ikka hirmsoolane. Pärast seda jalutasin poodi. Rannas ja poeteel mõtlesin juba, et olen siin viimased paarpäeva ikka stressand. Üritasin lõõgastuda ja mõelda et kõik läheb nii nagu peab. Sain oma pangajama ka korda. Nüüd saan kaardiga maksta ja raha välja võtta. Maksin just täna oma üüri lõpuks ära. Nüüd jääbki aind pool nädalat, aga maksan ikka nädala eest aga no mis teha. Ühesõnaga siin tuleb jah kuidagi õppida end välja lülitama. On raske siis on, peabki olema. Samas on siin mõnus, ilus, soe. Kõike mida võiks tahta. Jalutad päikseloojangule vastu, suured punased ja lillad õied ja mingisugused ime põõsad ümbritsevad Sind. Jood oma jääkohvi mis on väga populaarne siin, ja mõtled et mis siis viga on. Tegelikult on ju kõik väga hästi. Saab mis saab. Muidugi ma ei julgenud vaadata palju seal jääkohvis kaloreid on. Ehk oma kolme kilomeetri jalutamisega tammusin need maha. Kotid olid ka veits rasked, selg hakkas valutama.. aga kogu see õhkkond pani selle unustama. Ka kodu tänaval purjus mees kes auto kastist alla kukkus ja pärast mööda auto katust ja kapotti lõmmi tammus oli iseenesest päris naljakas. Jumal ju hoiab joodikuid ja lolle. Peaks vist ka üheks neist hakkama, kui ma juba pole.
Homne hommik algab juba päris vara. Ilmselt 6st tõusen. Korjan enda viimased kodinad kokku ja lähen bussi peale. Bussiga jälle rongi jaama, rongiga linna. Linnast pean saama kas rongi peale või kassi(linnas sõites tasuta buss) peale ning sõitma kuskile veidi kaugemale rongi ja bussijaama. Piletid juba ostsin netis ära. Kella 9ks pean seal kohal olema. Buss sõidab umbes 3h vist, linnaks on Capel. Seal tuleb bussijaama vastu mulle farmer Trevor ja ilmselt saan juba homme õhtu viinamarjade keskel end koduselt tunda. Loodetavasti seltskond on ka tore ja saab inglis keeles lõpuks ometi suhelda. Samas on eestlased ka toredad,aga keele harjutamise mõttes jama. Juba üks majakaaslane ka toetavalt ütles, et kui ka imelik koht ja midagi kehvasti, siis alati teada annaks, saab järgi tulla ja nö koju tuua. :) Sellist asja on alati väga tore teada.
Kõike ilusat teile ja eks ma kirjutan oma läpakasse vast ikka blogisid edasi, üritan mingi aeg need ka ülesse laadida. Ilmselt käime mõned korras nädalas enda varusid täiendamas, niiet äkki siis saab kuidagi netti. Ja muidugi töö kestab kuni jõuluteni, siis ilmselt tulen linna tagasi jõule ja uut aastat tähistama. Cheers!

Eile päev läks päris kohutavalt. Hommikul vara saadeti mulle aadress kus olema pean et tutvuda selle lunch trucki teemaga. See jäi mu kodust aga väga kaugele nii umbes 35km. Mis siinse ühistranspordi juures on raskesti läbitav. Autoga oleks see pool tundi sõitu, aga ühistransaga poolteist. Tähendas siis kodu juurest bussipeale mitu kümmend peatust edasi rongijaama. Rongijaamast kesklinna, sealt uue bussipeale, et teise bussijaama sõita ja sealt omakorda buss, et õigesse kohta välja jõuda. Mis eiole üldse nii lihtne, kui linna ei tunne. Peatuste nimesid ka google maps ei ütle ja bussijuhid ei tea ka linnast suurt midagi. Nad aind sõidavad. Bussides ei ole veel mitte ühtki tablood ega hääljuhist, mis ütleks, et mis peatus nüüd on või mis järgmine. Niiet suht selline seiklus.
Perthis üks naine veel pahandas minuga. Ta oli haige ja ma olin nii ehamatanud olemisega, tegelikult enda sõidust ja ära eksimis võimalusest, mitte tema karkudest ega veidi veidrast välimusest. Tema aga kohe ründas mind oma lausega, et see ei ole nakkav. Ei osanud esialgu midagi öelda. Tundsin end nii kehvasti, asi polnud ju üldse temas. Vabandasin ja selgitasin et olen uus linnas ja lihtsalt segaduses. Ta õnneks oli väga mõistev ja ajasime mõne sõna juttu. Pärast soovis veel edu mu seiklusteks. Inimesed kõik ikka pole halvad, maailm on lihtsalt halb ja nad üritavad end kalkusega ja ülbusega kaitsta. Muud moodi vist ei tulekski toime. Jõudsin lõppude lõpuks kohale. Olles umbes kulutanud nii miljon närvirakku. Minu telefoni kaart otsustas iga 2 sekundi töötamise järel ka kokku joosta. Lõpuks olin peaaegu õiges kohas, aga polnud aimugi kuhu suunda see tehas võiks jääda. Kaart ei töötand. Seega ma kõndisin ühel ristmikul umbes 4x edasi-tagasi, ühele poole teed ja jälle teisele. Lõpuks sain mingi suuna tänu mapsile. Lugedes oma juhiseid ekslesin veel ja jõudsin siiski põhimõtteliselt õigel ajal pärale. Teised juba ootasid mind. Kanditaate oli neli. Sain siiski aruet need ei ole konkurendid, meid kõiki taheti tööle. Härra libekeel vuristas seal pikalt. Raske oli kohati mõista. Samas inimesena oli ta tore ja mõistev. Andis meile kohe lepingud et alla kirjutada. Olin veidi kõhklev, aga kõik hakkasid kohe vuristama, mõtlesin siis ka ära täita. Ikka töökoht ju. Peale seal istumist tuli hakata koju seiklema, sõna otseses mõttes. Teisel pool teed ei leidnud enam bussijaama, kõndisin edasi. Bussijaama leidisin, aga ühtki bussi mis liiguks mitte. Kõik sõitsid tuimalt mööda ees suure kirjaga, et ei tööta enam. Lõpuks sain bussi peale. Lõpuks leidisin uuesti rongijaama, lõpuks suutsin raha sõidukaardi peale panna, lõpuks suutsin end tag in'da, et sõita tohiks, lõpuks suutsin õigele rongile minna, kuna kahtlus oli suur, lõpuks jõudsin ka nn kodu rongijaama kus peaks saama bussipeale mis täpselt kodu juurde tuleb, aga noo lõppude lõpuks kes see mäletas mis kuradi number see buss oli. Küsisin siis jaamatöötajate käest. Need ei teadnud sellest kohast üldse midagi. LÕPUKS tulin mingusuguse bussipeale, mis viskas mind maha kuskil kooli juures. Mida ma ei olnud varem elus näinud. Kui võrrelda mu elu siin oldud kahe päevaga, aga hetkel see ju ongi mu elu. Sain rääkida telefonis ühe majaelanikuga, ta kogeles et kuidagi sealtläbi pargi ja kooli territooriumi saab jah, täpselt ei tea. Kasuta kaarti. Selleks hetkeks oleks ka sest kahest sekundist piisanud, aga aku sai tühjaks. Milline imeline päev ei suutnud maära imestada. Pargis nägin papagoisid, roosad ja vehkisid peadega. Väga vahvad olid, siiski ei suutnud neist just eriti suurt rõõmu tunda. Küsisin ühelt eisalgu väga kurjalt naiselt teed. Ta siiski leebus ja võttis oma hiigel suure roosa nutika välja ja vaatas kaarti. Seletas ja rääkis, muretses et kas ikka sain aru. Jah sain. Hakkasin siis koju jalutama. Jalutasin veel ja veel, vaatasin ümber kaudseid maju, endal vaid peas väike hall ettekujutus kuhu ma nüüd jõuan. Siiski LÕPUKS leidsin õige tänava ja sain koju. Seee oli tõeline kergendus. Mõtlesin, et ei taha siit kunagi enam lahkuda. Aga lahkuda tuli juba hommikul kell 4. Mis tähendas 3.15 tõusmist, et jõuda enda proovipäevale töö juurde. Ja ainus üldse võimalik variant siit liikuda on koos majakaaslasega kesläheb samas suunas. Muidu ükski buss nii vara ei sõida. Kella 6ks peaksin mina tööl olema, aga tema läheb 5ks seega pidin sama vara ärkama. Ei suuda kuidagi ära tänada enda sõpra Tõnist, kes on mind nii palju aidanud. Tänagi ei oleks ma siiski väga kuidagi enda töö juurde jõudnud, kui Tõnis ei oleks mulle laenanud enda autot. Tõnis ja mu majakaaslane töötavad ühes ja samas kohas. Jumalal tänatud. Seega võtsin Tõnise auto ja ka telefoni, et saaks kaarti vaadata ja kärutasin töökoha poole. Olin eile õhtul endal kirjutanud paberile juhised, kuidas sinna jõuda. Ilmselt ma oleksin siiani seal kuskil ja otsisin seda kohta. Väga ulme. Ühesõnaga elupäästja Tõnise abiga jõudsin töö juurde. Passisin seal oma kolmveerand tundi, et tööd alustada. Minu õpetajaks sai väga tore saksa poiss nimega Felix. Ta oli just see inimene keda ma täna vajasin. Nii energiline, positiivne ja naljakas. Mul oli väga tore päev ja ainult tänu temale. Hommikul tööd oodates vaatasin õhku tõusvaid lennukeid ja mõtlesin, et äkki tõesti peaks koju minema. Nagu siin ühe pildi all juba teema käis, et reedel on tagasituleku pidu. Samas ju üldse ei taha. Felix aga andis mulle jälle energiat et jätkata.
Töö iseenesest on päris tore ja vaheldusrikas. Väga sarnane mu poebussi töökohale. Tuleb võtta kaup peale, tuleb teada mida võtta ja palju. Eelnevalt olles seda ka tellinud. Kell 7 asusime tööle ja sõitsime ei tea kuhu. Mul polnud terve päev õrnaaimugi kus kohas me olime. Samas oli väga lahe, nägin Austraaliat ja siinset linna päris palju. Temaring pidi üks pikimaid olema. Olimegi vahepeal kuskil 40km linnast välja, aga see on siin üsna tavaline vahemaa. Imestasin kui meeletud tööstuspiirkonnad siin kandis ikka on. See on midagi meeletu massiivset mida siiani vaid teleekraanil näinud olen. Need kohutavalt suured rekkad, need veel suuremad hooned ja angaarid. Polegi sõnu et kirjeldada, peab oma silmaga nägema. Felix terve päev üritas mu tuju tõsta, tehes nalja ja loobides mind jääga ja togis ja mida kõike ta ei teinud. Tal õnnestus see päris kenasti. Samas tuleb tunnistada, et ta on ka väga hea õpetaja. Ta kordas kõiki asju üle ja küsis küsimusi. Nii jääb väga hästi meelde. Hommikul tundus mulle küll, et misasja midagi ei saa aru. Päeva peale kuna ta korrutas aina, siis nüüd on mul juba üsna selge pilt. Ta olevat väga palju inimesi õpetanud, ei imesta ka miks talle see ülesanne on antud. Mõni inimene lihtsalt oskab. Aitasin tal müüa ka suht palju. Tema arvutas kokku palju on ja mina pidin tagasi andma või siis kaardi makse teostama. Kõik on väga sarnane jällegi sellele mida olen teinud. Ikkagi on väga raske arvutada peast, nt et palju on vaja tagasi anda, kui sa mõtled koguaeg enda peas et eight, eight, on see ikka 8 või. Äkki ma kuulsin valesti, oli see forty või thirty sents. Nii ma seal vusserdasin. Tema koguaeg rahustas ja rääkis et kõige enne ikka sendid tagasi annaks ja täis arvudeni arvutaks. Lõpuksoli juba kindlam ja siis ta kiitis mind kenasti. On ikka hea, kui keegi kiidab. Ta ei suutnud ära imestada, et Eesti rahvaarv on natuke üle ühe miljoni, täpsemalt 1.3 miljonit nagu ta googeldades avastas. Sellepärast et ainuüksi Perthis elab 1.5 miljonit inimest ja Saksamaal 85miljonit. Tema jaoks tundus see mõistmatu, kuidas meid nii vähe saab olla. Kui niimoodi võrrelda, siis olemegi väga ohustatud liik. Lõpetasime päeva seal ära. Ta veel oli nii lahke ja rääkis minu eest ülemustega, kuna mu sõnad lihtsalt ei tule õigel ajal suust välja. Tahtsin seda öleda, et ma siiski ei lähe sinna tööle. See on väga väga keeruline mul sinna tööle saada, peangi kella 3st tõusma ja minema. Üritan leida midagi paremat ja ilmselt siiski ka siit ära kolida. Felix soovitas sama.See on linnast nii kaugel ja raske on jõuda kuhugi. Enamus töökohad jäävad ka teiselepoole jõge minust. Sõitsin tagasi Tõnise töö juurde. Sain sealt kohe Harriga koju. Passisime kiirteel ummikus, see on ikka jällegi meeletuuu mis rahvamassid siin liiguvad. Ja kui palju autosid. See tundub ebareaalne. Ja nüüd lähme kohe Tõnisega randa. Ma mõtlesin, et koju jõudes helistan veel mõnda töökohta, aga kell on juba peaaegu et 5 ja olen nii väsinud, oma nelja või viie tunnise unega, et ma lihtsalt ei jaksa. Vaatan homme edasi ja mõtlen mis mu elukesega siin siis saab.

Märtule.. tuli kodune tunne kohe. Veits madalam on, aga peaaegu

Meil on ka jõulud :)

Keeruline

 

Perthi suurim väliekraan

Burns Beach

Saan ka jälle netti, saab kirjutada. Nii palju toimetusi koguaeg, et ei olegi aega. Reedel helistasin paari kohta, saatsin enda resume ühte agentuuri ära. Sealka helistati mulle pärast kohe ja pakuti tööd kuskil pubis Perthist eemal. Siiski keeldusin. Pidime homme uuesti ühendust võtma kui midagi soovin. Üks eraisik pidi mulle samuti homme tagasi helistama, kui soovib mu maalri teenuseid. Eks siis paistab. Nii suht vähe lootust. Siiski sain läbi Kaspari sõbra endale mingi kindlama töö otsa, lunch tracki peale. Mingi veits suurem mikrokas vist, mis sõidab siis mööda linna ringi ja viib sänkasid raske töö tegijatele. Iseenesest jumala chill töö. Kui nüüd sinna saaks ja palk oleks ka see mis pidi olema. Kaspari sõber ütles et 650.- on kindel + tulemustasu. Siiski ma ei osanud küsida, kas 650.- maksud maha või mitte. Homme pidin minema infotunnile, aga Romet ei ole mulle siiani aadressi saatnud kuhu minna. Muidugi esilagu tundus suht hirmus see, et ma pean sõitma linnas. Siin, kus kõik valet pidi. Ja veel suurema autoga. Niiet nüüd mul oli kohustuslik sõiduõpe eile pool päeva ja täna veidi. Polegi üldse hullu. Harjub suht kergelt. Esialgu on veider, aga natuke mõelda ja saab hakkama. Kõige vähem meeldivad mulle tõusud ja siin on neid palju. Väga järsud kaa. Oma auto peaks ka ikka nuputama, siin selleta raske.
Reede õhtu käisime kuskil suuremas ostukeskuses koos Leito ja ta sõber/töökaaslase Sandriga. Peale seda käisin vahetasin bäkkeris riided ja läksime kuskile teiste eestlaste poole istuma. Nägin oma silmaga nüüd ka siinseid elukaid veidi. Oma maja ja seal õues verandal vurasid igasugu suured prussakad, sisalikud ja jalgadega ussid jms. Isegi suutsin rahulikuks jääda. Kaua ei olnud, uni kippus peale. Ja Leito pidi hommik tööle minema. No see vara oli ikka mingi 2aeg, niiet mu uni ei olnud just ka eriti pikk. Kell 10 pidin check out'i tegema bäkkerist. Enne tahtsin veel pesta ja süüa. Muidugi olin peale 2 ainus, kes oma tuppa jõudis. Kaspar kui ka prantsuse poisid olid kõik pidus. Ja nii neid hakkas seal öösel tulema siis igaüks oma ajal ja üks rohkem purjus kui teine. Üks prantsuse poiss kukkus kappi. Sellised nagu koolides tavalised, kitsad plekist kerged kapid. Ma pidin surnuks ehmatama end, selline pauk käis. Ja nad üsna tursked sellid, seega ta ei mahtunud enam välja sealt. Ma juba mõtlesin et pean jalgadest sikutama minema. Mehelik vägi sai siiski kapist võitu. Uks oli küll lõmmis hommikul, aga mees sama ilus.
Hommikul käisin aega parajaks tegemas ja jälle linna uudistamas. Leito aitas mul kolida, ta vaeseke pidi veel tööl käima hommikul. Niisiis jalutasin jälle mööda linna ja üritasin hoomata seda massiivsust. See on ikka võimas. Sõin elus esimest korda sushit. Päris päris maitsev ja huvitav. Niiet Helen, Sa jäid hiljaks. Ekslesin kuskil bussi- ja rongijaamas. Sealkäivad ehitustööd ja on eriti keeruline seal laburündist välja saada. Keerutasin veel ümber bäkkeri, et lõpuks ometi aru saada kus miski on ning mis pool.
Seejärel läksin bäkkerisse tagasi, võtsin oma asjad ja tulime Leitoga siia kus nüüdki olen. Maja on väga viisakas ja ilus. Elame siin 7kesi. Nagu põialpoisid(Jaxi käeliigutus peaks siia juurde käima). Aind Lumivalgeke on puudu, aga küll ta ka tuleb. Täna meil siin sünnipäevapidu, äkki siis. Pidi just üks tüdruk tulema, kel hobune ja tal vaja inimest kes nagu päris päriselt oskaks ratsutada. Ma ei teagi mis see täpsemalt tähendaks, aga pidime pärast rääkima. Ma vist ka see päris päris pole. Siin lähedal pidi üldse palju hobuse talle olema. Kui ma oma lunch truckil tööd saan, siis see kestab aind poole päevani. Äkki pärast saaks kuhugi talli või maalri tööd teha. Mis siin muidu ikka teha. Maalri tööle muidu tahaks pigem minna, seal hea teenistus.
Kui oma raske kohvi ja muu nodi majja sai toodud, siis otsustasime randa minna. Siin on ookean lähedal, aga me ekslesime veits ja sõitsime kuhugi kaugemale. Kus oli väga ilus. Kaljud ja väga lahe loodus. Kohe saate kadestada ka. Lõpuks tuli mõte ujuma minna, aga siis oli õhk juba jahedam ja mind jällegi eriti ei tõmmanud. Leito käis ja ma solberdasin niisama seal vees. Kuigi lõpuks olin juba üsna märg, suured lained olid ja pritsis korralikult. Surfamist sai ka harjutada, tagasilaine kiskus nii hullult kaasa endaga, et pidi balansseerima seal. Jalutasime veel veidi mööda veepiiri. Sealt ääres läheb ka väga mõnus kerg tee, kus saab jalutada või joosta vms. Seal võiks küll õhtuti joosta, isegi väsimus vist läheks meelest. Põlesin isegi veidi ära, läksin punaseks, aga ei midagi hullu. Aaloe kreem rahustas kohe maha. Tulimegi otse rannast siia, vahetasin kohe kiirelt riided ja natuke ilusaks end tehtud ja läksime Leito ja Sandri poole. Tegime seal mõned napsud ja läksime kasiinosse ja pärast edasi kluppi. Kasiinos on päris karm kord ja klubis veel hullem. Kasiinosse ei tahetud mind esialgu lasta, sest et olin liiga purjus, Ja ma olin joonud kaks siidrit. Poisid rääkisid mind sisse ikka. Leito tegi paar mängu ja isegi mina esimest korda kasiinot külastades tegin käe valgeks. Esimeses mängus panin dollari sisse ja võitsin selle ka tagasi. Järgmises jäin oma dollarsit aga ilma. Sellest mulle piisas. Kluppi saamisega oli aind probleem. Sander oli rohkem võtune ja temale öeldi juba järjekorras et lase jalga. Tahtsime ikka kõik koos sisse saada. Viitsime siis veidi aega ja keerutasime seal ringi. Lõpuks õnnestus siiski sisse pääseda. Klubi oli väga lahe, suur ja hea muusikaga. Leidisin omale sealt tantsu parnterid. Üks oli Austraalia poiss, kellest oli tõesti raske aru saada. Nad siin räägivad ikka hoopis teistmoodi. Pidu oli hea, tantsida sai jälle kõvasti ja tuju oli hea. Sander aga sattus kuidagi välja ja enam sisse ei saanud. Niiet pidime päris varakult kahjuks ära minema. Ei saanudki jalgu haigeks tantsitud veel. Austraalia poisid ka tegid komplimendi et : " Ou, you can dance. It's rare in here". Tundsin end muidugi ebamugavalt ka. Siin käiakse klubis ikka väga uhkelt. Ei osanud seda arvata. Kõigil on meeletu kõrged kontsad v platvormid ja vägaväga miniseelikud/kleidid.
Samas see karm kord seal päris meeldis. Enne ära tulekut tormas mingi meeletu parv turvamehi üht meest välja sikutama. Ju ta siis oli liiga purjus või pealetükkiv ja kohe visatakse välja. Isegi sisse on väga raske saada on ju raske saada ja seal peab end ka väga viisakalt ülal pidama. Mis on võrreldes Eestiga väga erinev. Kasiinosse lastakse neid kes võimalikult purjus on ja klubis antakse täiesti segi meestele veel ja veel.
Jäin ööseks Leito ja Sandri poole konteinerisse nagu nad seda kutsuvad. Selline väike aiamajake on tegelikult. Mul oleks kodu hoopis teiselepoole jäänud ja veel kaugemale. Hommikul poodlesime Leitoga, mis oli väga väsitav kuna ma ei orienteeru siinsetes poodides üldse. Kogu kauba valik ja välja nägemine nii teine, et ei oska leida. Samas ega ei suuda ka mõelda, et mida vaja ja mida tahaks. Nüüd hakkab vaikselt sünnipäeva pidamis aeg kätte jõudma, niiet end selleks veidi sättima. Asjad peaks ka lahti pakkima ja korda seadma. Enda homsest infotunnist ei ole mul siiani kippu ega kõppu, niiet ei teagi mis saab. Tänasest rannapäevast eitulnud ka midagi välja, kuna meil pilves ja isegi sadas veidi. Saate nüüd parastada. Aga kuskil 25 on ikka sooja ;)
Päikest ja sooja !

Õhtune party

Bäkkerist õue, otse ees muuseum

Alla raamatukogu juurde.. tark mees

Väiksed bassed raamatukogu juures

Eile õhtul oli väga mõnus. Olles istunud muuseumi trepi all, et enda lapakat laadida juba üpris kaua aega öeldi lõpuks viisakalt, et see suletakse varsti. Läksin siis minema. Avastasin, et lõunaks ära söödud maasikate karbi alla oli lausa tekkinud terve sipelgate pesakond, kõndisin eriti kiirelt minema. Ei tea kus need sinna said. Pole ise ühtegi näinud tundnud. Läksin ostsin endale jäätist. Need kaks noormeest olid eriti vallatud. Pärast jäin sinna lähedale istuma ja sain kõvasti naerda. Pole olnud vist ühtegi keda nad poleks sebinud ega meelitanud. Kõige rohkem meeldisid nad vist siiski teineteisele. Kui üks Sulle jäätist annab, siis teine spängib teist. No ma ei tea, naljakas oli igatahes. Avastasin, et seal raamatukogu ees õues on siiski ka nett. Isegi parem kui sees. Jäingi sinna. Ilm oli supper, päike paistab paar pilve isegi oli, taamal mängisid tänavamuusikud viiulit ja muid pille, papagoid laulsid palmide otsas, inimesed kõnnivad ja on rõõmsad. Mina aga hakkasin tööd otsima. Helistasin paari kohta. Mõtlesin, et võiks maalriks minna. Üks palus enda andmed messida ja lubas esmaspäeval ühendust võtta. Mis on muidugi kahtlane, aga vähemalt on lootust. Loomulikult valetasin enda töökogemuse kohta. Ilmselt nad ei oleks eriti õnnelikud kuuldes, et olen max 10 seina või muud asja elujooksul värvinud. Aga no 10 või rohkem, pole suurt vahet ju ;) googeldasin ka juba, et kuidas midagi teha. Tundub, et olen koguaeg professionaal olnud. Kui kellelgi midagi olulist teab selle kohta öelda mida vaja teada, siis võiks seda teha. Kavatsen seda tööd edasi otsida. Palgad on päääris head. Ja pläkerdada mulle meeldib. Samuti sain endale ühe toa majast. Homme kolin sisse. Võtsin ühe öö veel bäkkeris kuna täna on plaan Leitoga välja minna. Pidime mu edukat siia jõudmist tähistama.
Õhtul käis meil meeletu mõll siin bäkkeris all. Kui joogi ostsid sai 3 euriga burksi ja väga hull mass oli kohal. Istusin ka kuhugi lauda ja hakkasin enda resumed ehk cv kirjutama. Seal lauas oli aga nii igav, et baari poole vaadates kohtasin üht Davidit kes end lauda kutsus. Seal olid veel kaks inglast ja üks sakslane. Väga kirju seltskond. Kõik olid mõnusalt võtused ja päris lõbus oli. Arvasime kuulsuste vanuseid ära. Mina kes mulle ju kellegi nimed meelde ei jää panin lihtsalt huupi. Mitu korda läks isegi õigesti. David rääkis kuidas töötas siit kaks tuhat km põhjas kuskil farmis. Nad ajasid helikopteritega karja ja meeletu ilus koht oli. Ütles et kõige ilusam kus elus käinud. Neil oli miljon aakrit maad oma karjale. Väga muljet avaldav. Ütles et kui soovin võib omanikult küsida, äkki ma saaks tööd seal. David rääkis, et ta on varem ka Perthis olnud, aga siis käis väljas ja jõi kogu raha maha. Vaadates eilse põhjal siis nüüd ta teeb seda lihtsalt siin kodu bäkkeri baaris. Õpetasin talle eesti keelt, talle nii meeldis. Täna hommikul juba kohtasin teda, küsis kohe väga naljakalt et : Kuidaz ljahäeb?
Täna hommikul tõusin nii hilja, et siin bäkkeri hommikusööki ei saanudki. Ma ei tea kuidas need päevad siin nii väsitavad. 12h magada pole mingi probleem. Samas ei tee midagi. Läksin kohe hommikul ehk siis kell pool 12 linna peale. Üritasin leida suurt toidupoodi, sest et sealt on odavam süüa osta. Ledsin aga hoopis mingi sushi baari, kus sõin riisi ja kala 6 dollari eest. Täitsa hea oli ja sain enda kõhu täis. Mõtlesin, et luban endale korraliku söögi. Muidu mu plaan Aussies söömine maha jätta läheb liiga kiirelt korda. Poputasin end veel kohvi ja söörikuga. Njomm. Kui siin sedasi ringi käia ja vaadata, siis on väga suur oht tõesti end väga paksuks süüa. Nii nii palju häid asju. Tavaliselt ikka esialgu tundub, et on hea, aga siin mida kauem vaatad, seda rohkem kõike tahaks. Samas, need ei ole isegi väga kallid. Sööriku ostsin 60 sendi eest. Mine ürita Eestis saada mingi 45 sendi eest söörikut. 1.45 saab. Ja ma ei suuda ära imestada nende klienditeenindajate sõbralikust. Minule kui endisele klienditeenindajal on ikka paljugi õppida. Nad kohtlevad Sind umbes nii nagu Sa oleks nende ainus klient päeva jooksul. Küsivad kuidas Sul läheb, soovivad kõike head ja üldse kõikekõike paremat. See onnii võõras. Eestis saaks sellise kohtlemise osaliseks vb siis kui satuks täiesti pankroti äärel väike poodi ja Sa olekski nende esimene ja viimane klient päevas.

Seekord mõtlesin mitte ära eksida. Seega jätsin kõik pingsalt meelde kus tulin. Eelmine kord jätsin meelde, et suur pruun maja kahe valge kõrge maja ees. Päris täpne eksju?  Mis sest et siin on 90% majadest pruunid ja ülejäänud 10% valged. Seekord läks isegi õnneks. Kuigi siin on siiani nii lahe ja nii palju näha, et lihtsalt ei suuda kõike hoomata. Tallinn on selle kõrval ikka väga väga väga väike kolgas. Sorri kodumaa. Täna nägin esimesi kerjuseid. Kolistasid oma sendi karpidega. Lisaks nägin vääääga imeliku meest rotiga. Vaene rott. See hoidis elueest end kinni. Väga jube vend oli, mul hakkas hirmus kohe. Ta vist üritas minuga ka rääkima tulla. Esialgu tõmbas selle roti enda pluusi seest kaenla alt välja. Ma vaatasin et appi mis asi see on. Ja siis ta tuias seal. Kivis vist kaa. Ja käis nagu mingi super geto nigga räppar, kõik kohad lõngerdasid. EI saanudki aru mis keha osa ta üritab kõige esimesena maha panna. Ja siis see vaene rott, kes kõõlus seal nagu ameerika mägedel.

Täna on õues juba üsnagi palav. Varjus pidi 32 olema. Päikse käes võite siis ise ette kujutada.  Mulle meeldib. Hommikul juba toa soojuse järgi, kuigi kõik venitad uugasid, sai aru et ikka kuum. Hommikul oli vist suur torm. Läbi une kuulsin. Muidugi tunnen isegi läbi une enda jala lihaste valu, säärelihased on korraliku trenni saanud paar päeva. Pole vist elusees nii palju käinud. Nii põnev on samas, et lonkad ikka edasi.

Lähengi kohe päevitan kuskil ja üritan samal ajal tööd otsida. Üritan veel õnne proovida ja ise helistada erinevatesse kohtadesse. Vaatasin, et olen endale juba mõned randid saanud, niiet täna panin või õigem oleks öelda, et eriti ei pannudki midagi selga. Tahaks enda resume ära lõpetada ja kuskile agentuuri saata. Enne oleks aga vaja mingit kodust aadressi. Samamoodi nagu ei saa ma enda TFN’i ära teha, mida vaja töötamiseks. See tuleb postiga mõne nädala pärast. Aga mu kohvril kahjuks kodune aadress puudub. Kui siis aind Kelli Aron Street Olen sweet Petrh 1234. Neile aga see ei sobinud. Üritan enda uue toa aadressi nüüd saada, siis saan sellega edasi tegeleda. Oh just saatis mulle messi. Mu kodu on siis nüüd : 7 Bayou court Heathridge. Kui keegi homme õhtu külla tahab tulla, siis paluks ette helistada. Viskan toa vähe korda siis =) Ookean on seal muidu väga lähedal. Kuskil kaks km vist. Niiet saan sulistamas käia. Äkki on seal maja juures ka bassein. Mmm, ma vist ei tulegi koju. Ajage nüüd kõik oma viisad korda ja võtke lennuk. Muide mu tel nr on 0474125633. Kui eestist helistada, siis +61 ette. Messida saab ka, ei tohiks väga kallis olla. Too kutt kes tegi meile neid nre andis kogemata mulle veel ühe kaardi juurde. Niiet sain tasuta 30 dollarit, umbes siis 5h kõneaega. Päris hea. See tähendab muidugi uut nri, aga kasutan selle ära ja laen pärast praegusele raha juurde.

Mu tuba, mida jagan 3lohaka prantsuse poisiga ja ühe imelikuga ja Kaspariga

Väike lõuna :)

Õhtune idüll

Eile ei jõudnud kahjuks kirjutada. Toimetamist on nagu palju ja samas ei ole ka. Eile esimese asjana visati meid bäkkerist välja,nii kell 10. Väga unisena kõndisime uute, see on kõvasti mõistlikum. Pole nii räpane ja 2 doltsi odavam. Saime tuppa alles 12 aeg, niiet jätsime kohvrid ja asjad sinna kuskile tuppa luku taha. Ise läksime tegime endale kõnekaardi ära. Suht kiiruga ja see mees vadistas seal ka. Pärast alles hakkasin lugema, et see tuleb ära kasutada 30 päeva jooksul, aga ma ei usu küll et seda raha siin täis räägin. 30 doltsine pakett ja rääkida saab mingi 5h. Netti on 400mega, mis pole just eriti palju, niiet väga surfata ei julge. Peale seda läksin raamatukokku, kus pidi tasuta nett olema. Oligi, aga väga sitt. Koguaeg kadus ära ja ei saatnud midagi kohale. Päris kurjaks ajas. Minu lauda tuli istuma üks Pranstuse kutt, jälle prantslane, neid on siin ikka eriti uhkelt. Tema oli siia tulnud koos sõbraga ja pidi kindel tööots olemas olema, aga jäid sellest ilma. Läksid siis Melbourni, seal ka tööd ei leidnud. Muidugi ta küsimusele miks vastas et ta ei matchind inimestega. Mis ei kõla just eriti hästi. Siia matchima ei saagi tulla. Eks igaüks elab oma elu nii nagu tahab. Nüüd 2 päeva siin olnud ja otsib samuti tööd. Olime seal mõlemad neti peale vihased, tema ei saanud üldse sisse. Nagu netti. Peale seda otsustasin minna ja otsida poodi ja näha veidi linna. Suurt toidupoodi oli ikka väga raske leida. Küsisin abi ühelt väikese poe omanikult, ta arvas et ma olen ka prantslane. Pidin nii seda nägu olema. Kui ütlesin, et ei eestlane, kahtles ta minus, et äkki ikkaprantsalne. Pidin mitu korda kinnitama. Järelikult mu arvamus enda prantslastest esivanemate kohta ikka on õige. Kui ma olin poe lõpuks leidnud ja ei midagi erilist ostnud. Suure 3L mahla, mille pärast end neasin, sest et see oli nii raske ja mu selg ju ei kannata üldse pikka maad kõndides ei mingit raskust. Poes ostmine oli ka esialgu üsna keerukas. Kõik on elektrooniline. Küsisin ühelt tädilt abi,et teistele jalgu ei jääks ja ta tuli kohe heameelega appi. See on üldse nii tore, et ükskõik kelle käest midagi küsid, nad kohe tulevad ja aitavad. Eestis ilmselt heal juhul saab nuga, halval juhul vaid lihtsalt kurja ja torssis pilgu. Kiitsin end enda kokku hoidlikuse pärast. Ostsin mingi rohelise salati kanaga, mis oli kinni paneku pärast50% alla hinnatud. Niiet maksin oma väikse karbi eest 3.50. Poes ostsin 11 doltsi eest. Mahla veel on ja maasikad sõin selleks lõunaks. Ilmselt ega rohkem ei tahagi. Aind juua. Niiet ma saan suht odavalt läbi. Kaspar käis endale eile pitsat ostmas, mis maksis mingi 13doltsi. Suur vahe ikka. Mina saan 4dollariga söödud :D  No ja loomulikult ma eksisin ju ära peale õnneliku poes käiku. Olin sellega juba arvestanud, niiet isegi ei pahandanud endaga eriti. Ja ma olin ikka jõhkralt kaugel. Üle tunni kõndisin tagasi. Muidugi mu tempo ei ole just ka eriti kiire. Kaspar koguaeg imestab, et mida ma seisan. Tema paneb oma pikkade sammudega ees minema ja ma peaks kõrval jooksma, et sammu pidada. Ma siis vahepeal vudin järgi joosta või Kaspar jääb seisma. Küsisin veel tagasiteel eksinuna ühelt mehelt teed. Seletasin et olen Perthi Library ja Museumi lähedal et kuidas sinna saab. Ta ei teadnud. Uskumatu, pole vist väga kultuurne kuju. Ta kõndis ees minema, aga hakkas ikka kripeldama. Googeldas  ja tuli mu juurde tagaasi. Lõpuks jõudsin enda Erna retke meenutavalt matkalt tagasi, siis sain vana sõber Leitoga kokku. Päris imelik oli näha sellises kohas. Hiiumaal küll autoga sõitmas käidud, aga siin.. Esialgu oli ikka väga kummaline. Käisime India ookeani ääres. Pidime ujuma ka minema, aga ma pelgasin külmaks. Päike hakkas juba ka loojuma ja õhk ei olnud just kõige soojem. Nii 23 äkki. Ta aitas mul veel enda teli nett tööle saada, mul olid mingid apn nrid puudu. Jõudsin suht hilja tagasi ja olin nii väsinud, et jäin kohe magama. Sain lõpuks vist oma une täis magatud. Hommikul muidugi hakati vara kolistama ja päris head pikka und ikka ei saanud. Elan nüüd ühes toas koos 3 prantsuse poisiga ja Kaspariga. Prantlased on seal elanud juba kuu ja nad on väga lohakad. Kaspar just pikendas enda aega seal 2 päeva, pean minema ja sama tegema. Kaspar saab juba homme vist tööle läbi sõprade. Pidi minu kohta ka uurima. See üks sõbra sõber tegeleb siin töövahendusega.
Täna hommikul käisime tõime enda pangakaardid ära. Nüüd saan hakata suurt raha teenima. Ilus on ikka küll siin. Üsna tavaline, et mingi papagoi vastu lendab ja palmide otsast kuuleb veidraid ja lahedaid lindude häälitsusi, mida siiani olen loomaaias harjunud kuulma. Peale seda käisin uuesti tagasi oma telefoni kaardi esinduses. Kuna kui mulle helistada, siis kõne katkes nii 5 sekundi pärast ja tuli kohe mess, et tema helistas Sulle. Käisin küsimas mis jama on. Ühest saadeti minema, et see mu viga. Kusjuures seda ütles naine. On ikka ussid. Läksin veidi edasi teise, seal üks mees tegi korda. Mingi süsteemi viga, aga sai selle nii 10 sekundiga korda. Nüüd pidi 30 sek helisema. Tulles tagasi suutsin jälle mingi uue tee leida. Oma arust liigun seal kus olen enne ka käinud, aga see linn on lihtsalt nii suur, et ulme. Ma ikka siiani üldse ei mõista. Ja see on aind kesklinn kus liigun. Nüüd siis pidasin õues väikse lõuna päevitades ja nüüd tulin muuseumi netti. Vaatan tööd veits. Pärast lähen häkkerisse ja pikendan enda öömaja ära. Loodetavasti saan sama toa, siis ei pea hommikul vara ülesse ronima (noja nii muuseas need prantsuse poisid pole ka üldse pahad). Bäkkeris on ikka jõhkralt inimesi. See üks suuremaid bäkkereid vist siin. Nii palju nägusid, et jube kirju hakkab. Samas kõik on toredad ja täiesti võõrale niisama hei öelda on täiesti tavaline. Kui viitsid, saab ka rohkem juttu teha. Ma olen nii tagasihoidlik tüdruk ju, et ega ma seal väga ei pläkuta. Samas lihtsalt tore kui Sulle naeratatakse ja hei öeldakse. Selline kodune. Missest et ma teda 5min pärast ilmselt äragi ei tunneks. Õhtul peaks minema poistega pinksi mängima v piljardit. Mitte et ma kumbagi oskaks, aga saab oskama siis. Seal selline suur ja avar ajaveetmis ruum nö ja häkkeri ees suur chillimis koht. Lauad ja toolid. Seal käib koguaeg mingi sumin. Olge seal paid ja siit võiks päikest ja papagoisid küll ja küll saata juurde =) Kui ei mõtle, et nii kaugel olla, siis on ikka väga äge. Isegi sellises üksinduses. Üksi pole, aga lähedased inimesed ikka kaugel maas. Niiet seadke aga sammud siia poole. Võin juba praegu ilma tööta passides öelda, et jumala lahe. Varsti lähen kuskile randa galopitama, küll Sa Helen siis kohal oled=) Hakkangi nüüd lõpuks sellega tegelema.

Kodu lennujaam :) Lõpuks ta tuli

Tol hetkel juba tundus, et oleksin justkui sündinud seal..

Lõpuks siis elusalt ja õnnelikult kohal. Kuigi õnnelik mu kohta just öelda ei saaks. Praegu vähemalt mitte. Kole igatsus on ikka peal. Kuidagi nii kauge ja kadunud on olla. Inimesed, kes nüüd viimasel ajal minuga olid, ei suuda sõnadesse panna kui õnnelik ma selle üleolen. Sellistel hetkedel saad aru, kes on tõesti sõbrad ja lähedased kes Sinuga on. Ma juba vahepeal olen ikka mõelnud, et äkki ei lähe kellelegi korda. Nüüd tean, et mõnele ikka. Nüüd aga jäite kõik maha ja sellepärast on nii kurb. Siia on ikka tõesti pikk tee. Enesetunde järgi võib ka öelda, et tõesti olen teise maalimaotsa jõudnud. Muidugi siin oli ka ilus ja just see kus võiks elada. Ma ei mõista miks ma ei võiks sellisesse kohta sündinud olla. Kohe lennujamaast vaatasid palmid vastu.
Malaisias üks väga eksinud ja närvis japsi poiss tuli küsis abi meie käest. Kaspar juhatas ta õigesse kohta. Minucheck in'ga jamasid ka kaua miskipärast. Malaisiast siia lennu magasin praktiliselt tervelt maha. Lend hilisen ka veel tunni vist, lennujaamas magasin ka. Lennukis sai mingit rõvedat sööki, peale seda pandi valgus kinni ja sai hästi magada. Mul oli veel kõrvalistuja tool vaba, sain sinna pikali visata end. Mitte et see nüüd ikkagi just väga mugav oleks olnud, aga siiski. Lennukis tuli veel täita mingi kollane lipik, kus küsiti passi nri, nime, kellele teatada kui midagi juhtub ja miks tulin, kas mul on haigusi ja kokkupuuteid loomadega, süüa juua kaasas. Mul aga olid poiste poolt kingitud 4 mandariini. Sadamast siiani olin suutnud need endaga hoida,aga nüüd tekkis probleem. Pidin järjekordses sabas seisma maei tea kui kaua ja siis visati need prügikasti ja korras. Tegelikult oleks saanud seda teha juba ka enne kui küsisti et mis kotis on. Mille pärast mind sinna suunati. Vaja on vist asjad keeruliseks teha lihtsalt. Ega ma vist neid süüa ei oleks julgenud samuti, olid nii ära kiiritatud. Saime sealoodata kaua kaua. Lõpuks jõudis ka kohver kohale. Kaspari oma tuli kohe, aga ma juba olin veidi masenduses. Mis oli kole tolmune ja muserdatud. Mis leidis kinnitust kanüüd kui selle olin just lahti teinud. Tallinnast ostetud kallis juukseõli ja päevituskreem olid kõik puru.. Terve kohver on nüüd mul küllalt pehme ja õline, lisaks veel kreem. Päris kuri. Samas piisavalt väsinud, et mitte närvitseda. Riided on õnneks enamvähem puhtad. Vist. EI jaksanud eriti tegelda.
Lennujaamas mõtlesime, et kuidas nüüd endale see luksusvilla välja valida. Meie juurde tuli aga tibukollase pintsakuga vanem härra ja pakkus abi. Tema pidi olema vabatahtlik, mingit raha ei taha selle eest. Lihtsalt aitas. Andis linnakaardi ja seletas kõik kuidas me kohale saame ja kuidas bussiliikulus toimib. Väga muhe vana oli. Kusjuures ta oli pärit Lätist. Läksime siis temaõpetuste kohaselt esimese bäkkeri poole, kus kahjuks tube polnud. Sealt soovitati uut. Mis oli küllalt kaugel, aga samas mitte ka hullult. Mõte oli siis jala minna, mis ei osutunud kõige parmekas mõtteks, kuna ma pidinjuba poole peal otsad andma. Resii väsimus ja mu selg ei pea vastu. Siiski jõudsime ikkagi kohale. Saime mingisuguse neljase toa endale ja homme liigume tagasi tollesse, kus täna esimesena küsimas käisime. Odavam kindlasti ja äkki ka parem. Praeguse nimi on HIVE. Ma ei kujuat ette kas ikka julgeb siin magada:D
Bäkker näeb välja üsna kohutav. Samas saab siin magada küll. Lihtsalt selline. Massid koos, räpane ja veider. Rahvast on igasugust. Käisin enne pesemas. duššiotsik kukkus kuskilt ülevalt pähe ja kõik oli ligadilogadi. Aga asi et seegi on. Nägin nagu mingi harakas kuskil keset kesapõldu. Ja olin seal ikka väga kaua nagu veetnud. Oleks pidand enda väikest käsipagait kõvasti täiendama, et normaalne olkes olnud. Õudne. Vähemalt ma arvan nii. Nüüd vähemalt puhas.
Lennujaamast välja astudes võttis vastu mõnus mõnus soe õhk ja jahe tuul. Üliideaalne. Autod on kõik uued ja ilusad. Üldpildis vähemalt. Parempoolne liiklus ajab aind nii segadusse.
Homme siis peab endal teli nri ära tegema ja tööd vaatama. Loodetavatsi kodu/sõpradeigatsus läheb ka märgatavalt väiksemaks. Nii küll olla ei saa.

Üks üsna inetu asi veel. Võiks ju arvata, et väike sõrm on täitsa tähtsusetu ja mõttetu. Nüüd saan aru et mitte. Pühapäevasel hobuste transpordil viga saanud parem sõrm on ikka väga paistes ja valus. Liigutada on suht valus. Ei kujuta ette. Pean inema Aussies kohe enda kindlustuse rahad laiaks lõõma äkki. Vast luu ikka pole katki, aga midagi ikka on.

Nüüd siis alustan ka sellega, mida koguaeg virisenud, et mõttetu.
Samas nii kaugel olles on hea, ei pea kõigile eraldi sama juttu rääkima.
Hetke seisuga Malaisias-Kuala Lumpuris. Selja taha jäi just meeletu pikk lend. Jube segadusse ajab, korra lendasime ajas tagasi, siis jälle meeletult edasi. Lend ise vist oli midagi 11-12h pikk. Kui ma ei eksi.. hetke seisundiga on see vägagi võimalik. Kann on suht pahane.. Lennuk ei olnud just nagu oma kodu diivan. Selleeest oli palju meelelahutust. Sai muusikat kuulata, filme ja sarju vaadata. Ja hirmus palju pidi sööma, koguaeg aina toodi ja toodi. Mina oma tagasihoidliku isuga ei suutnud eriti peale hakata sellega midagi. Ära söin ikka.. Igav oli ju. Niiet saan ilmselt sama paksukesena tagasi tulla.
Pariisi Kuala Lumpuri lennul olid vahvad prantslased. Naine kes minu kõrval istus, tollega rääkisime päris pikalt. Ta hirmstasti purssis sedasi inglise keelt, aga räägitud saime. Nemad lähevad Vietnami. Kõik üsna vanemad prouad ja härrad. Väga tublid. Pidid kõik Prantsusmaa kõige edukamas ja võimsamas prilli tehases töötama. Ma sellest aru ei saanudki, kas too naine oli selle üks omanikest või ei.
Lennuk oli meeletu suur, kahekorruseline ja 3 vahekäiguga. Neid inimesi muudkui tuli ja tuli ja tuli. Ja et see maja veel õhku tõusis ja seal püsis, tänu jumalale, oli suht uskumatu. Rappus ja kolises vahepeal küll hirmsasti, aga isegi minusugune ikka magada sai. Enam ei saanud arugi, et lennukis oleks. Pariisist sinna lennukile saada oli muidugi veits hirmus. See lennujaam ise oli ka lihtsalt niiiii kohutavalt suur. Just ütlesin Kasparile et kui sinna tööle minna, siis esimesed paar nädalat vist koju ei jõuaks või tööd teha mitte, sest et koguaeg oleks eksinud. Sada terminali ja gate jnejne. Sõitsime bussig aõigesse kohta ja jõudsime kenasti. Minul aind check'inidega jama. Pean igas lennujaamas uuesti tegema, Helsinkis Kaspar sai kohe endale 3 piletit. Samas et pagas läks kohe ilusti Perthi. Muidugi kuiu see sinna jõuab...
Muidugi lahe on ka see, et Helsinkis sain siis ka aru et peame ikka päris palju vahetama ja ümber istuma. Mina arvasin et läheb lihtsamalt. Ilmselt üksi tulles oleksite mind juba keset Euroopat tagasi pidand otsima :)
Helsingis hakkas juba väga kurb.. Üldse ei saanud aru. Kaspar ka ikka rääkis, et kas tahan koju minna, nii õnnetu iolemisega. Leidsin seal ülimõnusa koha kus saime magada. 5h oli aega. Selline relaxing zone. Ronisime kuskile kappi voodisse ja väga hea oli. Soe kaa. Mul on siiani igas lennujaamas ja lennukis külm olnud. Aind tekkidega istun. Praegu Malaisias on enamvähem, õues pidi 25 olema. Palmid ka vaatavad vastu.
Nüüd siis viimane lend ja Perthis kohal. :) Loodetavasti läheb hästi.
Musiipai teile! Juba igatsen kõiki palju.