Eile päev läks päris kohutavalt. Hommikul vara saadeti mulle aadress kus olema pean et tutvuda selle lunch trucki teemaga. See jäi mu kodust aga väga kaugele nii umbes 35km. Mis siinse ühistranspordi juures on raskesti läbitav. Autoga oleks see pool tundi sõitu, aga ühistransaga poolteist. Tähendas siis kodu juurest bussipeale mitu kümmend peatust edasi rongijaama. Rongijaamast kesklinna, sealt uue bussipeale, et teise bussijaama sõita ja sealt omakorda buss, et õigesse kohta välja jõuda. Mis eiole üldse nii lihtne, kui linna ei tunne. Peatuste nimesid ka google maps ei ütle ja bussijuhid ei tea ka linnast suurt midagi. Nad aind sõidavad. Bussides ei ole veel mitte ühtki tablood ega hääljuhist, mis ütleks, et mis peatus nüüd on või mis järgmine. Niiet suht selline seiklus.
Perthis üks naine veel pahandas minuga. Ta oli haige ja ma olin nii ehamatanud olemisega, tegelikult enda sõidust ja ära eksimis võimalusest, mitte tema karkudest ega veidi veidrast välimusest. Tema aga kohe ründas mind oma lausega, et see ei ole nakkav. Ei osanud esialgu midagi öelda. Tundsin end nii kehvasti, asi polnud ju üldse temas. Vabandasin ja selgitasin et olen uus linnas ja lihtsalt segaduses. Ta õnneks oli väga mõistev ja ajasime mõne sõna juttu. Pärast soovis veel edu mu seiklusteks. Inimesed kõik ikka pole halvad, maailm on lihtsalt halb ja nad üritavad end kalkusega ja ülbusega kaitsta. Muud moodi vist ei tulekski toime. Jõudsin lõppude lõpuks kohale. Olles umbes kulutanud nii miljon närvirakku. Minu telefoni kaart otsustas iga 2 sekundi töötamise järel ka kokku joosta. Lõpuks olin peaaegu õiges kohas, aga polnud aimugi kuhu suunda see tehas võiks jääda. Kaart ei töötand. Seega ma kõndisin ühel ristmikul umbes 4x edasi-tagasi, ühele poole teed ja jälle teisele. Lõpuks sain mingi suuna tänu mapsile. Lugedes oma juhiseid ekslesin veel ja jõudsin siiski põhimõtteliselt õigel ajal pärale. Teised juba ootasid mind. Kanditaate oli neli. Sain siiski aruet need ei ole konkurendid, meid kõiki taheti tööle. Härra libekeel vuristas seal pikalt. Raske oli kohati mõista. Samas inimesena oli ta tore ja mõistev. Andis meile kohe lepingud et alla kirjutada. Olin veidi kõhklev, aga kõik hakkasid kohe vuristama, mõtlesin siis ka ära täita. Ikka töökoht ju. Peale seal istumist tuli hakata koju seiklema, sõna otseses mõttes. Teisel pool teed ei leidnud enam bussijaama, kõndisin edasi. Bussijaama leidisin, aga ühtki bussi mis liiguks mitte. Kõik sõitsid tuimalt mööda ees suure kirjaga, et ei tööta enam. Lõpuks sain bussi peale. Lõpuks leidisin uuesti rongijaama, lõpuks suutsin raha sõidukaardi peale panna, lõpuks suutsin end tag in'da, et sõita tohiks, lõpuks suutsin õigele rongile minna, kuna kahtlus oli suur, lõpuks jõudsin ka nn kodu rongijaama kus peaks saama bussipeale mis täpselt kodu juurde tuleb, aga noo lõppude lõpuks kes see mäletas mis kuradi number see buss oli. Küsisin siis jaamatöötajate käest. Need ei teadnud sellest kohast üldse midagi. LÕPUKS tulin mingusuguse bussipeale, mis viskas mind maha kuskil kooli juures. Mida ma ei olnud varem elus näinud. Kui võrrelda mu elu siin oldud kahe päevaga, aga hetkel see ju ongi mu elu. Sain rääkida telefonis ühe majaelanikuga, ta kogeles et kuidagi sealtläbi pargi ja kooli territooriumi saab jah, täpselt ei tea. Kasuta kaarti. Selleks hetkeks oleks ka sest kahest sekundist piisanud, aga aku sai tühjaks. Milline imeline päev ei suutnud maära imestada. Pargis nägin papagoisid, roosad ja vehkisid peadega. Väga vahvad olid, siiski ei suutnud neist just eriti suurt rõõmu tunda. Küsisin ühelt eisalgu väga kurjalt naiselt teed. Ta siiski leebus ja võttis oma hiigel suure roosa nutika välja ja vaatas kaarti. Seletas ja rääkis, muretses et kas ikka sain aru. Jah sain. Hakkasin siis koju jalutama. Jalutasin veel ja veel, vaatasin ümber kaudseid maju, endal vaid peas väike hall ettekujutus kuhu ma nüüd jõuan. Siiski LÕPUKS leidsin õige tänava ja sain koju. Seee oli tõeline kergendus. Mõtlesin, et ei taha siit kunagi enam lahkuda. Aga lahkuda tuli juba hommikul kell 4. Mis tähendas 3.15 tõusmist, et jõuda enda proovipäevale töö juurde. Ja ainus üldse võimalik variant siit liikuda on koos majakaaslasega kesläheb samas suunas. Muidu ükski buss nii vara ei sõida. Kella 6ks peaksin mina tööl olema, aga tema läheb 5ks seega pidin sama vara ärkama. Ei suuda kuidagi ära tänada enda sõpra Tõnist, kes on mind nii palju aidanud. Tänagi ei oleks ma siiski väga kuidagi enda töö juurde jõudnud, kui Tõnis ei oleks mulle laenanud enda autot. Tõnis ja mu majakaaslane töötavad ühes ja samas kohas. Jumalal tänatud. Seega võtsin Tõnise auto ja ka telefoni, et saaks kaarti vaadata ja kärutasin töökoha poole. Olin eile õhtul endal kirjutanud paberile juhised, kuidas sinna jõuda. Ilmselt ma oleksin siiani seal kuskil ja otsisin seda kohta. Väga ulme. Ühesõnaga elupäästja Tõnise abiga jõudsin töö juurde. Passisin seal oma kolmveerand tundi, et tööd alustada. Minu õpetajaks sai väga tore saksa poiss nimega Felix. Ta oli just see inimene keda ma täna vajasin. Nii energiline, positiivne ja naljakas. Mul oli väga tore päev ja ainult tänu temale. Hommikul tööd oodates vaatasin õhku tõusvaid lennukeid ja mõtlesin, et äkki tõesti peaks koju minema. Nagu siin ühe pildi all juba teema käis, et reedel on tagasituleku pidu. Samas ju üldse ei taha. Felix aga andis mulle jälle energiat et jätkata.
Töö iseenesest on päris tore ja vaheldusrikas. Väga sarnane mu poebussi töökohale. Tuleb võtta kaup peale, tuleb teada mida võtta ja palju. Eelnevalt olles seda ka tellinud. Kell 7 asusime tööle ja sõitsime ei tea kuhu. Mul polnud terve päev õrnaaimugi kus kohas me olime. Samas oli väga lahe, nägin Austraaliat ja siinset linna päris palju. Temaring pidi üks pikimaid olema. Olimegi vahepeal kuskil 40km linnast välja, aga see on siin üsna tavaline vahemaa. Imestasin kui meeletud tööstuspiirkonnad siin kandis ikka on. See on midagi meeletu massiivset mida siiani vaid teleekraanil näinud olen. Need kohutavalt suured rekkad, need veel suuremad hooned ja angaarid. Polegi sõnu et kirjeldada, peab oma silmaga nägema. Felix terve päev üritas mu tuju tõsta, tehes nalja ja loobides mind jääga ja togis ja mida kõike ta ei teinud. Tal õnnestus see päris kenasti. Samas tuleb tunnistada, et ta on ka väga hea õpetaja. Ta kordas kõiki asju üle ja küsis küsimusi. Nii jääb väga hästi meelde. Hommikul tundus mulle küll, et misasja midagi ei saa aru. Päeva peale kuna ta korrutas aina, siis nüüd on mul juba üsna selge pilt. Ta olevat väga palju inimesi õpetanud, ei imesta ka miks talle see ülesanne on antud. Mõni inimene lihtsalt oskab. Aitasin tal müüa ka suht palju. Tema arvutas kokku palju on ja mina pidin tagasi andma või siis kaardi makse teostama. Kõik on väga sarnane jällegi sellele mida olen teinud. Ikkagi on väga raske arvutada peast, nt et palju on vaja tagasi anda, kui sa mõtled koguaeg enda peas et eight, eight, on see ikka 8 või. Äkki ma kuulsin valesti, oli see forty või thirty sents. Nii ma seal vusserdasin. Tema koguaeg rahustas ja rääkis et kõige enne ikka sendid tagasi annaks ja täis arvudeni arvutaks. Lõpuksoli juba kindlam ja siis ta kiitis mind kenasti. On ikka hea, kui keegi kiidab. Ta ei suutnud ära imestada, et Eesti rahvaarv on natuke üle ühe miljoni, täpsemalt 1.3 miljonit nagu ta googeldades avastas. Sellepärast et ainuüksi Perthis elab 1.5 miljonit inimest ja Saksamaal 85miljonit. Tema jaoks tundus see mõistmatu, kuidas meid nii vähe saab olla. Kui niimoodi võrrelda, siis olemegi väga ohustatud liik. Lõpetasime päeva seal ära. Ta veel oli nii lahke ja rääkis minu eest ülemustega, kuna mu sõnad lihtsalt ei tule õigel ajal suust välja. Tahtsin seda öleda, et ma siiski ei lähe sinna tööle. See on väga väga keeruline mul sinna tööle saada, peangi kella 3st tõusma ja minema. Üritan leida midagi paremat ja ilmselt siiski ka siit ära kolida. Felix soovitas sama.See on linnast nii kaugel ja raske on jõuda kuhugi. Enamus töökohad jäävad ka teiselepoole jõge minust. Sõitsin tagasi Tõnise töö juurde. Sain sealt kohe Harriga koju. Passisime kiirteel ummikus, see on ikka jällegi meeletuuu mis rahvamassid siin liiguvad. Ja kui palju autosid. See tundub ebareaalne. Ja nüüd lähme kohe Tõnisega randa. Ma mõtlesin, et koju jõudes helistan veel mõnda töökohta, aga kell on juba peaaegu et 5 ja olen nii väsinud, oma nelja või viie tunnise unega, et ma lihtsalt ei jaksa. Vaatan homme edasi ja mõtlen mis mu elukesega siin siis saab.