Kodu lennujaam :) Lõpuks ta tuli

Tol hetkel juba tundus, et oleksin justkui sündinud seal..

Lõpuks siis elusalt ja õnnelikult kohal. Kuigi õnnelik mu kohta just öelda ei saaks. Praegu vähemalt mitte. Kole igatsus on ikka peal. Kuidagi nii kauge ja kadunud on olla. Inimesed, kes nüüd viimasel ajal minuga olid, ei suuda sõnadesse panna kui õnnelik ma selle üleolen. Sellistel hetkedel saad aru, kes on tõesti sõbrad ja lähedased kes Sinuga on. Ma juba vahepeal olen ikka mõelnud, et äkki ei lähe kellelegi korda. Nüüd tean, et mõnele ikka. Nüüd aga jäite kõik maha ja sellepärast on nii kurb. Siia on ikka tõesti pikk tee. Enesetunde järgi võib ka öelda, et tõesti olen teise maalimaotsa jõudnud. Muidugi siin oli ka ilus ja just see kus võiks elada. Ma ei mõista miks ma ei võiks sellisesse kohta sündinud olla. Kohe lennujamaast vaatasid palmid vastu.
Malaisias üks väga eksinud ja närvis japsi poiss tuli küsis abi meie käest. Kaspar juhatas ta õigesse kohta. Minucheck in'ga jamasid ka kaua miskipärast. Malaisiast siia lennu magasin praktiliselt tervelt maha. Lend hilisen ka veel tunni vist, lennujaamas magasin ka. Lennukis sai mingit rõvedat sööki, peale seda pandi valgus kinni ja sai hästi magada. Mul oli veel kõrvalistuja tool vaba, sain sinna pikali visata end. Mitte et see nüüd ikkagi just väga mugav oleks olnud, aga siiski. Lennukis tuli veel täita mingi kollane lipik, kus küsiti passi nri, nime, kellele teatada kui midagi juhtub ja miks tulin, kas mul on haigusi ja kokkupuuteid loomadega, süüa juua kaasas. Mul aga olid poiste poolt kingitud 4 mandariini. Sadamast siiani olin suutnud need endaga hoida,aga nüüd tekkis probleem. Pidin järjekordses sabas seisma maei tea kui kaua ja siis visati need prügikasti ja korras. Tegelikult oleks saanud seda teha juba ka enne kui küsisti et mis kotis on. Mille pärast mind sinna suunati. Vaja on vist asjad keeruliseks teha lihtsalt. Ega ma vist neid süüa ei oleks julgenud samuti, olid nii ära kiiritatud. Saime sealoodata kaua kaua. Lõpuks jõudis ka kohver kohale. Kaspari oma tuli kohe, aga ma juba olin veidi masenduses. Mis oli kole tolmune ja muserdatud. Mis leidis kinnitust kanüüd kui selle olin just lahti teinud. Tallinnast ostetud kallis juukseõli ja päevituskreem olid kõik puru.. Terve kohver on nüüd mul küllalt pehme ja õline, lisaks veel kreem. Päris kuri. Samas piisavalt väsinud, et mitte närvitseda. Riided on õnneks enamvähem puhtad. Vist. EI jaksanud eriti tegelda.
Lennujaamas mõtlesime, et kuidas nüüd endale see luksusvilla välja valida. Meie juurde tuli aga tibukollase pintsakuga vanem härra ja pakkus abi. Tema pidi olema vabatahtlik, mingit raha ei taha selle eest. Lihtsalt aitas. Andis linnakaardi ja seletas kõik kuidas me kohale saame ja kuidas bussiliikulus toimib. Väga muhe vana oli. Kusjuures ta oli pärit Lätist. Läksime siis temaõpetuste kohaselt esimese bäkkeri poole, kus kahjuks tube polnud. Sealt soovitati uut. Mis oli küllalt kaugel, aga samas mitte ka hullult. Mõte oli siis jala minna, mis ei osutunud kõige parmekas mõtteks, kuna ma pidinjuba poole peal otsad andma. Resii väsimus ja mu selg ei pea vastu. Siiski jõudsime ikkagi kohale. Saime mingisuguse neljase toa endale ja homme liigume tagasi tollesse, kus täna esimesena küsimas käisime. Odavam kindlasti ja äkki ka parem. Praeguse nimi on HIVE. Ma ei kujuat ette kas ikka julgeb siin magada:D
Bäkker näeb välja üsna kohutav. Samas saab siin magada küll. Lihtsalt selline. Massid koos, räpane ja veider. Rahvast on igasugust. Käisin enne pesemas. duššiotsik kukkus kuskilt ülevalt pähe ja kõik oli ligadilogadi. Aga asi et seegi on. Nägin nagu mingi harakas kuskil keset kesapõldu. Ja olin seal ikka väga kaua nagu veetnud. Oleks pidand enda väikest käsipagait kõvasti täiendama, et normaalne olkes olnud. Õudne. Vähemalt ma arvan nii. Nüüd vähemalt puhas.
Lennujaamast välja astudes võttis vastu mõnus mõnus soe õhk ja jahe tuul. Üliideaalne. Autod on kõik uued ja ilusad. Üldpildis vähemalt. Parempoolne liiklus ajab aind nii segadusse.
Homme siis peab endal teli nri ära tegema ja tööd vaatama. Loodetavatsi kodu/sõpradeigatsus läheb ka märgatavalt väiksemaks. Nii küll olla ei saa.