Nüüd siis alustan ka sellega, mida koguaeg virisenud, et mõttetu.
Samas nii kaugel olles on hea, ei pea kõigile eraldi sama juttu rääkima.
Hetke seisuga Malaisias-Kuala Lumpuris. Selja taha jäi just meeletu pikk lend. Jube segadusse ajab, korra lendasime ajas tagasi, siis jälle meeletult edasi. Lend ise vist oli midagi 11-12h pikk. Kui ma ei eksi.. hetke seisundiga on see vägagi võimalik. Kann on suht pahane.. Lennuk ei olnud just nagu oma kodu diivan. Selleeest oli palju meelelahutust. Sai muusikat kuulata, filme ja sarju vaadata. Ja hirmus palju pidi sööma, koguaeg aina toodi ja toodi. Mina oma tagasihoidliku isuga ei suutnud eriti peale hakata sellega midagi. Ära söin ikka.. Igav oli ju. Niiet saan ilmselt sama paksukesena tagasi tulla.
Pariisi Kuala Lumpuri lennul olid vahvad prantslased. Naine kes minu kõrval istus, tollega rääkisime päris pikalt. Ta hirmstasti purssis sedasi inglise keelt, aga räägitud saime. Nemad lähevad Vietnami. Kõik üsna vanemad prouad ja härrad. Väga tublid. Pidid kõik Prantsusmaa kõige edukamas ja võimsamas prilli tehases töötama. Ma sellest aru ei saanudki, kas too naine oli selle üks omanikest või ei.
Lennuk oli meeletu suur, kahekorruseline ja 3 vahekäiguga. Neid inimesi muudkui tuli ja tuli ja tuli. Ja et see maja veel õhku tõusis ja seal püsis, tänu jumalale, oli suht uskumatu. Rappus ja kolises vahepeal küll hirmsasti, aga isegi minusugune ikka magada sai. Enam ei saanud arugi, et lennukis oleks. Pariisist sinna lennukile saada oli muidugi veits hirmus. See lennujaam ise oli ka lihtsalt niiiii kohutavalt suur. Just ütlesin Kasparile et kui sinna tööle minna, siis esimesed paar nädalat vist koju ei jõuaks või tööd teha mitte, sest et koguaeg oleks eksinud. Sada terminali ja gate jnejne. Sõitsime bussig aõigesse kohta ja jõudsime kenasti. Minul aind check'inidega jama. Pean igas lennujaamas uuesti tegema, Helsinkis Kaspar sai kohe endale 3 piletit. Samas et pagas läks kohe ilusti Perthi. Muidugi kuiu see sinna jõuab...
Muidugi lahe on ka see, et Helsinkis sain siis ka aru et peame ikka päris palju vahetama ja ümber istuma. Mina arvasin et läheb lihtsamalt. Ilmselt üksi tulles oleksite mind juba keset Euroopat tagasi pidand otsima :)
Helsingis hakkas juba väga kurb.. Üldse ei saanud aru. Kaspar ka ikka rääkis, et kas tahan koju minna, nii õnnetu iolemisega. Leidsin seal ülimõnusa koha kus saime magada. 5h oli aega. Selline relaxing zone. Ronisime kuskile kappi voodisse ja väga hea oli. Soe kaa. Mul on siiani igas lennujaamas ja lennukis külm olnud. Aind tekkidega istun. Praegu Malaisias on enamvähem, õues pidi 25 olema. Palmid ka vaatavad vastu.
Nüüd siis viimane lend ja Perthis kohal. :) Loodetavasti läheb hästi.
Musiipai teile! Juba igatsen kõiki palju.