Eile õhtul käisime Tõnisega rannas, pidime juba kolmandat korda ujuma minema. Ta aga istus samuti ummikus nagu me Harriga, niiet ta jõudis siia veidi hiljem kui plaanitud. Läksin rooli ja otsisime head randa. Kui randa jõudsime, siis oli tuul tekkinud nagu ikka siin õhtuti. Me oleme juba mõlemad õiged austraallased, niiet õhu soojus nii 25 kraadi mõjus suht jahedana juba. Vette minek tundus ikka väga halb mõte. Nii me siis värisesime natuke rannaliival, rätikud ja pusad ümber. Külm oli ju. Väga kaua vastu ei pidanud, läksime jalutasime veidi mööda ranna serva. Sinna on ikka väga ilusad teed tehtud. Inimesed teevad tublisti sporti ja niisama naudivad ilma. Tegime veidi aega sama ja siis läksime seiklesime ringi igalpool. Jube ilusaid maju ikka ehitatakse, õigemini neid võib juba villadeks nimetada. Ookeaeni vaatega. Seal käib suur arendus. Niiet otsustasin, et sinna peaks maja ostma. Niiet nüüd eriti muud polegi teha kui miljonäriks hakata. Siuke väike plaan lihtsalt. Tiirlesime kuni pimedani seal ringi. Tulin koju ja läksin kohe magama. Oli ju nii vara ülesse ärgatud.
Hommikul juba 5st vaatasin kella, aga ärkasin siiski kella 8 aeg. Hakkasin siis vaikselt tööd jälle otsima. Helistasin ühte agentuuri mida vana klassivend mulle soovitas. Sealt ütles mulle Anissa, et nii homme kohe lõunasse farmi. Ei või jah. Ma olin ikka väga ehmatanud. Kaalusin ja mõtlesin. Jäin isegi magama vahepeal suurest mõttetööst. Ärgates siiski tundsin, et see on õige mõte. Ja nii ma siis homme jätangi maha linnaelu. Ummikud ja need poolteist miljonit inimest ja siirdun lõunasse viinamarja istandusse. Kus pole interneti, ainult mu telefoni oma. Mille maht on mul suht läbi, niiet enam ma väga palju teile siia kirjutada ei saa. Kuni jõuluteni olen seal. Palk pidi olema nii 20.3 dollarit tund vms. Viinamarjad alles hakkavad valmis saama, niiet esialgu ongi töö lehtede korjamine, et nad valgust ja päikest saaksid kiireks küpsemiseks. Kui lehed kõik korjatud, siis lähen vist kiivisid või mandariine korjama. Loodan, et mitte viimast. Olen kuulnud, et see vist raskem. Eks see siis paistab. Saan kohapeal elada ja see maksab mingisugune 80 dollarit vist nädal. Süüa peab ise tegema. Elan koos kolme teise tüdrukuga. Kui ma valesti ei kuulnud, siis nad pidid soomlased olema. Pigem vist arvan, et levi tõttu ei saanud ikka aru. Vaevalt siin somme eriti on. Üks eesti tüdruk vist pidi ka olema. Töö on 8 tundi ja nvd vabad. Kahju, sest et pidime just see nv minema Tõnise ja Sandriga seiklema. Aga äkki teeme seda siiski, kui nad viitsivad minu juurde lõunasse sõita. Ilmselt tuleb sellest korralik dieedilaager. Siin ju hakkab suvi ja terve aeg õues.. Ilmselt joon päevas mingi 3L vett. Pruuninen ka kenasti. Veidi kõhedust tekitab seal puude vahel liikuvad elukad. Samas, siin peab sellega arvestama. Loodetavasti seal kohapeal tehakse veini, saab ka maitsta äkki. Ookeanini on 30km. Niiet vast nvdel saab äkki sulistamas ka käia. Kuigi et siin just alles hai sõi ühe surfari ära. Täna Harri ja Triinuga ujumas käies, ESIMEST korda kusjuures, ei tekitanud see just eriti turvalist tunnet. Helikopter lendas ka üle. Sedasi nad kontrollivad ja vaatavad ega haisid näha pole. Korralikud lained olid ja vesi on ikka hirmsoolane. Pärast seda jalutasin poodi. Rannas ja poeteel mõtlesin juba, et olen siin viimased paarpäeva ikka stressand. Üritasin lõõgastuda ja mõelda et kõik läheb nii nagu peab. Sain oma pangajama ka korda. Nüüd saan kaardiga maksta ja raha välja võtta. Maksin just täna oma üüri lõpuks ära. Nüüd jääbki aind pool nädalat, aga maksan ikka nädala eest aga no mis teha. Ühesõnaga siin tuleb jah kuidagi õppida end välja lülitama. On raske siis on, peabki olema. Samas on siin mõnus, ilus, soe. Kõike mida võiks tahta. Jalutad päikseloojangule vastu, suured punased ja lillad õied ja mingisugused ime põõsad ümbritsevad Sind. Jood oma jääkohvi mis on väga populaarne siin, ja mõtled et mis siis viga on. Tegelikult on ju kõik väga hästi. Saab mis saab. Muidugi ma ei julgenud vaadata palju seal jääkohvis kaloreid on. Ehk oma kolme kilomeetri jalutamisega tammusin need maha. Kotid olid ka veits rasked, selg hakkas valutama.. aga kogu see õhkkond pani selle unustama. Ka kodu tänaval purjus mees kes auto kastist alla kukkus ja pärast mööda auto katust ja kapotti lõmmi tammus oli iseenesest päris naljakas. Jumal ju hoiab joodikuid ja lolle. Peaks vist ka üheks neist hakkama, kui ma juba pole.
Homne hommik algab juba päris vara. Ilmselt 6st tõusen. Korjan enda viimased kodinad kokku ja lähen bussi peale. Bussiga jälle rongi jaama, rongiga linna. Linnast pean saama kas rongi peale või kassi(linnas sõites tasuta buss) peale ning sõitma kuskile veidi kaugemale rongi ja bussijaama. Piletid juba ostsin netis ära. Kella 9ks pean seal kohal olema. Buss sõidab umbes 3h vist, linnaks on Capel. Seal tuleb bussijaama vastu mulle farmer Trevor ja ilmselt saan juba homme õhtu viinamarjade keskel end koduselt tunda. Loodetavasti seltskond on ka tore ja saab inglis keeles lõpuks ometi suhelda. Samas on eestlased ka toredad,aga keele harjutamise mõttes jama. Juba üks majakaaslane ka toetavalt ütles, et kui ka imelik koht ja midagi kehvasti, siis alati teada annaks, saab järgi tulla ja nö koju tuua. :) Sellist asja on alati väga tore teada.
Kõike ilusat teile ja eks ma kirjutan oma läpakasse vast ikka blogisid edasi, üritan mingi aeg need ka ülesse laadida. Ilmselt käime mõned korras nädalas enda varusid täiendamas, niiet äkki siis saab kuidagi netti. Ja muidugi töö kestab kuni jõuluteni, siis ilmselt tulen linna tagasi jõule ja uut aastat tähistama. Cheers!