Buuuurned

Mitte just seksikaim, aga peale keskpaeva kindlasti kuumeim tsikk

Eesti kärbes

Peale jahti

Eile oli veel mõnus jooks ja basseinis käik. Trevor ja Dian tulid veel juttu rääkima ja nalja tegema. Peale jooksu tuli Trevor tõi mulle ühe koduse mandariini siin, et peale jooksu hea kostutus. Ta on ikka hoolitsev ja tore. Aga ainult ühe, kuna pidin nii vähe jooksma. Hommikul otsustasin, et ma ei hakka isegi uurima, et kuhu täna tööle lähen. Otsustasin, et kiividesse, Heath toimetas siin ja viskas mind ära. Korra veel nägin Trevorit, ütlesin, et lähen. Nad ei ole eriti sellised kes sunnivad ja käsivad, ise rohkem tead mis teed. Kui rohkem tüdrukuid, siis muidugi kord majas. Oleksin peaaegu omale ka sõiduriista saanud, aga need nii kinni neil kõik. Niisiis hakkasin külmudes tööd tegema. Hirmus tuul oli ja midagi üle 20 ainult. Igatsesin salli.. Samas nautisin seda vaikust ja rahu. Ausalt öeldes mu kõrvad jooksid viimased päevad sitavett, sellest jutust kui väga nad siin kõike vihakavad ja kui kohutav ja jube kõik on. Kuidas nad ei taha elus ühtki farmi näha ja tegid vihkamise laule jaa mida kõike veel. Täiesti õudne. Kus selline viha ja vihkamine tuleb. Mis neil siin nii kehvasti oli ma ei saa aru. Ma olin ükspäev nii närvis, et tõesti tundsin et no mida te siin teete head nägu siis. Pange üldse kõik põlema või midagi ja kõndige minema. Mida te teete seda head nägu siin ainult. Selle eest kahjuks teile vist ei maksta. Ülejäänud kogu vihkamise ja siin puude lõhkumise eest aga küll. Õudne. Vaikus oli hea, järjest soojemaks läks ka, see oli ka hea. Mõtlesin omas peas ja naersin kuidas huvitav need prantsuse tüdrukud seda tööd teeksid. Nad ilmselt oleksid tund aega esimese puu juures seisnud ja mõelnud, et mida lõigata ja mida mitte. Mitte midagi isiklikku, aga eriti nemad ei olnud just eriti teravad pliiatsid. Võib-olla sellised vildikad, teevad töö ära, aga midagi teravat on väga raske joonistada. Täna ma olin juba päris osav. Eile ei saanud aru kuidas Benjamin nagu vana rahu mööda kõnnib, et seda tegema ei pea. Kuidas ta aru saab. Täna sain juba midagi. Lausa nii osav, et vaatasin jalaga kas on vaja teha või ei, kui jah siis lükkasin jalaga neid kasve sealt ära. Seda kõike tegelikult selleks, et kummardama ei peaks. Lihased on ikka päris valusad. Aeg päris lendas kohati ja Benjamin vedas ka kunagi end tööle ja tuli vaatama kuidas mul läheb. Ta midagi ei kontrolli, ainult muretseb kas mul midagi vaja või tahan wc minna vm. Ta on siiski nii naljaks, selline arglik ja punastab seal. Midagi rääkida ka ei oska, ma siis pursin oma inglis keelt üritades mõelda mida öelda või rääkida. Siiski ta saab ise ka oma kohmetusest aru ja kaob päris kiirelt minema. Seega olen päris üksi ja teen niipalju kui teen. Võiks seal ju vabalt magada ka, isegi kui ma tahaks petta, siis ma lihtsalt ei viitsiks seal niisama vedeleda. Tegin koguaeg korralikult tööd ja jõudsin päris palju tehtud. Päev läks päris päikseliseks ja kõrbesin seal ikka korralikult. Selg siiani nagu põleks. Lähen siin vist sama pruuniks nagu Hispaanias. Lõpetades palusin Benjamini kas ta saaks mu arvutit vaadata, et saaks selle netipulga tööle. Arvasin, et arvutis keele muutmine on kerge, aga see osutus lausa võimatuks. Niisiis oli ta päris hädas, kuna ju ei mõista midagi. Kasutasime nende arvutit ka veidi ja kahe peale kokku midagi mõistis, aga lahendatud ikka ei saa. Pulk töötab, aga mu arvuti jonnib. Pähhh pähh. Päris solvunud olen ta peale. Läksin õhtul jooksma ja kohtusin teepeal Trevoriga, kes vist minu järel hakkas uuesti trenni tegema.
Laupäeva hommikul otsustasin, et ei ärka nii vara ja lähen veidi hiljem tööle. Mis tähendas siis seda, et enne 7t olin ikka üleval ja 8 paiku valmis tööle minema. Midagi läksin majja küsima, enne minekut. Nemad sõid ja ütlesid, et lähevad kohe linna. Kui kaasa tahan minna, siis riideid vahetama. Päris jõuluaeg siin hullumaja, kõik tulevad Perthist ja kuskilt ära enda maamajadesse. Süüa mul vaja nagu polnudki, aga mõtlesin, siis äkki selle netipulga asja selgitada esinduses. Dian ütles, et võib nendega rääkima minna. Kurtsin oma päiksepõletuse üle, mille tõttu ma tõesti isegi öösel magada hästi ei saanud. Selja peale keerates läks ikka kohe uni ära. Minu jaoks oli uudis, et ka tuul võib nö ära põletada. Kuivatab nahka nii hullult. Reedel oli seal mäe otsas eriline tuul ja pilved vaheldumisi päiksega. Pilves ilmaga põleb veel kergemini ära. Ma siin eriti pole neid päiksekreeme ka kasutanud, sest et ma ei põle muidu kergelt. Õlgadele ainult, aga selle päeva jaoks vist vähe. Rääkisime kuna ma ära tahan minna ja võib-olla saan nende perest kellegagi Perthi. Julgesin öelda, et tahan midagi leida, kus raha saaks rohkem. Trevor nii lahkelt pakkus, et võib mu eest Anissale helistada, äkki tal on pakkuda midagi, näiteks kaevanduses. Jõulupäevadel mul pidi olema keelatud töötada, pinnisin ikka, et ma ikka natuke teen ja ma ei viitsi passida. Mis ma siin olen siis, kui tööd ka teha ei saa. Nad muretsevad enda kontrollide ja et paberi majandus korras oleks. Siiski ma sunniviisiliselt pean nende kõigil pere jõuluüritustel osalema ja perega sulanduma. Ma pakkusin, et ma võin enne ka ära minna ja ei taha segada. Seda ka ei tohi. Ja ma siiani päris täpselt ei tea kui palju või mis kohtades see jõulupidu kõik toimub. Siin vist, siis Diani õe juures. Ja igalpool on vist meeletult rahvast, neil on päris suur pere. Mis on sama hea, see teeb sulandumise kergemaks. Eriti veel kui kõik tripsutavad.
Poodlesime natuke ja Telstra esinduses öeldi meile, et lihtsalt see pulk on aegunud ja raha mis seal oli on kõik nende taskus, kui uuesti raha kanda, hakkab tööle. Väga tore taktika. Nad olid ka päris imestunud ja pahased. Trevor oli Anissale helistanud. Vastuseks sai, et ühes kaevanduses on pakkuda kuskil vahipostil tööd. Kaks töö, nädal vaba. Palk ei ole eriti hea, kui arvestada maha majutus ja neil seal kokk, kes süüa teeb. See maksab. Pluss see vaba nädal pead endale ise leidma majutuse. Pidi mind meeles pidama, kui midagi tekib. Trevor veel ütles, et kui uut tööd tahan, siis võin talle kohe öelda ja tema helistab Anissale. Oeh, nad ikka on head. Läksime pärast poode veel Diani õe juurde. Seal kästi mul autost välja tulla ja sain nendega tuttavaks. Rääkisime seal veidi juttu ja tulime koju. Selleks ajaks oli kell juba kohutavalt palju- pool 1. Lubasin kohe tööle minna ja enne pimedat mind näha ei ole. Trevor sõnas, et tal mulle uus töö hoopis. Läksime kolmekesi koos mandariinidesse. Võtsime mingid õlakotid selga, mille täitsime mingite graanulitega. Kõndisime mööda põldu ja viskasime neid puude lähedale. Samal ajal pandi vesi tööle, et need ära sulaks seal. Neid vihmuteid pidi ka kontrollima, vahel oli seal rohukõrs ees ja pritsis ainult ühte kohta. Ühe leidsin mis oli päris nässus ja vesi purskas kuskilt alt. Palusin Trevorit appi, kes kutsus mind, et tule nüüd vaata ka ikka lähedalt, siis teinekord oskad ise parandada. Mina väga heausklikult läksin ja ta tegi hoopis veesõda mulle. Kiljusin ja karjusin seal. Dian ehmatas kaugemal, et midagi lahti. Trevori vastus talle kõlab eesti keeles eriti imelikult : „Kelli läks lihtsalt äkki märjaks. Ma ei tea miks.“ Enne kui me oleks sinna läinud, kastis ta siin pottide sees taimi. Seegi kord sain päris märjaks. Tal oli vist väga vallatu tuju eile või ma nägin nii kuiv välja. Õlakott tegi mu põlenud õlgadele päris haiget, niiet see veesõda oli päris kosutav tegelikult. Pärast tulid veel nende tütar meile appi. Tütremees ja laps sõitsid tõstukiga mööda põldu ja vedasid graanulit lähemale. Supper vahva pere, et kõik ikka kokku hoiavad ja aitavad. Trevor tegi kõige rohkem tööd, mille käigus mind koguaeg noris, et tema on minust poole vanem aga ma olen ikka nii uimane. Tal lihtsalt on nii pikk samm, et ma peaks kõrval jooksma, et järgi jõuda. Dian ütles, et tema ei käi temaga elusees jalutamas. Nagu need mehed on eks.. Pärast tööd kutsuti mind ka nende poole sööma. Neil on mingi hirm suur kamakas kodus tehtud sinki ja Dian valmistas meile sellest suure sänka. Ma tundsin, et päris imelikult seal tegelikult, aga nende kutse oli nii siiras ja mu I don’t know’d ei võetud eriti kuulda. Tulin oma majja ja pmst jäin siis kella 5st magama. Ei tea kus see uni tuleb siin. Peale 6te ärkasin ja mõtlesin, kas nüüd minna jooksma või ei. Otsustasin magamise kasuks. Muidugi mul enam siis und ei tulnud ja vedelesin niisama teki all. Neil juba kell teada, seega Trevor tuli poole 7 mu ukse taha: „ Mis teed nüüd siin, mis magamine see on! Lähme jooksma. Teeme selle 8km ringi.“ Ma ei saanud aru: „ Misasja, Sa lähed kellegagi koos seda jooksma.“ Tema: „ Jah, Sinuga.“ Ma keeldusin viisakalt. Sureksin selle 8km peale vist. Eriti kui ma seal sprintima peaks. Ta lubas mulle maisitõlviku tuua pärast poole, kui ma ei maga. Seda ma kahjuks ei saanud, kas unustas või siis tundus talle, et olen unedemaal.
Hommikul ärkasin enne poolt 6te ja läksin 6st tööle. Täna oli kuidagi halb tuju ja nii tüdimus. Ma isegi ei kuule peale lindude ühtki häält ja kaugel karjamaal olevad sõbrad on ainsad elusolevused. Hakkasin papagoidega ka rääkima. See on ilmselge märk vist. Tegelikult on nad ikka naljakad, nad teevad oma mingeid kindlaid hääli. Vilistasin neid järgi. Kaks neist sattusid eriti segadusse. Üks lendas järjest lähemale mulle, et mis toimub. Pärastpoole teine kaugemal üritas igasugu erinevaid hääli teha, kord vaiksemalt siis valjemini, pikemalt lühemalt. Talle pakkus ka nalja vist see, et teda jäljendasin. Ma kahjuks ainult ei tea millest me jututeema käis. Ilmselt jälle tavaline alguse jutt, et kus ma pärit olen. Kas seal on praegu külm. Kaua ma siin olla plaanin, kuna tulin. Ma vähemalt arvan, et see võis neid huvitada.
Kasutan nüüd esimest korda ka kärbsevõrku. Viinamarjades paljudel tüdrukutel oli see, sest et väidetavalt oli palju kärbseid. See nägi aga nii ebaseks välja, ei raatsinud osta ja kui päris aus olla ma nägin kärbseid ainult siis kui paus oli, viinamarjade vahel mõni üksik tüütas. Mitte et ausalt öeldes keegi siin seda seksikust ka vaataks, aga noh.. Endale peab meeldima. Teistel miskipärast tundus neid jaguvat, igasugu roppused ja vihkamised kõlasid koguaeg. Igatahes nüüd seal kiivides, oh jumal. Seal on neid ikka kohutavalt. Loomad karjamaal, see ka tõmbab neid kohale. Nad lihtsalt on nii võimatud, ronides Sulle ninna, silma, kõrva, suhu. Sa tunned kuidas nad söövad kõik võimalikke kehamahlu. Eesti kärbes lendab minema näiteks kui puhuda, aga need siin ei tee teist nägugi. Eesti kärbes on tegelikult päris naljakas väljend.. Paar korda viinamarjades kui kääridega töötasime ning kärbsed mingil põhjusel ka olid meid leidnud, siis vehkisin käärid käes päris palju enda näo ümbruses. Tekkis juba tunne, et see asi läheb väga ohtlikuks. Eriti veel mind teades. Nüüd kiivides tundus väga ohutu kus mul kääre pole, on ainult oksakäärid ja suur teibi püstol. Käärid on enamasti ämbris, isegi kui mul seda võrku veel polnud, tundus et seal ma ei suuda end vigastada. Aga loomulikult suutsin ma üleeile kuidagi need käärid niimoodi ämbrisse visata, et need lõid mu kõhule verise haava. Kusjuures mitte terav ots vaid teine, sangade osa. See on osavus. No muidugi ma ilmselt suudaks end mõrvata ka miljoni esimesele nõudele vastavas lasteaias, seega ma ei imesta. Neelaks lusika alla vm. Easy.. nagu nad siin koguaeg ütlevad. Ja viinakates suutsin kääridega näppu lõigata suure verevalumi. Nüüd ma rõõvisin Trevori võrgu ja käin sellega ringi. Muidu oleks päris võimatu olla. Töölt tagasi saades ja basseini hüpates tundsin, et olen ikka õige koha peal. Täielik kaksik. Ma lihtsalt ei saa aru miks mõned asjad juhtuvad, ma ei leia põhjust. Minu jaoks aga peab olema. Kõik juhtub millegipärast.. vist. Kõik oli ideaalne, et ära tulla. Samas mõned asjad ikkagi mitte, see kummitus on kohutav.
Trevor ja tütremees jõudsid sukeldumast tagasi ja tõid palju jubedat kraami.
Vaatame siis mis elu toob =) Rahulikku jõuluaega Teile ja hoidke endale kalleid inimesi. Sama tahaks praegu mina teha, kui Te vaid nii kaugel poleks. Ja nii keerulised.
Muide kasutan nüüd uut nri: 0497977418, eestit jälle +61 ette. Teisel sai raha otsa.