Jäime eile õhtul nii hilja (missest et ma ei ole elus nii vara magama läinud) magama, et hommikul oli päris raske tõusta. Lisaks pidin surnuks külmuma öösel. Uks oli lahti jäänud ja siin miskil põhjusel läheb öösel nii külmaks. Peaks ju ometi suvi olema, aga kuidagi hirmus jahe on. Homme lubas 27 kraadi Ida rääkis. Täna peale lõunat läks ka päris mõnusaks. 

Uimasin siis kuidagi tusasena tööle. Olles pahur enda olematust palgast. Eile mu telefon väitis, et mu eilne tunnipalk oli 1.7. Too tundus nii ebaloogiline kui veel olla sai, aga jäingi pimesi elektroonikat uskuma. Isegi ei mõelnud enam ise, Trevor ju ka ütles te ma olen nii aeglane. Kuigi, et no 130/7ga selline vastus saada on ikka väga ebaloogiline. Igastahes läksin oma poolikut rivi lõpetama. Tundus, et täna kohe üldse ei jookse see töö. Need puud hakkasid otsa saama, niiet tuli teiste rivisid lõpetada. Tegin kaks teiste rivi mingit osa. Teised olid juba kõik kadunud, ainult Ida veel nokkis samas rivis kus mina, temagi läks enne mind puhkama. Vahepeal käis Diana mööda ja ütles: Oi, Sa veel siin. No kui Sa lõpetad, siis teised tüdrukud teevad taga nurgas juba teisi puid, mine siis ka sinna. Mõtlesin, et noo fakkit kuidas nad nii kiiresti saavad. Lontisin ka siis puhkeputka poole ja mõtlesin, et lähen teen veel veidi neid uusi puid ja rohkem ei viitsi. Ju siis olen nii aeglane ja ei saa end surnuks ka rebida. Ma lihtsalt ei suuda teha mingit väga üle jala tööd või rapsida neid puid nii, et need kõik puruks oleks. Täna just mõtlesin, et seal vist kehtib see kord, et ainus õige on see kuidas bossid ise parasjagu puu pealt korjavad. Kui võtad vähe lehti on pahasti, kui võtad rohkem siis on aeglane. Sa siis aru. Mina olen Trevorit näinud ka võtmas suhteliselt vähe ja teisalt teeb ta väga korralikult ja näitab, et just nii on õige. Ilmselt tuleb teha nii nagu teed ja mitte lohakalt. Mu viga vist rohkem see, et liiga korralikult. Puhkasid ka mu toredad Soome tüdrukud. Nad ei suutnud ära uskuda kuidas ma NIII PALJU olen täna teinud. Ma olin väga segaduses. Hakkasid seal kõik arvutama kõigis keeltes- palju ridu, palju palka. Ja kadestasid. Tuleb välja, et minu jaoks tükitöö on siiski pluss kuna ma nii kiire olen. Ma siis sain ise ka aru, et jah tõesti ongi nii palju. Mõtted muutuvad ikka kiirelt. Pidin nendest peaaegu, et rida võrra ees olema. Keegi ei suutnud ka mõista, et kuidas see võimalik on. Ma ei tundu üldse nii kiire, teen rahulikult. Jõudsime arusaamale, et järelikult ma mõtlen mis teen. Teised rapsivad niisama ja lähebki kauem aega, et lõpuks ka need õiged lehed kätte saada. Ikka mõelda tuleb eksole. Mida ma ka tegelikult tõesti teen, samas see tundubki nii aeglane. Ülejäänud tormavad nagu tuuleveskid sinna põõsasse. Leidsid, et ma olen nagu väike jänku, tundub nagu ei teeks midagi, aga on nii kiire. See oli armas võrdlus. Olengi nagu väike Mennu, kes istub nurgas ja on niisama nunnu, tegelikult on terve seina ära söönud vahepeal. Tegelikult see oli ainult näide Liisu. Ära muretse! Ta on väga viisakas ja hästi kasvatatud jänku, kes üldse paha ei tee. Khmmmmhkhmmmm, näpud ristis ja karvapall kurgus. Ma ei tea, need tüdrukud vist ajavad karva. Igaljuhul läksime alustasime nende uute puude tegemist, mis Trevori sõnul pidi Paljuuu kergemad olema. Nagu tal tavaks alati öelda, igakord läheb aina lihtsamaks. Ja just täpselt vastupidi see tegelikult on. Uued puud on väiksemate lehtedega ja ei tule üldse nii hästi küljest ära. Tüdrukud ainult korra proovisid kuidas on ja läksid puhkama. Mina jäin suurest rõõmust veel veidikeseks tööle. Mitte kauaks, sest et nii soojaks läks. Proua ei viitsinud siis enam, kell oli tegelikult juba peaaegu et 4 ka. Tulin jooksuga tuppa, muidu on liiga pikk maa ja kulub kaua aega. Vahetasin kiirelt riided ja hüppasin otse basseini. Oiiiii see oli mõnus. Kaotasin kõik enda riided seljast suurest rõõmuhüppest sinna ja pidin uppuma seal vee all neid selga saades. Pärast veel Diana mõtleb, et üritan ta meest võrgutada seal paljalt ujudes. Nagu eile vist nende tütar mõtles kui Heatile külla läksime, õigemini läksime beebi kängurule ju ainult külla. Naistega on ikka palju raskem. Nad on alati sellisel kaitse positsioonil, ei lase kedagi ligi, ei usalda. Mehed selleest võtavad alati kõik vastu ja on avatumad. Siiski, mehed on pealiskaudsed ja ei võta südamesse, naised seevastu on risti vastupidi. Kui oled naise usalduse võitnud, võid temale peaaegu, et alati kindel olla. Kui aga naist alt vead, ei andesta ta Sulle ilmselt ealeski täielikult. Sama kehtib isegi hobustega. Märadega on sada korda raskem ühist keelt leida ja nendega töötada, samas kui see toimib on tõenäoliselt koostöö võrratu ja kindel. Pärast veel päevitasin ja nautisin niisama ilma ja miljonit kärbest, kes lõpuks ka hammustama hakkasid. Papagoi isegi tuli külla, kelle Ida kahjuks kohe oma õue tulekuga ära hirmutas. Nüüd algavad õhtused toimetused, sõin esimest korda päeva jooksul. Jooksmas nägin nüüd lõpuks üsna suurt kängurut päris lähedalt. Võib-olla 4-5 meetrit. Hüppas teele ja jäi mind vaatama, mulle jälle meenus Heati jutt, et isased ohtlikud. Ma siis üritasin kuidagi tuvastada kumb sugu on, erilisi sugulisi tunnuseid kohe silma ei hakanud. Õnneks ta siiski oli väga rahulik ja hüppas talle lähemale jõudes jälle metsa. Ja ta tegi mõned hüpped ja oli täiesti kadunud. Loomad on ikka supper maskeerujad, siin on suhteliselt madal puhmastik mõnede suuremate puudega. Sellegipoolest ei näinud mina temast enam märkigi. Palju jänkusid on ka.Nii nunnud pisikesed. Peaks mõne vist kodustama.
Soome tüdrukud koguaeg imestavad, et neil ka blogi, aga nad ei oska midagi sinna kirjutada, et mida ma klõbistan igaõhtu nii pikalt. Ma isegi ei tea, samas nagu ei juhtu ju midagi, ometigi kirjutan mingeid romaane. Mulle ikka meeldib pikalt kõigest rääkida. Ilmselt olete juba tüdinud. Lugege siis algust ja lõppu, siis saab enamvähem olulise teada nagunii.