Esmaspäeva hommik algas rahulikult. Läksin ilmselt siis juba poole 6st tööle, kuna uni läks ära. Miskipärast siin nüüd kõik ööd vaatan iga paari tunni tagant kella. Telekas mul mängib öösel(muidu on hirmus), niiet siis näen seinakella. Teised juba jõudsid ka ja hakkasime seal ühte viinamarjadega jälle lõpetama. Rääkisime ühe estoga paar sõna juttu ja nokitsesime tööd edasi. Äkki kuulsin veidrat häält, mõtlesin, et kas see nüüd oli vesi mis tööle pandi. See tilgub seal viinamarjade all jooksvatest torudest vaikselt. See see ei olnud. Enda seljataha vaadates sain aru mis sahin ja sisin see oli. Iluuuus ussike. Täpsemalt öeldes oli see fakkking suur ussike, nii kaks meetrit küll. Karjusin estot, et vaata. Ta ei näinud midagi kuna ta läks kõrgema rohu sisse ja jäi lihtsalt meid vaatama. Ma seal jalgu väristades üritasin talle näidata kus see on, et ta tal silma peal hoiaks kuni Trevori kutsun. Siin nad üldiselt tapavad vist kõik ära, sest et panevad isegi mürki neile. Ja neid väga istanduses näha ei tohiks. Aga no muidugi mina kui teatud õnnelik, kes kõik endale saab, pidin madu nägema endast vaevalt meeter eemal. Panin oma jooksuoskused proovile ja kihutasin nagu Erki Nool oma kulla järele. Trevorit ei kuskil. Mu kisa peale tulid juba Pranstuse tüdrukud oma ridade vahelt et uurida, mis lahti. Õnneks siis tuli mul meelde tänapäeva tehnika ime millega helistada ju saab. Pika otsimise peale, suutsid prantslased kahe telefoni peale Trevori nri saada. Ta küll vastas, aga siin ei ole levi, seega minu korrutatu: Trevor, here is a biiiiiggg snake, ei jõudnud eriti temani ja ta aind kisas mulle vastu: Who’s there, who I am talking. Siiski niipalju vist sai aru, et kui kõne katkestasin ja maja poole hakkasin jooksma, lendas ta oma atvga külg ees kohale. Mind peaaegu alla ajades, sest ma pidin juba veidi tagasi jooksma teisest vahest. Suutsin talle ähkides oma nähtud mao õuduse ära rääkida, mille peale ta väga rahulikult vastas: And that’s it? That’s why I have to came down here? Nagu ma tõesti oleks igapäev harjunud nägema kahe meetriseid jubedusi maas roomamas. See oli tema jaoks hirmus naljakas muidugi. Hüppasin peale ja läksime maojahile. Loomulikult oli Keiu suutnud selle juba silmist kaotada. KUIDAS ei suuda jälgida kahe meetrist roomavat asja maas? No igatahes enam me teda ei näinud. Trevor käis veidi ringi ja ütles, et ooh kui ta nii suur oli, siis ta ei tohiks tappev olla. Kui teda just torkima ei lähe, siis ta ei hammusta ka. Ja isegi kui hammustab, siis ära ka ei sure kohe. Khm, ma ei tea kas see pidi lohutavalt kõlama või. Mulle piisas sellest, et ta minust vaevu meeter maad oli, kuigi istandus on siin hirmus suur kus on palju ruumi roomata. Kui ta oleks väike ja paksem, siis on see mingi kobra ja peale temaga kontakti astumist oled peaaegu juba surnud. Suur ei tee liiga. Iga mõistuse rakk karjub küll seda, et mida suurem seda hullem. Trevor sõitis minema arvates, et ta on ammu kadunud ja nad on targemad kui meie. Ta oli põristades jõudnud paar sada meetrit sõita, kui Keiu järsku rõõgatas: „ Ta on siin!“ Ja ma nägin jälle seda kahemeetrist volget mööda maad põhimõtteliselt Keiu tagant mööda sahisemas. Karjusin Trevorit ja esto karjus, ikka ei kuulnud. Pani juba täistuuridel minema, siis keeras end meie puhkeputka poole ja läks sealt jooginõud võtma. Mina tema taga karjumas ja vehkimas nagu tuuleveski tornaado ajal. Tema jäi sealt ühe tüdrukuga juttu rääkima, too lõpuks nägi või kuulis mu appi karjeid. Trevor tuiskas mu poole, alguses ma jooksin kaasa, siis hüppasin hoo pealt atvle ja jälle oli esto suutnud ta silmist lasta. Küsimusele kas me jäämegi siin jooksma või kas ta ei pea teda ära tapma, et pole hullu. Vastas tema jällegi väga meheliku ükskõiksusega, et oleneb mis uss see  on, kuna ta on suur siis ILMSELT ta ei ole ohtlik ja: „ You should be fine!“ Aitäh, selle rahuliku teadmisega jätkasime tööd. Mitte et me mõlemad oleks iga sahina peale, peaaegu et puu otsa roninud. Rohi läks ka järjest kõrgemaks, tänu millele me ei tundnud end just kõige turvalisemalt. Aga nagu näha me jäime ellu. Saime kohe varsti uued viinamarjad kaugemal ja ussike läks juba päris meelest. Genereerisin plaani, et kuidas ma Busseltoni saaksin omale uut adapterit ostma ja netti. Dian tõi mulle küll ka nende netipulga, aga ka seal on piiratud ja mingi summa eest saab kasutada. Midagi pidi alles olema. Teisipäeva hommik pidid prantsuse tüdrukud ka kella 6st tulema, seega lõpetavad nad ka juba pool 3 töö. Jäigi siis plaan nendega Busseltoni minna. Läksin Diani käest küsima, et äkki ta teab kedagi kes neile külla tuleks või siia poole liiguks. Ta ütles, et ei tea kedagi. Mille peale mina ütlesin, et ma siis hääletan. Muidugi pühapäeval kohvi kõrvale olime rääkinud, kuidas siin ikka neid hääletajaid ära kaob ja mõned tüdrukud siit hääletades reisida tahavad. See on hullumeelne. Siin on need suured kiirteed, kus on sadu autosid, sadu kilomeetreid mitte midagi ja Sa lihtsalt kaodki.. Samas siin on selline väiksem koht ja isegi julgeks. Dian ütles kindel NO, ma ei tohi seda teha. Ma lihtsalt helistagu või messigu ( nagu neil siin palju kombeks) ja nad tulevad mulle järgi. Tänasin teda ja ei suutnud ära imestada, kuidas ühed inimesed saavad ikka nii head ja vastutulelikud olla. Nad töötavad hommikul kindlasti kella 6st või varem kuni õhtu 8 või 9ni välja. Sellegipoolest on nad nõus tulema mulle, kui nende jaoks mitte kellelegi tegelikult, järgi 25km kaugusele. Tore, et maailmas selliseid inimesi veel leidub. Lisaks neile kellega koos Sa lihtsalt kaod. Kusjuures tänastes uudistes (neljapäevastes) just näitas, et kadunud on üks hiina poiss ja tüdruk. Olid kuhugi teel ja reisid põidlaküüdi abil. Mulle tundub, et ma vist ei hakka siin palju hääletama. Teisipäeval lõpetasingi töö viisteist minutit varem ja läksin end valmis seadma. Muidugi olime istanduse täiesti teises lõpus ja juba kõndimine võttis peaaegu kümme minutit. Õnneks seda ka teistel. Jõudsin ilusti õigel ajal valmis ja läksime linna. Tüdrukud tossasid autos nagu vanad mehed, mille tõttu ma sain mitte kõige meeldivama peavalu. Auto tegi ka päris koledaid hääli. Kole kuulata kohe. Mitte nagu minu väike Audi. Temaga sõitmisest tunnen küll puudust. Nuuks. Puuks. Ups. Linnas läksin kõigepealt panka, et enda pensionifond ära teha. Kus kulus mul peaaegu tund, sest et kuna mul pole sõpru pangas, et ma järjekorra väliselt ette saaks ja kuna elektrik lasi kogu süsteemi- arvutid ja pangaautomaadid kokku, siis veetsin seal liiga kaua aega. Siin ju pannakse kõik enamasti viiest kinni. Tormasin endale adapterit ostma. Valgusfoorid lähevad ka umbes sajandi tagant roheliseks, seega pidin 5x auto alla jääma kuskilt üle tormates. Jõudsin Dick Smithi poodi. Huvitav nimi iseenesest. Leidsin oma vajaliku, küsisin ka mp3le kaablit, et laadida ja muusikat peale panna saaks. See maksis 20 doltsi ja minu tagasihoidliku rahakoti juures jätsin selle ostmata. Enda oma jätsin muidugi koju. Lisaks ka digika oma. Sealt edasi ostsin omale tossud ära 20 doltsiga. Odav värk, aga väga mugavad ja Rideri omad, mis peaks hea firma ka olema. Jube suur vahe võib ikka tossudel olla. Ei saa võrreldagi tennistega jooksmist. Seejärel läksin kohvikusse, tellisin endale mingi kohvi joogi, mis pildil nägi kohutavalt ahvatlev välja, aga tegelikult oli täielik kräpp. Nad sulgesid, netiga poos ka räigelt seal, läksin shoppasin natuke veel vajaliku ednale ja tekstisin Trevorile, et ma valmis. Kell oli saanud juba pool seitse märkamatult. Trevor jõudis ja kohtusime temaga Colesis. Ma ei tundnud teda äragi. Olen nii harjunud teda siinses sinises vormis nägema. Tema ostis kaks suurt šokolaadi. Mida ta ei pidanud vajama, aga Dian armastab šokolaadi, siis ta peidab need ära. Teinekord saab ta teda üllatada, kui tal isu on, et neil ongi varuks šokolaadi. Miks mul sellist meest pole? Esmaspäeval juba käis Trevor mulle kala pakkumas, aga olin just endale süüa teinud. Selle eest pidin teisipäeval maitsta saama. Pidi hirmus hea olema. Eelmisel õhtul ta juba manitses mind mitte süüa tegema. Linnast koju sõites küsis ka ega ma ikka söönud pole. Rääkisime palju kokkamisest. Ta on väga tark mees. Jõudsin oma asjad just ära sättida, kui Trevor hüüdis mind sinna. Olin päris üllatunud, et mind nende poole sööma kutsuti. Nad üritavad siin ikka sellist distantsi hoida ja nende kodurahu hoida. Soome tüdrukud polnud vist kunagi majaski käinud. Läksin ettevaatlikult siis sinna. Kala kõrvale oli riis mingite aedviljadega ja roheline salat. See oli midagi uskumatut. Ma ei ole elus nii head kala söönud, nagu Trevor oli ka öelnud see ei maiste nagu päris kala. Tal oli õigus olnud, et ta valmistab seda just perfektselt ja seda ta oli tõesti. Dianil kusjuures ta ei pidavat lubama tema kala teha, ta pidi selle üle küpsetama. See oli tõesti vapustav, nii mahlane ja niiiiniii hea. Pean praegugi ila pühkima. See on Austraalia üks kallimaid kalu mida saada võib. Enamus eksporditakse Jaapanisse, kus nad on nõus maksma selle eest väga suuri summasid. Aussid ise ei raatsi seda osta või siis püüavad ise. Ja see riis oli imehea, sinna oli lisatud mingit pruunikat kastet ja no see viis ka keele alla. Muidugi ma ei julgenud seal ahmida kõike nii palju kui oleks tahtnud. Ütlesin, et ma pole nii hästi söönud siia tulekust saati ja ilmselt üks parimaid toidukordi mu elus.
Järgnevad päevad on möödunud töötähe all. Täna, neljapäeval, 19 detsembril saab mul esimene kuu täis siin olemisest. Ei usukski. Eile õhtul jäime Heathiga kahekesi viinamarju lõpetama, tüdrukud olid läinud ja ma ei viitsinud jala käia, seega jäin talle appi. Ta üldse rääkis minuga päeval väga pikalt ja aitas mul tööd teha. Niimoodi on päris lõbus, kui saab jutustada ja tögada üksteist. Saime viinamarjadega kõik ühele poole ja tänane päev pidime mandariinidesse minema. Ootasin põnevusega, et uus töö ja äkki lahedam. Ja see on lihtsalt kohutav suure tähega. Need on alles väiksed puud. Neil on plastik ümber, mille me peame ära võtma, kui on siis juurdekasvud ära lõikama ja tagasi ümber panema. Mul oli täna kuidagi imelik olla ja seal püsti tõustes olin igakord tunne, et nüüd läheb pilt eest ka nagu mul vahel ikka. Eriti kui sellist liigutust peab tegema hommikul kell kuus, olles alles ärganud. Seega ma siis vahepeal roomasin, vahepeal perse uppis küürutasin, siis kükitasin ja tegin. Heath sundis mind 10min pausi tegema, millele ma seekord tõesti ei ei öelnud. Sai ju atvga sõita ja vähemalt sealt ära. Jumaldasin nüüd viinamarju. Läksime tagasi ja saime vaevalt kaks tundi töötada, kui Heath tuli ja ütles et vsjo, te teete nii kehva tööd, et lõpetame ära. Selle üle olid kõik muidugi rõõmsad. Minagi. Mõtlesin, et kui ma seda nüüd siin tegema pean, siis ma lähen küll homme ära. Teiste jaoks oli see viimane tööpäev. Sõitsime siia tagasi, teised lahkusid. Trevor ja Dian olid kuskil ära see hetk ja ei saanud tüdrukutega hüvasti jätta. Ja ega nad vist seda väga ei tahtnud ka ja samamoodi tüdrukud. Heath küsis kas ma tahan veel teha neid mandakaid, vastus oli ilmselge. Sain hoopis kiividesse. Küsisin muidugi esialgu kas see on parem töö või. Jah ja tõesti ongi. Tegin seda nüüd mitu tundi. Seda õpetas mulle Benjamin kes selgus ei ole üldse hea õpetaja ja esimest korda siin olles, tuleb ise ka mõelda veidi. Juhhheiii. Tuleb jälle lõigata, aga päris mitut asja peab teadma, õige vits tuleb mingi püstoliga millest teip välja tuleb ülesse suunata. Paljusid ei peagi tegema, millel märgis ainult neid. Suht selline jalutamise ja vahepeal töötamise töö. Mulle sobib. Nii kaugel kaa, et mind ei näe keegi. Ainult jube vastikult palju kärbseid oli seal. Kogu maapind koguaeg sahises, mis selgus on meeletus kogustes väikeste rohutirtsude liikumise tulemus. Seda nüüd võin küll teha veel mõned päevad ja siis ilmselt lähen Perthi ära ja vaatan mis saab. Heath muidugi üllatas mind oma jutuga, et tema kaevanduses töötanud ja soovitas mul sellelt samalt naiselt, kelle kaudu siia sain, küsida. Temal peaks kontakte olema ja äkki saaks nii seal tööd. Rääkis kui meeletuid rahasid ta seal teenis. Ja väga paljud naised pidid seal autojuhid just olema. Varsti saab ka äkki väikse eralennukiga Aasias peol käia.